Lääneriigid on kimpus Lähis-Idas toimuvaga

Liibüa lennukeelutsooni ellurakendamine on takerdumas. Al Qaeda treeningbaase omav Jeemen on kodusõja lävel. Mubaraki lahkumine Egiptuses on juba suurendanud islamistide mõju selles riigis. Iraan viskab hagu tulle erinevates pingekolletes ning laiendab oma strateegilist kohalolekut regioonis. Iisrael on kasvava välise surve all. Saudi Araabia püüab naftadollareid elanikele pakkudes rahutusi vaos hoida ning väiksemaid naabreid (Bahrein ja Jeemen) taltsutada. Seda rida võib veelgi pikendada.

Kui ma 31. jaanuaril siinsamas blogis kirjeldasin olukorda Egiptuses ning rääkisin võimalikest arengutest regioonis, ei oleks ma siiski uskunud, et sündmused niivõrd kiiresti eskaleeruma hakkavad. Möödunud on kõigest poolteist kuud ning kogu laiem Lähis-Ida on täis tõsiseid ohu- ja kohati ka uusi sõjakoldeid.

Iseensesest on usu-, hõimu- ja kultuurierisustest tulvil Lähis-Idas konfliktiõhustik üpris tavaline nähtus. Viimasel aastasajal on mõjutegurite sekka mahtunud ka nafta- ja gaasirikkused, mis on mõjutanud koguni kaasaegsete impeeriumite käekäiku. Nii on Lähis-Idas toimuv otseselt mõjutamas maailmamajanduse tervist.

Tänase olukorra teeb kindlasti palju keerulisemaks asjaolu, et Lähis-Idas on eriti viimase kümnekonna aasta jooksul plahvatuslikult kasvanud tele- ja muu kommunikatsiooni kättesaadavus ning mõju elanike hulgas. 1996. aasta sügisel esmakordselt eetrisse jõudnud Al Jazeera on näituseks kujunenud kogu regiooni vaadatumaks telekanaliks. Nii on Tuneesia sündmused kiiresti leidnud järgimist üle piiride. Riigiti on rahutuste põhjused erinevad, kuid näib, et vallandunud protestilaine ei näita vaibumismärke.

Viimastel nädalatel on Euroopa Liit ning lääneriigid laiemalt sörkinud sündmuste sabas. Ka eeloleval neljapäeval ja reedel toimuv Euroopa Ülemkogu ei näi pakkuvat midagi uut - räägitakse peamiselt Liibüa lennukeelutsooni rakendamisest ning lubatakse Vahemere naabritele ressursse ümberkorraldusteks. Samas on aga lennukeelutsooni enda implementeerimine jooksmas raskustesse, kuna USA on hoidumas liidrirollist ning eurooplased pole lihtsalt võimelised vajaminevaks panuseks. Osade analüütikute hinnangul on praegu aktiivselt õhus vaid kuus liitlaste lennukit, mis tagavad lennukeelutsooni täitmise üksnes Banghazi linna ümbruses. Samas on mõistagi veel vara teha põhjalikke järeldusi.

Nii või teisiti näib, et lääneriigid on tõsiselt kimpus Põhja-Aafrikas ning Lähis-Idas toimuvate rahutuste ning osaliste võimumuutuste tegelike tagajärgede ennustamisega. Ilmselgelt on aga tegemist regionaalses ja kohati ka globaalses mõttes väga tundlike arengutega, mis võivad halbade asjaolud kokkulangemisel põhjustada hoopis suurema konfliktikeerise, kui me seda täna näeme või ette näha oskaksime. 

Häid lahendusi pole. Lääneriikidel tuleb hoiduda vahetust sekkumisest riikide siseasjadesse ning kui see on möödapääsmatu, siis üksnes ÜRO mandaadi alusel ning koos araabiamaade (ja mitte ainult) endiga, nagu seda on püütud teha Liibüa suunal. Paraku ei pruugi see sugugi anda ei kiireid ega veelvähem selliseid tulemusi, millele on ehk kusagil valimisõhustikega pealinnades loodetud.

Eesti seisukohalt on äärmiselt oluline, et kõigi nende arenevate sündmuste puhul järgitaks rahvusvahelise õiguse põhinorme. Läänemaailma väärtusruum on meie suurim julgeolekuvara, mida kaitsta. Samas võib see kergesti löögi alla sattuda, kui läänemaailma poliitika rahvusvahelist julgeolekut ohtu seadvate türannide või äärmuslaste suunal on silmakirjalik ja arusaamatu.