Marko Mihkelsoni blogi

Briti politoloog Bobo Lo ütles Lennart Meri konverentsil esinedes tabavalt, et uue maailmakorra asemel tuleb täna pigem rääkida ja arutleda uuest maailmakorratusest. Või veel lihtsamini öeldes – korralagedusest maailmas. 1987. aastal uskus Nõukogude Liidu viimane liider Mihhail Gorbatšov, et “me liigume uue maailmakorra, kommunismi maailma suunas.” “Me ei pöördu sellelt teelt kunagi tagasi,” ütles Grobatšov teadmata, et kõigest kaks aastat hiljem lööb Berliini müüri langemine suurde punasesse unistusse surmaprao. Nõukogude impeeriumi lagunemine lõi maailma oma korrastatuses sõna otseses mõttes uppi. Üks supervõim oli peaaegu hetkega pihustunud, jättes samas maha arvutul hulgal järelmõjusid. Positiivsemaks nendest oli mõistagi demokraatia suurim laienemine inimkonna ajaloos. Francis Fukuyama idealism küttis küll lootusi, kuid selle kiire hajumine ennustas millegi tundmatu saabumist. Kahe suurjõu vahel jagatud maailmast kerkisid kohe mõistagi esile Ameerika Ühendriigid. Zbigniew B...

Eesti välispoliitika on viimase kahekümne aastaga muutunud kahtlemata mitmetahulisemaks ja professionaalsemaks. Seda pole kindlasti võimalik käsitleda lihtsustatult mustvalgel viisil, nagu seda teeb näiteks Janek Mäggi . Eesti välispoliitika ei ole kindlasti silmakirjalik. Meie peateljeks välispolitiliste hoiakute kujundamisel on mõistagi meie riigi rahvuslikud huvid, mille üheks kesksemaks tahuks on ka väärtuspõhisus. See tuleneb juba meie enda põhiseaduse loogikast ning Euroopa Liitu ja NATOsse kuuluva demokraatliku väikeriigi rahvusvahelisest positsioonist. Mida rohkem on meie lähinaabruses ja mitte ainult demokraatlikke ja vabasid riike, seda kindlam on ka meie julgeolek tulevikus. Nii lihtne see ongi. Väärtuspõhisus välispoliitikas ei tähenda ju automaatselt seda, et me ei saaks või ei tohiks suhelda näiteks autoritaarsete ja mittedemokraatlike riikidega. Teadupärast on meile sarnaselt vabu riike maailmas vähemus. Mitte rohkem kui 90, kes esindavad kokku umbes 38 protsenti maai...

ÜRO resolutsiooniga 1973 lubatud lennukeelutsooni kehtestamine Liibüa kohal on ilmekalt paljastanud Euroopa riikide kaitsevõime puudulikkuse. Kuna USA on selles NATO juhitud operatsioonis tavatult tagaplaanil, siis on ilmsiks tulnud Euroopa liitlaste piiratud valmisolek kaasaegset tehnolooigat ja võimekusi nõudvate sõjaliste operatsioonide läbiviimiseks. See peaks Euroopa liidreid tõsiselt mõtlema panema - kui me ei saa hakkama Liibüa sarnase operatsiooniga, mis juhtub siis, kui meie ees seisab palju suurem ja tõsisem väljakutse. Äsjasel NATO välisministrite kohtumisel Berliinis oli peasekretär Rasmussen sunnitud avalikult tunnistama , et Liibüa operatsiooni jätkamiseks on vaja juurde kaasaegset relvastust ning liitlaste täiendavat panust. Paraku näib, et Berliini kohtumine ei lisanud peale retoorilise toetuse suurt miskit. Seda on õigupoolest ka raske loota. Eriti siis, kui Ühendriigid pole operatsioonis keskne panustaja. Kui 2010. aastal olid USA kaitsekulutused umbes 640 miljardi...

Riigikogu XII koosseis on ennast rakendamas rekordilise kiirusega. See on kindlasti väga positiivne, sest parlamendi viimasest töisest istungist on varsti möödas juba kaks kuud. Sellel nädalal valiti kõigi alatiste komisjonide esimehed ja aseesimehed ning mõnes komisjonis algas ka juba sisuline töö. Üheks nendest oli ka väliskomisjon. Ma ei salga, et pärast kuut aastat on päris hea tunne olla taas valitud parlamendi väliskomisjoni eismeheks. Tänaseks olen selle komisjoni tegevustega järjepannu olnud seotud 2003. aasta kevadest ning selle ajaga on mõistagi kogunenud üksjagu palju kogemust. Viimase pinnalt on üpris turvaline komisjoni tegevust taas suunata, sest energiat ja ideid jagub:) Kuid ega komisjon koosne vaid esimehest, mistõttu on mul hea meel töötada koos väga huvitavate ja asjatundlike kolleegide ja nõunikega . Seekord on väliskomisjonis kokku kümme liiget, viis koalitsioonist ja viis opositsioonist. Eks see jõudude vahekord viita sellele, et Eesti välispoliitikas on ...

Kuna mitte kõik meie väljaannetes ilmuvad artiklid pole kättesaadavad veebis, siis toon siinkohal ära kaks hiljutist arvustust minu raamatule "Venemaa: valguses ja varjus". Esimene nendest ilmus Andres Laasikult Eesti Päevalehes ning teine Brigitta Davidjantsilt Eesti Ekspressis. Mul on hea meel, et raamat pole jätnud arvustajaid ükskõikseks. Brigitta Davidjants, Eesti Ekspress, 31. märts 2011 Olen mõelnud rohkem kui korra, kuidas avada sõprade le tänapäeva Venemaa problemaatikat. Tõsi, meil on mõned russofiilid ning viimasel ajal on ilmunud nii uuemat vene ilukirjandust kui ka päevakajalisi käsitlusi naaberriigist. Ja kui uskuda raamatukogude elektroonili si andmebaase, on need kirjateosed alailma välja laenutatud. Miskit on aga siiski vajaka ja selle miski korvabki oma raamatuga Mar ko Mihkelson. Mihkelson seletab lihtsalt ja loogiliselt, kuidas on Venemaa jõudnud praegusesse punkti. See aga ei tähenda, et Mihkelsoni kir jastiil oleks kuidagi kuiv. Vastupidi, ta kirju t...

Postimehe endise väliskorrespondendina ei suuda ma mõista, miks meie tänased meediaväljaanded ei väärtusta välismaailma kajastamist läbi meie endi reporterite silmade. Üksnes ERR on viimastel aastatel suutnud oma taset tõsta, hoides korraga kolme väliskorrespondenti (Brüsselis, Moskvas ja New Yorgis). Kiitus nendele! Maailm meie ümber on täna oluliselt kirevam ja meid igast küljest mõjutavam kui näiteks 1990ndate aastate lõpul. Siis suutsin Postimehe peatoimetajana omanikele ära seletada vajaduse saata reporterid Moskvasse (olin seal ise töötanud 1994-97), Brüsselisse ja New Yorki (Neeme Raud jagas ennast ETVga). Täna pole Postimehel ühtegi väliskorrespondenti. Paremaga ei saa hoobelda ei Päevaleht (kui Jaanus Piirsalu välja jätta), Õhtuleht, Eesti Ekspress, Delfi ega teised. Rääkimata siis eratelekanalitest. Kindlasti on omatehtud välisuudised kallid ning nõuavad ajakirjanikult täielikku pühendumust. Omal ajal kirjutasin Moskvast tihti mitu lugu päevas. Ja siis polnud ei google...

Liibüa lennukeelutsooni ellurakendamine on takerdumas. Al Qaeda treeningbaase omav Jeemen on kodusõja lävel. Mubaraki lahkumine Egiptuses on juba suurendanud islamistide mõju selles riigis. Iraan viskab hagu tulle erinevates pingekolletes ning laiendab oma strateegilist kohalolekut regioonis. Iisrael on kasvava välise surve all. Saudi Araabia püüab naftadollareid elanikele pakkudes rahutusi vaos hoida ning väiksemaid naabreid (Bahrein ja Jeemen) taltsutada. Seda rida võib veelgi pikendada. Kui ma 31. jaanuaril siinsamas blogis kirjeldasin olukorda Egiptuses ning rääkisin võimalikest arengutest regioonis, ei oleks ma siiski uskunud, et sündmused niivõrd kiiresti eskaleeruma hakkavad. Möödunud on kõigest poolteist kuud ning kogu laiem Lähis-Ida on täis tõsiseid ohu- ja kohati ka uusi sõjakoldeid. Iseensesest on usu-, hõimu- ja kultuurierisustest tulvil Lähis-Idas konfliktiõhustik üpris tavaline nähtus. Viimasel aastasajal on mõjutegurite sekka mahtunud ka nafta- ja gaasirikkused, mis...