Lavrov keerutab väsimatult vana plaati
Venemaa välisminister Lavrov keerutas New Yorgis ÜRO peaassambleel peetud kõnes vana plaati: USA on maailma hädades süüdi ning Euroopa vajab uut julgeolekuarhitektuuri. Ilma Venemaata polevat see mõeldav. Juba 5. juunil meelitas president Medvedev Berliinis selle ideega eurooplasi.
Paljud võtsid ideed siis tõsiselt ning pole välistatud, et isegi pärast Venemaa agressiooni Gruusia vastu võib mõnelgi pool Euroopas olla usk Moskva idee võimalikkusesse. Vähemalt tunnistasid ühe Euroopa suurriigi tippdiplomaadid mulle juunis, et tippkohtumise võiks Venemaaga sellel teemal maha pidada küll.
Moskvas mängitakse julget mängu. Usutakse, et Euroopa on lõhestunud või vähemalt ei taha oma suures enamuses Venemaaga suhteid pingestada. Ehk siis teisiti on Venemaale andestatamas ühe iseseisva riigi territoriaalse terviklikkuse lõhkumine (nagu uhkeldas sellega Lavrov oma kõnes).
Mida on meil, eurooplastel, siis teha? 1. oktoobril saab täis tähtaeg Medvedevi-Sarkozy kokkuleppe 6 punkti täitmiseks. Avalikult on teada, et üks nendest puntkidest sätestab mõlema poole vägede taandamise 7. augustile eelnenud positsioonidele. See tähendaks Vene vägede tagasitõmbamist ka Lõuna-Osseetiast ja Abhaasiast.
Venemaa ei taha sellest viimasest muidugi midagi kuulda. See aga peaks olema selgeks liiniks, millelt ei tohiks Euroopa ega läänemaailm taanduda. Kui nõustuda arvamusega, et ühe demokraatliku riigi territoriaalne terviklikkus on hävitatav nii lihtsalt, siis on Euroopa julgeolek tõepoolest tõsises ohus.
Seda ei saa kindlasti parandada ühe agressori kaasamisega. Seepärast on ilmne, et suhted Venemaaga tuleb üle vaadata, kui Kreml keeldub võetud kohustuste täitmisest.
Paljud võtsid ideed siis tõsiselt ning pole välistatud, et isegi pärast Venemaa agressiooni Gruusia vastu võib mõnelgi pool Euroopas olla usk Moskva idee võimalikkusesse. Vähemalt tunnistasid ühe Euroopa suurriigi tippdiplomaadid mulle juunis, et tippkohtumise võiks Venemaaga sellel teemal maha pidada küll.
Moskvas mängitakse julget mängu. Usutakse, et Euroopa on lõhestunud või vähemalt ei taha oma suures enamuses Venemaaga suhteid pingestada. Ehk siis teisiti on Venemaale andestatamas ühe iseseisva riigi territoriaalse terviklikkuse lõhkumine (nagu uhkeldas sellega Lavrov oma kõnes).
Mida on meil, eurooplastel, siis teha? 1. oktoobril saab täis tähtaeg Medvedevi-Sarkozy kokkuleppe 6 punkti täitmiseks. Avalikult on teada, et üks nendest puntkidest sätestab mõlema poole vägede taandamise 7. augustile eelnenud positsioonidele. See tähendaks Vene vägede tagasitõmbamist ka Lõuna-Osseetiast ja Abhaasiast.
Venemaa ei taha sellest viimasest muidugi midagi kuulda. See aga peaks olema selgeks liiniks, millelt ei tohiks Euroopa ega läänemaailm taanduda. Kui nõustuda arvamusega, et ühe demokraatliku riigi territoriaalne terviklikkus on hävitatav nii lihtsalt, siis on Euroopa julgeolek tõepoolest tõsises ohus.
Seda ei saa kindlasti parandada ühe agressori kaasamisega. Seepärast on ilmne, et suhted Venemaaga tuleb üle vaadata, kui Kreml keeldub võetud kohustuste täitmisest.
Kommentaarid