Venemaa mängib Saksamaa kaardile

Saksamaa liidukantsleri Angela Merkeli eilne visiit Venemaale kahe riigi vahelise dialoogi raames ning selle käigus sõlmitud uued kahepoolsed energiakokkulepped kinnitavad, et Moskvale on Berliin lääneriikide seas jätkuvalt kõige olulisemaks liitlaseks.

Midagi sarnast on Venemaa püüdnud teha ka Prantsusmaaga (tuletame meelde Fillioni visiiti Sotši), kuid eriti nähtav on siiski just koostöö sakslastega. Moskvale on see kahtlemata hädavajalik ja kaval käik, millega loodetakse suruda Euroopa Liidu ühisnimetajat võimalikult madalale.

Eesmärk on võimalikult kiirelt taandada agressioon Gruusia vastu teisejärguliseks teemaks, mis ei tohiks segada "strateegilise partnerluse" edendamist Euroopa ja Venemaa vahel. Moskvas usutakse, et Pariisi ja Berliini survel ei võta Euroopa Liit üle vaadata suhteid Venemaaga, nagu seda vahetult pärast Gruusia sündmusi otsustati.

Samal moel on küsitav, mida ikkagi peaks tähendama NATO välisministrite mõne nädala tagune otsus selle kohta, et suhted Venemaaga ei saa jätkuda a la business as usual. Kas selle sisuks on Merkeli poolt Venemaal välja öeldud seisukoht, et Gruusia ja Ukraina ei saa detsembris MAPi. Ehk siis teiste sõnadega ollakse pigem valmis lähtuma agressori, aga mitte agressiooni ohvri huvidest.

Kahjuks on Venemaa suhteliselt edukalt suutnud taaskord kasutada Euroopa sisemisi vastuolusid. Üheks näiteks on ka Euroopa Parlamendi sotsiaaldemokraatide fraktsiooni äsjane visiit Moskvasse, kus muuhulgas siis kohtuti ka peaminister Putiniga.

Tunnistan, et minule jäid arusaamatuks Moskvas käinud hea kolleegi Katrin Saksa tänased kommentaarid Terevisioonis. Eriti pean silmas mõtet, et Euroopa on kasvavalt majanduslikult sõltuv Venemaast ning et see ei luba meil karmimaid meetmeid Moskva agressiivse välispoliitika ohjeldamisel. Kas selles peegeldub ka Eesti sotsiaaldemokraatide hoiaku muutus või on see siiski üksnes Katrini enda arvamus?

Esmaspäeval koos olnud IRLi välispoliitika nõukogu arutas olukorda Euroopa Liidu ja Venemaa suhetes ja leidis üheselt, et seni, kuni ei ole täidetud Medvedevi-Sarkozy rahuplaani kõik punktid, ei ole alust ka näiteks koostööleppe läbirääkimiste taasalustamiseks. Rääkimata siis võimalikest uutest viisalihtsustustest või muudest konkreetsetest sammudest.

Kommentaarid

Anonüümne ütles …
Tere
Vaata Marko, see Nabucco on ikkagi omaette tabu teema, mida millegi pärast kardetakse. Venelane on ettearvamatu ja nagu näha teeb mida tahab ja seda sõna otseses mõttes. Ja muidugi ilmselge on see et NL ajal tekkinud KGB on väga laiahaardeline, hulga laiahaardelisem kui me ette oskaksime arvata. Miks muidu asjad lähevad nii kui lähevad? Sakslased kui prantslased ju lakuvad sõna otseses mõttes venelaset mune, vabandust väljenduse pärast. No jah itaalia võiks ka lisada. Aga igal asjal on põhjus??!!?!
Jõudu Marko sulle.
Ants
tambet ütles …
Lugesin ka Katrin Saksa intervjuud - väga veider jutt.
Meist paljud vist liiga palju kardavad senimaani Venemaad.
Anonüümne ütles …
Saks: "Me oleme majanduslikult väga väga sõltuvad, iga päevaga järjest rohkem Venemaast sõltuvad. Siis kasutagem parem seda vastastikust sõltuvust ära." See on tõesti väga segane jutt. Marko artiklis on juttu Saksamaast. Võibolla peaks Kartin Saks asemel ütlema Saksa Katrin?
Anonüümne ütles …
On see nüüd tõesti väga suur üllatus? Mõtlen siinkohal just Merkelit ja Saksamaad antud kontekstis.

Kui on, siis vahest tuleks läbi vaadata kogu meie välispoliitiline kontseptsioon (kui selline juhtub olemas olema). Eesti kui väikeriik peaks küll palju kainem olema ja ajaloost rohkem õppima.
Anonüümne ütles …
Vaadake selle kogu nii öelda gruusia-vene,euroopaliidu,saksa tüli või mitte tüli juures on mitu tähelepanu punkti.
Esiteks oleks tänapäeval vale väita et euroopa on vene gaasist sõltuv. Täitsa vale. Euroopa riikidel on olnud alati võimalused alternaiividele,nii ka täna.
Neist põhimõteliselt vaikitakse või tuntakse millegi ees hirmu.
Olgem ikka kained, hirmu peaks ikka venelane tundma et kaotab oma gaasi ekspordi. Mõelge. See tähendaks AS Kremli või siis venemaale sisuliselt pankroti, võimuvahetust jne......
Anonüümne ütles …
Marko, arvan, et sulle pakuks huvi endiste USA välisministrite hiljuti toimunud debatt, kus jutuks tuli ka Venemaa ja Gruusia sõda. Eriti soovitan pöörata tähelepanu sellele, mida ütleb Colin Powell NATO 5. artikli kohta, väga mõtlemapanev kui arvestada, et Eesti julgeolek vaid sellele üles ehitatud ongi.

http://www.youtube.com/watch?v=dr7vu7xDnpI&feature=related
Anonüümne ütles …
Päris huvitav saade avanes sealt Joonatani lingi tagant. Selle taustal jääb küll vaid imestada meie poliitikute otsust, siduda meie välispoliitika täielikku sõltuvusse mitte isegi USA, vaid peamiselt just Bushi administratsiooniga. Kui see lahkub areenilt ja asemele tulevad "Obamad"... kes leiavad, et Venemaa on neile vajalik liitlane, kelle huvisid tuleb tõsisemalt arvestada? Ja kui ka sisepoliitiline kriis (USA-s) sunnib oma mõjuga (USA-d) isegi nende "Obamade" niigi Bushist erinevat välispoliitilist joont veelgi rohkem pelgalt USA siseprobleemidega tegelema - millele on SIIS loota meie külmalesõjale orienteeritud välispoliitikal???

Lisaks siia juurde ühe tänase sündmuse - Pariisis arutavad EL-i suured riigid Sarkozy kokkukutsumisel majanduse olukorda EL-is. Järgmisel nädalal kogunevad aga EL-i rahandusministrid nö. ühtset otsust tegema. Milline saab olema see "ühine" otsus, kui täna tehakse juhtumisi suurte keskel nende otsus ära???
tambet ütles …
Merkeli kuvand muutub Gruusia ja Ukraina jaoks üha negatiivsemaks - see on lühikese aja jooksul juba teine kord, kui ta avalikkust teavitab enda soovist, et need riigid NATO-sse ei saaks. Tekib küsimus, et miks? Seni tundus ta väheke tugevama selgrooga olevat. Naftal on vist võlujõud :)
Anonüümne ütles …
neile, kes kritiseerivad Eesti liigset sidumist USA "kotkastega", küsimus: on teil välja pakkuda paremaid variate?

NB! Ei taha kuulda seda hülgemöla, kuidas "lahenduseks" oleks Eesti relvi täis osta!!! ( Eriti ajab sita keema Leo Kunnas oma totaalkaitse jutuga)
Anonüümne ütles …
Salasilm, kui ei taha kuulata Leo Kunnast, siis võibolla sobib sulle Max Boot -

http://www.postimees.ee/?id=32822
Anonüümne ütles …
Eesti välispoliitika ei peaks olema seotud ei USA ega Venemaaga. Ka mitte relvadega. Need meid ei päästa. Ainus, millele üldse võiks loota on minu arusaamist mööda just see kuulus väärtusi esile toov ja neil põhinev välispoliitika. Ainult, et need väärtused peaks olema ühesed kõigi suhtes. Ka meie endi suhtes peaks nad olema väärtused - st. peaksime neist ka ise lähtuma. Ka sisepoliitikas.

See oleks ainus lootus, kui meil oleks rahvusvaheliselt just elu põhiväärtustest lähtuva ja inimõigusi rõhutava (kõikjal ja kõigi suhtes) väikeriigi kuvand. See oleks alus, millele oleks ükskõik millisel riigil avalikult raske vastuseista. Sealhulgas oleks raske sellise riigi vastu ka sõdima hakata. Kuidagi üheselt seostuks see just nende väätustega ja nende vastu olemisega. Milline riik soovib endale rahvusvaheliselt sellist kuvandit?

Loomulikult toimib see VAID juhul, kui need väärtused on meie endi jaoks väärtused.

Hetkel meil seda pole. Oleme üheselt Vene vastane (igal võimalikul hetkel lausa otsime Venemaa puhul mõnd riugast ja esimesel võimalusel näitame leebemal juhul näpuga) ja USA jäägitu toetaja kuvandiga (kiidame heaks KÕIK, mida sealne administratsioon teeb/otsustab - see ongi meie ainus väärtus, millest paistab et me lähtume).

Kui suurele edule on meil (pikas perspektiivis) loota end üheselt Venemaa vastu positsioneerides? Millega suudame USA-le midagi märkimisväärset pakkuda? Ja mis saab siis, kui USA-s kurss muutub ja SELLIST abi, mida me üleüldse pakkuda suudaksime, enam ei vajatagi (sedavõrd)?

Relvi ikka läheb vaja, kuid sugugi mitte peamiselt selleks, et Venemaaga sõdima hakates paar päeva kauem vastupidada kui Georgia. Nii väikse riigi puhul ei ole mõtet loota, et suudame Venemaaga sõda pidades sellest sõjast mingit märkimisväärset võitu saavutada.

See võib tunduda väga kriitilise ja tänaste tegijate tegevuse hukkamõistmisena. Nii ma seda ei mõtle. Olen tänulik, et meie poliitikud on tänaseni meie iseseisvuse heaks paljutki teinud. Hetkel mulle lihtsalt tundub, et oleme kuidagi liiga üheselt ja jäigalt end määratlenud. Arvestamata võimalusega, et USA-s ja tema välispoliitkas võivad toimuda muutused, mis ühel hetkel enam ei taga meile igakülgset tuge. Siis oleme suuresti üksi Venemaa vastu...
Anonüümne ütles …
Siiski sedavõrd veel - ka need väärtused ei peaks olema relvaks kellegi vastu. On paratamatus, et ühel või teisel hetkel nad on kellegi vastu (just suurriikide puhul peamiselt), kuid see ei peaks olema eesmärk omaette.

Populaarsed postitused sellest blogist

IGAPÄEVANE FAŠISM MEIE SEAS

UUE VALITSUSE VÄLISPOLIITIKA JA VÄLJAKUTSED

Are we ready for World War III?