John Boltoni kolm võlukepikest

USA endine suursaadik ÜRO juures John Bolton võtab tänases Washington Posti kolumnis päris otsekoheselt rünnata endiste riigisekretäride Henry Kissingeri ja George Shultzi pehmust Venemaa suunal.

Boltoni küllaltki kaine analüüs, mille põhipunktid on ka siinkirjutaja poolt korduvalt välja öeldud, viib kolme sammuni, mida tema meelest peaks Lääs oma huvide ja julgeoleku kaitseks astuma.

Esiteks peaks Boltoni meelest Gruusia ja Ukraina võetama kiirkorras NATOsse. See suurendaks stabiilsust Musta mere piirkonnas sarnaselt stabiilsusele Läänemere ääres pärast Balti riikide liitumist NATOga, arvab Bolton.

Teiseks peaks NATO suurendama oma sõjalist koostööd Ida- ja Kesk-Euroopa liitlastega, et välistada Venemaa "seikluslikkus". Ja kolmandaks tuleb Boltoni meelest lõpuni viia raketitõrjesüsteemi osiste loomine Ida-Euroopas.

"Ultimately, what most risks "provoking" Moscow is not Western resolve but Western weakness. This is where the real weight of history lies," kirjutab Bolton ning sellega on raske mitte nõustuda.

Kommentaarid

KT ütles …
aplaus mõtteselguse eest!
Anonüümne ütles …
Kas Eesti neokonide olukord on juba nii trööstitu, et tuleb juba boltoneid tsiteerida? Ma ei oleks eriti rõõmus, kui peaks istuma ühes paadis mehega, kes kasutab luureinfot enda suva järgi (muide, nagu Mihkelson enda väärtuspõhist välispoliitikatki) ning on Iraagi sõja üks peaarhitektidest. Teab ka Mihkelson mitu inimest Iraagi sõjas on hukkunud? Tuhat? Vale. Üle miljoni. Terve eestlaste kogukond. Ja sellise tapatöö arhitekti peab MIhkelson õigeks tsiteerida? Oli see sõna "väärtused", või mis?
Marko Mihkelson ütles …
Hea Valk, jääme ikkagi konkreetse teema juurde. Mitmes teises küsimuses pole ma Boltoniga sugugi nõus, kuid siin jagan tema seisukohti. Kui loed sisu, siis näed, et ka minu varasemad arvamised on järginud sama liini. Ma ei väida, et see on ainuõige. Kaugel sellest. Kuid Lääne selgem. ühtsem ja otsausekindlam käitumine on Venemaa suunal väheseid toimivaid viise.
Anonüümne ütles …
Bolton ei vääri tsiteerimist ka õiges kohas mitte. EL suhtumine Venemaasse on, tõsi, väga pehme ja reaktsioon Gruusiale (eriti Merkeli tagasitõmbumine) oli vale otsus. Ei usu ka mina, et Euroopa pehmumine aitab parandada kuigipalju suhteid Venemaaga. Probleem pole ju suhetes kui sellistes, vaid Venemaas endas. Selles ei saagi kahelda.

Aga... mis tekitab segadust ja kerget frustratsiooni, on see, et väärtused ja nö selgroolisus rakendub seal, kus vaja.

Esitagu a) kas neokonide välispoliitikat (mis on ilma väärtusteta ja "demokraatia" sildi all ehitatud üles huvidele), b) väärtuspõhist välispoliitikat ja seda juba igal sammul või c) realpoliitilist käsitlust, kus lugejale tehakse selgeks kogu pilt. Hetkel tundub prevaleerivat a. Aasta kahe eest aga pigem c või b.

Suhetes Venemaaga aga ei saadaks meid edu ka leebumine, sellega olen nõus. Ntx Kesk-Aasia, kust tõrjutakse venelasi üha enam välja ning venelaste staatus üha enam marginaliseerub (teemadest võiks rääkida lähemalt, aga see on eraldi teema, mida tasuks uurida kasvõi Eesti otsuste õigustamiseks ja tugevdamiseks), ei ole kuulda olnud nii massilist propagandat fashistidest kui seda on tehtud Eesti kohta. Selge, et siin on Venemaa väga sihipärane tegevus.

Oht - ja minu peamine kriitikaallikas - on aga see, et kogu see mäng kisub Eestis liiga hüsteeriliseks ja massipsühhoosiks. Ja see on ohtlik. Ja kuna Sinul on autoriteeti ja ajakirjanduslikku selgesõnalist väljendusoskust, siis loeb Su iga mõte. Paljudele. Ja siit minu mure. Liigne rahvuslus on ohtlik.
Anonüümne ütles …
"...ja Ukraina võetama kiirkorras NATOsse". NATO on Ukrainas nii kuum kartul, et ükski poliitiline jõud ei taha seda seal enam suu sissegi võtta, riskides ebapopulaarsusega (kuula viimast Välismäärajat). Ütlus "Ukraina kiirkorras NATOsse" näitab Boltoni asjatundmatust. Kui ta on asjatundmatu selles olulises küsimuses, siis tekib kahtlus, et ta on asjatundmatu ka mõnes teises olulises küsimuses...
Anonüümne ütles …
bolton on loll ja veel lollimaks läheb. neokonid sööge muda!
Anonüümne ütles …
Venemaa lihtsalt kombib, kui kaugele tal minna lastakse, pole seal mingit "suurt strateegiat".

Mis puutub lääne-euroopa hambutusse, siis pole ses ju midagi üllatavat: lõppeks oli ju "külm sõda" eeskätt Ameerika asi. Euroopas, tuletaks meelde, Prantsusmaa NATOst ju astus välja, Saksamaal keelati ära "agressiivse" iseloomuga sõjandus( omal ajal seda sätet vaikselt kiruti, aga nüüd kodumaal õnnistatakse: Afganistanis võivad sakslased olla, aga sõdida ei tohi)
ja brittide jaoks on Venemaa alati kaugeks jäänud.

Kogu külma sõja vältel üritasid ju eurooplased "sulade" ajal NLga suhteid parandada, tõsi küll, reaalset kasu oli vähe, heaks näiteks on ju Helsingi protokollide allakirjutamine, millega tunnustati IIMS järgseid piire, aga selle vastutuleku eest ei saadud läänes tegelikult midagi NLu käest. Isegi rahupreemiast jäi Kekkonen ilma: au läks solženitsõnile.

Pika jutu mõte selles, et erinevalt Ameerikast püüab lääs venemaaga vastuseisu vältida nii palju kui võimalik, aga probleem on selles, et sõltumata sellest, mida lääne euroopas teha üritatakse, on pall ikkagi Venemaa õuel: tahame, oleme sõbrad, ei taha, ei ole.

Populaarsed postitused sellest blogist

IGAPÄEVANE FAŠISM MEIE SEAS

UUE VALITSUSE VÄLISPOLIITIKA JA VÄLJAKUTSED

Are we ready for World War III?