Diplomaatide lisatöö - reporteriamet
Postimehe endise väliskorrespondendina ei suuda ma mõista, miks meie tänased meediaväljaanded ei väärtusta välismaailma kajastamist läbi meie endi reporterite silmade. Üksnes ERR on viimastel aastatel suutnud oma taset tõsta, hoides korraga kolme väliskorrespondenti (Brüsselis, Moskvas ja New Yorgis). Kiitus nendele!
Maailm meie ümber on täna oluliselt kirevam ja meid igast küljest mõjutavam kui näiteks 1990ndate aastate lõpul. Siis suutsin Postimehe peatoimetajana omanikele ära seletada vajaduse saata reporterid Moskvasse (olin seal ise töötanud 1994-97), Brüsselisse ja New Yorki (Neeme Raud jagas ennast ETVga). Täna pole Postimehel ühtegi väliskorrespondenti.
Paremaga ei saa hoobelda ei Päevaleht (kui Jaanus Piirsalu välja jätta), Õhtuleht, Eesti Ekspress, Delfi ega teised. Rääkimata siis eratelekanalitest. Kindlasti on omatehtud välisuudised kallid ning nõuavad ajakirjanikult täielikku pühendumust. Omal ajal kirjutasin Moskvast tihti mitu lugu päevas. Ja siis polnud ei google'it, wikipediat, digifotograafiat ega isegi korralikult töötavat internetti:)
Meie ajakirjanduse keskendumine suures plaanis Eesti uudistele on arusaadav ja loomulik, kuid selle kõrval on välisuudised jäetud justkui teiste teha. Agentuuride pildid ja tekstid on loomulik osa maailma kajastamisel, kuid otsati on suur vahe, kas näiteks Liibanonis hetkel toimuvat kajastab prantslane või eestlane. Väga hea, et Delfi, Ekspress ja ERR on oma ajakirjanikud nüüd sinna saatnud.
Minu Facebooki sissekandele tekkis eile samal teemal elav debatt (100 kommentaariga), kus Leslie Leino ütles minu meelest väga täpselt: maailmast huvituvad võõrkeeli oskavad noored võõristuvad meie meediakanalitest ning nende tagasivõitmine on keeruline.
Helsingin Sanomatel on näituseks praegu 8 väliskorrespondenti, lisaks kodus veel 15 ajakirjanikku, kes oma lugejatele maailma avavad ja seletavad. Näiteks Kairo sündmuste hakul saadeti kohale kohe 3 ajakirjanikku, nende hulgas ka fotograafid.
Meil on aga viimasel ajal omamoodi trendiks kujunenud meie saatkondade ja diplomaatide kasutamine justkui reporteritena. Erandjuhtudel on see kindlasti arusaadav, kuid eks ta samas peegelda ka meie väliskorrespondentide põuda. Muidugi pole mõeldav, et ajakirjanikud jõuavad igale poole, kuid nii palju peaks neid küll olema, et erinevaid sündmusi lahti seletada kas kohapealt või toimetusest.
Ideeaalpildis võiks ühel Eesti väljaandel olla täna vähemalt viis välismaal töötavat korrespondenti - Euroopa korrespondent Brüsselis, Ameerikat kattev ajakirjanik Washingtonis või New Yorgis, Moskva korrespondent, Hiinat ja laiemat Kagu-Aasiat kattev ajakirjanik Pekingis ning üks roteeruva või liikuva asukohaga korrespondent. Viimase asukoht oleks sõltuvuses parajasti maailmas toimuvaga. Ehk siis näiteks antud juhul oleks kindlasti huvi keskmes Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas toimuv.
Mõistagi on see vaid minu isiklik arusaam sellest, kuidas võiks tänast maailma meile meie enda keele ja meele kaudu paremini koju kätte tuua. See on küll pealtnäha kulukas, kuid ühele endast lugu pidavale kvaliteetväljaandele ei tohiks see siiski olla ületamatu ülesanne või eesmärk. Liiati nägime äsjaste Saksamaa liidumaa valimiste aegu, kui suur mõju kohalikule elule on just maailmas toimuv. Otse loomulikult mängis siin oma rolli just meedia.
Rohkem kui kunagi varem ajaloos on meedia osaline maailmasündmuste mõjutamisel. Viimases blogiloos just mainisin Al Jazeera näidet Lähis-Idast. Facebook, Twitter ja teised sotsiaalmeediumid näitavad, et riikidevahelisi suhteid ei mõjutata üksnes saatkondadest või välisministeeriumitest. Klassikaline diplomaatia on juba ammu muutuste keerises. Seepärast oleks äärmiselt oluline, et ka Eesti oma väikeste ressursside juures oleks maailmas veidi paremini nähtav ka läbi meie enda ajakirjanduse aktiivsema kohaloleku. Ma olen kindel, et väljaanne, kes esimesena panustab senisest rohkem välismaailma kajastamisele, võidab juurde ka lugejaid/vaatajaid/kuulajaid. Hetkel on siin selge edumaa ERRil.
Minu Facebooki sissekandele tekkis eile samal teemal elav debatt (100 kommentaariga), kus Leslie Leino ütles minu meelest väga täpselt: maailmast huvituvad võõrkeeli oskavad noored võõristuvad meie meediakanalitest ning nende tagasivõitmine on keeruline.
Helsingin Sanomatel on näituseks praegu 8 väliskorrespondenti, lisaks kodus veel 15 ajakirjanikku, kes oma lugejatele maailma avavad ja seletavad. Näiteks Kairo sündmuste hakul saadeti kohale kohe 3 ajakirjanikku, nende hulgas ka fotograafid.
Meil on aga viimasel ajal omamoodi trendiks kujunenud meie saatkondade ja diplomaatide kasutamine justkui reporteritena. Erandjuhtudel on see kindlasti arusaadav, kuid eks ta samas peegelda ka meie väliskorrespondentide põuda. Muidugi pole mõeldav, et ajakirjanikud jõuavad igale poole, kuid nii palju peaks neid küll olema, et erinevaid sündmusi lahti seletada kas kohapealt või toimetusest.
Ideeaalpildis võiks ühel Eesti väljaandel olla täna vähemalt viis välismaal töötavat korrespondenti - Euroopa korrespondent Brüsselis, Ameerikat kattev ajakirjanik Washingtonis või New Yorgis, Moskva korrespondent, Hiinat ja laiemat Kagu-Aasiat kattev ajakirjanik Pekingis ning üks roteeruva või liikuva asukohaga korrespondent. Viimase asukoht oleks sõltuvuses parajasti maailmas toimuvaga. Ehk siis näiteks antud juhul oleks kindlasti huvi keskmes Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas toimuv.
Mõistagi on see vaid minu isiklik arusaam sellest, kuidas võiks tänast maailma meile meie enda keele ja meele kaudu paremini koju kätte tuua. See on küll pealtnäha kulukas, kuid ühele endast lugu pidavale kvaliteetväljaandele ei tohiks see siiski olla ületamatu ülesanne või eesmärk. Liiati nägime äsjaste Saksamaa liidumaa valimiste aegu, kui suur mõju kohalikule elule on just maailmas toimuv. Otse loomulikult mängis siin oma rolli just meedia.
Rohkem kui kunagi varem ajaloos on meedia osaline maailmasündmuste mõjutamisel. Viimases blogiloos just mainisin Al Jazeera näidet Lähis-Idast. Facebook, Twitter ja teised sotsiaalmeediumid näitavad, et riikidevahelisi suhteid ei mõjutata üksnes saatkondadest või välisministeeriumitest. Klassikaline diplomaatia on juba ammu muutuste keerises. Seepärast oleks äärmiselt oluline, et ka Eesti oma väikeste ressursside juures oleks maailmas veidi paremini nähtav ka läbi meie enda ajakirjanduse aktiivsema kohaloleku. Ma olen kindel, et väljaanne, kes esimesena panustab senisest rohkem välismaailma kajastamisele, võidab juurde ka lugejaid/vaatajaid/kuulajaid. Hetkel on siin selge edumaa ERRil.
Ah jaa, see loo juurde lisatud pilt pärineb 1996. aasta detsembrist. Pärast 9 tundi ootamist ning koos Vene sõjavangidega supi lõrpimist õnnestus mul Postimehe ajakirjanikuna teha soovitud intervjuu tšetšeeni välikomandöri Salman Radujeviga. Mäletatavasti oli tema juhitud üksus korraldanud sama aasta jaanuaris pantvangioperatsiooni Kizljaris ja Pervomaiskis. Radujev hiljem vahistati föderaaljõudude poolt ning ta suri Solikamski vangilaagris 2002. aastal.
Kommentaarid
Sandy Casar