Tulemas on väga oluline nädal

Eelolev nädal saab paljuski määravaks, millisel toonil ja viisil jätkuvad lähiajal suhted Euroopa Liidu ja Venemaa vahel. Nii liikmesmaade välisministrite kui hiljem valitsusjuhtide kohtumisel saab üheks teravamaks teemaks kindlasti Vene küsimus. Lisaks tuleb 15. oktoobril Genfis kokku rahvusvaheline konverents Vene-Gruusia konflikti järelmite osas.

Üleüldse esmaseks eelduseks mingisuguste edasiste sammude astumiseks oli Venemaa kohustus täita Medvedevi-Sarkozy rahuplaanis kokkulepitut. Tänaseks on selge, et Venemaa pole võetud kohustusi täiel määral täitnud. Mitte üksnes see, et Venemaa pole tõmmanud vägesid tagasi konfliktieelsetele positsioonidele, vaid seda pole tehtud ka nn puhvertsoonidest.

Lisaks teeb olukorra keeruliseks seegi, et Venemaa on tunnustanud ühepoolselt Lõuna-Osseetia ja Abhaasia iseseisvust ning nõuab nende kaasamist nii Genfi konverentsil kui teistes rahvusvahelistes aruteludes.

Euroopa Liit on väga raske valiku ees. Kui täna vaadatakse Moskva poolt auklikuks lastud leppele ja täitmata kohustustele läbi sõrmede, siis on tulevikus veelgi raskem mingeidki toimivaid kriisilahendusi eeldada.

Kindlasti pole liikmesmaadel siin täit üksmeelt. Tänase seisuga leiab suurem osa riike, et Venemaale võiks täna andeks anda ning naasta suhete juurde stiilis business as usual. Sellele on kaasa aidanud Venemaa oma väga aktiivse diplomaatilise tegevusega.

Samas peaksid Euroopa Liidu liikmesmaad siiski väga hoolikalt kaaluma oma edasisi samme. Kõige parem oleks, kui sellel nädalal ei tuleks sõnumit sellest, et Euroopa Liit ja Venemaa jätkavad partnerluskõnelusi. Teatavasti katkestati need 1. septembri erakorralisel ülemkogul.

Eurooplased peaksid esiteks siiski läbi viima lubatud suhete auditi, nõudma selgelt oma dokumentides seoses Venemaaga Gruusia territoriaalse terviklikkuse austamist (välistades muidugi separatistide osalemise rahvusvahelistel foorumitel), võtma kasutusele okupatsiooni termini seoses Vene vägede jätkuva paiknemisega Abhaasias ja Lõuna-Osseetias.

Kõige olulisem on võimalikult suurema üksmeele saavutamine Euroopa Liidu liikmesmaade vahel. Euroopa Liidu juhtriik Prantsusmaa ei tohiks selles küsimuses lähtuda vaid suurte(st) huvidest, vaid võtma arvesse ka ühenduse terviklikud julgeolekuhuvid. Kõigi nende arutelude juures võiksid ministrid omavahelistes nööbivestlustes vastata küsimisele, miks ja kelle vastu on suunatud Venemaa eilsed ja tänased raketikatsetused.

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

IGAPÄEVANE FAŠISM MEIE SEAS

Kujutis
Ajaga kujunenud immuunsus süüdimatult lärmava ja kuklalaskudega ähvardava poliitilise retoorika suhtes on hirmutav. Muidugi otsib värvikate sõnade autor tähelepanu ja püüab kõigis oponentides okserefleksi tekitada. Paljud ilmselt reageerivadki nii, et las lärmab, ei viitsi tähele panna, muidu läheb süda pahaks. Trumpi ja temasuguste mini-Trump'ide tegemisi kajastades tulistas meedia endale mõni aasta tagasi ise jalga. Nüüd ehk loodetakse, et eiramistaktika aitab seekord hullema ära hoida. Loodame, kuid kardan, et päris nii see ei lähe.    Miks on meie poliitiline keskkond sõna otseses mõttes ribadeks? Miks ei suuda Riigikogu oma tööd korraldada? President ja teised soovitavad end kokku võtta, üksteist ära kuulata ning rahva ja riigi peale mõelda. Distantsilt ehk tundubki, et istuge ometi maha ja rääkige suud puhtaks. Aga kuidas sa seda teed, kui ühe seltskonna poliitiline eesmärk pole mõõdetav programmiliste erimeelsuste, vaid sõna otseses mõttes põhiseadusliku korra aluste lammuta
Lisateave

Are we ready for World War III?

Kujutis
"Are you ready for war?" This was the question asked from me last August near Bakhmut by the Commander of the legendary 24th Mechanised Brigade and decorated Hero of Ukraine Colonel Ivan Holishevsky.   He knew what he was talking about. His motto as a Brigade Commander is simply “Honour is earned in battle”. In his fight for the freedom of his country he has witnessed the determination of the enemy to destroy everything on its path that it finds alien or resistant. He knows that we must not underestimate Russia because a nuclear country that is waging a great war and has no regard for human lives is a threat to the whole world.   Last week, as we visited New York together with our Nordic and Baltic colleagues, we had the opportunity to meet the real heavyweight of Ukraine’s diplomatic frontline, the UN Ambassador Sergiy Kyslytsya. The diplomat who skilfully deflects Russia’s stone-faced lies on the international political arena and expertly defends his country’s interests rem
Lisateave

EESTI EI LEPI ALLAANDLIKU MÕTTEVIISIGA

Kujutis
Hiljuti oli mul suurepärane võimalus kuulata ühe Lääne suurriigi luureteenistuse juhti, kes arutles maailma hetke suurimate väljakutsete teemadel. Ta rääkis tehisintellekti mõjust, Hiina kasvavast globaalsest haardest, agentluure jätkuvast tähtsusest ja luuretöö kallinemisest. Tema kõige mõjusam sõnum oli aga suunatud Lääne otsustajate pihta – miks meie mõtteviis otsib lahendusi läbi kaotusega leppimise? Milles see väljendub? Aga eks ikka selles, et Lääne pealinnades ei ole siiani suudetud üheselt otsustada, kuidas ja millise tulemusega peab lõppema sõda Ukrainas. Selle asemel, et tegutseda Ukraina võidu kindlustamise nimel, levib Lääne pealinnades üha enam varjamatu allaandmismeeleolu. Tegelikult ehk ongi kusagil juba otsustatud, et Venemaa lüüasaamine Ukrainas võib olla sedavõrd suurte ja ettenägematute tagajärgedega, mis võib omakorda kaasa tuua suurema rahvusvahelise kaose kui sõja suretamine tupikseisu.     Saksa  päevaleht Bild  avaldas oma allikatele viidates analüüsi sellest, k
Lisateave