Marko Mihkelsoni blogi

Ajakirjal Time on kujunenud traditsiooniks pakkuda välja mööduva aasta TOP-10 kõikvõimalikest sündmustest. Selle aasta edetabelid leiab siit . Ka minul on siin blogis saanud väikeseks harjumuseks aasta sarnase reastusega kokku võtta. Nagu ikka, pole alljärgnevad kümme sündmust või arengut reastatud tähtsuse järjekorras. Eks need edetabelid ole ju alati subjektiivsed, kuid väike mängulisus käib tänase päevaga ikka kaasas. Soovin kõigile head aastalõppu ja ikka paremat uut aastat!! 1. Nobeli rahupreemia president Obamale . Tegemist on kahtlemata ühe suurima üllatusega, mis sellel aastal maailmapoliitikas toimus. Eks selline meeletu avanss näitab, kui kõrgel on ootused. Esimene presidendiaasta Obamale pole olnud kuigi edukas eriti välispoliitikat silmas pidades. 2. Rahutused Iraanis . Presidendivalimistele järgnenud rahutused on Iraani sisemise olukorra põhjalikult segi keeranud. Midagi taolist pole see regionaalseks liidriks pürgiv riik kogenud alates 1979. aasta islamirevolutsioonist sa...

Alates selle ajaveebi algusest (2006 november) olen iga aasta viimasel päeval püüdnud välja tuua 10 olulisemat rahvusvahelist sündmust või trendi lahkuvast aastast. Teen seda ka nüüd, homme. Täna mõtleks aga korraks tuleviku peale - mida võiks pakkuda meile maailmapoliitikas ümmargune aasta 2010? Ennustamine on mõistagi tänamatu tegevus, mistõttu on alljärgnevad kümme punkti vaid osundused minu arvates olulisematele teemadele (arvestades mõistagi ka Eesti asendit). Pidepunktideks on peaasjalikult eelseisvad valimised. Kindlasti teeb elu omad korrektiivid, kuid üks on selge - aasta tuleb sündmusterohke. 1. USA vahevalimised novembris ja president Obama tõehetk . Esimene ametiaasta on Obamale olnud tõeline ameerika raudtee - Nobeli rahupreemiast tervishoiureformi debatini. Kriitikud on Obama sisepoliitikat nimetanud koguni USA "marksististamiseks". Välispoliitikas on peale kõlava retoorika vähe ette näidata. Kas demokraadid kaotavad enamuse Kongressis või suudab Obama taastada ...

Novembri alguses ilmus Youtube'i Vene miilitsamajori Aleksei Dõmovski sensatsiooniliselt avameelne ülestunnistus riigi sisekaitseorganites toimuvast. Sellele järgnenud ajal on Dõmovski andnud arvukalt intervjuusid ning püüdnud organiseerida ka avalikke protestiüritusi oma kodukandis. Juba novembris imestasid paljud, et Dõmovski tegevusele pole järgnenud võimude reaktsiooni. Nüüd see siis väikese viivitusega on tulnud. Eile teavitas Venemaa prokuratuur, et on andnud välja Dõmovski vahistamiskäsu. Süüdistuse sisuks on ametipositsiooni kuritarvitamine. Selle sammuga näitavad Venemaa võimud, et korruptsiooni ning õiguskaitseorganite vägivallategude uurimise ja ohjeldamise asemel pannakse kogu süü "sõnumitoojale". Pole oluline, millised olid Dõmovski sammu formaalsed raamid ja tema tegelik motiiv, selge on see, et Venemaa õiguskaitseorganite tegevuse suhtes on väga palju õigustatud kriitikat. Üksi Põhja-Kaukaasias toimuvast on piisav, et mõista, milliseid karistamatuid meeto...

Näib, et sellel aastal maailma juhtivaks autoturuks tõsunud Hiina ei istu käed rüpes ega mõtle üksnes oma siseturule. Hiina autofirmad on ahned oma tehnoloogiat täiustama ning seeläbi on ka mõistetav huvi selliste firmade nagu Saab või Volvo ostmise vastu. Kui peaks tõesti minema väljakäidud lubaduste järgi, siis 82aastase Volvo uueks omanikuks saab vaevalt kümme aastat autosid tootev Geely . Tänaseks on Geely suurim erakätes autotootja Hiinas, kusjuures firma areng ning kasv on muljetavaldavad. Veendusin selles ise kuu algul Ningbos, kus Geely uusimal tootmisliinil tehti meile (Riigikogu väliskomisjoni delegatsioon) täisekskursioon autode valmimisest alates detailide valust kuni viimaste iluliistude paigaldamiseni. Ladusas inglise keeles tegi meie noor giid väga põhjaliku ülevaate sellest, mida ja kuidas Geely täna toodab. Peamine eesmärk on firmal toota rahvaautosid, mis on oma hinnalt kättesaadavad paljudele. Odavama mudeli saab meie rahas kätte alla 100 000 krooni eest, kusjuures...

Venemaa tuntud sõjaajaloolane Mark Solonin, kelle üks teostest ilmus sellel sügisel, on oma koduleheküljel avaldanud põnevad dokumendid 20. juunist 1941. Need on koostatud Balti sõjaväeringkonna õhujõudude staabis. Tähelepanu väärib nii staabi asukoht (Riia asemel Panevežis), dokumendi numeratsioon (nr 1) kui ka viide sellele, et 20. juunil ei teostanud üksused lahingülesandeid. Ehk siis järjekordne dokumentaalne kinnitus sellest, et Nõukogude väeüksused ei maganud 1941. aasta juunis mingit "rahuund", vaid valmistusid aktiivselt pealetungilahinguteks.

Viimastel päevadel on USA vabariiklastest mõjukad senaatorid võtnud teravalt sõna kahel Euroopa julgeolekut puudutaval teemal. Esiteks tegi väliskomisjoni aseesimees Richard Lugar oma ettekandes teatavaks, et stabiilsuse ja julgeoleku tagamiseks Lõuna-Kaukaasias tuleks Ühendriikidel ja tema NATO liitlastel suurendada abi, sealhulgas relvaabi, Gruusiale. Teiseks on kuus senaatorit eesotsas Jon Kyli ja John McCainiga saatnud kirja Prantsusmaa suursaadikule USAs Pierre Vimontile, kus nad väljendavad selget vastuseisu kavandatavale Mistral-tüüpi laeva müügile Venemaale. Lisaks algatas Esindajatekoja vabariiklasest väliskomisjoni aseesinaine Ileana Ros-Lehtinen seaduseelnõu , mis soovitab president Obamal takistada võimalikku laevamüüki Venemaale. Suursaadik Vimonti vastus senaatoritele jätab arusaadavalt kõik otsad lahti. Täna on Prantsusmaal kuulda arvamusi, et laev tuleks ikkagi venelastele müüa, kuid ilma tehnoloogiata. Sellele viitab ka Vimont. Vimonti kirja järel on senaatorid tõst...

Serbia tänane formaalne otsus anda üle ametlik ühinemissoov Euroopa Liiduga on vaieldamatult ajaloolise tähendusega. Olgugi, et riigi reaalse liikmelisuseni läheb veel aastaid, tähendab see samm põhimõttelist muudatust korraga nii Balkani tulevikule kui ka Euroopale tervikuna. Serbia otsus liituda Euroopa Liiduga tähendab olulist sammu kontinendi poliitilise ühinemise suunas. Veel mõned aastad tagasi (rääkimata 1990ndatest) tundus tänane seis kauge eesmärgina. Nüüd on olukord võrreldamatult muutunud ja reaalne integratsioon tegelikkus. Eesti nagu teistegi Euroopa Liidu liikmesmaade huvides on stabiilsuse ning õitsengu kasv Balkanitel. Meie enda kogemus räägib sellest, et Euroopa Liidu liikmelisus on olnud väga jõuliseks arengumootoriks. Miks ei peaks töötama ka see Balkanitel? Horvaatia peatse liikmelisuse järel peaks laienemisprotsess Lääne-Balkanil kindlasti jätkuma ja seda mitte määramatus tulevikus. Vabakaubandusleppe lahtikülmutamine ning viisavaba liikumise lubamine on Serbia pü...

Kopenhaagenis lõppenud ÜRO kliimakonverents andis tulemuse, mis polnud üllatav. Maailma suurimal foorumil ei võideldud mitte kliimamuutuste vastu, vaid ikka ja ennekõike rahvuslike huvide ning rahvusvaheliste jõujoonte pärast. Veel ööl vastu laupäeva tehti viimane katse ühehäälse otsuse suunas, kuid asi lõppes ikkagi vaid üldise üminaga protsessi algusest. Venetsueela ja Boliivia olid nendeks riikideks 193st, kes ehk avalikkusele kõige enam vastumeelsusega silma jäid. Mõistagi miks. Ka Sudaan, kes on praegu G77 arenguriikide juht, väljendas kindlat vastuseisu. Mis edasi? Tõenäoliselt ei juhtu lähematel aegadel miskit. Võimalik, et globaalne post-Kyoto kliimalepe jääbki sõlmimata. Erisused on lihtsalt nii suured. Ainus, mis ehk paneks maailma rohkem ühisosa otsima, on suuremat sorti ilmaanomaalia. Kuid siis võib olla juba hilja.

Tänane Postimees avaldas minu lühikese arvamuse Jegor Gaidarist. Kuna ajalehe online versioonis pole see kättesaadav, siis avaldan selle siin ajaveebis. Vaid sissejuhatuseks niipalju, et täna keeldus Riigiduuma mälestamast leinaseisakuga Gaidari lahkumist... "Kolmapäeval ootamatult meie seast lahkunud Venemaa endist peaministrit Jegor Gaidari meenutatakse vabas maailmas vaieldamatult kui julget reformaatorit, kes paljude takistuste kiuste suutis päästa oma riigi majanduslikust kollapsist. Nõukogude Liidu kokkuvarisemise järel oli Venemaa väga rängas majanduslikus olukorras. Gaidar on meenutanud, et 1991. aasta lõpul oli riigikassa sama hästi kui tühi ning majandust ähvardas üldine seiskumine. President Boriss Jeltsinil polnud 1991. aasta sügisel ühtegi paremat võimalust kui usaldada valitsuse juhtimine noortele ja julgetele reformaatoritele eesotsas Jegor Gaidari ja Anatoli Tšubaisiga. Kommunistliku plaanimajanduse hävingu järel ning demokraatliku meelsuse laineharjal oli Gaidari...

NATO peasekretäri Anders Fogh Rasmusseni äsjane visiit Moskvasse on taas andnud hoogu kõikvõimalikele arvamusavaldustele alliansi ja Venemaa suhetest. Tõsisemad analüüsid räägivad sellest, et vaatamata heasoovlikule retoorikale ei õnnestunud Rasmussenil veenda Venemaa liidreid konkreetsete abilubaduste andmisele seoses Afganistaniga. Eeskätt on NATO huvitatud helikopteritest. Venemaa propagandakanal Russia Today võttis aga näiteks seda teemat eile kommenteerima Innsbrucki ülikooli teaduri Gerhard Mangott i. Tean teda paarilt konverentsilt, kus ta on esinenud pisut Venemaa poole kaldu arvamustega. Loo alguses nähtavas intervjuus ütleb Mangott, et NATOl pole enam endisaegset tähendust ning et vaenlaste kadumise tõttu kaob 10-15 aasta pärast ka allianss ise. Seepärast soovitab ta Venemaal suhelda vaid NATO suurliikmetega (Saksamaa, USA, Prantsusmaa). Mis puudutab suhteid suurtega, siis siin on Mangottil õigus. Venemaa on eriti viimasel poolel aastal muutnud nähtavalt oma taktikat suhet...

Venemaalt on saabunud kurvad uudised, mis räägivad kunagise peaministri Jegor Gaidari ootamatust surmast. Vaid 53aastane Gaidar lahkus väidetavalt tekkinud trombi tõttu. Minul õnnestus Gaidariga mitmel korral kohtuda nii Moskvas ajakirjaniku tööd tehes kui hiljem rahvusvahelistel konverentsidel. Venemaa turumajandusreformide ühe säravama persooni meenutuseks toon siin ära oma intervjuu temaga, mille tegin Postimehe tarbeks 1994. aasta novembris. Siin see on: "Jegor Gaidar: demokraatia on Venemaale ainus pääsetee Alustuseks mingem paari aasta taguste sündmuste juurde. Teie nime ja reforme kaasaegsel Venemaal on Läänes peetud sünonüümideks. Tuletage mõne sõnaga meelde, kuidas see 1991. aasta sügisel kõik algas ning miks just teie sattusite reformide eestvedajaks? Sattusin sellesse orbiiti küllaltki juhuslikult. Poliitikaga hakkasin tegelema 19. augustil 1991. Kuni selle ajani hoidsin end poliitikast eemale. Meie instituudil (N. Liidu majanduspoliitika instituut, mille direktor...

Venemaa omaaegse edukama ja avatuma naftakompanii Jukose saaga pole kaugeltki veel lõppenud. Tõsi, firma kunagine suuromanik Mihhail Hodorkovski on juba aastaid trellide taga. Samas võib rahvusvahelise arbitraažikohtu viimase otsuse valguses eraomandi ebaseaduslik omastamine Vene riigile lõppeda kuni 100 miljardi dollari suuruse nõudega. 30. novembril tegi Haagis asuv Alaline Arbritaažikohus Jukose rahvusvaheliste suurosanike (GML Ltd ja tema tütarühingute Hulley Enterprise Ltd, Yukos Universal Ltd ning pensionifondi Veteran Petroleum Ltd) hagi alusel otsuse, mille kohaselt on Venemaa seotud Energiaharta sätetega ning sellest tulenevalt on vastaval eraomandil rahvusvaheline juriidiline kaitse. See otsus pole tähtis mitte ainult Jukose endistele välisinvestoritele, vaid ka teistele Venemaal sarnaselt hävinud energiafirmadele. Olgugi, et Venemaa ütles 19. oktoobril lahti Energiaharta siduvatest kohustustest, jäävad varasemad investeeringud kaitse alla järgnevaks 20 aastaks. GML Limited...

Turkmenistanist lähtuva gaasijuhtme piduliku avamisega läinud nädalavahetusel kasvatas Hiina kogu regioonis hüppeliselt oma mõjujõudu. Enam kui 1800 kilomeetri pikkune torujuhe avab samas Kesk-Aasia ressursirikastele riikidele alternatiivse müügikanali. Hiina energiakompanii CNPC investeering lubab neil 2013. aastaks saavutatava maksimaalvõimsusena Turkmenistanilt osta kuni 40 miljardit kuupmeetrit gaasi aastas. Võrdluseks näiteks Nord Streami maksimaalne läbilaskevõime on 55 ja Nabuccol 30 miljardit kuupmeetrit aastas. Turkmenistani aastane gaasitoodang on täna 70 miljardit kuupmeetrit. Lisaks Hiina suunale on Turkmenistanil valmimas gaasijuhe Iraani ning Ashabad on väljendanud huvi Nabucco torujuhtme varustamise kohta. Ashabadi otsused alternatiivteede julgemaks elluviimiseks said tõuke aprillis, mil plahvatuse tõttu torujuhtmel katkesid gaasitarned Venemaale. Selle tõttu on Turkmenistan iga kuu kaotanud umbes üks miljard dollarit. Hiina mõju kasv pole mõõdetav vaid konkreetsete ene...

Aeg liigub kiiresti. Alles see oli (11. detsember 1994) kui ma Moskvas Postimehe ajakirjanikuna võtsin vastu teate "konstitutsioonilise korra" taastamise eesmärgil alanud sõjalisest operatsioonist Tšetšeenias. Mäletan hästi neid esimesi päevi Moskvas, mil ajakirjanike seas levis üldine arvamus - tõenäoliselt ei suuda dudajevlased kuigi kaua vastu pidada. Toonane Vene kaitseminister Pavel Gratšov oli just kuulutanud, et võtab Groznõi kahe tunniga. Tegelikult aga läks kõik teisiti. Hukkusid tuhanded Vene sõdurid ning kümned tuhanded tsiviilelanikud. Siin loo alguses toodud videolõik meenutab sõja esimesi päevasid. Kaadrid on jubedad. Ja see kõik juhtus vaid 15 aastat tagasi. Eks kogu Tšetšeenia kampaania tegelik taust oli 1994. aastal ikka seotud Moskva võimumängudega, mille taga seisis toonane Kremli "sõjapartei" eesotsas president Boriss Jeltsini varjus sametiseks riigipöördeks valmistunud KGB kindrali Aleksandr Koržakoviga. Siin kõrval fotol olen esimest korda teel...

Tegelikult pole Iraak mingi uus naftahiid, kuid viimase 20 aasta jooksul on tema suured naftavarud ning tootmine olnud maailmaturult eemal. Viimase kuu ajaga on Iraagi valitsus avanud oma rikkalikele naftaväljadele juurdepääsu sellistele kompaniidele nagu Royal Dutch Shell, CNPC (Hiina), Lukoil, Eni, BP ja ExxonMobil. Iraagi naftavarud on tegelikult teadmata. Viimane adekvaatne informatsioon pärineb 1970ndatest aastatest. Selle järgi paigutus Iraak Saudi Araabia, Kanada ja Iraani järel neljandaks. Ekspertide hinnagul võib Iraak aga juba kolme aastaga mööduda Iraanist, sest eeldatavalt on tema naftavarud suuremad teadaolevast. Sama kehtib ka nafta tootmise kohta. Äsjased oksjonid ja nendele kompaniide poolt võetud kohustused viitavad võimalusele, et eeloleva kümnendiga võib Iraak toota päevas enam kui 10 miljonit barrelit naftat. See on ümmarguselt sama palju kui maailma tipptootjad Venemaa ja Saudi Araabia. Mõistagi on sellel muutusel ka oma mõju nafta hinnale maailmaturul. Kõik pole...

Qatari pealinnas Dohas asuv maagaasi eksportivate riikide organisatsioon, mida on nimetatud ka gaasikartelliks, valis paar päeva tagasi endale esimese peasekretäri . Selleks sai torujuhtmeid ehitava Venemaa ettevõtte Stroitransgazi asepresident Leonid Bohhanovski. Bohhanovski nimetamine organisatsiooni peasekretäriks räägib eeskätt Venemaa huvist hoida kujuneva gaasikartelli töös keskset rolli. Seejuures pole vastse peasekretäri näol tegemist sugugi juhusliku figuuriga. Stroitransgazi kontrollib Vladimir Putinile lähedane eriteenistuste taustaga Gennadi Timtšenko. Organisatsiooni kuuluvad praeguseks 11 riiki (Alžeeria, Boliivia, Egiptus, Ekvatoriaalne Guinea, Iraan, Liibüa, Venemaa, Qatar, Nigeeria, Venetsueela ja Trinidad ja Tobago). Norra ja Kasahtsan on kaasatud vaatlejatena. Seega on valdav osa maailma maagaasi varudest ja tootmisest kaetud organisatsiooni liikmete varude ja tootmisega. Esimese ülesandena lasi Bohhanovski tellida uurimuse, kuidas säilitada seos gaasi ja nafta hinna...

Juba varem olen siin ajaveebis viidanud, et Keskerakonna esimehe Edgar Savisaare lubadused muuta võimule tulles põhjalikult Eesti välispoliitikat on meie rahvuslikku julgeolekut õõnestav retoorika. Loodetavasti ei saa see kunagi teoks, kuid lõhkuva vastandumisega lõhutakse ka Eesti sisemist solidaarsust. Savisaare valimiseelne bravuuritsemine polekski nii tähelepandav, kui asi pole pisut tõsisem ning riigipiire ületav. Mitte Savisaar ei kujunda poliitikat, vaid tundub, et just teda kasutatakse poliitika elluviimisel. Ja see pole mitte Eesti kui suveräänse riigi huvides. Leedu Rahvaliidu asutamiskongress läinud nädalavahetusel Vilniuses ning Venemaa presidendi Dmitri Medvedevi tänased vihjed Moskvas vaid kinnitavad seda, et Venemaa tänane juhtkond ei suuda suhetes lähemate naabritega loobuda vanadest stereotüüpidest ja käitumismallidest. Kremlis usutakse, et survemeetodil ning üksikuid erakondi oma mõjuagentideks valides on võimalik muuta nende riikide suhtumist ja hoiakuid Venemaa s...