Euroopa sotsid on schröderismi mõju all
Euroopa Parlamendi sotsiaaldemokraatide fraktsiooni juhib Martin Schulz, mees kellel vaieldamatult on head suhted koduste parteikaaslaste Gerhard Schröderi ja Frank Walter Steinmeieriga. Seega on tema välispoliitiliste hoiakute allhoovused teada.Kahjuks just selle tõttu näib schröderism üle kanduvat ka Euroopa sotside tegevusele, eriti suhetes Venemaaga. Ja mis selle juures tähelepandav, see avaldab mõju ka Eesti sotsidele Euroopa Parlamendis. Hea kolleegi Katrin Saksa tänane blogilugu on sellele väikeseks kinnituseks.
Samal ajal, kui sotsiaaldemokraadist Eesti president räägib julgeolekukeskkonna paradigma muutusest pärast Venemaa agressiooni Gruusia vastu ( jagan seda arvamust) ning näeb tähtsana Venemaa ambitsioonide ohjeldamiseks konkreetsete sammude astumist, ei näi mitte kõik tema erakonnast soosivat seda vaadet.
Nagu teada, kuulus Katrin Saks sotside seitsmeliikmelisse delegatsiooni, kes väisas kuu algul Moskvat. Käigu eesmärgiks oli suhete tihendamine Venemaaga maailmas oluliste küsimuste lahendamiseks, nagu võib lugeda Schulzi kodulehelt. Ja seda ajal, mil Euroopa Liit ning NATO on võtnud kriitilise ning suhteid üle hindama kutsuva hoiaku seoses Venemaaga.
Schulz näeb maailma stabiilsuse alustalana Euroopa Liidu ja Venemaa koostööd, kuna USA liidriroll finantskriisi tõttu lakkavat olemast. Schulz ründab Euroopa parempoolseid liiga jõulise suhtumise pärast Venemaasse. Ka võttis Schulz pärast kohtumist Putiniga väga positiivselt hinnata Venemaa ettepanekut uue julgeolekuahritektuuri loomiseks.
Ma mõistan otsati Katrini seisukohta. Sotside fraktsiuooni liikmena on raske vastuvoolu ujuda, kuigi ta on seda suurepäraselt teinud näiteks ENPAs kommunismi kuritegude rahvusvahelist hukkamõistu nõudvat resolutsiooni toetades. Eks Eesti sotside ja Euroopa sotside telgjooned pole sageli päris kattuvad. Ma ei usu, et Katrin kiidaks heaks Schröderi, Lipponeni või Lord Robertsoni (kõik ju sotsid) asumise Venemaa ettevõtete palgalehele.
Samas tahan ma aga teha ühe asja selgeks. Loomulikult peab ükskõik millistes rahvusvahelistes suhetes ka väikeriik suutma ideaalid ühitada reaalse, pragmaatilise poliitikaga. Seepärast ongi meie eesmärk ka suhetes Venemaaga taotleda konstruktiivselt sellist läbisaamist, mis tagaks vastastikuse usalduse ning normaalsete poliitiliste ja majanduslike suhete seisu.
Konstruktiivsus ei tähenda rusikatega vehkimist ega ka probleemide eest põgenemist. Küll aga tähendab konstruktiivsus oma põhimõtteid ja huve silmaspidavat tegevust, mille põhjal lepitakse teise poolega kokku suurimas ühisosas. Konstruktiivsusega ei käi kuidagi kokku rahvusvahelistele lepetele läbi sõrmede vaatamine või Venemaa naabruses olevate demokraatlike riikide huvidega mittearvestamine. Seda viimast aga Schulzi mõttekaaslased just kipuvadki kahjuks edendama.
Kommentaarid
http://www.mercatornet.com/articles/view/why_germany_is_lukewarm_about_nato/
Kuulutasid, et pärast Gruusia sõda Euroopa ja Venemaa vahel katkevad kõnelused pikaks ajaks. Jah, nädal oli kriitikat. Siis tahtis Sarkozy neid juba taastada.
Kuulutasid, et Vene väed jäävad pikaks ajaks Gruusiasse - nüüd on nad sealt lahkumas. Tõsi, jäävad veel Abhaasiasse ja LOsse. Aga seda Sina silmas ei pidanud.
Meeldib ilkuda finlandiseerumise teemal. Lollus puha. Näiteks teise Põhjala riigi - Norra - lehed (Dagbladet ja Aftenposten) kirjutasid Gruusia sõja ajal väga neutraalsete seisukohtadega artikleid. Ja nagu Sa tead, pole kumbki leht sotsialistide ega finlandiseerumise kontrolli all. Ja nagu sa veel suurepäraselt tead, siis Norral on piir Venemaaga (oled ju lausa Tromsös käinud) ning hetkel on norrakatel käsil piiri täpsustamine Venemaaga. Ehk siis Su hüsteeria on väga selgelt väljatöötatud hämamise skeem. Täpselt nii nagu hetkel sobib.
Ideoloogia võib Sulle armas olla, kuid tegelikkuses rakendad enda "selgroolisust" ainult seal, kus kasulik.
Kõige ilmekam näide, mis üks siinne kommenteerija ka kunagi välja tõi, puudutab Turkmenistani. Üks maailma karmeima diktatuuri all kannatav riik. Kui Euroopa aga sellega gaasikokkuleppele jõudis, oid Sa väga õnnelik ning tegid ajaveebi ka sissekande. Väärtused? Natürlich! Ära palun häma.
Sa võid olla Venemaal elanud ja väikeses Eestis eksponeerida eksperdina, kuid Brüsselis on raudselt hordides rohkem Venemaa eksperte kui Tallinnas ning nad teavad täpselt mida ja kuidas Venemaaaga käituda. Saavad ka sellest aru, et Gruusia oli augustisõja süüdlane (ka OSCE on seda kinnitanud - Aftenposteni artikkel) ning võibolla ehk isegi provokaator - Välisilma saate lugu.
Veel. Sa ütled enda blogis, et "Loodetavasti ollakse Euroopa Liidus varasemast tobedusest (reaktsioon Haideri võidule 1999) õpitud ega hakata Austriat ega austerlasi nende demokraatlikes valikutes sanktsioonidega ähvardama." Hea küll. Ilusad "selgroolised" sõnad. Aga mida Sa ütlesid iirlaste EL põhiseadusleppe "EI" peale? Et Iiri liidritel on kodutöö tegemata. Ja Kuku saates täiendasid suureäraselt demokraatliku sõnavõtuga “Vaevalt et mõne miljoni inimese arvamus on võimeline peatama 500 miljoni tahte.” Lihtsalt hale. Muud ei midagi.
Ekspertlus seisneb hüsteerias ning selgroolisus hetkehuvis.
PS: Ma ei poolda Keskerakonda ega nõustu karvavõrtki Venemaa sõnavõttudega, kuid milleks külvata vaenu ning seda nüüd isegi kodumaal? Hiljuti veel piirduti Soomega - ning juba see oli väga ebadiplomaatiline käitumine (kui see Sind üldse huvitab, sest IRL üldiselt ei pea lugu headest tavadest), kuid nüüd ollakse juba Eestis. Kui mujal ei võeta kuulda, siis Eestis ikka.
Nõustun paljuski Su kommentaaris toodud kriitikaga MM suhtes, olen isegi sarnaseid mõtteid mõlgutanud ja aegajalt ka siin avaldanud - Türkmenistani "juhtum" võib olla üks neist kordadest, kuigi ei mäleta, kas viitsisin kirjutada.
Kutsun siiski mõõdukusele ja juhin tähelepanu asjaolule, et millegi eriti silmatorkavaga siin tegemist pole. Lihtsalt tavaline poliitiku seisukoht. Ja poliitikud ei hooli tegelikult mingitest "väärtustest", vaid oma "asja" ajamisest - ükskõik, kui irratsionaalne see ka pole. Ikka toetatakse sarnase ideoloogia kandjaid, isegi, kui nende pankrott ilmne on.
Poliitikud on väärtustest rääkinud vaid siis, kui see nendele kasulik on - kas pole siis võimalik muud moodi eesmärke saavutada, või vajatakse seda oma tegevuse õigustamiseks.
Meie suurim liitlane USA - rahu, demokraatia ja inimõiguste peamine kaitsja (irooniata!) on ajaloo jooksul toetanud väga vastikuid diktaatoreid. Mul on ka kuri kahtlus, et Gruusia lubati Moskvale abi eest Iraani kottimisel.
Saksamaa, mis vaid 20 aastat tagasi oli "rinderiik" ja nautis meelsasti NATO vihmavarju, on saanud enda ja Vene vahele sanitaarkordoni ning juba unustanud oma kaitsjad. Mõtlemata seejuures, et sanitaarkordoni langedes nad jälle rinderiigiks muutuvad.
See kõik ongi poliitika - väärtuste vahetamine lühiajalise või keskpika kasu vastu. Kahjuks on ajalugu näidanud, et pikemas perspektiivis ei too selline käitumine edu.
Rahu
Tõnu
lähen panen delfis asjade kohta õiged sõnad kirja
Aga milline plaan käivitub Eestis siis, kui ometi juhtub just see, et USA (kui kaheldamatu liider) kaotab oma selge liidri positsiooni. Mis saab siis, kui sellele liidri positsioonile tekib muid reaalseid konkurente? Venemaa seal hulgas.
Kui USA vajub, siis vajuvad paratamatult ka kõik need, kes SEOVAD end jäägitult tema külge. Soome suutis (tagant-järgi-tarkus) eelmise (II MS) ajal end viimasel hetkel lahtisiduda Hitlerist - tagajärjed olid rasked, ometi suutsid nad iseseisvuse säilitada.
Millised on aga meie valikud? Kas meil ollakse arvestatud reaalselt ka olukorraga, kus USA ei ole enam liidrirollis, kus ta ei suuda enam Venemaa vahetus läheduses asuvat väikeriiki (kellest pole eales nii suurt kasu loota, kui on tema kaitsmisest tulenevad riskid) kaitsta???
Arvan, et tulevikus tuleb neid Molotov-Ribbentropi pakte veel. Kahjuks. Enne ELga liitumist lubasid ka poliitikud (MM sealhulgas), et Euroopas meid maha ei müüda. Aga vist alles nüüd saadi aru, et seal on ju mingid sotsid. Või oli see lihtsalt kodutöö meie peal, MM?