Kellele kuulub minu blogi?

Mihkel Muti tänane Postimehe kolumn blogidest on talle omaselt sisukas ning mõtlemapanev. Kindlasti vajab tõsisem pool (pean siin silmas selgete autoritunnustuega ajaveebe) meie blogimaailmast aegajalt korralikku ja kriitilist analüüsi.

Muti kolumni läbiv küsimus on blogilugude, eriti siis poliitikute kirjete kuuluvus. Keda poliitik ikka esindab, kui oma blogis sõna võtab? Ja kas see on ikka päris sõnavõtt või lihtsalt niisama sooja auru väljalaskmine?

Kindlasti on ajaveebid oma olemuselt erinevad. Nii nagu igal autoril on oma käekiri ning igal poliitikul eeldatavalt ka oma profiil, nii on ka nende avalikud esinemised, sealhulgas siis blogimaailmas osalemine erinev.

Oma loos toob Mutt suvalise näite minu blogile viidates (mille eest olen talle muidugi tänulik:)). Ta küsib: kellele kuulub seisukoht, kui selle siin kirja panen? Kas see on Euroopa Liidu asjade komisjoni esimehe (Mihkel arvab eklslikult, et olen väliskomisjoni aseesimees:)), IRLi fraktsiooni liikme, lihtsalt poliitiku või poliitikahuvilise oma. Retooriliselt võiks lisada, et kas siin esindan veel ehk ka oma golfi- või jalgpalliklubi või laiemalt Harju- ja Raplamaa valijaid?

Tegelikult on see pseudoküsimus. Iga inimene, eriti siis veel poliitik, peaks oma sõnade eest vastutama (vähemalt ideaalis) ning eelkõige on väljaütlemine seotud tema endaga. Tõsi, valitsuse liige on suurema piiratusega kui parlamendisaadik. Samas väärib mainimist, et kui poliitikul on konkreetne volitus rääkida teiste nimel, siis on selleks olemas ka vastavad vahendid ja formaadid (ametlikest pressiteadetest pressikonverentside ja avaldusteni välja).

Blogimaailm on kindlasti suhteliselt uus nähtus meie arvamusmaastikul. Samas pole Eesti poliitikud blogimises kaugeltki jalgratta leiutajad, kuna see on poliitikute hulgas rahvusvaheliselt väga levinud. Ka mina sain oma blogi alustamiseks 2006. aasta novembris tuge ja kindlust Rootsi praeguse välisministri Carl Bildti kogemusest.

Loomulikult on tõsine vahe, kas blogi peab näiteks poliitik või hoopis diplomaat või ehk isegi eriteenistuste kaastöötaja. Avalikkuse määr ühe ja teise töös on kindlasti erinev ning ka töö enda iseloom erinev. Seega päriselt võrrelda välispoliitikas tegutsevat poliitikut ja diplomaati ei saa.

Küll olen nõus sellega, et teinekord on poliitikud ja mitte ainult blogikanalit kasutanud labaselt õelate ning pelgalt pisiintriigile õhutavate mõtete levitamiseks. Kuid see on ka loomulik, sest issanda loomaaed on ju sedavõrd kirju:) Tegelikult on blogimaailma suurimaks teeneks operatiivsete arvamuste paljususe tekitamine ning erinevate väiksemate või suuremate debattide alustamine. Ka võimaldab see poliitikul olla tunduvalt avatum ning vahetum.

Ise võin Mihklilegi kinnitada (kuna ta seda küsib), et kõik, mida siin blogis kirja panen, olen kasutanud või valmis kasutama kõikides avalikes sõnavõttudes või poliitilistes esinemistes. Seega ei kirjuta ma siia midagi, mis minu enda põhimõtete või tõekspidamistega mingil moel vastuollu läheks. Ka ei leia siit mingeid riigisaladusi:)

Kindlasti on ajaveeblus pisut erinev meediakanal, kui traditsioonilised meediainstitutsioonid (MSM) - tele, raadio, ajalehed. Interneti leviku ja kättesaadavusega on personifitseeritud blogide (sealhulgas poliitikute blogide) mõju oluliselt laienenud ja tõenäoliselt laieneb veelgi. Kogu seda nähtust on maailmas laialt analüüsitud juba aastaid. Mõned näited leiate siit või siit. Või et, mis on kümme põhjust, miks poliitikud võiksid või peaksid blogima.

Eestis lisandub siia kindlasti ka see tegur, et meil on võimalik internetihääletus valimistel. Viimaste Riigikogu valimiste eel me juba nägime esimest "blogipurset". Püsivaid kirjutajaid on täna siiski vähem, kuid eeldatavalt tuleb uusi katsetajaid pidevalt juurde.

Ja veel. Lõpetuseks tahan üle kinnitada sellegi, et kõik, mis siin ajaveebis kirjas, on kirjutatud autori enda poolt. Kuna oskan kirjutada, siis ei vaja siin kellegi abi. Teisiti poleks ju see ka tõsiseltvõetav blogi, vaid pressiteadete seinaleht:)