Teel tooride aastakonverentsile

Õigupoolest on Briti konservatiivide aastakoosolek Birminghamis väldanud juba pühapäevast. Rahvusvahelistele külalistele on aga põnevamad just tänane õhtu ning homne päev, kui viimase esinejana võtab sõna suure tõenäosusega tulevaseks Briti peaministriks tõusev David Cameron.

Homme leiab aset ka välispoliitiline debatt, mida veab konservatiivide varivälisminister William Hague. Aga täna õhtul on lisaks rahvusvahelisele vastuvõtule mul endal esinemine töötoas, kus võetakse jutuks viimased arengud Venemaal ja Hiinas.

Läänemaailma stabiilsus suure löögi all

Just nendel tundidel on hargnemas viimase 80 aasta üks dramaatilisemaid sündmusi läänemaailma finantssüsteemi päästmisel. USA Kongressi Esindajatekoda lükkas paljudele üllatusena tagasi Valge Maja pakutud 700 miljardi dollari suuruse päästeplaani rahasüsteemi stabiliseerimiseks.

Wall Street võttis selle vastu tõsiselt paanilise tundega. Dow Jones oli korraks kaotanud üle 7 protsendi oma väärtusest. Aasia ja Euroopa turud olid juba ette närvilised, millele lisasid hoogu Fortise ja Bradford & Bingley juhtumid. Võib vaid oletada, milline negatiivne ralli jätkub homme üle maailma.

Mida see kõik võiks tähendada? Maailma rahasüsteem, eriti muidugi läänemaailma stabiilsus on sattunud väga tõsise löögi alla. Usalduse tase pankade vahel on ohtlikult madalal. Iga negatiivne uudis võimendub mitmekordselt ning kui poliitikud ei suuda siin sekkuda piisavalt efektiivselt, siis võivad edasised arengud olla veelgi kriitilisemad.

Eeskätt on kõik pilgud pööratud Kapitooliumile. Keegi ei tea täpselt, kas 700 miljardi dollariline päästeplaan töötab, kuid vähemalt usalduse taastamiseks oleks see ilmselt hetkel vähim, mida saaks teha.

Mõistliku lahenduse leidmisel muudab olukorra raskemaks kindlasti asjaolu, et lähenevate presidendivalimiste tõttu on demokraatide ja vabariiklaste vahel terav poliitiline heitlus. Barack Obama tunnetab oma eduseisu, kuid ega enamuses demokraadidki pole Esindajatekoja hääletusel käitunud kaugeltki ühtselt.

Ilmselt peab Kongressi alamkoda võtma täna tagasilükatud eelnõu uuesti hääletusele. See peaks juhtuma hiljemalt paari päeva jooksul, sest turu närvilisus ei lase kauem oodata ega ka midagi uut välja mõelda.

Kas maailmavalitsemine on reformitav?

„Ma võin siin oodata, kuni põrgu jäätub.” Need kuulsad sõnad ütles üle 40 aasta tagasi Kuuba raketikriisi kuumadel päevadel USA suursaadik ÜROs Adlai Stevenson, kes pidas kogu maailma ees tulist sõnasõda toonase Nõukogude Liidu suursaadiku Valerian Zoriniga. Midagi väga ligilähedast leidis ÜRO julgeolekunõukogus aset kuu aega tagasi, kui Moskva ja Washingtoni esindajad ristasid taas sõnapiigid. Seekord oli „etenduse” ajendiks Venemaa invasioon Gruusiasse.

Suursaadikute Zalmai Khalilzadi ja Vitali Tšurkini teravas toonis esinemised ning vastastikused süüdistused andsid nii mõnelegi vaatlejale võimaluse küsida: kas külma sõja ajastu on tagasi? Gruusia sündmuste arutelu käik julgeolekunõukogus oli juba mitme varasema vastasseisu loomulik jätk.

Tegelikult on ÜRO julgeolekunõukogu toiminud rahvusvahelises mõõtkavas vähegi efektiivselt üksnes 1990ndate aastate algul. Seega siis, kui Nõukogude impeerium kokku varises ning maailmas levis fukuyamalik ajaloo lõpu hingus. Enne seda, külma sõja ajal, lõppesid sisuliselt iga vähegi mõõtuandva lokaalse konflikti nagu Nõukogude invasioon Ungarisse aastal 1956 või USA luurelennukite ülelennud Nõukogude Liidust, arutelud ÜRO julgeolekunõukogus vetoga. 261 juhtumist, kui ÜRO julgeolekunõukogu alaline liige on blokeerinud resolutsiooni, 244 leidis aset enne 1995. aastat.

Euroopa välispoliitika nõukogu värskes analüüsis on rõhutatud Euroopa Liidu rolli järsku kahanemist ÜRO otsustusprotsessis ja seda eriti inimõiguste alal. Hääletuste analüüs näitab, et Euroopa Liit on kaotanud kümnendiga 41 liitlase toetuse. Kui 1990ndate aastate lõpul toetas Euroopa Liidu algatatud inimõiguste-alaseid küsimusi peaassamblee liikmetest 70 protsenti, siis viimasel paaril aastal vaevalt pool.

Teemad, mille puhul Euroopal pole õnnestunud laiemat toetust leida, puudutavad näiteks Birmat, Zimbabwet, Kosovot, Darfuri. Analüüsi autorid viitavad, et Euroopa Liit peab igal aastal New Yorgis küll oma tuhatkond sisekohtumist, kuid teistega räägitakse koordineeritult vähe. Tegelikult ei viita selle analüüsi tulemused mitte üksnes Euroopa Liidu rolli kahanemisele, vaid ikkagi laiemalt Lääne ja muu maailma hoiakute suuremale vastandumisele. Võime ju retooriliselt küsida: kui Euroopa Liidu mõju on nüüd kahanemas, siis milline oli see külma sõja aegadel? Vastus on lihtne: samamoodi madal.

Analüüs annab sisuliselt tunnistust sellest, et eriti viimastel aastatel on nähtavalt kasvanud Venemaa ja osati ka Hiina aktiivsus ÜRO julgeolekunõukogu alaliste liikmetena. Eriti Venemaa jõuline eemaldumine demokraatlikest protsessidest ning oma geopoliitiliste sihtide ambitsioonikas väljamängimine on Euroopa Liidu „pehme” poliitika tulemuslikkust suuresti kahandanud.

ÜRO on oma kõikehaaravuselt maailma jõujoonte hea lakmuspaber. Ükski olulisem vastandumine ei jää ilmnemata ka sellel rahvusvahelisel foorumil. Täna näeme, et külma sõja aegne ideoloogiline vastasseis pole kuhugi kadunud. Kommunismi ja kapitalismi jõukatsumine on lihtsalt asendunud demokraatliku ehk läänemaailma ning autoritaarse ida vastasseisuga.

Esmajärjekorras on see mõistagi näha julgeolekunõukogus, kus viiest alalisest liikmest kaks esindab autoritaarset võimuideoloogiat. Kui külma sõja ajal polnud Hiina ja Venemaa kuigi koostööaltid, siis viimasel paaril aastal on mitu korda astutud ühiselt lääneriikidele vastu. Ainuüksi sellel aastal on Hiina ja Venemaa kahel korral blokeerinud lääneriikide algatatud resolutsioonid. Jaanuaris pandi veto Birmat ning juulis Zimbabwet puudutavale resolutsioonile.

Selline asjakäik teeb muidugi väga keeruliseks ÜRO kaua räägitud reformi võimalikkuse. Venemaa ja Hiina poleks kindlasti huvitatud julgeolekunõukogu otsustusmehhanismide muutmisest, sest tänane seis annab Moskvale ja Pekingile väga suure eelise oma huve kaitsta või ka tahtmist peale suruda. Õigupoolest oleks ÜRO sisulise reformi puhul tegemist millegi esmakordsega maailma ajaloos. Siiani pole ükski suurte suhete süsteem olnud võimeline rahumeelselt reorganiseeruma. Nii Viini kui Versailles’ maailm kukkus kokku suurte konfliktide tõttu.

Ma ei taha tingimata öelda, et ÜRO reform on välistatud. Maailm on täna kindlasti sedavõrd interaktiivsem, et traditsiooniliste ohtudega osatakse paremini hakkama saada. Suured konfliktid pole mõistagi võimatud, kuid tuumaajastu heidutus on vähemalt siiani olnud päris tõhus.

Seega pole kahtlust, et ÜRO on oma ebaefektiivsusele vaatamata tänases maailmas jätkuvalt rahvusvaheliste suhete ja õiguse üks nurgakive. Paljudele võib ÜRO tegevus tunduda küll arenguabi andmisele keskendunud mittetulundusühingu omana, kuid tema rolli julgeolekupoliitiliste küsimuste käsitlemisel ei tohiks siiski lõpuni alahinnata. Viimane on eriti oluline väikeriikidele, ka Eestile. Meile on kahtlemata väga tähtis ÜRO mõjuvõim, sest ajaloost on meil võtta juba üks kurb kogemus Rahvasteliidu näol.Täna on meie seis tunduvalt parem, sest liitlassuhe Euroopa Liidu ja NATOga on teinud Eesti hääle palju mõjusamaks.

Eesti võimalus ÜROs edu saavutada sõltub otseselt nii Euroopa Liidu kui kogu läänemaailma suutlikkusest vastu seista eelmainitud autoritaarsuse tõusu trendile. Mida efektiivsem on lääneriikide koosmeelne tegevus, seda kindlam on ka Eesti positsioon selles maailma rahvaste katlas.

Seepärast ei taandu meie ÜRO poliitika mitte üksnes New Yorgis või Genfis toimuvale, vaid ka sellele, kuidas toimivad läänemaailma organiseerivad liidud. Seega on tähtis, millises suunas liigub Euroopa Liidu ühine välis- ja julgeolekupoliitika, kuidas määratleb oma väljakutsed NATO ning kas võiks kunagi teoks saada globaalse demokraatlike riikide liidu idee.

Kuid globaalsemad mõjurid ei tohi kindlasti häirida meie enda konkreetset igapäevast tegevust ÜROs. Puudutagu see siis Eesti soovi saada julgeolekunõukogu ajutiseks liikmeks, osalemist arengu- ja humanitaarabiprogrammides, diplomaatiliste kontaktide edendamist meile kaugemate riikide või organisatsioonidega, noortele diplomaatidele väärtusliku stažeerimiskogemuse pakkumist või muud.

PS: artikkel ilmus läinud reedel ajalehes Sirp.

Austria anomaalia või teeviit?

Üheski teises Euroopa Liidu liikmesriigis pole paremäärmuslikud poliitilised jõud nii tugevad kui Austrias. See leidis veelkordse kinnituse eilsetel ennetähtaegsetel parlamendivalimistel, kus korraga kaks äärmusparteid võitsid kokku ligi kolmandiku häältest.

Teise maailmasõja järel Austria poliitilist maastikku jaganud sotsiaaldemokraadid ja rahvaparteilased hävisid eile mõlemad. Eriti viimased, kes veel augustiküsitlustes olid kindlad liidrid.

Parlamendi uus koosseis jätab vähe võimalusi uue valitsusliidu loomiseks, mis ilmselt sunnib sotsid ja konservatiivid tagasi suurde koalitsiooni. Seisu, millest mõlemad lootsid valimistega vabaneda.

Heinz-Christian Strache (pildil) juhitud Vabaduspartei ning Jörg Haideri Tulevikuallianss võivad oma edu kirjutada korraga mitmele tegurile. Minu arvates kaheks olulisemaks on kummitav majanduslangus ning eriti viimase aastakümnega kiirelt kasvanud immigratsioonikoorem.

Austria probleemid, mille najal on äärmusjõud esile kerkinud, pole Euroopa kontekstis kuigi unikaalsed. Seepärast on minu arvates ka raske pidada seda nn "Austria anomaaliaks". Pole välistatud, et eriti nn islami faktor (Strache partei teema) annab ka teistes riikides pinnast traditsiooniliste vooluparteide mõju kahanemisele ning äärmusparteide esiletõusule. Paljuski taandub see veel ka karismaatiliste poliitikute olemasolule, kelleks nii Strache kui Haider Austrias kahtlemata on.

Loodetavasti ollakse Euroopa Liidus varasemast tobedusest (reaktsioon Haideri võidule 1999) õpitud ega hakata Austriat ega austerlasi nende demokraatlikes valikutes sanktsioonidega ähvardama. Õigem tee oleks tõsisemalt keskenduda majanduse elavdamisele ja immigratsiooniteema veealuste ohtude lahendamisele.

Lavrov keerutab väsimatult vana plaati

Venemaa välisminister Lavrov keerutas New Yorgis ÜRO peaassambleel peetud kõnes vana plaati: USA on maailma hädades süüdi ning Euroopa vajab uut julgeolekuarhitektuuri. Ilma Venemaata polevat see mõeldav. Juba 5. juunil meelitas president Medvedev Berliinis selle ideega eurooplasi.

Paljud võtsid ideed siis tõsiselt ning pole välistatud, et isegi pärast Venemaa agressiooni Gruusia vastu võib mõnelgi pool Euroopas olla usk Moskva idee võimalikkusesse. Vähemalt tunnistasid ühe Euroopa suurriigi tippdiplomaadid mulle juunis, et tippkohtumise võiks Venemaaga sellel teemal maha pidada küll.

Moskvas mängitakse julget mängu. Usutakse, et Euroopa on lõhestunud või vähemalt ei taha oma suures enamuses Venemaaga suhteid pingestada. Ehk siis teisiti on Venemaale andestatamas ühe iseseisva riigi territoriaalse terviklikkuse lõhkumine (nagu uhkeldas sellega Lavrov oma kõnes).

Mida on meil, eurooplastel, siis teha? 1. oktoobril saab täis tähtaeg Medvedevi-Sarkozy kokkuleppe 6 punkti täitmiseks. Avalikult on teada, et üks nendest puntkidest sätestab mõlema poole vägede taandamise 7. augustile eelnenud positsioonidele. See tähendaks Vene vägede tagasitõmbamist ka Lõuna-Osseetiast ja Abhaasiast.

Venemaa ei taha sellest viimasest muidugi midagi kuulda. See aga peaks olema selgeks liiniks, millelt ei tohiks Euroopa ega läänemaailm taanduda. Kui nõustuda arvamusega, et ühe demokraatliku riigi territoriaalne terviklikkus on hävitatav nii lihtsalt, siis on Euroopa julgeolek tõepoolest tõsises ohus.

Seda ei saa kindlasti parandada ühe agressori kaasamisega. Seepärast on ilmne, et suhted Venemaaga tuleb üle vaadata, kui Kreml keeldub võetud kohustuste täitmisest.

Ammendav ülevaade Simmi juhtumist

Tänasel väliskomisjoni istungil said parlamendiliikmed ammendava ülevaate Herman Simmi juhtumi taustast. Võin öelda, et Eesti õiguskaitseorganite tegevus on olnud tõepoolest väga professionaalne.

Kindlasti on Eesti sellega tõestanud, et suudab hakkama saada väga keerulise julgeolekuriski tuvastamisega. Kes vähegi kursis, see teab, et sarnased situatsioonid pole kaugeltki alati ega igaühele jõukohased ülesanded.

Olen täna juba meedias viidanud, et selle juhtimiga pole Eesti maine kindlasti mitte kahjustatud. Infolekke täpsem sisu ja ulatus on kindlakstegemisel. See võib olla kahtlemata päris suur. Kuid riigi mainet pigem tervikuna tugevdab asjaolu, et see konkreetne julgeolekurisk on likvideeritud.

Väliskomisjoni briifitakse Simmi süüasjast

Riigikogu väliskomisjon saab oma homsel istungil esimese ülevaate Hermann Simmi süüasjast. Kuna tegemist on rahvusvahelist koostööd puudutava ja riigi julgeolekule väga tundliku küsimusega, siis otsustas väliskomisjon esmaspäevasel istungil viia ennast täpsemalt kurssi juhtunu taustaga.

Homsel istungil annavad komisjoni liikmetele ülevaate kaitsepolitsei peadirektor Raivo Aeg ja riigiprokurär Norman Aas. Arusaadavalt on kogu seda juhtumit puudutav informatsioon suuresti piiratud juurdepääsuga või otseselt salajane, mistõttu jääb ka mul üle vaid lubatu piires siin ajaveebis seda teemat käsitleda.

Lääneriikide ohutajus toimus suur muutus

Kolmapäeval Financial Timesis avaldatud avaliku arvamuse uurimise tulemused räägivad selgelt eurooplaste ja ameeriklaste ohutajus toimunud märgatavast muutusest. Mõlemal juhul on Venemaa invasioon Gruusia vastu muutnud Kremli tegevuse üheks suurimaks globaalse stabiilsuse ohustajaks.

See on vähemalt meile teataval määral heaks uudiseks, mis kindlasti aitab ka läänemaailma suurte seas paremini sõnastada suuremale ohjeldusele suunatud poliitikat Venemaa suunal. Samas pole kuigi lohutav see, et inimesed ei näe vajadust kaitsekulutuste suurendamiseks sõltuvalt Venemaa viimaste nädalate tegevusest.

Samuti on kindlasti meile halvaks uudiseks see, et Balti riigid on sisuliselt muutunud läänemaailma suurimaks ohustatud piirkonnaks. Balti riikide kaitse küsimus on küll põnev, kuid kahjuks näitavad nii tulemused kui küsimus ise, et see pole kuigi positiivseks aluseks ühiskaitse põhimõtte tugevdamisel.

Mitte ühegi Euroopa suurriigi inimesed ei näe Balti riike läänemaailma sedavõrd loomuliku osana, et kindlalt nende kaitset toetada. Tegemist on küll vaid ühe arvamusküsitlusega, kuid see peaks panema meid kõiki väga tõsiselt olukorda analüüsima ja sellest lähtuvalt ka tegutsema.

Venemaa kangelase palk - surm

Täna pärastlõunal leidis Moskva südalinnas aset järjekordne vapustav mõrv. Vaevalt mõnesaja meetri kaugusel peaminister Putini peakorterist tapeti Venemaa kangelase tähe kavaler, Tšetšeenia endine välikomandör ning Riigiduuma liige (2003-2007, "Ühtne Venemaa") Ruslan Jamadajev.

Kohtusin temaga paar aastat tagasi Strasbourgis, kui Jamadajev kaitses Venema delegatsiooni koosseisus ühel ümarlaual Moskva poliitikat Tšetšeenias. Kunagi dudajevlaste poolel koguni brigaadikindraliks tõusnuna tuli ta koos Kadõrovitega üle Moskva-meelsete poole.

Tänutäheks selle teo eest valiti ta 2003. aastal Tšetšeenia esindajana ja Jamadajevite klanni poliitilise näona Riigiduuma liikmeks. Tegemist oli väliselt adekvaatse tegelasega, kes suutis rahvusvaheliselt jätta muljet olukorra stabiliseerumisest ning sisemisest konsolideerumisest Tšetšeenias pärast Putini algatatud uut sõjaretke 1999. aasta sügisel.

Jamadajevi hukkumise taga näevad vaatlejad esmajärjekorras mitmendat kuud väldanud klanni tüli Tšetšeenia praeguse Moskva-meelse liidri Ramzan Kadõroviga. Viimane on kuulus oma kättemaksuhimu ning karistamatusega. Väidetavalt kahtlustas Kadõrov Ruslan Jamadajevit otseses konkurentsis Tšetšeenia liidri kohale pärast Putini "taandumist" peaministriks.

Moskva on kujunenud tšetšeenide omavaheliste arveteõiendamiste lemmikpaigaks. 18. novembril 2006 tapeti samuti Moskva südalinnas otse miilitsa silme all Ahmad Kadõrovi endine ihukaitseülem Movladi Baisarov. Ramzan Kadõrovit näevad paljud ka ajakirjanik Anna Politkovskaja tapmise organiseerimise võimaliku kahtlusalusena.

Muidugi on Kadõrovil otsene kaitse Putinilt, mistõttu jääb suure tõenäosusega ka Jamadajevi tegelik tapja karistamata. Kas Venemaa kangelased väärivad sellist surma?

Simmi juhtumi kaks esimest järeldust

Herman Simmi süüdistamine riigireetmises mõjub arusaadavalt pommuudisena. Süüdimõistmise korral võib vaid oletada, milline on kahju ulatus. Tegemist on mehega, kelle käest on aastate jooksul läbi käinud arvestatav hulk salajast informatsiooni.

Täna oleme me alles selle suure loo alguses. Detailid on tulemas ning ka sügavamate järelduste tegemiseks tuleb aega koguda. Eeskätt peab oma otsuse tegema kohus.

Küll aga juba praegu rahvusvahelises meedias suurt tähelepanu pälviv uudis sunnib tegema esimesi järeldusi. Minu arvates saaks täna välja tuua nendest kaks peamist.

Esiteks näitasid Eesti õiguskaitseorganid ennast väga kõrgel tasemel, et suutsid sellele väga tõsisele kuriteokahtlusele jälile jõuda. Kahjuks pole tegemist maailmas millegi erakordsega, kuigi paremal meelel ei tahaks ükski riik, veelenam väikeriik, sarnase juhtumiga kokku puutuda.

Teiseks näitab see veelkord, et viimasel kümnendil on lääneriikide vastane luuretegevus märgatavalt kasvanud. Löögi all on korraga erinevad tasemed. Seda nii riikides kui rahvusvahelistes organisatsioonides. Seda peab oma edasistes otsustes arvestama ka Eesti.

Kas Euroopa andestab Venemaale?

Prantsusmaa peaministri Francois Filloni tänased avaldused Sotšis pärast kohtumist Venemaa kolleegi Vladimir Putiniga jätavad õhku mitu küsimust. Peamine nendest on: kas Euroopa andestab tõepoolest nii lihtsalt Venemaa agressiooni demokraatliku riigi vastu?

Esiteks teatas Fillon, et Prantsusmaa ja Venemaa suhted on ühegi erandita tõusuteel. Teiseks leidis Fillon, et Euroopa Liit võiks juba oktoobri algul jätkata kõnelusi uue koostööleppe sõlmimiseks Venemaaga. Need väljaütlemised on eriti kontrastsed paar päeva pärast USA välisministri väga teravat kõnet Venemaa suunal.

Filloni seisukohad paraku näitavad, et esiteks läänemaailmas ning teiseks kitsamalt Euroopa Liidus eksisteerib väga erinev lähenemine sellele, kuidas suhtuda Venemaa agressiivsesse välispoliitikasse.

See sõnum pole meile kuigi lohutav. Kui Eruoopa Liit peaks tõepoolest unustama või andestama Venemaa jõhkra agressiooni Gruusia vastu, siis tähistab see kahtlemata Vana maailma viimase poolsajandi üht suurimat diplomaatilist läbikukkumist.

Mis jääb Eestile siin teha? Kas anname nõusoleku läbirääkimiste jätkamiseks? Kui jah, siis kuidas me seletaksime oma sõpradele Gruusias ja mujal nii lihtsat meelemuutust. Pealegi on vähemalt mulle siiani selgusetu, milles Medvedev ja Sarkozy ikkagi tegelikult kokku leppisid. Kui selle sisuks on vägede taandamine 7. augusti eelsetele positsioonidele, siis pole võimalik rääkida kokkulepete täitmisest veel pika aja jooksul. Vähemalt enne Venemaa vägede taandumist Abhaasiast ja Lõuna-Osseetiast.

Eesti tegevusel võiks praegu olla järgmised selged eesmärgid. Esiteks peaksime järjekindlalt nõudma Gruusia territoriaalse terviklikkuse põhimõtte austamist. Selle tõttu on Venemaa tegevus Abhaasias ja Lõuna-Osseetias illegaalne ning rahvusvahelist õigust rikkuv. Sellel peaksid olema selged tagajärjed suhetes Euroopa Liiduga. Kas tõesti lubaksime me nii lihtsalt Venemaal tänase Euroopa piire muuta?

Ja see on ka peamine põhjus, miks minu arvates ei tohiks Eesti enne Prantsusmaa lubatud Euroopa Liidu ja Venemaa suhete läbivaatamist anda rohelist tuld koostööleppe kõneluste jätkamiseks.

USA Kongress Sotši taliolümpia vastu

Kongresmenid Allyson Schwartz (demokraat) ja Bill Shuster (vabariiklane) algatasid täna resolutsiooni eelnõu, milles kutsutakse üles Rahvusvahelist Olümpiakomiteed võtma Venemaalt ära õigus korraldada 2014. aasta Sotši taliolümpiamängud. Sotši asemel tehakse ettepanek anda õigus kas Salzburgile Austrias või PyeongChangile Lõuna-Koreas. Viimased olid vastavalt 2014. ja 2010. aasta talimängude korraldusõiguse finalistid.

Resolutsiooni eelnõu algatajad peavad Venemaalt olümpia korraldamise õiguse äravõtmise aluseks Moskva agressiooni sõltumatu ja demokraatliku Gruusia vastu. Ja seda veel siis Pekingi olümpiamängude eelõhtul. Pealegi asub Sotši vaevalt mõnekümne kilomeetri kaugusel konfliktipiirkonnast, mille tekkele on Venemaa ise kaasa aidanud.

Kuigi tegemist on alles resolutsiooni projektiga, võib see siiski jõuda ka lõpliku heakskiiduni. Kongresmenid pole seejuures üksi. Kuuldavasti on samas suunas liikumine alanud ka Euroopa Parlamendis. Sotši olümpiamängude vastu kogutakse laialdaselt ka allkirju.

Olen seda paaril korral varemgi siin blogis kirjutanud ning kordan uuesti: Eesti võiks selles küsimuses olla kaasarääkiv ning Rahvusvahelist Olümpiakomiteed oma otsuse muutmisele kutsuv. Mõistagi koos teiste demokraatlike riikidega, kellele on vastuvõetamatu sõjajõu kasutamine poliitiliste lahkhelide lahendamisel viisil nagu seda tegi Venemaa Gruusia vastu.

Rice'i tugev kõne ja Euroopa ümarus

Ameerika Ühendriikide välisminister Condoleezza Rice pidas neljapäeval Washingtoni hotellis oodatult väga teravamaigulise kõne Marshalli fondi külalistele. Põhjuse andis selleks mõistagi Venemaa väljakutsuv käitumine viimase kuu aja jooksul.

Ta ütles, et Gruusia vastase rünnakuga on Venemaa ennast asetanud eneseisolatsiooni teele ning kahandanud riigi tõsiseltvõetavust. Samas andis ta mõista, et Venemaa tänased liidrid ja Venemaa rahvas, eriti need, kes soovivad elada vabamas ühiskonnas, on kaks eri asja.

Rice kutsus oma kõnes USAd ja Euroopa Liitu ülesse ühisele tegevusele Venemaa ambitsioonide ohjeldamisel. Ta küll keeldus rääkimast uuest külmast sõjast, kuid mainis, et Lääs "seisab vastu Venemaa katsetele tõmmata oma naabreid uude mõjusfääri".

Samuti rääkis USA välisminister oma kõnes Venemaad kritiseerides energia kasutamisest Kremli poolt poliitilise relvana, relvade müügist rahvusvahelist julgeolekut ohustavatele jõududele ning ajakirjanike ja teisitimõtlejate tagakiusamisest kodumaal.

"The United States and Europe must stand up to this kind of behavior, and all who champion it. For our sake -- and for the sake of Russia's people, who deserve a better relationship with the rest of the world -- the United States and Europe must not allow Russia's aggression to achieve any benefit. Not in Georgia -- not anywhere," ütles Rice oma kõnes.

Eriti teravaks võib pidada Rice'i kõne seda viidet, kus ta Vene diplomaatia suureks võiduks jutumärkides mõistagi pidas õlalepatsutust Hamasilt ja Nicaragualt. Vaid need kaks on tunnustanud Lõuna-Osseetia ja Abhaasia iseseisvust. Rice ironiseeris ka kahe "päevi näinud" strateegilise pommitaja Tu-160 lennu üle "Ladina-Ameerika autoritaarsesse riiki".

USA välisministri kõne taustal on kahjuks Euroopa Liidu hoiak väga armetu. Viimastel päevadel jääb mulje, et Euroopa liidrid pigem unustaksid kõik, mis juhtus augustis ning naaseksid suhete juurde stiilis "business as usual".

Igatahes näib eesistuja Prantsusmaa tänasest tegevusest, et mingit tõsisemat suhete läbivaatamist Venemaaga ei taheta väga ette võtta. Loomulikult on Euroopa Venemaale lähemal kui USA, kuid siin ei tohiks Lääs mingil juhul mõraneda. Tegemist on põhimõttelise olukorraga - kui me täna lubame või nõustume kasvõi poole suuga demokraatliku ja vaba riigi vastu sõjajõu kasutamisega, siis ei saa ükski lääneriik olla kindel, et tulevikus ei või sama saatus tabada teda.

Putini Venemaal esimene tõsine väljakutse

Sellist majanduslikku tagasilööki, kui viimaste päevade börsikrahh, pole Putini Venemaa veel kogenud. Maailma finantsturgude turbulents mõjutas Venemaad ka juba 1997-98 kriisi ajal, kuid nüüd on lisandunud ka poliitilised riskid. Viimased tõusid esile koos Kremli otsusega rünnata Gruusiat.

Tegelikult on Putin koos Medvedeviga alles nüüd seatud esimese tõsise tugevusproovi ette. Siiani on Kreml nautinud ülimalt soodsat rahvusvahelist hinnakonjunktuuri eriti energia aga ka väärismettalide vallas. Samuti on ettevõtluse natsionaliseerimisele ja monopoliseerimisele suunatud sammud suutnud siiani varjata ebefektiivset juhtimist.

Lisaks majanduses valitsevale ebakindlusele pole sugugi kõik üksmeelselt nõus ka Venema ambitsioonika välispoliitikaga. Tänases "Nezavissimaja Gazetas" võtab majandusdoktor Vladislav Inozemtsev väga kainelt analüüsida Venemaa multipolaarse maailma ideed.

Tema järeldus on lihtne: Kreml loob illusiooni, kui loodab kujundada tänasest Venemaast vähegi arvestatava maailmajõu. Selleks puuduvat Inozemtsevi arvates igasugused eeldused. Ainus, millegi Venemaa täna hakkama saaks, on vähesel määral oma naabrite ärritamine.

Nii või teisiti on Venemaal saabunud teatud tõehetk. Suur unistus Gazpromi tegemisest maailma rikkamaks kompaniiks tuleb maha matta. Esimene ülesanne on päästa majandussüsteem tõsisemast pragunemisest.

Samas ei maksa unustada, et mitmelt poolt Venemaa regioonidest on hakanud saabuma uudiseid iseseisvuse nõudmisest. Üks viimaseid sellistest tuli Tatarstanist. Varem on analoogseid sõnumeid tulnud Põhja-Kaukaasiast ja Baškiiriast.

Ah jaa. Viimase avaliku arvamuse küsitluse kohaselt on Putin enam kui kaks korda populaarsem presidendikandidaat kui Medvedev.

USA Senati otsus märgilise tähendusega

USA Senati eilne otsus toetada ühehäälselt nõuet Venemaale mõista hukka ning vabandada Eesti, Läti ja Leedu okupeerimise eest Nõukogude Liidu poolt on märgilise tähendusega sündmus. Sellega on tehtud veel üks samm lähemale kommunismi kuritegude rahvusvahelise hukkamõistmise ning Balti riikidele tekitatud ülekohtu korvamise suunas.

Loodetavasti suudab ka Euroopa Parlament oma tegevuses USA kolleegide eeskuju järgida ning vastavasisulise resolutsiooni vastu võtta. Kahjuks pole Euroopa Parlament siiani suutnud näiteks vastu võtta kommunismi kuritegusid hukkamõistvat resolutsiooni. Suurimaks takistuseks siin on Euroopa vasakpoolsete jõudude tugev vastuseis. See viimane ongi täna paljuski Euroopa Liidu rahvusvahelise võimekuse nõrgimaks kohaks.

Venemaal on USA Senati otsust käsitletud aga kui Washingtoni järjekordset katset pingestada kahe suurriigi vahelisi suhteid. Ühe näitena toon viite uudisele suhteliselt mõistlikus väljaandes RBK Daily, kus arutletakse "Balti küsimuse" üle geopoliitilises suhestuses. Selles jõutakse järeldusele, et USA kasutab Balti riike relvastuse pumpamiseks Vene piiridele, kuna Eesti, Läti ega Leedu pole Euroopa tavarelvastusleppe osalised.

See ülimalt suvaline tõlgendus räägib meile paraku sellest, et Venemaal käsitletakse praegu igat sarnast sõnumit pimesi kui rünnakut riigi huvide vastu. Sisuliselt pole ühtegi teemat, kus Moskva ei otsiks sõnalist konflikti Ameerika Ühendriikide ja ta liitlastega.

Euroopa Liidu mõju on kahanemas

Euroopa välispoliitika nõukogu värskeim analüüs kinnitab, et Euroopa Liidu globaalne mõju on viimase kümnendiga oluliselt kahanenud. Samas on selle arvelt aga kasvanud Venemaa ja Hiinaga kaasamõtlevate riikide arv.

ÜROs läbiviidud hääletuste analüüs näitab, et Euroopa Liit on kaotanud kümnendiga 41 liitlase toetuse. Kui 1990ndate aastate lõpul toetas Euroopa Liidu algqatatud inimõigusalaseid küsimusi peaassamblee liikmetest 70 protsenti, siis viimasl paaril aastal vaevalt poole ringis.

Teemad, milles Euroopal pole õnnestunud laiemat toetust leida, puudutavad näiteks Birmat, Zimbabwet, Kosovot, Darfuri. Analüüsi autorid viitavad, et Euroopa Liit peab iga aasta New Yorgis küll oma tuhat sisekohtumist, kuid väljapoole räägitakse koordineeritult vähe.

Analüüs annabtegelikult tunnistust sellest, et eriti viimastel aastatel on selgelt kasvanud Venemaa ja otsati ka Hiina aktiivsus ÜRO julgeolekunõukogu alaliste liikmetena. Eriti Venemaa jõuline eemaldumine demokraatlikest protsessidest ning oma geopoliitiliste sihtide ambitsioonikas väljamängimine on muutnud Euroopa Liidu "pehme" poliitika oluliselt vähemtulemuslikumaks.

See aga räägib veelkord vajadusest reformida Euroopa Liidu välis- ja julgeolekupoliitika kujundamist. Lissaboni lepe on siin väga hädapärane. Selle sätete puudumist tajus Euroopa Liit ka äsjases Venemaa agressioonis Gruusia vastu.

Muide näib, et Venemaa on saanud eelolevaks aastaks päris kindla liitlase ÜRO 63. peaassamblee presidendi kohal. Selleks on Nicaragua endine välisminister Miguel d'Escoto Brockmann. Tema hinnangul olevat Vene-Gruusia sõja vallandamise peamine süüdlane ikkagi Gruusia. Kas mitte ei mõjuta peaassamblee presidendi seisukohti kodupoliitika? On ju Nicaragua ainus riik peale Venemaa, mis on siiani tunnustanud Abhaasia ja Lõuna-Osseetia iseseisvust.

Ukrainal on ees väga keerulised kuud

Ilmselt võib tänasest tõesti unustada "oranži" koalitsiooni Ukrainas. Kaua vindunud valitsuskriis on tõsiasi. See polegi nii üllatav, kui arvestada varasemaid tõsiseid lahkhelisid Julia Tõmošenko ja Viktor Juštšenko vahel. Lisaks siis veel tugevad Ida-Ukraina huvigrupid, keda esindab Viktor Janukovitš.

Oranži revolutsiooni järgse aja võimalikult et tõsiseim sisekriis on tingitud korraga väga mitmest tegurist, mis teeb keeruliseks vähegi stabiilsema koalitsiooni tekke lähinädalatel.

Esimeseks suureks mõjuriks on mõistagi eelseisvad presidendivalimised. Need on küll alles 2010. aasta jaanuaris, kuid tegelik jõukatsumine on juba ammu alanud.

Teiseks põhjuseks on kahtlemata väline surve, mis on muutnud Ukraina sisepoliitika senisest palju närvilisemaks. Lisaks siis veel maailmamajanduse turbulentsus ning ongi tulemus käes.

Ukraina habras demokraatia on viimastel aastatel läbinud päris mitu õppetundi ning seepärast võib ikkagi loota, et ka eelseisvad kriisinädalad saavad lahenduse üksnes demokraatliku protsessi kaudu.

Kahju muidugi, et järjekordne sisekriis lükkab edasi Ukrainale nii vajalike reformide elluviimise kui ka rahvusvaheliste positsioonide kindlustamise integratsioonis Euroatlandi julgeolekuruumiga.

Põnev analüüs Putinist ja Gazpromist

Soovitan veebis avada ning lugeda Boriss Nemtsovi ja Vladimir Milovi värsket ettekannet teemal "Putin ja Gazprom". Mõlemad mehed teavad, mida räägivad või kirjutavad. Nii üks kui teine on olnud tegevad Venemaa täitevvõimus just energeetika vallas, kuigi Nemtsovi tuntus poliitikuna on muidugi suurem. Samas on just Milov olnud üks Gazpromi teravamaid sisekriitikuid, kes on juba aastaid ennustanud peatset gaasidefitsiiti.

32leheküljelise analüüsi põhilised järeldused on järgmised. Gazprom on vaatamata Venema majanduse üldisele kasvule viimasel kümnendil jäänud gaasi tootmisel (kui 1999. aastal oli tootmine 546 miljardi kuupmeetri tasemel, siis 2007 oli see tase 548 miljardit kuupmeetrit) samale tasemele. Samas on kasvanud nii nõudlus kui uued lepingukohustused, mis autorite hinnangul toovad vaieldamatult kaasa gaasidefitsiidi.

Teiseks on Gazpromi võlaportfelll mitmekordistunud. 2007 oli Gazpromil kohustusi ligi 62 miljardi dollari ulatuses, mis on kaks kolmandikku aastatulust. Ka viitavad Gazpromi kõik majandusnäitajad kompanii väga ebaefektiivsele juhtimisele.

Autorid nimetavad Gazpromi projekte, nende hulgas Nord Streami, majanduslikult põhjendamatuteks. Need projektid ei lahenda transiitmaade probleemi. Samuti pole selge, kas projektide teostumisel on piisavalt gaasi nende torude täitmiseks.

Mõtlemapanev informatsioon Soomest

Tänu hea tuttava viitele leidsin täna blogiruumist sellise materjali, mis võib veidigi seletada, miks mõned Soome arvajad-poliitikud on viimasel ajal nii tuliselt Eestile ette heitmas. Eriti, mis puudutab meie hoiakuid nii Gruusia vabaduspüüdluste kaitsel kui Vene agressiooni taunimisel.

Kui uskuda seda informatsiooni, siis mitmed Soome "arvajate" kohal hõljub ühe tuntud kolmetähelise organisatsiooni vari. Nimekirjast leiate nii mõnegi nime, kes on väga tuttavad rahvusvaheliselt või Eestile diplomaatiliselt.

Vaid üks viide. Kui hietanenid ja bäckmanid kõrvale jätta, siis viimasel ajal on eriti toonikalt sõna võtnud ennast Eesti asjatundjaks pidav Jarmo Virmavirta. Ta on aeg-ajalt kirjutanud Postimehes ning viimati näiteks eile Uusi Suomis. Teemaks ikka see, et Eesti ei oskavat suhelda Venemaaga. Lisaks siis seegi, et Eesti president erinevalt Tallinna linnapeast ei mõistvat olukorda.

Ülalviidatud blogikandest toon ära vaid ühe viite Jukka Seppineni raamatust: "Jarmo Virmavirta oli Kansallisen Kokoomuksen puoluevirkailija. Virmavirta tapasi 1.8.1974 III sihteeri Vladimirov Silvestrovin. Virmavirta tapasi pian uudelleen Silvestrovin. 2.4.1975 hän katsoi asiakseen mennä Silvestrovin kotiin. He joivat seisaaltaan useita maljoja. Virmavirta poistui salkku kourassa klo 23.15. Tiedetään eri puolueiden radikaalien toimittaneen neuvostoliittolaisille poliittisen linjan tiedustelumiehille listoja oman puolueensa henkilöistä, jotka suhtautuvat myötämielisesti Neuvostoliittoon. Pyytäessään tällaisia listoja neuvostoliittolaiset ovat sanoneet, että sellainen helpottaisi heidän toimintaansa selventävästi. Virmavirta tapasi Silvestrovin uudelleen 8.10.1975 ravintola Royalissa, 24.11.1975, 20.2.1976, 3.12.1976 ja 19.2.1977 ravintola Vartaassa ja Kerhosessa. Virmavirran ja Silvestrovin ystävyys oli syventynyt perhevierailutasolle 18.12.1976, jolloin koko perhe oli mukana Lastenlinnantiellä. Virmavirta oli joka kulmasta KGB-sertifioitu. Virmavirta tunsi hyvin Valeri Silovin. Virmavirta tapaili myös KGB-mies Juri Hramtslovia. Hän tapasi Hramtslovin 5.7.1979 ravintola Klaus Kurjessa. Karasev otti Virmavirran hoidettavakseen Silvestrovin poistuttua maasta. Virmavirta saapui Karasevin kotiin 14.9.1977 ja poistui 15.9.1977 klo 00.25."

Mõtlemapanev, kas pole? Kui siia lisada nn stasi-skandaal, siis mulle tundub, et Soomel seisab ees tõsine enesepuhastusaeg. Kui Seppineni kirjutatu oleks vale, siis ikkagi tõuseks küsimus: miks peaks Virmavirta või talle sarnased selliselt just täna sõna võtma?

Nii töötab Venemaal tsensuur

Kolmapäeval kirjutasin siin blogis sellest, kuidas Venemaa armeeleht "Krasnaja Zvezda" sisuliselt reetis Kremli seoses agressiooniga Gruusia vastu. Selles loos tunnistas haavatud ohvitser, et tema rood liikus Lõuna-Osseetiasse kaugelt enne grusiinide rünnaku algust.

Paar päeva hiljem muutis "Krasnaja Zvezda" oma kodulehel avaldatu algteksti nii, et jätta mulje vägede liikumisest ikkagi alles pärast grusiinide vastutegevuse algust. Täna hommikul on see artikkel aga üleüldse netist kõrvaldatud. Google'i cache'i kaudu on seda artiklit siiski võimalik veel lugeda.

Selline avalik ja robustne tsensuur reedab veelgi enam seda, et Kreml on kogu aeg valetanud. Venemaa alustas rünnakut Gruusia vastu enne, kui Saakašvili oli sunnitud vastutegevuseks käsu andma.

Libération avaldas meie arvamusloo

Eilne Libération avaldas arvamusloo "Vene neoimperialism varjutab Euroopat", mille autoriteks on kolme Balti riigi parlamentide Euroopa Liidu asjade komisjonide esimehed. Seega siis peale minu veel Andrius Kubilius Leedust ja Vaira Paegle Lätist.

Oleme üritanud selle ühisartikliga pääseda mitmesse Euroopa suurväljaandesse. Varem on väiksema osa sellest artiklist avaldanud ka Die Welt.

Täna pärastlõunal saame kokku Tallinnas, et arutada lisaks Euroopa Liidu ja Venemaa suhetele ka terve rida teisi olulisi küsimusi. Traditsiooniliselt liituvad meiega ka Poola kolleegid.

Savisaared keerutavad jälle tolmu

Edgar ja Vilja löövad häirekella. Neil on häbi oma kaasmaalaste pärast, kes ei oskavat käituda. Eriti president, arvavad mõlemad. Mis siis nüüd lahti? Esiteks olevat Eesti ennast ida suunal täiesti nurka mänginud ning teiseks tuleks ikkagi Soome sõprade arvamust kuulda võtta.

Minu arvates on Eestil suurepärased suhted Soomega ning kahe riigi poliitikute usaldusväärsed, avameelsed ja sisukad arutelud on pikki aastaid olnud heaks tavaks. Nii on see praegu ja on ka tulevikus.

Viimasel ajal on Soomes endas riigi välispoliitilise hoiaku üle palju arvamust avaldatud. Sellele viitas näiteks eile ka Soome diplomaatia grand old man Max Jakobson. Kindlasti on sellel teemal oma arvamus Soome praegusel välisministril Alexander Stubbil. Arvamus, mis kindlasti ei pruugi kõigiti kattuda president Tarja Haloneni omaga.

Aga mis on kõige peamine. Igas demokraatlikus ja vabas ühiskonnas on arvamuste paljusus ja debatt täiesti normaalsed nähtused. Ja debatt on normaalne ka kahe sõbra vahel. Olgu selleks siis näiteks Eesti ja Soome. Sellel sügisel tuleb Riigikogusse hea traditsiooni järgi visiidile Eduskunta väliskomisjon. Kindlasti võtame sealgi läbi erinevad teemad, sealhulgas ka suhted Venemaaga.

Küll aga on tekkinud eriti Soomes Eesti suunal grupike tähtsusetuid, kuid siiski palju lärmi tekitavaid inimesi, kes on võtnud kõigiti mustata kahepoolsete suhete seisu ning Eesti riiki.

Huvitav, kas perekond Savisaarte hoiak on sama, mis on Kesknädalas reklaamitud Soome "teadlasel" Bäckmanil. Viimane ütles eilses intervjuus Austria uudisteagentuurile, et "kümne aasta pärast kuulub Eesti jälle Vene Föderatsiooni koosseisu". Kas seda Savisaared tahavadki?

Venemaa armeeleht reedab Kremli valed

Vene armeelehes "Krasnaja Zvezda" avaldatu kinnitab veelkord ja üheselt - Moskva alustas agressiooni Gruusia vastu mitmeid tunde enne 7. augusti hilisõhtuseid sündmusi.

Kapten Deniss Sidristõi (pildil) jutu järgi paigutati 135. motolaskurpolgu üksused Lõuna-Osseetiasse juba enne Gruusia vasturünnakut 7. augusti viimastel tundidel.

Veel kinnitavad Venemaa vägede liikumise algusest just 7. augustil mitmed allikad ka kohalikus ajakirjanduses. "Permskie novosti" avaldab ühe sõdurpoisist ajateenija kõne oma emale, kus ta tunnistab, et 58. armee 19. laskurdiviisi üksused viibisid Lõuna-Osseetias 7. augustist.

"У меня очень мало времени, – продолжал мальчишка. – Слушай: мы там с 7 августа. Ну, вся наша 58-я армия. Ты же, наверное, смотришь по телику, что там происходит? Сегодня мы пробились из Цхинвала во Владикавказ за вооружением. Сейчас будем обратно пробиваться. Всё, зовут. Передавай всем привет. Целую…"

Eks selliseid näiteid, nagu ristleja "Moskva" väljumine Sevastoopolist juba 7. augusti hommikul, on terve rida. Need annavad järjekindlalt tunnistust, et Venemaa asus Gruusiat ründama ja okupeerima enne president Saakašvili vasturünnaku käsku. Nii on Venemaa järjekordsete valede kaardimajake kokku kukkumas.

Seega - mitte 8. august pole pöördetähis, nagu on levitatud erinevates arvamustes ka meie meedias, vaid ikkagi 7. august. Kõik need uudised räägivad veelkordselt vajadusest kõigekülgselt uurida konflikti algust.

Teatavasti on Kreml enesekindlalt püüdnud väita, et kogu sündmuste ahel algas Saakašvili käsust rünnata Tshinvalit. Need ja mitmed teised faktid räägivad millestki muust. Kahjuks on ka tõde, et Gruusia lihtsalt polnud valmis selliseks massiivseks Venemaa sissetungiks.

Ahtisaarilt julge avaldus

Soome endise presidendi Martti Ahtisaari tänane avaldus Helsingin Sanomatele antud intervjuus on minu arvates julge ning väga aktuaalne. Ta pöörab tähelepanu riigi välispoliitilisele joonetusele ning võtab uuesti üles Soome liitumise vajalikkuse NATOga.

Ahtisaari avaldus on teravalt vastupidine riigi praeguse presidendi Tarja Haloneni hoiakutega, kes on olnud väga ettevaatlik paljudes välispoliitilistes küsimustes. Eriti ilmekas on Haloneni "pehmus" seoses Venemaa agressiooniga Gruusia vastu, mis on andnud põhjust paljudele spekuleerida uue soomestumisajastuga.

Ka Ahtisaari räägib viimasest ning teeb ettepaneku selle hajutamiseks välis- ja julgeolekupoliitilise aktiivsuse tõstmiseks. See on hoiak, mida saab vaid toetada. On ju selge, et Soome neutraliteedipoliitika on juba ammu minevik. Kui mitte varem, siis Soome liitumine Euroopa Liiduga muutis ka riigi välispoliitilist keskkonda. Tegelikus käitumises või retoorikas on aga teinekord jäänud arusaamatuks, mis on ikkagi Soome välispoliitiline telg.

Eesti majandust elavdaks maailmastumine

Mitte väga kauges minevikus räägiti Eestist kui Põhjala majanduslikust „tiigrist“. Imetleti meie reformide edukust, e-lahenduste efektiivsust ning majanduse avatust. Ka meie poliitikud hakkasid rääkima Eestist kui igavast Põhjamaast. Justkui oleks ajalugu otsa saanud või asendunud igikasvava heaoluga.

Seda uskusid mõned veel sellegi aasta algul, kui hurraaga suruti Eestit Euroopa viie rikkama riigi sekka. Tänaseks on see silmaklapipopulism asendunud palju mõruma pildiga. Eestis on Euroopa Liidu suurim majanduslangus, meie investeerimiskliima pole kiita ning rahvusvaheline ajakirjandus spekuleerib Venemaa võimalikust rünnakust meie vastu.

Pole kahtlust, et Eestil ja ka teistel Balti riikidel seisavad ees mitte kõige lihtsamad aastad. Venemaa kasvavad ambitsioonid ning sisuliselt juba käiv uus külm sõda Ida ja Lääne vahel asetab Baltikumi automaatselt pingepiirkonna staatusse.

See aga omakorda mõjub piiravalt meie majanduse valikuvõimalustele ning negatiivsete uudiste tõttu võivad strateegilised investorid oma ideede rakendamist edasi lükata või nende ellurakendamisest koguni loobuda.

Meie õnneks on tänane maailm oma toimelt palju globaalsem ning interaktiivsem. Pealegi on Eesti Euroopa Liidu ja NATO liikmena siiski hoopis teises situatsioonis kui oma sõltumatuse eest võitlevad Gruusia või Ukraina. Mitte kunagi varem pole Eestil olnud maailmas nii palju sõpru ja liitlasi kui täna.

Kuid see ei tähenda, et täna piisaks meil loota vaid majanduse tsüklilisusele või rahvusvaheliste pingete hajumisele. Mõistagi on vabal turul langusele järgnemas tõus. Varem või hiljem tuleb see ka Eestis. Kuid petlik oleks arvata, et Eesti kuvand eduriigina taastuks lihtsalt niisama.

Viimase kuuga on maailm meie jaoks paljuski muutunud. Ei maksa varjata, et rahvuslik julgeolek on meile täna vaieldamatu prioriteet. Selle eiramine võib meile väga valusalt kätte maksta.

Samas ei tähenda julgeoleku tagamine üksnes NATO täiendatud kaitseplaane või Venemaa rahvusvahelist ohjeldamist. Eesti käekäigu edukus sõltub ka sellest, kui targalt suudab riik välja tulla majanduskriisist ning millise kuvandi saab seejuures väike Eesti maailmas.

Seepärast on minu arvates just praegu ülimalt oluline teadlikult suurendada kõigiti Eesti majanduse rahvusvahelist integreeritust. Puudutagu see siis konkreetseid meetmeid meie ettevõtete eksporditoetuste või turismi edendamise vallas, riigi infrastruktuuri ning investeerimisatraktiivsuse kasvatamisel või lihtsalt Eesti kuvandi tutvustamisel maailmas.

Seda viimast on küll korduvalt ja väga eestlaslikult maha tehtud ning asjatuks kulutamiseks peetud. Loomulikult on vaid loosungite (a la „Welcome to Estonia“) väljamõtlemisest vähe kasu, kui seda ei toeta laiem, läbimõeldum ja pikaajaline tegevus.

Eks varasem ja paljuski iseendale sisendatud edulugu on meid hellitanud teadmisega, et Eesti on tuntud ja popp koht. Tegelikult head lood tuhmuvad kiiresti ning eriti väikeriigil on oht muutuda kiiresti märkamatuks.

Vaid üks väike näide. Kevadel Türgis visiidil olles sealse ettevõtluse lobiorganisatsiooni esindajaga kohtudes selgus, et kolmest Balti riigist on Eesti olnud türklaste seas kõige tagasihoidlikuma tuntusega. Ja seda mitte meie väiksuse tõttu, vaid riigi ja ettevõtlusorganisatsioonide leige tegevuse pärast.

See aga omakorda teeb meie niigi väikestel ettevõtetel palju keerulisemaks uute turgude leidmise ja seal läbilöömise. Liiga palju on meil usutud turu toimesse ning kõikvõimsusse. Ma ei poolda mingilgi viisil riigi ülemäärast sekkumist, kuid omal moel on Eesti tervikuna siiski suures ja halastamatus globaalses konkurentsis. Ja siin üksi headest ideedest või ettevõtjate julgusest ei piisa.

Praegu on käes aeg, kus riik peaks näitama initsiatiivi ning vaatamata pingelisele eelarvele panustama majandust elavdavatesse tegevustesse. Meie ettevõtluse maailmastumisele kaasaaitamine on vaieldamatu pikaajaline tagatis.

Loomulikult oleks üleüldises kärpetuhinas kõige mugavam tagahoovis vaikselt askeldada ning nina mitte välja toppida. Kuid siis peame arvestama, et võimaliku „Jalta sündroomi“ taastekkel võib muserdatud mainega Eesti (selle eest hoolitseb teadagi kes) jääda suurte otsuste hetkel märkamatuks.

PS. Lühendatud versioon sellest kirjatükist ilmus tänases Äripäevas.

Nord Stream on oht Euroopa julgeolekule

Venemaa agressioon Gruusia vastu ning peaminister Putini avalik hirmutamine gaasi- ja naftatarnete võimaliku peatamisega Euroopasse on täiesti uude valgusesse seadnud ka Nord Streami projekti tegeliku olemuse. Õigupoolest on selle projekti julgeolekualastest ohtudest ka varem räägitud, kuid nüüd on need tunduvalt selgepiirilisemad.

Sisuliselt on Nord Stream kujunemas väga tõsiseks julgeolekuohuks mitte üksnes Läänemere äärsetele riikidele - eriti Poolale ja Balti riikidele, vaid ka kogu Euroopale.

Juba praegu viitavad näiteks Nord Streami "töötajate" Gerhard Schröderi kui Paavo Lipponeni geopoliitilised avaldused sellele, mida Venemaa tegelikult läbi Nord Streami projekti taotleb. Selleks on Balti riikide, Poola ja Ukraina isoleerimine ning poliitilise mõjujõu suurendamine Saksamaa ja võimalikult ka Soome üle. Lõpptulemuseks on Euroopa Liidu ühispoliitikate hajusus ja läbikukkumine.

Seepärast tuleb minu arvates Eestil kõigiti toetada Poola peaministri Donald Tuski (pildil) äsja väljaöeldud hoiakut. Lisaks võiksid Balti riigid koos Poolaga algatada konkreetsete sammude paketi Euroopa Liidu energiajulgeoleku tagamiseks.

Muidugi tuleb silmas pidada, et Venemaa eesotsas Gazpromiga on juba mitmeid aastaid töötanud Euroopa gaasihaardesse võtmise nimel. Selle olukorra muutmiseks on vaja väga julgeid ning üksnes ühiskäitumisele toetuvaid otsuseid. Ometi pole hilja tegutseda jõulisemalt nii Nabucco gaasijuhtme rajamise ja Kaspia mere regioonist lähtuvate energiakoridoride täiendamisega kui ka LNG terminalide ning Euroopa Liidu siseste ühendusvõrkude rajamisega.

Energiasuhetes Venemaaga peaks absoluutseks prioriteediks tõusma energiaharta põhimõtete austamine ning vastavalt nendele ka ärisuhete rajamine.

Hõivata Tbilisi ja tappa Saakašvili

Sellise avameelsusega räägib Venemaa Gruusia vastase agressiooni tegelikest eesmärkidest oma intervjuus ajakirjale "Profil" GRU erupolkovnik Vladimir Kvatškov. Ta väidab, et Vene eriüksustele oli juba antud korraldus maabuda Tbilisis ning vahistada või "neutraliseerida" (teiste sõnadega tappa) Gruusia president.

Samuti ütleb Kvatškov, et Moskval olevat juba valmis olnud "kuulekas demokraatlik liider". Kes, seda Kvatškov ei avalda. Ülesanne jäi täitmata poliitilise tahte puudumise tõttu. Nüüd olevat Venemaal sama seis, kui USAl pärast esimest Lahesõda.

Kvatškov on samas väga kriitiline Vene armee tegevuse üle, mis tema hinnangul paljastas selle väga madala taseme. Eriti puudutas see tankitõrje tegevust Tshinvalis ning õhuvõimekust.

60aastane erivägedes teeninud Kvatškov on tuntud eeskätt Anatoli Tšubaisi vastu korraldatud atendaadi uurimise protsessi süüalusena. Arvestades tema minevikku ning võimalikke sidemeid (ta viibis äsja ka Abhaasias), võib tema seisukohti pidada lähedasteks tõele. Eriti tuleb tähele panna tema hinnanguid Vene armee tegevusele.

Venemaa soovib Euroopat soometada

Venemaa peaminister Vladimir Putin praalis eile, et Euroopa ei suuda hakkama saada ilma Venemaata. Et meil on gaas ja nafta ja metallid, milleta Euroopa heaolustandard saaks tugevasti kannatada, arvas Putin.

See pole midagi muud kui tavaline santaazh. Eriti arvestades seda, kui Moskvas oodatakse uuesti visiidile Prantsusmaa presidenti Sarkozy'd koos Euroopa tippude Barroso ja Solanaga. Kohtumine leiab aset homme. Et arutada uuesti Medvedevi-Sarkozy plaani elluviimist.

Loodetavasti ei lase Sarkozy ega tema saatjad ennast segada Venemaa muskliretoorikast. Euroopa on vaatamata oma sisemistele erimeelsustele siiski piisavalt tugev, et Venemaa santaazhile mitte alluda.

Tuleb silmas pidada, et Kremli liidrite kaugemaks strateegiliseks sihiks on Euroopa soometamine. Moskva soovib poliitilist mòju suurendada mitte ainult vahetus naabruses, vaid kogu kontinendil. Eriti aktiivselt tegeletakse praegu Euroopa vasakpoolsete poliitiliste gruppidega, kes traditsiooniliselt on palju pehmemad Venemaa suunal.

Selle strateegia osaks on ka Euroopa endiste tipp-poliitikute meelitamine suure raha eest oma teenistusse. Nii Schröder kui Lipponen pole ju piirdunud vaid Nord Streami promomise, vaid ka Venemaa geopoliitiliste huvide kaitsmisega.

Kolmandaks on Venemaa teadlikult kasvatanud Euroopa suurriikide energiasòltuvust, mille tulemusel Putini praalimised muutuvad vaid sagedamaks. See aga peaks veelkord meelde tuletama, et energia pole ainult majanduslike suhete tasand, see on ka oluline poliitiline mòjutaja.

Seega peaks Sarkozy homme Moskvas selgelt teatama - Euroopa Liit ei allu santaazhile ning soovib viivitamatult Vene vägede lahkumist Gruusiast 7. augusti eelsetele positsioonidele. Venemaa peab lòpetama naabrite ähvardamise ning naasma tagasi rahvusvahelise òiguse pòhimòtete juurde. Kui seda ei juhtu, siis ei jää Euroopa Liidul üle muud, kui rakendada konkreetseid sanktsioone. Tuleb meeles pidada, et mitte Euroopa Liit ei saaks hakkama Venemaata, vaid vastupidi. Seda teatakse ka Moskvas suurepäraselt.

USA superlaev abistab Gruusiat

USA sôjalaevastiku väidetavalt kôige parema luure- ja juhtimisvarustusega USS Mount Whitney on lähematel tundidel saabumas Gruusia rannikule, Poti sadamasse. Seega otse Vene sôjaväe nina alla.

38-aastane "vanake" vôib lahingolukorras juhtida sôjategevust 5000 kilomeetri raadiuses. Gruusiasse saabub ta operatsiooni Assured Delivery raames humanitaarabi saadetisega.

USA superlaevade (veel ka USS McFaul) viibimine Mustal merel on môistagi teinud ärevaks Vene kindralstaabi. Praalitud on sellega, et venelased hävitaksid "vastase" 20 minutiga. Putin teatas aga, et Venemaa annab USA ja ta liitlaste tegevusele mitte hüsteerilise, kuid kindla vastuse.

Milline see vastus on, pole Putin täpsustanud. Ehk on ideede hulgas suurendada ka Balti laevastikku. Kui see nii on, siis peaksid NATO kaitseplaneerijad suurendama ka liitlasjôudude tegevust Läänemerel. Ükski sôjaline liigutus Venemaa poolt, mille eesmärgiks vôiks olla, NATO liitlaste isoleerimine vôi lôhestamine, ei tohiks jääda kiire ja läbimôeldud vastuseta.

Blogigallup: USA on suurim liitlane

Lasin blogi lugejatel paari päeva eest vastata, keda peetakse Eesti suurimaks liitlaseks. Valiku vôimalikest riikidest andsin ette. Loomulikult on tegemist vaid subjektiivse hinnanguga. Aga vastused (kokku 104) olid ootuspärased. Suurimaks liitlaseks peetakse selgelt Ameerika Ühendriike, kellele järgnevad Poola, Läti ja Suurbritannia. Hoopis vähem on usku aga Saksamaasse ja Prantsusmaasse.

Môistagi ei saa sellest pisigallupist teha kaugeleulatuvaid järeldusi. Nimekirjas vôinuksid ju lla veel Ukraina, Gruusia, Türgi ja vee terve rida väga häid Eesti sôpru. Ometi näitab see siiski, et peaksime ise pingutama senisest rohkem Euroopa suurriikide, ka Saksamaa ja Prantsusmaa, suunal.

"Eesti NSV" uudis on pisiprovokatsioon

Esmapilgul ei maksaks täna netiruumis levima hakanud uudist "Eesti NSV taaskehtestamisest" kahes Ida-Virumaa talus võtta tõsiselt. Leningradi oblasti kommunistide koduleheküljel eile avaldatud tekst koos fotodega ei kannata küll mingit kriitikat.

Ometi töötab iseenesest nii tobe ja huumorikas uudis pisiprovokatsioonina. Miks? Aga ikka sellepärast, et seda teadet on tõsimeeli täna levitanud paljud Venemaa meediakanalid, nende hulgas RIA Novosti, newsru.com, Komsomolskaja Pravda, Strana.ru ja teised.

Ühel Siberi netiküljel BABR.RU on aga selle uudise sissejuhatuseks sõnum: Hakkas liikuma! (Понеслось). Eks see olegi selle pisiprovokatsiooni tegelik eesmärk. Kas kellegi teadlik või teadmatu samm on tekitanud kõmu, et Eestis on inimesi, kes tahaksid väga tagasi Venemaa koosseisu. Et see mis toimus Gruusias, pole sugugi lõpp-punkt.

Vene ajakirjanik tunnistab grusiini külade hävitamist Lõuna-Osseetias

Ma pole kunagi kahelnud, et Venemaal on palju ausaid ja professionaalseid ajakirjanikke. Olen nendega koos töötanud nii Moskvas kui Tšetšeenias. Eriti suur lugupidamine on mul aga nende vastu, kes täna suudavad jääda iseendaks ning rääkida sellest, mis tegelikult toimub või mida nad tegelikult mõtlevad.

Üks nendest on näiteks ajalehe "Moskovski Komsomolets" erikorrespondent Vadim Retškalov (pildil). Ta viibis augusti esimesel poolel Lõuna-Osseetias. Eile rääkis ta oma läbielatust raadiojaamas "Ehho Moskvõ".

Kes kuulas või loeb nüüd tema intervjuud, see mõistab, et tegemist on ausa ajakirjanikuga. Üksi see, kuidas ta kirjeldab grusiinide küla Kehvi hävitamist osseetide ja 58. armee üksuste poolt 13. augustil, on väärt paljugi. Eriti soovitan lugeda seda meie ajakirjanikel, kes äsja Lõuna-Osseetiat külastasid.

Retškalov räägib: "Ma sõitsin läbi selle (Kehvi) küla kell 9 (13.08.) hommikul. Aga enne seda, 10. augustil tuli Kehvi poolt tulistamist. Selle külaga assotsieerus vastane, sest kusagil küla ümbruses olid mingid tegutsevad grupid. See oli 10. augustil, aga 13. augustil sõitsime sellest külast läbi kahel korral - esimest korda kell 9, teine kord kell 11.

Kui ma sõitsin läbi kell 9, siis mõistsin kohe, et tegemist on grusiinide külaga (see vastab ka tõele - M.M.). Ma üldiselt ei tegelenud nende küladega - ülesanne oli teine. Aga siin tabasin ennast kohe mõttelt, et küla on grusiinide oma. Sellepärast, et see oli inimtühi. Lihtsalt tühi küla. Ja otse maanteel - Vladikavkaz-Tshinvali - otse sellel maanteel lebasid kahe lehma laibad. See rääkis samuti, et lehmade laibad oleks ju teelt ära viidud.

Ja siis ma nägin ühte pikka tüüpi, kes viis nööri otsas lehma. Aga mina sõitsin osseetidega. Nad rääkisid omavahel ja puhkesid naerma. Ma küsisin - kas lehm on trofee? Nemad vastasid - trofee. Nad mõistsid, mida mina mõistsin. See tähendab marodöörid, elementaarne. Relvadega, seega Lõuna-Osseetia regulaarne armee, kui nii võib öelda.

Kahe tunni pärast sõitsime tagasi. Ning kahe tunni pärast nägin ma sellist pilti: mitu maja lihtsalt põles. Küla oli muuseas suletud "puhastuseks" ja kedagi ei lastud sisse. Mina sõitsin läbi juhuslikult - inimesega, kellel olid dokumendid, kõikjalt võis läbi sõita.

Küla juba põles, viis maja vist. Lehmi juba polnud. Küla sügavusest kõlasid mõned üksikud kummalised lasud. Samas seisid paar soomukit (BTR) ja üldiselt on järeldus selline - snaipritest puhastuse ettekäändel hävitasid Lõuna-Osseetia sõjaväelased lihtsalt seda küla selleks, et mitte keegi sinna mitte kunagi enam tagasi ei pöörduks. Ja see on peamine, mida ma nägin.

Ma mõistsin, et meie 58. armee sõdurid - palgalised, ajateenijad - andsid oma elu selle eest, et need ... , eetris ei tahaks öelda, need lurjused, ütleme nii, võiksid lahendada oma probleeme, et hävitada nendest küladest grusiinide vaim. Mõistate? Kõik järjest. See on peamine."

Samas saates osales ka psühhiaater Aleksander Venger, kes samuti avas väga siiralt oma mõtteid seoses sündmustega Lõuna-Osseetias. Tema peamiseks ülestunnistuseks tuleb lugeda seda, et mingit ootamatut rünnakut Vene pool ei tajunud. Põgenikud hakkasid Lõuna-Osseetiast saabuma Põhja-Osseetiasse juba 2. augustil. Seega vähemalt viis päeva enne konflikti algust.

Putini-Medvedevi meediashow

Kreml panustab täna teadlikult väga palju meediale. Ja mitte ainult kodusele, sest seda kontrollitakse niigi. Ette on võetud ka rahvusvaheline telemeedia. Viimaste päevade intervjuud nii CNNile (Putin) kui RAIle (Medvedev) on suunatud kindlasti mõjutama laiemat avalikkust. Et vaadake millised toredad mehed, avatud ja valmis vastama kõigile rasketele küsimustele.

Lisaks jõudis Putin vahepeal poseerida Kaug-Idas enda poolt uinutatud tiigriga. Eks ikka jälle näitamaks, kes on kodus peremees ning milline tõeline kangelane on ikka riigi tegelik liider.

Intervjuud on osav suitsukate. Heausklikku Läänt püütakse petta tarbijalike meetoditega stiilis - kui see mind ei puuduta, siis see mind ei huvita. Või jälle teisiti, parim kaitse on rünnak. Igatahes on Kremli taktika läbinähtav. Moskva püüab kõigiti mängida Lääne demokraatiate ja avalike ühiskondade nõrkustele. Nii sisemiselt kui riikidevaheliselt.

Viimastest intervjuudest on väärt mainida Medvedevi tänane lausung Balti riikide suunal. Itaallastele antud intervjuus ütles Venemaa president, et Balti riikide kartused Venemaa võimaliku rünnaku ees on võrdsed "fantoomsete valudega". Medvedevi arvates hoidvat nii teatud poliitilised jõud rahvast ärkvel. Medvedevile võiks lihtsalt vastata: vaadake peeglisse, seltsimees president!

Ah jaa. Viimasel paaril päeval on meiegi meediakanalitest läbi käinud Vene propaganda sügistuul. Endise ajakirjanikuna on mul päris kahju, et meie meediaettevõtete toimetamistase pole kuigi ühtlane. Silmas pean ma ikka neid Moskva poolt sobitatud reportaaže Lõuna-Osseetiast. Kuid see on ikka meediakriitikute pärusmaa.

Euroopa Liit leppis kokku vähimas

Eilne Brüsseli tippkohtumine lõppes üllatusteta. Nagu arvata võiski, leppisid valitsusjuhid kokku Euroopa Liidu ja Venemaa vahelise raamleppe kõneluste külmutamise ajani, mil Moskva on täielikult täitnud Medvedevi-Sarkozy rahuplaani.

See aga tähendab, et Moskva peaks suhete soojendamiseks Euroopa Liiduga taandama kõik oma väed 7. augusti eelsetele positsioonidele. Kuna aga Kreml on vahepeal tunnustanud Lõuna-Osseetia ja Abhaasia iseseisvust ning et Lõuna-Osseetiaga sõlmitakse täna baasidelepe, siis on raske loota selle punkti peatset täitmist. Mis aga tähendab, et kõnelused lükkuvad teadmata kaugusesse.

Euroopa Liit näitas eile, et vaatamata erimeelsustele sedavõrd hellas teemas, nagu suhted Venemaaga, suudetakse ühist hoiakut kujundada. Olgu see siis nii madala ühisnimetajaga kui tahes. Erakorralise ülemkogu lõppjärelduste 11 punkti sisaldavad mõistagi palju retoorikat (kuigi kohati väga õiget, nagu Gruusia abistamist ja energiajulgeolekut puudutavad punktid) ja vähe konkreetseid lubadusi.

Kõige tähtsam on siiski see, et raamleppe kõneluste külmutamine on nüüdsest kogu Euroopa vastutus, mitte ühe või teise riigi mure. Suhete läbivaatamine Venemaaga, mis peaks päädima enne 14. novembrile kavandatud Nice'i tippkohtumist, annab kindlasti liikmesmaadele võimaluse täpsustada oma muresid ja hoiakuid. Juba mõne päeva pärast kogunevad aga Euroopa Liidu välisministrid. See on hea võimalus konkreetsemalt liikuda edasi eriti Gruusia abistamisega.

Van der Lindeni eksabi asub tööle Lukoilis

Väike kõrvalepõige ühte ammusesse loosse. Eelmisel aastal küttis mäletatavasti kirgi Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee toonase presidendi Rene van der Lindeni mõtlematud ning alusetud väljaütlemised Eesti suhtes. Tema retoorika oli kohane pigem Vene propagandariimidele kui ühe tôsise rahvusvahelise organisatsiooni juhile.

Nüüd on aga sellele loole väike jätk, mis näitab, kust kandist ikka tuuled puhuvad. Van der Lindeni lahutamatuks kaaslaseks tema tegevuses ENPAs kui ka arvukates sõitudes Venemaale oli tema kabinetiülem, MGIMO vilistlane Petr Sich. Siin pildil on ta koos Rene van der Lindeniga Vladimiri oblastis tööstuspargi rajamist ettevalmistamas.

Alates tänasest asub Sich tööle Venemaa naftakompanii Lukoil Brüsseli esinduse asejuhina. Samas aga säilitab ta oma koha ENPA sekretariaadis „palgata puhkuse“ sildi all.

Ei tahaks siin küll mingeid kaugeleulatuvaid järeldusi teha, kuid eks „schröderi tegemine“ on ikka üks ütlemata tulutoov ettevõtmine Venemaa välispoliitilises arsenalis. Kes on järgmine?

Balti riigid tagasi Vene mõjusfääri?

Venemaa presidendi Dmitri Medvedevi viis välispoliitilist eesmärki, mida ta eile ajakirjanikele välja käis, ei jäta kahtlusi: Kreml soovib tugevdada oma mõjusfääri nii vahetus läheduses kui kaugemal. Gruusia on sellel teel alles esimene samm.

Moskva mäng on rajatud lootusele, et Lääs on killustunud ning kergesti "suure rahaga" mõjutatav. Samuti usutakse, et autoritaarne võimusüsteem on efektiivsem ja kiirem reageerima. Samas ei maksa unustada, et Venemaad juhivad KGB ohvitserid, kes võivad oma eesmärkide saavutamiseks rakendada piiramatul ja nende arvates karistamatul moel vahendeid alates meediast kuni polooniumini.

Meil tuleb väga selgelt valmis olla selleks, et lähematel aastatel püüab Kreml oluliselt kasvatada oma poliitilist mõju Balti riikides, püüdes samas meid lahti haakida läänemaailma tugisammastest. Kui Medvedev on sisuliselt muutnud vene kogukonnad kõikjal maailmas potentsiaalseteks "viiendateks kolonnideks" (usun, et venelased ise pole sellest kuigivõrd vaimustuses), siis langeb eriti just Eesti ja Läti suurimasse ohutsooni.

Viimasel ajal on mitmel pool rahvusvahelises ajakirjanduses viidatud, et Balti riigid võivad sattuda koos Ukrainaga Venemaa läänevastase rünnaku järgmisteks sihtmärkideks. Ka Vene kindralstaap on eriti Ukrainat pidevalt "meelde tuletanud". Pole vaja olla suur prohvet, et eeldada tõsiste pingete kasvu seoses Krimmi (sh Venemaa Musta mere laevastiku) tulevikuga.

Eestil on tänasel päeval kõige olulisem koondada kõik oma välispoliitilised ressursid ennekõike rahvusliku julgeoleku tagamisele. Selle komponentideks peaksid olema esiteks väsimatu ja sihikindel lobitöö oma partnerite seas. Mitte mingil juhul ei tohi lubada "Jalta sündroomi" taasteket. Lääs on täna killustunud ja seepärast on eriti oluline, et meie osalus Euroopa ja laiemalt läänemaailma teemade käsitlemisel oleks aktiivne ning nähtav.

Eestile on tähtis olla usaldusväärne ja lahendusi pakkuv liikmesriik, kelle saatuse üle ei tohiks kellelgi tekkida mingeid kahtlusevarje. Venemaa püüab väsimatult Eestit diskrediteerida. Kõikvõimalikud hietanenid, bäckmanid ja sajad nähtamatu rinde võitlejad on rakendatud kas otse või kaudselt selle eesmärgi teenistusse. Seepärast on meil vaja lisaks küberkaitse võimekusele kiiresti suurendada oma informatsiooni levitamise suutlikkust. Selle alla käib ka venekeelsete programmide tootmine ETVs.

Kolmandaks on tähtis, et meie majanduse ekspordivõimekus ning investeerimiskliima püsiksid stabiilsed. Aprillisündmused näitasid veelkord, et Moskva üheks mõjutusvahendiks on varjatud majanduslikud sanktsioonid. Seepärast tuleks riigil pöörata just praegu läbimõeldult tähelepanu nii ettevõtjate toetamisele välisturgudele minekul kui ka siseriikliku atraktiivsuse kasvatamisele investoritele.

Gruusia sündmused tõmbasid joone alla ühele etapile maailmapoliitikas. Alanud on palju turbulentsem periood, mille kaudu määratakse ära uus maailmakorraldus. Sellistes seisudes tuleb piirialadel paiknevatel väikeriikidel eriti tähelepanelik olla.