Mis sünnib homme Venemaa linnades?

Homne päev saab enam kui paarikümnes Venemaa linnas olema teataval määral lakmuseks sellele, millist mõju on Moskva terrorirünnakud avaldanud inimeste valmisolekule tulla tänavale ning vaikides protesteerida riigi põhiseaduse sätete eiramise vastu võimude poolt. Samas on ka näha, milline võib olla võimude reageering üha laienevale opositsiooniliikumisele.

Traagilised sündmused Moskvas on mõistagi šokeerinud Venemaa pealinna elanikke. Viimati juhtus Moskva metroos midagi taolist kuus aastat tagasi. Vaatamata võimude korduvatele lubadustele hävitada terroristid, on juhtunud vastupidine. Keskvõimu poliitika Põhja-Kaukaasia suunal, nagu sellest kirjutasin eilses kommentaaris, on läbi kukkunud. Vägivald, mida rakendati 1994. aastal probleemi lahendamiseks, on tootnud üha uut vägivalda.

Seepärast võib juba ette kindel olla, et peaminister Vladimir Putini tänane järjekordne "värvikas" lubadus terroristid hävitada on määratud läbikukkumisele. Juba üksnes Ramzan Kadõrovi toetamine Moskva poolt on selge märk valikutest, mis ei too Venemaa kodanike huvidele vastavat lahendust.

Kuid tagasi homse juurde. "31. päeva liikumine" on viimase 9 kuu jooksul toonud Moskvas ja mitmetes teistes Venemaa linnades iga kuu viimasel (31ndal) päeval tänavatele sadu inimesi, kes vaikides on protesteerinud põhiseaduse koosolekuvabaduse paragrahvi (mis on 31.) eiramise vastu. Homme peaks see aktsioon toimuma enam kui 20 linnas.

Teatavasti on viimasel ajal mitmel pool Venemaal suurenenud rahulolematus eeskätt peaminister Vladimir Putini tegevuse vastu. Aktsioonid ja miitingud tema tagasiastumise vastu on olnud kasvavas tempos.

Seepärast on eriti oluline jälgida, kas eilne kurb sündmus on järjekordseks ettekäändeks Putinile oma võimu päästmiseks. Üheks esimeseks eesmärgiks võib seejuures olla aktiviseerunud kodanikuühiskonna ja opositsiooniliikumise vaigistamine, nagu täna arvas üks liikumise Solidaarsus liidritest Boriss Nemtsov.

Venemaa suurim julgeolekuoht ilmutas ennast taas

Tänahommikused ohvriterohked pommiplahvatused Moskva olulisimal metrooliinil kinnitavad kahjuks juba varasemat teadmist, et riigi sisemise julgeoleku suurim oht peitub keskvõimu saamatus tegevuses Põhja-Kaukaasias.

Ma nimetaksin seda Tšetšeenia lõksuks, kuhu esimesena astus juba 1994. aastal toonane Venemaa  president Boriss Jeltsin. Alates sellest ajast on Venemaa keskvõim, eriti aga Vladimir Putin, püüdnud Tětšeenias ja laiemalt Põhja-Kaukaasias toimuvat kasutada oma võimumängudes.

Kahjuks on Kremli ja Venemaa eriteenistuste tegevus aastatega mitte rahustanud piirkonnas toimuvat ja taandanud sealt lähtuvat ohtu, vaid pigem vastupidi. Ainuüksi eelmisel aastal hukkus Põhja-Kaukaasias toimunud rünnakutes enam kui 700 inimest. Kaukaasia Emiraati taotlevate islamivõitlejate mobiilusu ja arvukus on eriti viimasel paaril aastal märgatavalt kasvanud.

Moskva metrooplahvatused on ilmselt viiteks Põhja-Kaukaasias pingestunud olukorrale. Alles hiljuti kuulutas islamivõitlejate juht Doku Umarov, et peagi võib oodata rünnakuid erinevates Venemaa linnades. Pole vähetähtis, et viimasel kuul on oma elu kaotanud paar väga mõjukat islamivõitlejate liidrit. Seetõttu pole Moskva pommiplahvatustes (eriti FSB peakorteri aluses metroojaamas "Lubjanka") välistatud ka niinimetatud kättemaksuaktsiooni tunnused.

On päris selge, et taolised rünnakud ei lõpe enne, kui olukord Põhja-Kaukaasias pole põhimõtteliselt muutunud. Viimast on aga väga keeruline lähiaegadel eeldada. Tšetšeenia lõksust pole kerge pääseda, kui üldse.

START lepe on Obamale tähtsam kui Medvedevile

Pärast pingelisi läbirääkimisi on USA ja Venemaa teatanud kooskõla saavutamisest strateegilise relvastuse piiramise leppe (START) uuendamise osas. Tõenäoliselt kirjutavad presidendid START leppe alla 8. aprillil Prahas.

Ümmarguselt 200-leheküljeline leping on kahtlemata liiga mahukas ja detailne selleks, et täna veel selle kõiki tahke teada. Avalikkusele saab see teatavaks tõenäoliselt pärast allakirjutamist. Samas on ilmne, et tegemist on väga olulise sammuga, sest kahel riigil on kokku 95 protsenti maailma tuumarelvadest.

Presidentide kinnitusel on kokku lepitud mõlemapoolselt lõhkepeade vähendamises kümne aasta jooksul  praeguselt tasemelt 2200-2700 kuni tasemeni 1550 ning kandevõimekuste vähendamises praeguselt tasemelt 1600 tasemeteni 700 (raketid ja pommitajad) ja 800 (süsteemid). Leppes on väidetavalt detailselt kirjas ka vähendamisprotsesside jälgimine.

Kuni viimase hetkeni rõhutas Venemaa, et ilma raketitõrjesüsteemide käsitlemiseta pole kokkulepe võimalik. Praeguseks on teada, et leppes pole võetud vastastikku siduvaid kohustusi. Samas teatas Venemaa välisminister Sergei Lavrov, et kui üks osapool kasvatab raketitõrje võimekust teise poole strateegiliste ründerelvade suhtes, siis võib vähendamisprotsess peatuda. Seda klauslit tuleb mõistagi tähelepanelikumalt lugeda.

President Barack Obamale on kokkuleppe saavutamine kindlasti suureks kergenduseks. Esiteks loob see hea õhkkonna 12. aprillil Washingtonis kogunevale tuumarelvastuse leviku piiramise tippkohtumisele. Teiseks on see ehk esimeseks välispoliitiliseks edusammuks, mida Obama on pikkisilmi oodanud.

Arvestades Venemaa tuumaarsenali vananemist ning ka kandevõimekuste vähenemist on madalamate piirangute seadmine Moskvale suhteliselt kergem seedida. Seepärast võiks arvata, et START leppe saavutamine on märgiliselt olulisem tuumarelvastuse likvideerimisest rääkivale Obamale.

Kuid leppe allakirjutamine ei tähenda veel selle jõustumist. President Obamal tuleb veenda Senatit, et selle dokumendiga pole ohustatud (eriti raketitõrje osas) ei USA ega tema liitlaste julgeolek. Senatis on vajalik kahe kolmandiku senaatorite toetus, mis pole sugugi etteantud.

Mistrali tehing võib ikkagi ära jääda

Pole välistatud, et paljuräägitud Prantsuse-Vene relvatehing dessantlaeva(de) Mistral müügist-ostust võib ikkagi ära jääda. Teatavsti on Prantsusmaa ka presidendi tasemel andnud mõista, et müügiks on üksnes laeva kere ilma juhtimissüsteemide ja relvastuseta.

Täna teatas aga Venemaa kindralstaabi ülem Nikolai Makarov, et Moskva on huvitatud jällegi vaid täisrelvastuses laeva ostust. Tõsi, helikopterid on Venemaa nõus ise lisama.

Kui see on mõlema poole seisukoht, mis ei muutu võimalike läbirääkimiste käigus, siis on raske ette kujutada tehingu toimumist. NATO ühtsuse ning hea tervise seisukohalt on tegelikult oluline, et see tehing jääkski vaid virtuaalseks sooviks. Olen sellele ka varem siin tähelepanu juhtinud.

Emotsioonide geopoliitika ja Eesti

Prantsuse tunnustatud rahvusvaheliste suhete eksperdi Dominique Moi'si laialdast poleemikat tekitanud ajakirjaartiklist sündinud raamat "Emotsioonide geopoliitika" (Eesti Päevaleht, 2010, 237 lk) on väga ajakohane lisandus sellesse diskursusesse, mis püüab mõista ja kirjeldada tänast dünaamiliselt muutuvat maailmapilti.
Nagu raamatu alapealkiri - kuidas hirm, alandus ja lootus muudavad maailma - viitab, keskendub Harvardi ülikoolis õpetav Moisi emotsioonide ja rahvusvaheliste suhete seoste kirjeldamisele, püüdes sellega teataval määral vastanduda oma kuulsa eelkäija, Samuel Huntingtoni tsivilisatsioonide kokkupõrke teooriale. Moisi peab muuseas nii Huntingtoni kui ka Fukuyama (liberalismi võit) teooriaid isegi ohtlikeks, sest näeb nendes liiga lihtsustatud võtteid.

Moisi ei paku seetõttu oma raamatus läbivat või üldistavat teooriat. Ta kirjeldab nii isiklike kogemuste kui üldtuntud faktide najal neid võimalikke arenguid, mida emotsioonid võivad mõjutada eraldi nii Aasias (eeskätt Hiina ja India), islami- ning läänemaailmas kui ka nende omavahelises suhestumises.

Emotsioonid on loomulik osa inimese ja kaudsemalt rahvaste identiteedist, mistõttu nende eiramine ka rahvusvaheliste suhete analüüsimisel võib jätta väga ohtliku tühimiku. Moisi rõhutab, et emotsioonide õidepuhkemise üheks peamiseks põhjuseks just praegusel ajal on üleilmastumisest tin gitud ebakindlus ning üldine identiteetide probleem.

Üldiselt tajutavate maailma jõujoonte (nagu see oli näiteks Külma sõja päevil) hägustumine ning multipolaarse maailma esilemarss koos meediarevolutsiooniga on muutnud suhete mustri nii keeruliseks, et emotsioonid sageli varjutavad või vähemalt mõjutavad oluliselt ratsionaalsetele huvidele allutatud käitumist.

Emotsioonide kaardistamine on seetõttu Moisi meelest üks võimalusi käitumismallide tuvastamiseks, mis aitavad mõista maailmas tegelikult toimuvat. Jätan siinkohal lugejatele võimaluse ise avastada Moisi maa-ilmakirjeldust ning püüan hoopiski tema enda mudelit passitada Eesti konteksti.

Moisi teksti meile suurepärase tõlke kaudu vahendanud Martin Kala on raamatu saatesõnas juba öelnud, et nüüdis-Eesti käitumise ning meie enda rahvusvaheliste suhete diskursuse paremaks mõistmiseks on hädavajalik kaardistada ka meie emotsionaalne maailmapilt. Milline nimetaja (kas hirm, lootus või miski muu) asub meie emotsionaalse kaardi keskmes ning millised on need mõjurid, mis seda keerulist maatriksit koos hoiavad? Kindlasti on siin vastus tunduvalt keerulisem kui lihtsalt meie kannatusterohke ajalugu.

Pole vähimatki kahtlust, et emotsioonid on meie üldistes käitumismallides väga selgelt tajutavad. Minu arvates on üks olulisimaid emotsioonide allikaid meie asukoht ning meie väiksus. Seejuures on meie emotsionaalne kaart tunduvalt kirjum kui lihtsalt hirm iseolemise kaotamise ees. Meie asukoht koos ajaloolise mäluga on vorminud meie emotsioone selliselt, et vabaduse ja iseolemise mõiste ehk tunnetus omab siin palju selgemaid piirjooni kui näiteks mitmel teisel läänemaailma süda- või suurriigil.

Kultuuriruumide ehk maailmatunnetuse erinevused toodavad emotsionaalset pinget paratamatult, mistõttu oleks väär ja tulutu seda eirata. Pigem on küsimus selles, kuidas suudaksime kujundada oma ajaloost ehk identiteedi ühest tugisambast meie tuleviku liitlase, mitte aga vaenlase. Siin pole veel kaugeltki kõik selge.

Eesti asukoht ja väiksus on samas ka need mõjurid, mis süstivad meie emotsioonidesse lootust. Moisi nimetab Eestit oma raamatus tänu majandusedule Euroopa üheks dünaamilisemaks riigiks, kes pigem passib esindama tänasele Aasiale iseloomulikku lootuse kultuuri. See aga viitab nii emotsionaalsetele erisustele Euroopas kui sellele teele, mis kindlustaks Eesti emotsionaalset enesekindlust.

(Arvustus ilmus tänases Eesti Ekspressi Areenis).

Kaks olulist teemat tänases maailmapoliitikas

Viimastel päevadel on rahvusvahelistes suhetes meie jaoks arenemas kaks olulist sündmust. Esiteks on tähtis jälgida Venemaa ja Ameerika Ühendriikide tuumarelvastuse vähendamise leppe läbirääkimisi. Teiseks on kindlasti väga oluline mõista Iisraeli ja USA suhetes toimuvat ning selle võimalikku mõju regionaalsele julgeolekule.

START leppe uuendamine on olnud president Obama administratsiooni olulisemaks teemaks suhete uuendamisel Venemaaga. Esialgsed lootused sõlmida uuendatud lepe juba eelmise aasta lõpul luhtusid. Tänaseks on mõlemad pooled siiski teatanud, et dokument on küps allakirjutamiseks veel enne 12. aprillil toimuvat Washingtoni tuumarelva leviku piiramise tippkohtumist.

Siiani on laiemale avalikkusele selgusetu, mida see lepe siis õigupoolest ikkagi sisaldab. Teatavasti on Venemaa nõudnud sellesse leppesse kirjutada ka raketitõrje pariteetsuse põhimõtted, mis võivad puudutada otseselt mitte üksnes USA, vaid ka tema liitlaste huve.

Võib eeldada, et leppe allakirjutamise järel (eeldatavalt aprilli alguses Prahas) võtab ratifitseerimisprotsess kummagi riigi parlamendis paraja aja ning pole välistatud ka tõsised raskused selle jõustamiseks. Samas on nõrgaks kohaks president Obama suur soov liikuda tuumarelvavaba maailma poole, kus eesmärk võib pühitseda abinõu.

Alles mõned päevad tagasi kuulutas Iisraeli suursaadik USAs Michael Oren, et kahe riigi suhted elavad üle viimase 35 aasta madalaimat taset. Kuigi seda avaldust on püütud siluda mõlemalt poolt, kinnitab peaminister Benjamin Netanyahu äsjane keeruline visiit Washingtoni liitlassuhetes valitsevaid tõsiseid pingeid.

Washingtoni ning teisi Iisraeli lääneliitlasi teevad ärevaks eeskätt jätkuv asunduspoliitika Palestiina aladel ning teiseks Iraani tuumaambitsioonide ohjeldamiseks võimaliku sõjalise rünnaku jõuliseim soosimine. Asunduspoliitika teeb mõistagi keeruliseks igasuguse rahuprotsessi edendamise. Pealegi on viimasel ajal märke koguni Hamasi ja Fatah leppimisest ning kolmanda intifada võimalikkusest.

Iisraeli paljuspekuleeritud sõjaline ennetusrünnak Iraani vastu muudaks aga veelgi enam nii regionaalset kui ka globaalset julgeolekukeskkonda. Just need on teemad, mille pärast on väga tähtis jälgida Iisraeli ja USA omavahelist läbikäimist ning sellest tulenevaid arenguid.

Rahvusringhääling on õigel teel

Tänases Eesti Päevalehes avaldatud artiklis esitatud informatsioon selle kohta, et Eesti Rahvusringhäälingu juhatus  on asunud täitma arengukava punkti ingliskeelse veebiportaali rakendamiseks, on väga ajakohane ning selget toetust vääriv tegevus.

Mul on selle uudise üle eriti hea meel, sest rääkisin sarnase sammu hädavajalikkusest alles eelmisel kuul Riigikogus toimunud välispoliitika arutelul. Jagan täielikult ERRi juhatuse esimehe Margus Allikmaa seisukohti.

Vajadust ingliskeelse uudisvoo laiendamise järele kinnitas ka täna hommikul Terevisioonis esinenud BNSi peatoimetaja Ainar Ruussaar, kes pidas rahvusvahelise huvi kasvu Eesti suhtes hüppeliseks. Eriti olevat see seotud euro kasutuselevõtuks valmistumisega.

ERRi juhatus küsib valitsuselt ingliskeelse portaali rakendamiseks 1,5 miljonit krooni. Tuletan meelde, et ringhäälingu  2010. aasta eelarves on veebikeskkonna arendamiseks kavandatud 7,471 miljonit krooni. Hoian sellel teemal silma peal ning annan omapoolse panuse selleks, et hiljemalt tuleval aastal oleks ERRil selline võimekus olemas.

Imbi Paju suur ja südamega töö

Imbi Paju ning Eesti Entsüklopeediakirjastus tutvustasid täna Tallinnas Euroopa majas väga tähelepanuväärset teost. Mõne aasta eest trükivalgust näinud Imbi raamat "Tõrjutud mälestused" on nüüd kättesaadaval ka vene keeles.

Imbi on minu jaoks üks nendest väsimatutest ja siira südamega inimestest, kes on võtnud enda kanda väga olulise missiooni. Ta on suutnud oma raamatute ja filmidega tõmmata rahvusvahelist tähelepanu teemale, mis pole oluline üksnes meie eneseteadvusele, vaid kogu Euroopa ühtsema narratiivi kujundamisele.

"Tõrjutud mälestuste" ilmumine vene keeles on järjekordne samm sellel teel. Kes olid tänasel esitlusel, kogesid seda vahetust ja siirust, mida õhkus Imbi olekust. Ma olen kindel, et Imbi raamat on suureks panuseks ka meie ühiskonna paremal sidustamisel ning ajaloo keerdkäikude ühisel mõtestamisel.

President Obama esimene suur võit

President Barack Obama algatatud tervishoiureformi kadalipp sai eile USA Kongressi Esindajatekojas lõpuks läbi ning seitsmehäälelise (219-212) enamusega jõuab see nüüd riigipea lauale allakirjutamiseks.

Tegemist on kindlasti väga olulise sisepoliitilise võiduga presidendile, sest just selle reformi seadis Obama oma esimese ametiaja alguse keskseks teemaks. Samas näitab hääletus, et reformi jõustamine ei pruugi kujuneda ilmselt kõige lihtsamaks ettevõtmiseks.

Loodetavasti võimaldab eilne võit Obamal keskenduda veidigi enam ka maailmapoliitikas toimuvale. Samas on selge, et juba seitsme kuu pärast seisab USA presidendil ees järgmine sisepoliitiline katsumus - Kongressi vahevalimised.

Põhimõttekindlad poliitikud on harv nähtus

Ma olen poliitikas olnud üksnes 7 aastat ning seetõttu ei julge paljudes küsimustes veel väga suuri üldistusi teha. Küll olen aga praktikas kogenud seda, mis varasemalt teooriaski teada ja tuntud: põhimõttekindlus ja selgroogsus on poliitikas küllatki harvad nähtused.

Vabas ja avatud ühiskonnas on poliitik rahva ja oma erakonna teenistuses. Erakonnad konkureerivad omavahel ideede värskuse ja rahva toetuse nimel. Võim on see, mis on erakondade loomulik eesmärk. Vaid siis on võimalik oma poliitikat ellu viia ning ühiskonnas toimuvat mõjutada.

Just võimu saavutamise või võimul püsimise küsimus ongi peamine, mis eraldab terad sõkaldest. Vaid vähesed suudavad jääda enesele kindlaks ning vältida tuulelipustumist. Muidugi, viimane saab olla ka sellise veenvusega, et kõik ümberringi tunnevad ennast tuulelippudena. Seda oleme kogenud siin Eestiski ju kordi ja kordi.

Ka maailmapoliitikas kehtivad ligilähedased hoiakud. Tõsi, võimuihalus pole küll teemaks (vähemalt vabas maailmas), vaid pigem hoiakute järjekindlus. Viimasel ajal on läänemaailmas eriti jõuliselt esile kerkinud reaalpoliitilise ja pragmaatilise liini esindajad. Ka need, kes veel hiljuti rääkisid suure eufooriaga demokraatiast, inimõigustest ning õigusriiklusest, alluvad üha enam lühiajalistele kõrvalahvatlustele.

Kuid on ka erandeid. Barack Obamale valimisvõitluse kaotanud senaator John McCain on minu arvates üks nendest vähestest läänemaailma poliitika suurnimedest, kes paistab silma oma põhimõttekindluse ja ka selgroogsusega. Sellel nädalal andis ta veelkord mõista, et demokraatia ja inimõigused on tema jaoks väga olulised ka siis, kui riigi ametlik poliitika hoidub nende teemade käsitlemisest.

Kolm päeva tagasi pidas McCain kõne, mis teeb silmad ette ükskõik millisele lääneriikide parlamendile. Seda, mida ütles McCain, peetakse paljudes kohtades tülinorimiseks või russofoobiaks. Lugege ise seda teksti ja mõelge korraks näiteks mõne Eesti (kitsarinnalise) poliitiku või "ärimehe" hiljutistele avaldustele. Mina kirjutan McCaini kõnele alla ning teen kõik täna ja edaspidigi selleks, et meie püsimajäämisele oluliste põhiväärtuste kaitse oleks tagatud.

Kas Lissaboni lepe on juba vananenud?

Riigikogu tänasel istungil tutvustan algatajate nimel esimesel lugemisel seaduseelnõud, mis viib meie parlamendi kodu- ja töökorda sisse mõned täiendavad muudatused seoses Lissaboni leppe jõustumisega 1. detsembrist 2009.

Eeskätt puudutavad muudatused Riigikogule võimaluse loomist otsesuhtlemiseks Euroopa institutsioonidega juhul, kui ühenduse seaduseelnõud või juba vastuvõetud aktid on vastuolus aluslepingutes sätestatud jagatud pädevuste rakendamisega.

Ehk siis lihtsamalt - kui Euroopa Liidu seadusandlus rikub liikmesriikide huve, on subsidiaarsuse kontrolli kaudu rahvusparlamentidel õigus esitada argumenteeritud vastuväiteid või algatada kohtuvaidlust.

Riigikogu on üks nendest rahvusparlamentidest Euroopa Liidus, kellel on reaalne ja sisuline roll ühenduste toimimist puudutavas siseriiklikus otsustusprotsessis. Seetõttu ei too Lissaboni lepe meile kaasa ka väga põhimõttelisi muutusi.

Kuid miks selline küsimus pealkirjas? Eks ikka Saksamaa liidukantsleri Angela Merkeli eilse esinemise peale, milles ta pidas vajalikuks tulevikus "punase kaardi" süsteemi loomist eurotsooni äpardujatele. Teatavasti oleks see aga võimalik üksnes uue lepingu kaudu.

Ma olen seda varemgi öelnud ning kordan veelkord - kindlasti ei jää Lissaboni leping viimaseks suurdokumendiks Euroopa Liidus. Pidevas legalistlikus vaidluses kasvanud ja arenenud ühendus lihtsalt ei suudagi teisiti püsida. Seetõttu on päris loomulik, et teatud aja möödudes koguneb piisav hulk ideid leppe kohendamiseks.

Samas on selge, et Lissaboni leppe protsess oli väsitav ning isegi kõige kriitilisemad hetked seoses eurotsoonis valitseva olukorraga ei ole veel ilmselt piisavaks põhjuseks uue maratoni alustamiseks. On ilmne, et uue leppe saavutamine võtaks kümmekond aastat, mistõttu ei pruugi tänased ideed mõne aja pärast enam päris hästi lennata.

Aga selge on see, et eurotsoonis toimuv korralagedus pole ei nende riikide endi ega laiemalt Euroopa Liidu huvides. Loodetavasti on käimasolev kriis heaks ravitsejaks. Selles valguses on mõistagi Eesti suutlikkus ainukese riigina Euroopas Maastrichti kriteeriume täita positiivne näide, kuidas võiks ka keerulistel aegadel oma jõududega hakkama saada.

Peaasi on säilitada kaine meel

President on oma otsuse teinud ning esimest korda Eesti ajaloos osaleb meie riigipea 9. mai üritustel Moskvas. Kindlasti on Toomas Hendrik Ilves kaalunud kõiki selle sõiduga kaasnevaid plusse ja miinuseid, kuid peaasi on kogu selles loos säilitada kaine meel.

Esiteks ei maksa seda sündmust liigselt üle tähtsustada. Jah, meile omab see kindlasti suuremat emotsionaalset tähendust kui näiteks prantslastele, brittidele või ameeriklastele. Samas on minevikusündmuste solidaarne meenutamine Euroopas heaks tavaks ning siin ei peaks me kindlasti olema kitsarinnalised.

Teiseks ei maksa rajada asjatuid illusioone sellest, et meie kahepoolsed suhted nüüd kohe mingi uue hingamise saaksid. Suhete tegelik normaliseerumine on võimalik suuresti vaid siis, kui Venemaa ka tegelikult sooviks meiega arendada vastastikuse austuse vaimus heanaaberlikke suhteid. Üheks eelduseks sellele on destaliniseerimise protsess. Kahjuks näib asi liikuvat hoopiski vastassuunas. Seepärast olen isiklikult jätkuvalt arvamusel, et Lääne liidrite (sealhulgas Ilvese) viibimine Stalini ametlikul austamisüritusel on kohatu.

Kolmandaks ei jaga ma nende seisukohta, nagu oleks Venemaa viimasel paaril aastal oma käitumist muutnud mõõdukamaks. Kas Georgia jätkuv okupeerimine, pidev ja jõuline naabrite siseasjadesse sekkumine, NATO ja Euroopa Liidu ühtsust lõhkuv tegevus (näiteks Mistrali tehing), väljakutsuvad sõjaväeõppused Zapad-2009, enam kui 1,5 miljardi dollari rakendamine välispropagandaks ning "ajaloo võltsijate" vastane tegevus on siis tõesti mõõdukuse mõõdupuuks? Kindlasti mitte. Venemaa on sihikindlalt ning kasvavate ressursipaigutustega püüdlemas oma poliitilise ja majandusliku mõju kasvatamisele lähinaabrite seas, sealhulgas Eestis.

Neljandaks peab president valmis olema selleks, et mitte sattuda Moskvas osavatesse propagandalõksudesse. Üks sellistest seati mäletatavasti paari aasta eest üles soome-ugri kongressil. Igatahes tsiteeris Regnum täna juba suure mõnuga Ilvese erinevaid kriitilisi tsitaate Venemaa ja venelaste aadressil.

Viiendaks ja viimaseks peaksime lõppeks ise püüdlema kainusele ning säilitama selles küsimuses sisemise tasakaalu. Mida rohkem ebatervet emotsionaalsust ja ebakindlust on meie endi seas, seda lihtsam on ka välistel "mänguritel" oma ideehakatisi ellu rakendada.

Ukraina uus koalitsioon soovib neutraalsust

Ukraina uus koalitsioon eesotsas president Viktor Janukovitšiga on kuulutamas välja riigi sõjalise neutraalsuse, mille peamiseks eesmärgiks on peatada integratsioon NATOsse. Sellise seaduse jõustumine tähendaks ühest küljest Ukraina eemaldumist NATO kursilt, kuid teisalt tõmbaks piduri võimalikule libisemisele Venemaa juhitud sõjalisse alianssi (CSTO).

Tegemist on siiski veel koalitsiooni eesmärgi, mitte aga sündinud faktiga. Samas on selge, et nimetatud otsus on pigem meeltmööda Venemaale, kes on oluliselt aktiviseerinud oma tegevust mõjuvälja kasvatamisel lähemas naabruses. Ukraina omab siin Kremli jaoks vaieldamatut prioriteeti, mistõttu NATOle "ei" ütlemine on strateegilise kaaluga otsus.

Siiski on huvitav jälgida, kuidas klapib neutraalse riigi staatus kokku Sevastoopolis praegu paikneva Vene Föderatsiooni Musta mere laevastikuga. Teatavasti ütles president Janukovitš oma esimesel visiidil Moskvasse, et ta ei nägevat probleemi laevastiku jäämisel Ukrainasse ka pärast 2017. aastat.

Märgiline on seegi, et Ukraina uue koalitsiooni avalduses ei ole märget ka Euroopa Liidu suhtes. Eriti siis ajal, mil riigi majanduslik seis on väga habras. Kahjuks näitab see ka Euroopa Liidu idapartnerluse õõnsust või väheveenvust.

Hiina armee ja Venemaa hirmud

Mõned aastad tagasi kirjeldas üks minu Moskva tuttav, kes omal ajal töötas Nõukogude Liidu kindralstaabis, stsenaariumit, mis sisaldas võimalikku sõjalist konflikti Venemaa ja Hiina vahel. Ta pole Venemaal sugugi ainus, kes peab riigile suurimaks julgeolekuohuks mitte ametlikus sõjalises doktriinis viidatud NATOt, vaid eeskätt üha ambitsioonikamaks ja ressursiahnemaks muutuvat Hiinat.

Venemaa poliitilise ja sõjalise analüüsi instituudi asedirektori Aleksandr Hramtšihhini arvates on enam kui 95-protsendiliselt kindel, et kui üldse peaks Venemaad kunagi ähvardama mõni suureulatuslik sõjaline agressioon, siis see lähtub Hiinast. Tema arvates pole küsimus kas, vaid pigem millal.

Ühes oma viimases analüüsis võrdleb Hramtšihhin detailselt Vene ja Hiina relvajõudude võimekust, andes oma kodumaale hävitava hinnangu. Tema arvates on Venemaa suutlikkus kaitsta Kaug-Ida ja Siberit äärmiselt piiratud. Samas on Hiina armee relvastus (püssidest lennukiteni) ja ettevalmistus juba täna muljetavaldavad.

Kuigi tuumarelvastuse võrdluses on Venemaal suur edumaa, on omakorda Hiina tuumaarsenalis piisav hulk heidutusmaterjali. See aga takistab tuumarelva karaistamatut kasutamist, mis omakorda jätaks ikkagi eelise Hiinale.

Nimetatud instituudi analüüsid on tuntud väga kriitilise hoiaku poolest Venemaa relvajõudude suhtes. Samas on ilmne, et alles veebruari alguses heakskiidetud Venemaa sõjaline doktriin on oma ajale jalgu jäänud. Täpsemini öeldes tegeletakse seal ohtudega, mis tegelikult on kuvanatud vaid elanikkonnale arusaadavate hirmude esilekutsumiseks. Tegelikud probleemid jäävad aga targu puudutamata.

President Ilvese koht pole Stalini piltide all

Näib, et Moskva linnavalitsus eesotsas linnapea Juri Lužkoviga ei hooli paljude kaasmaalaste arvamusest, et miljoneid inimesi hukutanud Stalini portreed pole kohased tänasesse aega ega ruumi. Väidetavalt on aprilli lõpul kavas Moskva kesklinnas ikkagi üles seada vähemalt kümmekond Stalinit kui ülemjuhatajat ülistavat pilti.

Minu andmetel on nii mõnigi lääneriik seisukohal, et Stalini piltide ülesseadmise korral jätab nende liider Moskvasse sõitmata. Seda olen kuulnud diplomaatilistest kanalitest, kuid tegelikus elus võivad mõistagi asjad pisut teistmoodi välja kukkuda.

Samas on päris ilmne, et sellisest väljakutsuvast žestist ei tohiks kõrvale vaadata. Stalini piltide ametliku ülesseadmise suhtes ükskõikseks jäämine sisuliselt legaliseerib 20. sajandi ühe suurima inimsusevastase kurjategija.
 
Eesti president Toomas Hendrik Ilves, kes praegu on kaalumas oma osalust või mitteosalust 9. mai üritustel Moskvas, peaks väga selgelt avaldama oma seisukoha. Me ei tohiks olla kitsarinnalised seoses nimetatud sündmusega, kuid Stalini piltide ülesriputamise korral oleks president Ilvese sõit Moskvasse kohatu.

Kes teenib 50 000 eurot loengu eest?

Ilmselt on neid inimesi päris palju maailmas, kes võiksid tunnikese-paari eest küsida sellise kopsaka honorari. Kuid ausalt öeldes tuli üllatusena, et sellist summat küsib oma esinemiste eest ka kaasaegse Euroopa üks kõike vastuolulisemaid ekspoliitikuid - Gerhard Schröder.

Ennast varjamatult Venemaa poliitiliste ja ärihuvide teenistusse müünud Schröder teenib täna umbes kuus korda rohkem kui veel viis aastat tagasi Saksamaa kantslerina. Kui kantsleriametis oli tema palk umbes 240 000 eurot aastas, siis täna saab ta üksnes Nord Streami nõukogu esimehena 250 000 eurot. Lisaks annavad loengud ning konsultatsioonid kokku summa, mis ulatub 1,5 miljoni euroni.

Kindlasti on Schröder karismaatiline ning poliitiliste tippsidemetega poliitik, kellele võidakse tõepoolest maksta tunnikese eest sisuliselt ühe tavalise sakslase aastapalga suuruse summa.

Kahjuks on sellel kõigel siiski üks paras kõrvalmekk küljes. Schröder on kujunenud paljude silmis Euroopa väärtuste ning ühtsuse lõhkuja sümboliks, kes demokraatliku riigi eksjuhina  kaitseb silmigi pilgutamata autoritaarse riigi huvisid. Oh jah, ta on ju oma memuaarides Putinit pidanud kõige demokraatlikumaks poliitikuks.

Alles eile kuulutas mees Moskvas, et Georgia ja Ukraina püüdlused NATO suunas on oht Euroopa julgeolekule. Miks peaks üks äriettevõtte juht sellistel teemadel üldse sõna võtma? Aga vist käib see kohustus tema honorari ehk palga sisse. Kahju.

Legendaarse naise lootustandev optimism

Ljudmilla Aleksejeva on kahtlemata kaasaegse Venemaa üks legendaarsemaid naisi. 82-aastane daam on oma värvikas elus näinud oma kodumaa väga erinevaid arengujärke. Alates Stalini surmale järgnenud isiklikust "kirgastumisest" on ta harvanähtava järjekindluse ning julgusega töötanud kodanikuõiguste kaitsmise ja laiendamise nimel nii Nõukogude Liidus kui tänasel Venemaal.

Nendel päevadel Avatud Eesti Fondi kutsel Tallinnas viibiv Aleksejeva kohtus täna hommikul Toompeal Riigikogu liikmetega. Mul on hea meel, et Ljudmilla Aleksejevat oli kuulama tulnud sisuliselt viiendik meie parlamendi liikmetest. See lühike hommikutund oli seda kõigiti väärt.

Venemaa tuntumaid inimõiguslasi rääkis eeskätt kodanikuõiguste hetkeolukorrast ning demokraatlike ümberkorralduste võimalikkusest oma kodumaal. Tema meelest on eriti viimasel poolel aastal märgata kodanikuaktiivsuse kasv, kusjuures seda mitte üksnes Moskvas või Peterburis.

Näitena tõi ta nn 31. paragrahvi liikumise, mis selle kuu viimasel päeval tähistab oma esimest aastapäeva. Selle mõtteks on siis iga kuu 31. kuupäeval kell 18 kindlas kohas (Moskvas Triumfi väljakul) kogunedes ning vastavaid rinnamärke kandes juhtida võimude tähelepanu kehtiva põhiseaduse 31. paragrahvile, kus on sätestatud koosolekuvabadus.

Kui veel mõned kuud tagasi oli see üritus peaasjalikult Moskva-keskne, siis märtsi lõpul on oodata vastavat aktsiooni juba vähemalt 25 erinevas linnas. Aleksejeva kurtis, et neil ei jätku enam märke, et neid soovijatele jagada.

Seda ja mitmeid teisi signaale analüüsides arvas Aleksejeva, et kodanikuühiskonna aktiviseerumine võib Venemaal esile kutsuda autoritaarse võimukorralduse lagunemise ning tegelike demokraatlike ümberkorralduste juurde naasmise. Mõistagi ta rõhutas, et see ei saa olema kerge ning demokraatia enda juurdumine võtab Venemaal veel kaua aega. Eriti arvestades, kui vaene on rahvas.

Samas oli temas siiski tunda seda lootustandvat optimismi, et vaatamata poliitiliste parteide ning sõnavabaduse mahasurumisele on Venemaal säilinud ning isegi tugevnemas alternatiivne arusaamine riigi tulevikuteedest.

Aleksejeva pani südamele lääneriikide (ka meie) tegevusest rääkides, et liigne pragmatism ning demokraatlike põhiväärtuste unustamine suhetes Venemaaga võivad väga valusalt kätte maksta eeskätt lääneriikidele endile.

Avatud Eesti Fond korraldab täna kell 14 Radissoni hotellis avaliku kohtumise Ljudmilla Aleksejevaga, juhatades sellega sisse kohtumiste seeria "Venemaa hääled". See on väga kiiduväärne ettevõtmine, sest tihtipeale arvatakse ka meil, et Venemaal eksisteerib vaid üks tõde. Väga loodaks, et kas tänasel või mõnel teisel üritusel osaleks ka need, kes igasuguse kriitilise hoiaku tembeldavad koheselt ja ajulühidalt (russo)foobseks käitumiseks.

NATO's door will be open for democratic Russia

Four former German top security policy figures published an Open Letter in Der Spiegel in which they proposed to start with Russia’s gradual accession to NATO. Emphasising the emergence of Asian centres of power in the multipolarising world, the authors of the letter consider uniting North America, Europe and Russia under a common security policy denominator an important counterbalance to it.

Multi-polar world is becoming a reality and thus also a phenomenon influencing international relations. Essentially the interest driven great power relations (Realpolitik) are emerging to the foreground again and equally the danger of confrontation of different power centres is increasing.

There is no doubt that in this context also the role of NATO has to be reviewed. For that purpose, in recent months there have been discussions about the new Strategic Concept of the Alliance. As far as I know, this does not foresee the rapid inclusion of Russia.

True, the Germans do not forget that one of the important links connecting the member states of NATO is the respect for shared democratic values and principles. They also do not believe the possible accession process of Russia could be carried out in a short time.

At the same time the letter still gives the impression that one of the main obstacles on Russia’s way to NATO is the opposition of some “Eastern European skeptics”. The authors say almost nothing about the authoritarian organisation of power, the sometimes even violent suppression of free thinking and the provocative behaviour towards neighbours in today’s Russia.

Naturally it would be wrong to rule out the possibility that one day Russia could be a full member of the defence alliance of Western states. Several Russian democrats have also said this to me when speaking about their aims. Many strategists in Moscow have understood already a long time ago that the greatest danger to Russia comes from the South and the East, and not the west.

At the same time the NATO eligibility of Russia would mean a paradigmatic change in Moscow’s behaviour. Is the present leadership of Russia ready to give up its neo-imperialist foreign policy, open the doors to freedom of speech and political competition? I seriously doubt it.

Unfortunately we see movement in the opposite direction. In spite of constantly emphasising the spirit of cooperation and partnership with the Western states, the ideologists of the Kremlin continue to regard NATO the main danger to the security of their state. The leaders of Russia have made no secret of their ambition to divide the Western world, to increase their sphere of influence at the expense of suppressing the sovereignty of other states and to guarantee the continuation of their authoritarian power.

If we take the proposal of the Germans literally, then the Western states should start to support more strongly the democratic reforms in Russia. It is not the skepticism of the Eastern European countries, but the behaviour of Russia that needs to be reconsidered. Unfortunately we do not see very much of it. Rather it is hoped that Russia would just give up its historically established zero-sum mentality and would listen to the wishes of the Western states. I am sorry but this is not so.

Besides stressing the democratic reforms and principles, Georgia’s and Ukraine’s gradual becoming closer to NATO is also a very important step in the integration of Russia into the Euro-Atlantic structures. If Berlin does not see the meaningfulness of this option, it is not possible to achieve success in the prospect of Russia’s accession to NATO.

Venemaa pole demokraatiata NATO-kõlbulik

Neli Saksamaa endist julgeolekupoliitika tipptegelast avaldasid Der Spiegelis avaliku kirja, milles teevad ettepaneku alustada Venemaa järkjärgulist liitmist NATOga. Rõhutades multipolaarseks kujunevas maailmas Aasia võimukeskuste esiletõusu, näevad kirja autorid olulise vastukaaluna sellele Põhja-Ameerika, Euroopa ja Venemaa koondumist ühise julgeolekupoliitilise nimetaja alla.

Multipolaarne maailm on kujunemas tõepoolest reaalsuseks ning seeläbi ka rahvusvahelisi suhteid mõjutavaks nähtuseks. Sisuliselt on suured (reaalpoliitilised) suhted taas esiplaanile tõusmas ning samaväärselt on ka kasvamas oht erinevate jõukeskuste vastandumise üle.

Pole kahtlust, et selles kontekstis tuleb ka NATO roll üle vaadata. Viimased kuud on just sellel eesmärgil käinud arutelud alliansi uue strateegilise kontseptsiooni üle. Minu teada pole selles Venemaa kiireloomulist kaasamist ette nähtud.

Tõsi, sakslased siiski ei unusta, et NATO liikmesriikide üheks oluliseks ühendavaks lüliks on jagatud demokraatlike väärtuste ja põhimõtete austamine. Ka ei usuta, et Venemaa võimalik liitumisprotsess oleks teostatav kiire aja jooksul.

Samas jääb siiski kirjast mulje, nagu oleks üks põhiline takistus Venemaa teel NATOsse mõnede "Ida-Euroopa skeptikute" vastuseis. Venemaa tänasest autoritaarsest võimukorraldusest, vaba mõtlemise kohati vägivaldsest allasurumisest ning väljakutsuvast käitumisest naabrite suhtes ei maini autorid suurt midagi.

Loomulikult oleks väär välistada, et Venemaa ei võiks ühel päeval olla lääneriikide kaitsealliansi täieõiguslik liige. Seda on mullegi kinnitanud oma eesmärkidest rääkides mitmed Vene demokraadid. Ka saavad ju paljud Moskva strateegid juba ammu aru, et suurim oht Venemaale lähtub lõunast ja idast, mitte aga läänest.

Samas tähendaks aga Venemaa NATO-kõlbulikkus paradigmaatilist muutumist Moskva käitumises. Kas Venemaa tänane juhtkond on valmis loobuma oma neoimperialistlikust välispoliitikast, avama tee sõnavabadusele ja poliitilisele konkurentsile? Kahtlen selles sügavalt.

Kahjuks me näeme hoopis vastupidist liikumist. Vaatamata lääneriikide koostöö ja partnerluse vaimu järjekindlale rõhutamisele näevad Kremli ideoloogid jätkuvalt NATOs peamist ohtu oma riigi julgeolekule. Venemaa liidrid pole teinud mingit saladust sellest, et nende eesmärk on lõhestada läänemaailm, suurendada oma mõjuvälja teiste riikide suveräänsuse allasurumise arvelt ning kindlustada oma autoritaarse võimu pikem püsimajäämine.

Kui võtta sakslaste ettepanekut sõnasõnalt, siis tuleks lääneriikidel asuda jõulisemalt toetama demokraatlikke ümberkorraldusi Venemaal. Mitte Ida-Euroopa riikide skepsis, vaid Venemaa käitumine vajab ümberveenmist. Seda me paraku aga väga ei näe. Pigem loodetakse sellele, et Venemaa loobub lihtsalt niisama oma ajalooliselt väljakujunenud zero-sum loogikast ning võtab kuulda lääneriikide soovid. Kahju, kuid see on eksitee.

Väga oluliseks sammuks Venemaa integreerimisel euroatlandi struktuuridesse on lisaks demokraatlike ümberkorralduste ja põhimõtete rõhutamisele Georgia ja ka Ukraina järkjärguline lähendamine NATOle. Kui Berliinis ei nähta selle valiku tähenduslikkust, siis pole ka võimalik saavutada edu perspektiivis liita NATOga Venemaa.

Iraani-Vene suhted on jahenemas

Iraani presidendi otsus saata riigist kahe kuu jooksul välja kõik Venemaa päritolu tsiviillennunduse piloodid on selge märk Teherani ja Moskva suhete pingestumisest. Analüütikute hinnangul on Iraani juhtkonna teinud närviliseks Venemaa otsus külmutada õhutõrjesüsteemide S-300 tarned islamiriigile ning Moskva võimalik kaasaminek lääneriikide kabvandatud sanktsioonidega Iraani vastu.

Teatavasti on ÜRO julgeolekunõukogus käimas diplomaatilised kõnelused uute (järjestikuliselt neljandate) sanktsioonide üle, mis peaks sundima Iraani võime loobuma oma tuumaprogrammi sõjalistest eesmärkidest. Siiani on Venemaa olnud selgelt sanktsioonide tugevdamise vastu, pidades neid vähetõhusaks.

Tõenäoliselt lähematel nädalatel ÜROs toimuval hääletusel on aga Moskval mängida väga oluline roll. Praegu on teada, et 15 julgeolekunõukogu liikmest ei toeta sanktsioone neli: Hiina, Brasiilia, Türgi ja Liibanon. Kui Venemaa peaks sanktsioone toetama või jääma vähemalt erapooletuks, on ka Hiinal raske jääda üksikuks vetostajaks.

Suhete jahenemine Teherenai ja Moskva vahel võib mõjutada Venemaa otsust ning seeläbi ka sanktsioonide saatust. Tõele au andes pole siiski senised sanktsioonid (viimati aastast 2008) peatanud Iraani samme tuumarelva suunas liikumisel ning oma ambitsioonide ohjeldamisel.

Iraani tuumatemaatika juures on teiseks oluliseks küsimuseks muidugi Iisraeli suhtumine. Jutud võimalikust Iisraeli poolsest õhurünnakust on olnud juba aastaid üleval, kuid siiani on USA suutnud oma liitlast tagasi hoida. Sanktsioonide kehtestamine võidab küll Läänele aega, kuid ei anna ilmselt sellist tulemust, mida loodetakse. Kõige vähem aga aitaks sõjaline sekkumine.

Hollywoodi staarid mängivad Georgia sõjafilmis

Selle aasta oktoobris peaks Hollywoodi tuntud režissööri Renny Harlini käe alt kinodesse jõudma film Georgia-Vene augustisõjast. "Georgia" nime kandvas märulis mängivad sellised maailmastaarid nagu Val Kilmer (mängib ajakirjanikku) ja Andy Garcia (Georgia president) ning teised.

Esimest korda Hollywoodi ajaloos (vähemalt minu teadmisel) on filmis eraldi rollid ka Balti riikide presidentidel, kes mäletatavasti 2008. aasta augustis tegid toetusvisiidi Tbilisisse. Vähemalt on teada, et Läti ja Leedu presidente mängivad Georgia näitlejad. Ka pole kuigi tavaline näha Hollywoody filmis Eesti rahvuslippu.

Treileri kohaselt on filmi stsenaristid Mikko Alanne ja David Battle pakkumas haaravat põnevust ning liigutavaid inimsaatusi. Kuid, mis kogu loo juures tähtsam: tegemist on kindlasti väga mõjusa viisiga pöörata tähelepanu Georgias toimunule.

Soome välisministri julge olümpiaennustus

Kes on Finnairiga lennanud, see teab, et pardaajakirjas Blue Wings on juba mitmendat aastat jooksmas Soome välisministri Alexander Stubbi leheküljepikkune kolumn. Ta alustas seda veel Euroopa Parlamendi saadikuna ning pole katkestanud ka välisministri ametis.

Stubb oskab haaravalt kirjutada ning alati võtan ka tema loo läbi lugeda, kui jälle Finnairiga lendamas. Täna Berliinist tagasilennul olid valikus veel veebruarikuu numbrid, kus minister võttis julgelt ennustada Soome edu Vancouveri talimängudel. 

Kirgliku spordihuvilisena (ise jooksja ja ilmselt mitte ainult) pakkus Stubb, et Soome võidab Vancouveris 5 kulda, 5 hõbedat ja 5 pronksi. Ennustus oli piisavalt veenev, sest häid sportlasi on ju meie naabritel võtta paljudel aladel.

Tänaseks on olümpia juba ajalugu ning loodetud medalisadu jäi soomlastel tulemata. Vaid 1 hõbe ja 4 pronksi - tagasihoidlik tulemus pikkade traditsioonidega talispordiriigi kohta. Kindlasti oli üllatunud ka Stubb ise, kes nii kindlalt paremat lootis.

Ennustamine on teadagi tänamatu töö, liiati, kui sellega võtab julguse tegeleda näiteks välisminister. Samas on siiski tegemist ju kõigest spordiga, kus teadagi pole üllatused, õnn ja ebaõnn võõrad suurused. Seepärast on Stubbigi mõnetine bravuursus mõistetav. Ilma eesmärkide ja julgete unistusteta pole ju ka miskit märkimisväärset võimalik saavutada.

Kui soomlased ja mitmed teised riigid lootsid Vancouverist enamat, siis ega meilgi pole kuigi palju põhjust ülearuseks rõõmuks. Seekordne olõmpia pani ikka tõsiselt küsima, kas kuldne kümnend meie talispordis on saamas minevikuks ning ees ootab pikem taustale jäämine? Kas tehtavad kulutused ja otsused on kuidagigi mõõdetavad ning kas noortespordis on ikka kõik korras?