Tormist ja globaalsest soojenemisest

Täna õhtul lubatakse jälle tormi ehk isegi orkaani. Kuigi hommikul sai Jõelähtmel isegi veel golfi mängida:), näib tõesti, et Atlandi tuulerusikas käib täna taaskord Eestist üle. Ja nii kõrget vett, nagu praegu siin Viimsi rannas näha võib, pole juba tükil ajal olnud.

Kuid mitte üksi tänasest ilmast ei taha ma siin kirjutada. Kas te pole tähele pannud, kui sageli me viimastel aegadel räägime tormidest ja ilmaviperustest, lumest mis taevas ning soojarekorditest? Üleilmne soojenemine näib olevat ilmselge kõigile. Kuid kui sageli oleme mõelnud või rääkinud sellest, mida see anomaalia (kui see ikkagi nii on) võib endaga kaasa tuua Eestile ja Euroopale näiteks 10 või 20 või 100 aasta pärast. Ka välis- ja julgeolekupoliitilises mõttes.

Üldiselt on levinud arusaam, et kliima soojenemine on sedavõrd aeglane protsess, et meie silmad suuri ja põhimõttelisi muutusi ei näe. Tegelikkus nähtavasti on veelgi segasem, kui üks tavainimese ettekujutus.

Niipalju, kui mul on võimalik olnud erinevate prognoosidega kokku puutuda, siis ühest seletust siin mõistagi ei ole. On neid, kes hoiatavad kiire ja kollapseeruva muutuse eest, on neid kes usuvad, et tegelikult midagi eriskummalist ei juhtugi - lihtsalt elame ühes ajutise soojenemise faasis.

Tänase tormi taustal osundan siinkohal ühele raportile, mis kirjutati 2003. aastal Pentagoni tellimusel ning käsitleb võimalikke julgeolekuriske Ühendriikide aga ka Euroopa julgeolekule juhuks, kui kliimamuutus peaks olema kollapseeruv. Selle kohaselt võib Golfi hoovuse pidurdumise tõttu juba aastaks 2020 kujuneda Põhja-Euroopast, sealhulgas Eestist, tänase Siberiga sarnase kliimaga piirkond, kust inimesed liiguvad lõuna poole paremat ja rahulikumat elu otsima...

Mõistagi tuleb seda dokumenti võtta, kui üht võimalikku stsenaariumit paljudest. Peamine, mida öelda tahan, on aga see, et meie välis- ja julgeolekupoliitilises diskursuses peaks kliimaküsimusel olema senisest hoopis olulisem koht.