Kes on esimene: Venemaa või Ukraina?

Nii võiks küsida nendelt Euroopa reaalpoliitika harrastajatelt, kelle tegevuses on väärtuspõhimõtted kaugel tagaplaanil. Ja vastust pole raske aimata: Russia is first, Ukraine is second. Ka nüüd, pärast Venemaa agressiooni Gruusia vastu.

Just sellise määratlusega: kõigepealt räägime ja suhtleme Moskvaga ning alles siis Ukraina või Gruusiaga, esines äsja üks Saksamaa mõjukaid välispoliitika kujundajaid. Helmut Kohli kunagise välispoliitika nõustaja ja praeguse Müncheni julgeolekukonverentsi korraldaja Horst Teltschiku intervjuu Nezavisimaja Gazetale on hea näide, millises suunas liigub otsati Saksamaa ja ka Prantsusmaa läbiv hoiak.

Seda iseloomustab eeskätt vankumatu arusaamine, et Euroopa strateegilisi suhteid Venemaaga ei saa (oluliselt) mõjutada ei Moskva agressiivsus naabrite suunas ega ka USA kriitilisem meel Venemaa liidrite ambitsioonide ohjamisel.

Teltschik ei räägi millestki väga enneolematust. selliseid hoiakuid kuuleb sageli erinevatel foorumitel. Ometi just määratlus: Venemaa on tähtsam kui tema demokraatiale pürgivad väiksemad naabrid, kannab tugevat reaalpoliitilist pitserit.

Sama mõtteviis käibis väga aktiivselt ka siis, kui Balti riigid olid liitumas NATO ja Euroopa Liiduga. Kahjuks võib öelda, et Teltschiku taasesitatud Jalta mõttelaad on endiselt elujõuline. Ja finantsraputustes võib see veelgi jõulisemalt esile kerkida.

Teltschiku kõrvale oleks paslik tuua Kaukaasia probleeme hästi tundva ameeriklase David J. Smithi äsjase artikli Business as Usual. Autoriga on raske mitte nõustuda. Smithile sarnaselt arvan minagi, et Lääs on jõudnud väga olulisse otsustushetke.

Kommentaarid

Anonüümne ütles …
vähemalt andis imf valitsuseta, mõttetuisse sisetülidesse uppuvale ukrainale laenu.
28 oktoober, 2008 12:57
Anonüümne ütles …
hello
you interested in linking my blog
http://pescaenourense.blogspot.com/
If you are interested in adding me and put me a message or send me an email so that you add me
28 oktoober, 2008 17:08
Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Verine Beslani tragöödia ikka lahenduseta

Kujutis
Paari päeva eest ilmusid meediasse teated selle kohta, et Beslani koolis 2004. aasta 1. septembril pantvange võtnud terroristide hulgas oli üks Moskva heal järjel perekonnast pärit noormees. Tegelikult pole siiani teada, kas Beslani terroriste oli 32 (nagu väidavad võimud) või 60-70 (nagu väidavad ellujäänud pantvangid). Võtsin seepeale veidi lähemalt uurida, mis seisus on üldse selle kohutava tragöödia uurimine ning ohvrite õigusnõuete rahuldamine. Midagi üllatavat ma paraku ei leidnud - ametnikud kaitsevad katastroofini viinud rünnakuprovotseerimist jäägitult. Lugege, uurige ja vaadake ise materjale koduleheküljelt Tõde Beslanist . Et mitte laskuda põhjatutesse detailidesse, toon vaid ühe kõneka tsitaadi läinud aasta septembris avaldatud brošüürist "Beslani tõde" : "Kannatanute õiguseid rikutakse järjekindlalt, kohtud hoiavad prokuratuuri poole, aga prokuratuurid kaitsevad kõrgeid ülemusi. Süsteem kaitseb ennast, aga lapsi ei suutnud keegi kaitsta. Vabastades pantvange
Lisateave

Are we ready for World War III?

Kujutis
"Are you ready for war?" This was the question asked from me last August near Bakhmut by the Commander of the legendary 24th Mechanised Brigade and decorated Hero of Ukraine Colonel Ivan Holishevsky.   He knew what he was talking about. His motto as a Brigade Commander is simply “Honour is earned in battle”. In his fight for the freedom of his country he has witnessed the determination of the enemy to destroy everything on its path that it finds alien or resistant. He knows that we must not underestimate Russia because a nuclear country that is waging a great war and has no regard for human lives is a threat to the whole world.   Last week, as we visited New York together with our Nordic and Baltic colleagues, we had the opportunity to meet the real heavyweight of Ukraine’s diplomatic frontline, the UN Ambassador Sergiy Kyslytsya. The diplomat who skilfully deflects Russia’s stone-faced lies on the international political arena and expertly defends his country’s interests rem
Lisateave

EESTI EI LEPI ALLAANDLIKU MÕTTEVIISIGA

Kujutis
Hiljuti oli mul suurepärane võimalus kuulata ühe Lääne suurriigi luureteenistuse juhti, kes arutles maailma hetke suurimate väljakutsete teemadel. Ta rääkis tehisintellekti mõjust, Hiina kasvavast globaalsest haardest, agentluure jätkuvast tähtsusest ja luuretöö kallinemisest. Tema kõige mõjusam sõnum oli aga suunatud Lääne otsustajate pihta – miks meie mõtteviis otsib lahendusi läbi kaotusega leppimise? Milles see väljendub? Aga eks ikka selles, et Lääne pealinnades ei ole siiani suudetud üheselt otsustada, kuidas ja millise tulemusega peab lõppema sõda Ukrainas. Selle asemel, et tegutseda Ukraina võidu kindlustamise nimel, levib Lääne pealinnades üha enam varjamatu allaandmismeeleolu. Tegelikult ehk ongi kusagil juba otsustatud, et Venemaa lüüasaamine Ukrainas võib olla sedavõrd suurte ja ettenägematute tagajärgedega, mis võib omakorda kaasa tuua suurema rahvusvahelise kaose kui sõja suretamine tupikseisu.     Saksa  päevaleht Bild  avaldas oma allikatele viidates analüüsi sellest, k
Lisateave