Marko Mihkelsoni blogi

Panin allpool kirja kümme minu arvates olulisemat rahvusvahelise elu sündmust või arengut lahkuvast aastast, mis mõjutasid kas otseselt või kaudselt Eesti välis- ja julgeolekupoliitilisi huvisid. Tähtsuse järjekord on mõistagi suhteline, kuid püüdsin siiski olulisemad etteotsa tuua. Siin nad on: 1. Venemaa arrogantsuse kasv . Eestile kui Venemaa naabrile ei saa mõistagi jääda tähelepanuta üldise läänevastasuse kasv Moksvas. Esimest korda pärast 1991. aastat on Venemaa pannud paljusid Läänes kahtlema: kas külm sõda on ikkagi ajalugu? 2. NATO missioon Afganistanis . Põhja-Atlandi alliansi läbi aegade kõige keerulisemast operatsioonist Afganistanis sõltub paljuski nii NATO enda tulevik kui ka Afganistani ning regiooni julgeolekuolukord. 3. Usuvägivald Iraagis . Kodusõja ulatust võttev usuvägivald on teinud kordades keerulisemaks Iraagi valitsuse eesmärgi võtta kontroll provintside üle oma kätte. Koalitsioonivägede kohalolek näib vältimatuna. Samas muutub arutelu väljumisstrateegia üle üh...

Môtlesin just hakata jôulujärgselt kirjutama lühikest kokkuvôtet aastast ning selle tähistest meie välispoliitikale, kui tuli uudis Saddam Husseini hukkamisest. Iseenesest polnud see ootamatu. Kui me välisministri delegatsiooniga novembri algul kohtusime Bagdadis Iraagi peaministri Nouri al-Malikiga, oli tema sônum väga kindel: Hussein hukatakse veel sellel aastal. Maliki ütles seda paar päev pärast kohtuotsust, mis määras Husseinile hukkamise poomise läbi. Môistagi tekitab Husseini hukkamine palju järelarutlusi ning avaldab vahetut môju Iraagi ja Lähis-Ida julgeolekuolukorrale. Samas arvan, et Husseinist ei kujune märtrit, kes vôiks jääda määrama sündmuste kulgu pikema aja jooksul. Pigem töötab siin sônum, et tuhandete hukkunud inimelude eest vastutav diktaator ei pääse karistusest. Husseini ajastu on lôppenud.

Tänasel, selle aasta viimasel Riigikogu istungil andsin üle arupärimise peaminister Andrus Ansipile. Teemaks valitsuskoalitsiooni kuuluva Keskerakonna koostöölepe Ühtse Venemaaga ning selle negatiivne mõju meie välis- ja julgeolekupoliitilistele huvidele. Teema on eriti aktuaalne selleski kontekstis, mis puudutab Keskerakonna venekeelses lehes täna avaldatud Eesti rahvuslikke huve kahjustavaid artikleid ja fotomontaazhe (üks nendest siin kõrval). Alljärgnev on menetlusse antud arupärimise tekst: "Austatud härra peaminister, Esitame arupärimise murest Eesti välis- ja julgeolekupoliitika järjepidevuse pärast, mille ühe suurima ohustajana näeme Teie koalitsioonis osalevat Keskerakonda, kes on koostööleppe kaudu seotud Venemaa ainuparteiks pürgiva Ühtse Venemaaga. Probleeme, mis võivad oluliselt õõnestada Eesti kui Euroopa Liidu ja NATO liikmesriigi usaldusväärsust ning tõsiseltvõetavust on seejuures mitmeid. Siinkohal osundame, et 2004. aastal sõlmitud koostöölepe Keskerakonna ja Üht...

Turkmenbashi Saparmurat Nijazovi ootamatu surm loob automaatselt selles energirikkas riigis ning regioonis tervikuna eelolevatel nädalatel väga pingelise olukorra. Nijazovi järglasena võidakse küll näha tema 39aastast poega Muradi, kuid vaevalt see nii lihtsalt käib. Tema probleemiks muide on see, et kehtiva konstitutsiooni järgi saab Türkmenistani presidendiks kandideerida üksnes kodumaal sündinud poliitik. Murad on sündinud aga Leningradis. Tõsi, autoritaarses riigis vaevalt et põhiseadus suuremaks takistuseks võiks saada. Sedavõrd strateegilise kaaluga riik nagu seda on Türkmenistan ei jäta kindlasti külmaks ühtegi võimalikku suurmõjutajat. Venemaa huvides on kahtlemata tuua Türkmenistani tagasi isolatsioonist ning kindlustada oma gaasitarnete tulevik. Võimaliku kodumaise gaasidefitsiidi ees seisvale Gazpromile on Türkmenistani gaasivaru väga oluline. Mõistagi on Venemaa huvides suurendada kontrolli regioonis tervikuna. Türkmenistan kui nii Kaspia mere aga ka Kesk-Aasia riigi tulevi...

Tänane Riigikogu otsus pikendab Eesti kaitseväe missiooni Iraagis kuni tuleva aasta lõpuni. ÜRO resolutsioonile 1723 tuginev otsuse eelnõu leidis toetust kõigist erakondadest - poolt 70 ja vastu 3. Pealtnäha üksmeelne otsus ei peegelda siiski asjade tegelikku seisu. Hääletusele eelnenud debatti jälgides kerkis küll küsimus: kas meil täna on ikka tegemist oma sammude eest vastutava valitsuskoalitsiooniga või mitte?. Vastata võiks kultuuriminister Palmaru sõnadega - jah ja ei. Keskerakonna ja Rahvaliidu soov tõmmata Iraagi teema valimiskampaaniasse ei leidnud küll Riigikogus toetust, kuid sellele vaatamata on antud märku, et KeRa lepingu osapooled pole jätnud soovi laiendada oma populistlikku hoiakut ka julgeolekupoliitikasse. See on eriti ohtlik, kui pidada silmas, et Keskerakond on viimasel ajal eriti aktiivselt võtnud suhelda oma sõsarparteiga Ühtne Venemaa. Nagu ma ühes varasemas blogiloos juba viitasin, ei tohiks julgeolekupoliitika muutuda valimiskampaanias peenrahaks. Iga mõtlemat...

Iraani valitsuse tänane otsus viia riigi valuutareservid USA dollarilt üle eurole ning hakata ka kõigis välistehingutes kasutama dollari asemel eurot võib tekitada rahvusvaheliste suhete teljestikul pika ja tõsise järelmõjuga võnke. Pikemat aega ennustatud samm on eeskät tõsiseks ohuks dollari hegemooniale, mis on pärast Teist maailmasõda, aga eriti viimase paarikümne aasta jooksul kujundanud globaliseeruva maailma rahasüsteemi ja -suhteid. Dollari mõjust räägib fakt, et umbes 70 protsenti maailma valuutavarudest hoitakse justnimelt dollarites. Seejuures suurimaks dollari toetajaks on Hiina, aga mitte vähemtähtsalt ka näiteks viimastel aastatel jõudsalt reserve kasvatanud Venemaa. Tegelikuklt on viimase aasta jooksul olnud märgata, et eriti energiarikkad riigid (Venemaa ja OPECi maad antud juhul) on vahetanud umbes kahe protsendi ulatuses oma dollaripositsioone eurode vastu. Kuigi eilsed rahaturud jäid Iraani sammu suhtes pealtnäha ükskõikseks, ei saa kuidagi eirata pikaajalist võimali...

Euroopa Liidu laienemine on olnud aktuaalne selle sünnist saadik. Mõistetav, sest kuidas saaks öelda ei riikidele, kes kuuluvad Euroopasse ning on liitumiseks valmis. Paraku on aga 1. jaanuarist 2007 27-liikmeliseks saav EL tõsise valiku ees. Kas jätkate aktiivset laienemist või suunata rohkem energiat sisemise otsustusvõimekuse kasvatamisele. Äsja Brüsselis lõppenud ELi tippkohtumine näitas, et riikidel on siin erinevad eelistused. Kui britid, rootslased ja enamik viimase laine liitujaid on edasise laienemise poolt, siis liidu asutajariigid on pigem pessimistlikumad. Eriti tõsist peavalu on tegemas arusaadavalt Türgi liitumisproblemaatika. Eesti on hoidnud siiani nn positiivset programmi. Ühest küljest toetatakse liidu edasist laienemist, teisalt peetakse oluliseks institutsioonide reformi. Viimane on saavutatav kahtlemata läbi põhiseadusleppe jõustamise, millele on koos soomlastega nüüd heakskiidu andnud 18 riiki. Kui aga vaadata, mis oleks Eestile kui liikmesmaale kujunenud situatsi...

Kogu selle valulise reaktsiooni juures minu eelmisele blogiloole on kõige hämmastavam, et Keskerakond ei leidnud Eesti lipu rüvetamises midagi taunimisväärset. Justkui see polekski probleem! Samas on see minu mäletamist mööda esimene sarnane juhtum üldse viimase 15 aasta jooksul, kui Eesti riikliku sümboolikaga selliselt ümber käiakse. Liiati veel, kui eesmärgiks oli propagandasüsti andmine Venemaa meediasse. Kirjutasin tänases Delfi kommentaaris lahti mõned mõtted, mis mind kogu selle loo juures murelikuks teevad.

Viimastel nädalatel sagenenud Eesti riiklikku sümboolikat teotavad aktsioonid mitmel pool Venemaal pole kaugeltki spontaansed meeleavaldused. Eesti Moskva saatkonna ees piketeerinud noorteorganisatsiooni "Noor Kaardvägi" liikmed ei tee seda kaugeltki oma lõbu pärast. Poliitilise jõu Ühtne Venemaa tiiborganisatsioon viib selle kaudu ellu ametlike võimude soovitud ja soositud poliitikat. Eesti vastu suunatud aktsioonid näitavad kahjuks seda üldist ksenofoobia ning vihkamise trendi, mis ón viimastel aastatel üha enam leidnud laiemat toetust ja võimude soosimist Venemaal. Eesti pole siin kaugeltki ainus rünnatav. Paraku võib eeldada, et taolised võimude juhitud meelsusavaldused ei kao niipea ning võivad isegi muutuda veelgi jõhkramaks. Kõige selle pealt on mul konkreetne ettepanek Eesti lipu rüvetamist soosiva Ühtse Venemaa sõsarparteile - Keskerakonnale: kui te ei toeta Eesti riikliku sümboolika rüvetamist, siis lõpetage viivitamatult oma koostöölepe president Putini parteiga . ...

No nii - kolm tundi pingelisi vaidlusi ning tulemus lõpuks käes. Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee poliitikakomitee kiitis paar tundi tagasi siin Bakuus heaks energiajulgeolekuteemalise raporti, mille nimel olen viimased kuus kuud päris palju aega kulutanud. Raport "Oht energitarnete kasutamiseks poliitilise survevahendina", mis algatati ENPAs selle aasta jaanuaris Venemaa ja Ukraina gaasivaidluse tulemusel, jõuab lõpphääletusele Strasbourgi jaanuari viimasel nädalal. Siis peakski aset leidma raporti saamisloo kolmas ja viimane vaatus. Veel täna päeval, poliitikakomitee esimeste arutlusminutite järel võis karta, et eeskätt Vene delegatsiooni ja nende toetajate survel jääb dokument üldse vastu võtmata. Küsimus läks koguni hääletamisele, kuid jäi viie häälega vähemusse. Seejärel võtsid sõna 13 kolleegi, kes poolt ja toetavalt, kes vastu (viimaste hulgas Vene, Soome, Suurbritannia, Serbia esindajad) ning lõpuks jõuti resolutsiooni ja soovituste läbihääletamisele. Pisikest...

Igaühele, kes vähegi tunneb huvi rahvusvaheliste suhete ja maailmas toimuva vastu, on Washington paras kullaauk. Sellist teadmiste kontsentratsiooni lihtsalt kusagil mujal ei ole. Juba üksi mõttekodade arvukus annab teistele riikidele silmad ette. Rääkimata veel sellest, kui palju erinevaid otsustajaid siit päevade viisi läbi käib. Viimase paari päeva jooksul on mul õnnestunud kuulata siin Harvardi ülikooli majandusprofessorit Marshall Goldmani kõnelemas Venemaa energiapoliitikast, Saksamaa endist välisministrit Joschka Fisherit rääkimas Euroopa välispoliitika tulevikust, tuntud neokonservatiivi ja kaitseanalüütikut Richard Perle'i vaidlemas tuumaeksperdi Hans Blixiga. Kui siia lisada veel enda eilne esinemine ja diskussioon Strateegiliste ja Rahvusvaheliste Uuringute Keskuses (CSIS), siis on paari päeva kohta küll ja küll. Ole aga mees ja suuda järge pidada. Olgugi, et ligilähedaseltki sarnast keskkonda ideede sõelumiseks ja levitamiseks on meil Eestis raske luua, on siiski hädava...

Viimased paar päeva on siin Washingtonis peaasjalikult teemat pakkunud kolmapäeval avaldatud Iraagi Uurimisgrupi raport . James Bakeri ja Lee Hamiltoni juhitud demokraatide ja vabariiklaste ühistöögrupi üllitis lisab kindlasti uut ainet debatti olukorrast Iraagis ja Lähis-Idas tervikuna. Selle 79 soovitust võib laias laastus kokku võtta kolme teemasse - suurendada Ühendriikide diplomaatilist aktiivsust Lähis-Idas, motiveerida Iraagi valitsust suuremale vastutusele ning tõmmata operatiivüksused Iraagist välja 2008. aasta alguseks. Kindlasti ei ole Bakeri-Hamiltoni dokument mingi võluvits Iraagi probleemi lahendamiseks. Kaugel sellest. Samas on selge, et siinsete vahevalimiste järel ning presidendivalimiste lähenedes tõuseb paratamatult päevakorda USA väljumisstrateegia Iraagist. Kuidas, kas ja millal poliitiliste otsuteni jõutakse, seda mõistagi ei julge keegi ennustada. Eriti, kui juba praegu on raporti suhtes väga palju pessimismi. Neokonservatiivist kaitseanalüütik ning Iraagi sõja ü...

Endise luuraja Aleksander Litvinenko salapärane tapmine on põhjustanud läänemaailma meediakanalites viimaste aastate suurima kriitikatormi Venemaa võimude suhtes. Eile õhtul sattusin siin Washingtonis nägema Alex Goldfarbi ning Litvinenko isa Walteri intervjuud CNNi erisaatele, kus taaskord lahati Londonis juhtunut ning selle mõju läänemaailma suhetele Venemaaga. Mõlemad mehed ei kahelnud hetkekski, millised jõud on selle mõrva taga - Kreml ning president Putin isiklikult. Mõistagi ei oleks Litvinenko surnuks kiiritamise lugu tekitanud sedavõrd suurt tähelepanu ja mõtteainest, kui siia poleks lisada Putinit järjekindlalt kritiseerinud ajakirjanik Anna Politkovskaja hiljutist mõrva Moskvas ning ekspeaminister Jegor Gaidari mürgitamiskatset Iirimaal. Mis toimub Venemaal? Kuhu on Venemaa teel? Millised saavad olema meie suhted Moskvaga? Kas Putinit saab üldse enam usaldada? Kes kannab vastutust mõrvade eest? Kes on järgmine? Need ja paljud teised küsimused ei lahku Lääne meedia arvamuskü...

Riigikogu väliskomisjoni tellimusel on valminud huvipakkuv analüüs Eesti-Hiina suhetest . Töö autoriteks on Raul Allikivi ja Tiago Marques Tallinna Ülikoolist. Idee kahe riigi suhteid pisut sügavamalt lahata tekkis kevadel, kui komisjoni delegatsioon oli ametlikul visiidil Hiinas. Viimase kiire kasv ning mõju maailma majandusele ja rahvusvahelisele poliitikale ei tohiks jätta kedagi ükskõikseks. Seepärast oleks äärmiselt vajalik, et ka meie välispoliitilises mõtlemises oleks rohkem sisulist ainest edasiste otsuste tegemisel. Väliskomisjon püüab veel enne parlamendivalimisi selle analüüsi põhjal ja toel kutsuda kokku seminari, et teemat põhjalikumalt vaagida. Hea oleks kuulda ka selle blogi lugejatelt, mis on arvamus meie võimalikest eesmärkidest ja tegevustest Hiina suunal. Muide, kes arvab, et Hiina on meie jaoks isegi mõtlemiseks liiga suur, siis vaadake, kui edukalt on üle-lahe-naabrid suutnud eeskätt majanduslikult konnekteeruda Hiinaga.

Sellisena näeb International Herald Tribune'i karikaturist tulevikku Venemaa ja Suurbritannia suhetes. Tõepoolest, kujutlus, mis ei vaja kommentaare. IHT tänases numbris on minu arvates väärt lugeda The New York Times'i kolumnisti Thomas Friedmani mõtlemapanevat artiklit kasvavatest vastuoludest islami- ja läänemaailma vahel.