Kas me oleme kõik piisavalt ukrainlased?

Nii võiks küsida täna, pidades silmas seda, kui palju meie Euroopas ikkagi tegelikult tähtustame iseseisva ning demokraatliku Ukraina rolli kontinendi stabiliseerimisel ning Venemaa kasvavate imperialistlike ambitsioonide ohjeldamisel.

Ehk siis teisisõnu võiksime küsida, kas me oleme piisavalt teinud selleks, et välistada Ukraina territoriaalse terviklikkuse sattumist küsimärgi alla ning kaasa aidanud Ukraina liidrite soovile integreerida riik läänemaailma?

Tegelikult võiks siia ju lisada ka Gruusia. Samas on just täna räägitud palju sellest, et Venemaa haare Ukraina üle on viimastel kuudel eriti tugevnenud. Sageli on kuulda arvamust, et Gruusia järel võib Venemaa järgmine "klient" olla Ukraina.

Kui kasvõi veidigi jälgida seda, milline Ukraina-vastane retoorika valitseb praegu Venemaa teleuudistes, siis pole ka kõige ebameeldivamad stsenaariumid välistatud.

Värskes Washington Times'is kirjutas sellel teemal väga terava ning mõtlemapaneva arvamusloo Jeffrey T. Kuhner. Tema meelest on Euroopa vastakuti järjekordse suure sõja võimalusega. Kui 1939. aastal vallandas Teise maailmasõja Hitleri otsus rünnata Poolat, siis nüüd võib suurema konflikti ajendiks saada Putini otsus tükeldada Ukraina, alustab Kuhner oma lugu.

Washington Times lisab oma juhtkirjas veel sedagi, et Putin ja Medvedev on tõestanud lääneriikide abitust Venemaa naabreid kaitsta ning et Lääne praegune nõrkus kasvatab Venemaa isu domineerida oma naabrite üle.

Kahjuks ei tee olukorda kergemaks sisepoliitiline seis nii Ukrainas kui mõnes teiseski Venemaa naaberriigis. Lääneriikidel on väga raske sekkuda, kui partner puudub. See on mõistagi jälle otseselt Kremli huvides. Mida segasem on sisepoliitika, seda lihtsam on ka tõugata riiki eemale demokraatia edendamise ning lääne struktuuridega liitumise kursilt.

Moskvas tajutakse suurepäraselt Ukraina õnnestumise ohtu. Nagu Kuhnergi kirjutab, sõltub Ukraina tulevikust ka Venemaa ja tema naabrite tulevik. Mida tugevam on õigusriiklus ja demokraartia Ukrainas, seda sandim on seis Venemaa autoritaarsel eliidil. Ja vastuipidi.

Aga jah, eriliselt soovitaks Kuhneri artiklit ja WT juhtkirja lugeda kõigile nendel, kes peavad Eesti poliitikuid kuidagi "erilisteks" sesoes hinnangute andmisega Venemaa välispoliitikale. Ei ole me midagi nii erilised.

Kommentaarid

Anonüümne ütles …
Hetkel tekitab rohkem muret Ukraina juhtide enda arusaam(atus) demokraatiast.
Anonüümne ütles …
Hiljuti käis meediast läbi uudis, et Tõmoshenko pooldajad blokeerisid Ukraina valimiskomisjoni ja riigikohtu hooned takistades niimoodi neil oma tööd teha. Ma ei ole kindel kas me sellise tittriigi pärast muretssema peaksime.
tambet ütles …
Venemaa läheks sellisele sõjalisele afäärile välja ainult siis, kui ta on kindel, et lääs ei sekku. Sellist kindlust ta hetkel püüabki luua energia(gaasi)majanduse abil.
Anonüümne ütles …
ei SEE venemaa ei kohku millegi ees tagasi. Siit ka meie politikaanidele vana rooma põhimõte "tahad rahu, valmistu sõjaks"
Vene lumpen on taas tulekul
Anonüümne ütles …
"...kes peavad Eesti poliitikuid kuidagi "erilisteks" sesoes hinnangute andmisega Venemaa välispoliitikale. Ei ole me midagi nii erilised." Jah, kontinentaal-lääneeurooplased ütlevad selle peale, et tjah, sealt lombi tagant (USAst) on küll väga mõnus karjuda. Ootan selliseid kirjutisi Euroopa juhtivatelt lehtedelt (eelkõige kontinendi omadelt). Vist jäängi ootama...

Populaarsed postitused sellest blogist

MÄGI-KARABAHHI VERESÕLM

ABIELUREFERENDUM KUI EESTI BREXIT

MILLINE USA PRESIDENT VASTAKS EESTI OOTUSTELE?