Venemaa mängib Saksamaa kaardile
Saksamaa liidukantsleri Angela Merkeli eilne visiit Venemaale kahe riigi vahelise dialoogi raames ning selle käigus sõlmitud uued kahepoolsed energiakokkulepped kinnitavad, et Moskvale on Berliin lääneriikide seas jätkuvalt kõige olulisemaks liitlaseks.
Midagi sarnast on Venemaa püüdnud teha ka Prantsusmaaga (tuletame meelde Fillioni visiiti Sotši), kuid eriti nähtav on siiski just koostöö sakslastega. Moskvale on see kahtlemata hädavajalik ja kaval käik, millega loodetakse suruda Euroopa Liidu ühisnimetajat võimalikult madalale.
Eesmärk on võimalikult kiirelt taandada agressioon Gruusia vastu teisejärguliseks teemaks, mis ei tohiks segada "strateegilise partnerluse" edendamist Euroopa ja Venemaa vahel. Moskvas usutakse, et Pariisi ja Berliini survel ei võta Euroopa Liit üle vaadata suhteid Venemaaga, nagu seda vahetult pärast Gruusia sündmusi otsustati.
Samal moel on küsitav, mida ikkagi peaks tähendama NATO välisministrite mõne nädala tagune otsus selle kohta, et suhted Venemaaga ei saa jätkuda a la business as usual. Kas selle sisuks on Merkeli poolt Venemaal välja öeldud seisukoht, et Gruusia ja Ukraina ei saa detsembris MAPi. Ehk siis teiste sõnadega ollakse pigem valmis lähtuma agressori, aga mitte agressiooni ohvri huvidest.
Kahjuks on Venemaa suhteliselt edukalt suutnud taaskord kasutada Euroopa sisemisi vastuolusid. Üheks näiteks on ka Euroopa Parlamendi sotsiaaldemokraatide fraktsiooni äsjane visiit Moskvasse, kus muuhulgas siis kohtuti ka peaminister Putiniga.
Tunnistan, et minule jäid arusaamatuks Moskvas käinud hea kolleegi Katrin Saksa tänased kommentaarid Terevisioonis. Eriti pean silmas mõtet, et Euroopa on kasvavalt majanduslikult sõltuv Venemaast ning et see ei luba meil karmimaid meetmeid Moskva agressiivse välispoliitika ohjeldamisel. Kas selles peegeldub ka Eesti sotsiaaldemokraatide hoiaku muutus või on see siiski üksnes Katrini enda arvamus?
Esmaspäeval koos olnud IRLi välispoliitika nõukogu arutas olukorda Euroopa Liidu ja Venemaa suhetes ja leidis üheselt, et seni, kuni ei ole täidetud Medvedevi-Sarkozy rahuplaani kõik punktid, ei ole alust ka näiteks koostööleppe läbirääkimiste taasalustamiseks. Rääkimata siis võimalikest uutest viisalihtsustustest või muudest konkreetsetest sammudest.
Midagi sarnast on Venemaa püüdnud teha ka Prantsusmaaga (tuletame meelde Fillioni visiiti Sotši), kuid eriti nähtav on siiski just koostöö sakslastega. Moskvale on see kahtlemata hädavajalik ja kaval käik, millega loodetakse suruda Euroopa Liidu ühisnimetajat võimalikult madalale.
Eesmärk on võimalikult kiirelt taandada agressioon Gruusia vastu teisejärguliseks teemaks, mis ei tohiks segada "strateegilise partnerluse" edendamist Euroopa ja Venemaa vahel. Moskvas usutakse, et Pariisi ja Berliini survel ei võta Euroopa Liit üle vaadata suhteid Venemaaga, nagu seda vahetult pärast Gruusia sündmusi otsustati.
Samal moel on küsitav, mida ikkagi peaks tähendama NATO välisministrite mõne nädala tagune otsus selle kohta, et suhted Venemaaga ei saa jätkuda a la business as usual. Kas selle sisuks on Merkeli poolt Venemaal välja öeldud seisukoht, et Gruusia ja Ukraina ei saa detsembris MAPi. Ehk siis teiste sõnadega ollakse pigem valmis lähtuma agressori, aga mitte agressiooni ohvri huvidest.
Kahjuks on Venemaa suhteliselt edukalt suutnud taaskord kasutada Euroopa sisemisi vastuolusid. Üheks näiteks on ka Euroopa Parlamendi sotsiaaldemokraatide fraktsiooni äsjane visiit Moskvasse, kus muuhulgas siis kohtuti ka peaminister Putiniga.
Tunnistan, et minule jäid arusaamatuks Moskvas käinud hea kolleegi Katrin Saksa tänased kommentaarid Terevisioonis. Eriti pean silmas mõtet, et Euroopa on kasvavalt majanduslikult sõltuv Venemaast ning et see ei luba meil karmimaid meetmeid Moskva agressiivse välispoliitika ohjeldamisel. Kas selles peegeldub ka Eesti sotsiaaldemokraatide hoiaku muutus või on see siiski üksnes Katrini enda arvamus?
Esmaspäeval koos olnud IRLi välispoliitika nõukogu arutas olukorda Euroopa Liidu ja Venemaa suhetes ja leidis üheselt, et seni, kuni ei ole täidetud Medvedevi-Sarkozy rahuplaani kõik punktid, ei ole alust ka näiteks koostööleppe läbirääkimiste taasalustamiseks. Rääkimata siis võimalikest uutest viisalihtsustustest või muudest konkreetsetest sammudest.
Kommentaarid
Vaata Marko, see Nabucco on ikkagi omaette tabu teema, mida millegi pärast kardetakse. Venelane on ettearvamatu ja nagu näha teeb mida tahab ja seda sõna otseses mõttes. Ja muidugi ilmselge on see et NL ajal tekkinud KGB on väga laiahaardeline, hulga laiahaardelisem kui me ette oskaksime arvata. Miks muidu asjad lähevad nii kui lähevad? Sakslased kui prantslased ju lakuvad sõna otseses mõttes venelaset mune, vabandust väljenduse pärast. No jah itaalia võiks ka lisada. Aga igal asjal on põhjus??!!?!
Jõudu Marko sulle.
Ants
Meist paljud vist liiga palju kardavad senimaani Venemaad.
Kui on, siis vahest tuleks läbi vaadata kogu meie välispoliitiline kontseptsioon (kui selline juhtub olemas olema). Eesti kui väikeriik peaks küll palju kainem olema ja ajaloost rohkem õppima.
Esiteks oleks tänapäeval vale väita et euroopa on vene gaasist sõltuv. Täitsa vale. Euroopa riikidel on olnud alati võimalused alternaiividele,nii ka täna.
Neist põhimõteliselt vaikitakse või tuntakse millegi ees hirmu.
Olgem ikka kained, hirmu peaks ikka venelane tundma et kaotab oma gaasi ekspordi. Mõelge. See tähendaks AS Kremli või siis venemaale sisuliselt pankroti, võimuvahetust jne......
http://www.youtube.com/watch?v=dr7vu7xDnpI&feature=related
Lisaks siia juurde ühe tänase sündmuse - Pariisis arutavad EL-i suured riigid Sarkozy kokkukutsumisel majanduse olukorda EL-is. Järgmisel nädalal kogunevad aga EL-i rahandusministrid nö. ühtset otsust tegema. Milline saab olema see "ühine" otsus, kui täna tehakse juhtumisi suurte keskel nende otsus ära???
NB! Ei taha kuulda seda hülgemöla, kuidas "lahenduseks" oleks Eesti relvi täis osta!!! ( Eriti ajab sita keema Leo Kunnas oma totaalkaitse jutuga)
http://www.postimees.ee/?id=32822
See oleks ainus lootus, kui meil oleks rahvusvaheliselt just elu põhiväärtustest lähtuva ja inimõigusi rõhutava (kõikjal ja kõigi suhtes) väikeriigi kuvand. See oleks alus, millele oleks ükskõik millisel riigil avalikult raske vastuseista. Sealhulgas oleks raske sellise riigi vastu ka sõdima hakata. Kuidagi üheselt seostuks see just nende väätustega ja nende vastu olemisega. Milline riik soovib endale rahvusvaheliselt sellist kuvandit?
Loomulikult toimib see VAID juhul, kui need väärtused on meie endi jaoks väärtused.
Hetkel meil seda pole. Oleme üheselt Vene vastane (igal võimalikul hetkel lausa otsime Venemaa puhul mõnd riugast ja esimesel võimalusel näitame leebemal juhul näpuga) ja USA jäägitu toetaja kuvandiga (kiidame heaks KÕIK, mida sealne administratsioon teeb/otsustab - see ongi meie ainus väärtus, millest paistab et me lähtume).
Kui suurele edule on meil (pikas perspektiivis) loota end üheselt Venemaa vastu positsioneerides? Millega suudame USA-le midagi märkimisväärset pakkuda? Ja mis saab siis, kui USA-s kurss muutub ja SELLIST abi, mida me üleüldse pakkuda suudaksime, enam ei vajatagi (sedavõrd)?
Relvi ikka läheb vaja, kuid sugugi mitte peamiselt selleks, et Venemaaga sõdima hakates paar päeva kauem vastupidada kui Georgia. Nii väikse riigi puhul ei ole mõtet loota, et suudame Venemaaga sõda pidades sellest sõjast mingit märkimisväärset võitu saavutada.
See võib tunduda väga kriitilise ja tänaste tegijate tegevuse hukkamõistmisena. Nii ma seda ei mõtle. Olen tänulik, et meie poliitikud on tänaseni meie iseseisvuse heaks paljutki teinud. Hetkel mulle lihtsalt tundub, et oleme kuidagi liiga üheselt ja jäigalt end määratlenud. Arvestamata võimalusega, et USA-s ja tema välispoliitkas võivad toimuda muutused, mis ühel hetkel enam ei taga meile igakülgset tuge. Siis oleme suuresti üksi Venemaa vastu...