Jegor Gaidari meenutades
Venemaalt on saabunud kurvad uudised, mis räägivad kunagise peaministri Jegor Gaidari ootamatust surmast. Vaid 53aastane Gaidar lahkus väidetavalt tekkinud trombi tõttu.
Minul õnnestus Gaidariga mitmel korral kohtuda nii Moskvas ajakirjaniku tööd tehes kui hiljem rahvusvahelistel konverentsidel. Venemaa turumajandusreformide ühe säravama persooni meenutuseks toon siin ära oma intervjuu temaga, mille tegin Postimehe tarbeks 1994. aasta novembris. Siin see on:
"Jegor Gaidar: demokraatia on Venemaale ainus pääsetee
Sattusin sellesse orbiiti küllaltki juhuslikult. Poliitikaga hakkasin tegelema 19. augustil 1991. Kuni selle ajani hoidsin end poliitikast eemale. Meie instituudil (N. Liidu majanduspoliitika instituut, mille direktoriks Gaidar tollal oli - M.M.) oli põhimõte, et me ei kirjuta programme, me ei anna nõu, me analüüsime majanduslikku olukorda ja teeme prognoose. Teatud mõttes olid need ka reageeringuteks tervele reale programmidele, mis küll töötati välja, kuid jäid kõik paberile. N. Liidu viimastel aastatel võis neid olla tosina ümber.
Pärast 1991. aasta augustisündmusi kujunes väga omapärane situatsioon. N. Liit lakkas sisuliselt olemast kohe pärast 22. augustit, mil löödi jalgealus võimu põhitaladelt, sealhulgas NLKP-lt ja KGB-lt. Samas aga uue riigi instituute polnud olemas. Täpselt samuti nagu majanduse juhtimise vana süsteem pärast 22. augustit juba ei töötanud, kuid uus eraomandust, hinnaregulatsiooni jne. aluseks pidavat süsteemi ei olnud veel olemas.
Sel ajal tekkiski vajadus kasutada poliitilise stabiilsuse lühikest perioodi, et alustada majanduse ümberkorraldamist Venemaal. Situatsioon oli küllaltki pingeline, riskivariandid suured. Häid lahendusi ei olnud. Olid vaid halvad või väga halvad. Sel ajal töö Venemaa valitsuses ei olnud paljudele eriti meelitav. Ma tean, et president rääkis mitmete kandidaatidega, kuid lõppkokkuvõttes moodustati meie valitsus ning me alustasime ümberkorraldustega.
Paljud süüdistavad teid praegu, et Gaidari valitsusel puudus reformide alustamiseks oma programm?
Me töötasime oma programmi välja sisuliselt juba septembris- oktoobris. Valitsusse tulles teadsime küllaltki täpselt, mida me kavatseme teha peasuundades. Edasi aga juba elu ja poliitika tegid korrektiive meie plaanidesse.
Gaidari majandusreformide alguseks peetakse 2. jaanuari 1992, mil liberaliseeriti suurem osa hindadest. Millised olid teie tollase programmi põhilised punktid?
Meil olid olemas nii miinimum- kui maksimumprogramm. Miinimumprogramm seisnes hindade liberaliseerimises, kohustuslike riiklike tellimiste ja toodangu fondijaotuse äramuutmises, välismajandustegevus liberaliseerimises, impordikitsenduste äramuutmises, rahvusliku valuuta konverteerituse tagamises, laiaulatusliku privatiseerimise alustamises, agraarreformi käivitamises, eraomandust garanteeriva seadusandluse loomises. See oli miinimumprogramm.
Maksimumprogramm seevastu seisnes selles, et stabiliseerida rahvuslik valuuta ning mitte lubada avatud inflatsiooni kasvu, luua eeldused majanduskasvule turumajanduse alusel.
Minu arvates miinimumprogrammist ei õnnestunud meil käivitada efektiivselt agraarreformi. Suuremaks komistuskiviks sai asepresident Aleksandr Rutskoi määramine 1992. aasta kevadel agraarreformi eest vastutavaks. Maksimumprogrammi ei õnnestunud meil realiseerida.
Millised olid suurimad takistused reformide alustamisel?
Kõige suuremaks takistuseks oli muidugi sisepoliitiline ebastabiilsus. Iga suurem majandusalgatus põrkus kokku poliitiliste vastuoludega.
Meile oli tõsiseks probleemiks see, et siis, kui meil olid vabad võimalused poliitiliseks manööverdamiseks, oli kontroll Venemaa territooriumil käibeloleva rahamassi üle institutsionaalselt võimatu. Me alustasime reforme, omades vaid 15 panka, mis trükkisid ühist valuutat.
1992. aasta kevadel, mil vabadus poliitiliseks manööverdamiseks oli maksimaalne, sattusime hoopiski poliitilisse lõksu. Tol ajal viis Venemaa ellu väga jäika eelarvepoliitikat, mil eelarvedefitsiit oli nullis. Samal ajal aga teised vabariigid trükkisid raha ning suunasid selle Venemaale.
Tulemuseks oli olukord, et ajal, mil me tehniliselt olime valmis kontrollima rahamassi, põrkusime kokku poliitiliste probleemidega. Säilitamaks poliitilist stabiilsust pidime minema kompromissidele, sest kodusõda Venemaal on kohutavalt ohtlik kogu maailmale.
1992. aasta lõpul vähendas president minu nõusolekul reformide kiirust, sõlmides konstitutsioonilise kokkuleppe (Jeltsin sõlmis selle tollase ülemnõukogu esimehe Ruslan Hasbulatovi ja konstitutsioonikohtu eesistuja Valeri Zorkiniga - M.M.). Viimase sisu seisnes valitsuse koosseisu muutmises ja reformide aeglustamises. Vastutasuks nõustus opositsioon läbi viima referendumi konstitutsiooni küsimuses ning likvideerima kaksikvõimu.
Kahjuks, nagu teate, opositsioon oma lubadusi ei täitnud ning ohvritoomine ei osutunud efektiivseks. Kuigi jah, kompromissita oleks kokkupõrge juba 1993. aasta algul olnud vältimatu. Tõsi, kokkupõrget lõplikult ei õnnestunud siiski ära hoida.
Pärast 1993. aasta oktoobrit olid olemas head poliitilised eeldused reformide edasiviimiseks. Ma veensin presidenti, et reformide käiku on vaja radikaalselt kiirendada ning saavutada püsiv finantsstabilisatsioon. Kahjuks siis mul presidenti selles lõpuni veenda ei õnnestunud.
Kui mu mälu ei peta, siis juba 1991. aasta detsembris nimetas Rutskoi teie meeskonda roosades pükstes poisikesteks. Mis te arvate, kui poleks olnud tõsist poliitilist vastuseisu, kas teie kabinet oleks suutnud plaanitu efektiivselt ellu viia?
Valitsus oli täiesti võimeline viima ellu küllaltki tugevat ja läbimõeldut poliitikat. Nendes suundades ja valdkondades, kus poliitiline vastuseis oli väiksem, saavutasime märkimisväärset edu. Näiteks suutsime siiski käivitada vaatamata kompromissidele pretsedenditu privatiseerimise sellises riigis nagu seda on Venemaa. Ma pean seda unikaalseks.
Teie meeskonda nimetati Gaidari meeskonnaks. Kui palju teil endal oli sõnaõigust ministrite valikul?
Eirneval ajal erinevalt. Algul oli mul suur mõju kaadrivalikul. Ei saa öelda, et mul olid täiesti vabad käed, kuid mul oli siiski sisuliselt otsustav sõna öelda inimeste valikul.
Aja jooksul ning poliitiliste pingete süvenedes need võimalused muidugi vähenesid. Kuni minu tagasiastumiseni 1992. aasta detsembris oli mul siiski alati võimalus presidendiga sel teemal rääkida. Isegi 1992. aasta lõpul võisin ma meeskonna mõne ohverdusega säilitada, kuid millest ise kategooriliselt loobusin.
Teie järel sai Venemaa uueks peaministriks Viktor Tšernomõrdin. Viimane täidab valitsusjuhi ülesandeid tänagi. Kuidas teda iseloomustaksite?
Tšernomõrdini määramine peaministriks viis paljud paanikasse. Arvati, et see tähendab otsustavat pööret vana korra restauratsiooni suunas. Seda ei juhtunud ning minu arvates tänu justnimelt Tšernomõrdinile.
Kahjuks juhtus aga see, et Tšernomõrdinil ei õnnestunud teha mitmeid olulisi samme reformide süvendamisel. Ta tuli peaministri kohale ideedega, nagu ta neid ise formuleeris - turu üleseshitamine bazaarita, ideedega, mida ta proovis kahe aasta jooksul ellu viia, kuid mis paljude arvates osutusid ebaefektiivseteks.
Loomulikult tundsin end puudutatuna, sest see aeglustas kõvasti reforme. Raske periood vana ja uue süsteemi vahel pikenes ning täiendavalt langes elatustase ja tööstustoodang. Me ei maksnud sugugi vähe nende eksimuste eest.
Paljud vaatlejad on arvamusel, et endisaegne parteinomenklatuur ning eriti selle teine ešelon on võtnud Venemaal revanši. Ajaloodoktor Juri Afanasjevi arvates on sellega reformid Venemaal taas tupikus. Kuidas teie selle peale vaataksite?
Teate, ei ole võimalik rahvuslikku eliiti vägivaldselt välja vahetada. Seda on võimalik teha vaid radikaalse ja vägivaldse revolutsiooni käigus. Selle tulemuseks oleks aga jällegi uus totalitaarne reiim.
Ma olen veendumuste poolest liberaal. Ma arvan, et poliitika peab olema tugev eesmärkide poolest ja pehme vahendeid valides. Minu jaoks ei ole tähtsaim küsimus, kas vana eliit on jäänud tugevatele positsioonidele ka uutes tingimustes, vaid see, milliste reeglite järgi nad mängivad. Kas mängib see eliit turumajanduse reeglite järgi või ta kasutab oma reegleid, omades toetust nomenklatuurse võimueliidi seas. See on minu arvates olulisem ja tähtsaim küsimus.
Ajaloost teame, et kõik senised reformid Venemaal lõppesid kontrareformidega ja revolutsioonid kontrarevolutsioonidega. Praegugi on näha, et kõik ei laabu nii ladusalt ja lõpp võib olla päris tume. Milline on teie arvamus?
Ma võiksin selle ajaloolise analoogia viia teise tasandisse ja öelda, et kõik kontrareformid lõppesid uute reformidega. Venemaa tähtsaim dilemma on alati olnud: kas minna Lääne või Ida arenguteed mööda. See läbib kogu Vene ajalugu, vähemalt alates 18. sajandist.
Ka praegu on see dilemma täiesti olemas ning kindlaid võitjaid ega kaotajaid siin ei ole. Vaevalt leidub praegu Venemaal kedagi, kes oskaks välja kirjutada ainuõige retsepti.
Teie meeskonnast, ma pean silmas selle majandustiiiba, on praeguseks valitsusse jäänud vaid Anatoli Tšubais?
Ei, miks. Majandustiivast on valitsusse jäänud inimesed ministrite asetäitjate tasemel. Ministritest näiteks keskkonnaminister Vladimir Daniljan, teadusminister Boriss Saltõkov.
Kuidas te iseloomustaksite neid muudatusi valitsuses, mis on viimasel paaril nädalal asetleidnud?
Neil on erinev iseloom. On neid, mis minu arvates on ekslikud ja väga ohtlikud. Meil on miski pärast põllumajandus kogu aeg justkui mingiks peenrahaks poliitilistes mängudes. On kujunenud justkui arvamus, et agraarreform poleks vajalik ja oluline üldiste majandusreformide elluviimisel.
Te peate silmas uut põllumajandusministrit Aleksandr Nazartšukki?
Jah. Kuid samal ajal on tehtud väga mõistlikke ja arukaid kaadrimuudatusi. Tervikuna mulle näib, et valitsuse majandusblokk eesotsas Tšubaisiga on võimeline ellu viima küllaltki stabiilset ja läbimõeldud poliitikat.
Tšubais on öelnud, et alates 1995. aastast algab Venemaal reformide teine etapp?
Ma olen temaga täiesti nõus. See on sissekirjutatud riigi järgmise aasta eelarveprojekti. Juhul, kui valitsus suudab järjekindlalt minna mööda valitud teed, siis võime öelda, et 1992. aastal oli reformi esimene etapp, 1993-94 oli paus väikeste korrektiiividega ning 1995. aastal algab reformide teine etapp.
Teie, kui Vene demokraatide liidri käest tahaks küsida, kas Venemaal on demokraatia üldse võimalik?
Ma leian, et meil ei ole teist alternatiivi. Samas on tekkinud ohtlik illusioon niinimetatud valgustatud turumajandusliku autoritarismi võimalikkusest Venemaal. Ma ei usu sellesse. See on kaugel meie traditsioonidest.
Kas me säilitame demokraatia koos võimalusega tsiviliseeritud eluks Venemaal, või me kaotame nii ühe kui teise.
Järgmisel aastal ootavad Venemaad ees uued valimised. Kuidas hindaksite demokraatide võimalusi nendel valimistel?
Väga palju sõltub valitsusest, kui läbimõeldud poliitikat suudab see ellu viia. Kuidas ka ei vaata, kuid situatsioon on meil lihtne. Väga palju sõltub sellest, kas reformid toovad mingeid reaalseid tulemusi ühiskonnale või mitte. Seepärast on meile vastuvõetamatu printsiip, mida halvem seda parem. Vastupidi, meile on tähtis põhimõte, mida parem seda parem.
Lõpetuseks tahaks teilt küsida, kas olete kursis reformidega Eestis?
Jah, loomulikult ma jälgin seda, mis toimub Balti riikides.
Kuidas te kaasaja Venemaa suurima reformaatorina hindaksite neid ümberkorraldusi Balti riikides, mis on õnnestunud läbi viia viimasel paaril aastal?
Üldiselt väga kõrgelt.
Kas Venemaal oleks midagi neist õppida?
Palju, mis on tehtud Eestis, on täielikult vastavuses nende ideedega, mida meie 1992. aasta alguses püüdsime Venemaal ellu viia. Midagi meil õnnestus, mõnda aga mitte.
Ma ei arva, et Venemaale oleks kasulik näiteks üle võtta teie rahanduspoliitikat. Ma pean silmas rahvusliku valuuta seotust ühe välisvaluutaga. Arvestades Venemaa majanduse ulatuslikkust on see piisavalt ebarealistlik.
Samas aga näiteks teie eelarve- ja maksupoliitikat oleks täiesti sobilik kasutada ka meil."
Kommentaarid