Ivanovi luulud ja meie tegevus

Paar päeva tagasi kutsus Venemaa esimene asepeaminister ning üks Putini võimalikest "troonipärijatest" Sergei Ivanov üles keelduma Eesti kaupade ostmisest ning Eestisse reisimast. Nii pidavat Vene kodanikud vastu olema Eesti võimude tegevusele "vabastaja sõduri monumendi" teisaldamiseks.

Ühest küljest võib ju rõõmu tunda, et Venemaa endine kaitseminister ei kutsu ülesse jõudu kasutama naaberriigi vastu. Kuid samas on see järjekordne massimanipulatsioon, kus eesmärgiks on võõrvaenlase kuvandi süvendamine Venemaa kodanike teadvuses.

See, et manipulatsioon ja massipsühhos töötavad, tundis ka meie Moskva suursaadik Marina Kaljurand täna Petroskois, kus ühtäkki oli suuremate poodide akendele ilmunud Eesti kaupade müüki keelavad kuulutused.

Üks mu tuttav helistas täna õhtul ja pakkus välja oma konstruktsiooni:) toimuvast. Ivanov arvab, et kui keelata Eesti kaupade tarbimine, siis võib sundida meid kuulekusele ning tulemuseks võib koguni olla piirilepete sõlmimine. Paralleeliks tõi ta Läti, kus kaupade blokaadile järgnes lätlaste hilisem kuulekam käitumine piirilepete osas. Jah, tõsi, tegemist on ikka suleselge spekulatsiooniga, kuid ikkagi...

Ivanovi avaldusest võib teha mõned järeldused. Esiteks on ilmne, et Venemaa agressiivsem retoorika oma naabrite vastu laieneb ning selle peamiseks mõjutajaks on lähenev valimiskampaania. Kuid mitte ainult.

Venemaa katsub taolise käitumisega nii Euroopa Liidu kui NATO kannatust, rääkimata meie endi tegevust. Usun, et nüüd, kui uus valitsus saab homsest täistegevusloa, tuleb meil selgemalt ja järjekindlamalt oma positsioonide eest seista. Eriti peaks siin pingutama välisminister Urmas Paet. Liiati, kui sellesse aega satub ka lahenduse leidmine pronksmehele.

Tuleb silmas pidada, et Venemaa on võtnud oma välispoliitilises tegevuses üheks eesmärgiks suruda põlvili arvamus, nagu Eesti oleks olnud kunagi okupeeritud või annekteeritud. Selles räägib korraga nii soov Eestit ennast kui laiemalt Euroopat lõhestada. Teisalt on siin tegev mõtteviis, mis on iseloomulik Venemaa enda arengu imperiaalsele imperatiivile. See tähendab, et endisesse Vene impeeriumisse kuulunud alasid peetakse jätkuvalt erihuvide tsooniks.

Meie edasise tegevuse üheks peajooneks peaks olema järjekindel positsioneering - saavutamaks poliitilist eesmärki, heanaaberlikke ja partnerlusele põhinevaid suhteid Venemaaga, tuleb olla järjekindlalt nende huvide eest seisev, mis hoiavad koos Eesti identiteeti ning tagavad meie iseseisvust. Lootus ja illusioon, et järeleandmised või ka hirm retoorilise jõu ees, ei muuda meie suhteid usaldusväärsemaks. Seega veelkord - oma Venemaa kolleegidega tuleb olla sihikindel, avatult aus ning enda põhimõtteid järgiv. Kompromisse on võimalik teha, kuid mitte põhimõtete arvelt.