Annat mälestades

Aeg lendab kiiresti. Nii möödub täna juba kaks aastat ajakirjanik Anna Politkovskaja tapmisest Moskvas. Uurimine jätkub, on ka mõned kahtlusalused (kolm väidetavat organisaatorit, lisaks jookseb läbi FSB alampolkovniku Pavel Rjaguzovi nimi), kuid samas on tänaseni teadamata teo tellijad ning tegelikud motiivid.

Asi tuleb arutlusele Moskva garnisoni sõjaväekohtus, kuna väidetavalt puudutab see salateenistutega seotud informatsiooni. Võimalik, et kohus saab olema kinnine. Muide, selle idee vastu peaks täna Moskvas protestima kuni 350 inimest, kes on võimude poolt lubatud mälestama avalikult Anna mõrvapäeva.

Kipub täituma see ennustus, mille ütlesin välja kaks aastat tagasi. Nii nagu varasemad kõlavad palgamõrvad, nii ei näi ka Anna mõrvalugu jõudvat lahenduseni. Jah, uurijad räägivad jooksus olevast väidetavast killerist Rustam Mahmudovist, kuid kogu loo tegelik taust on endiselt hämar ning pole erilist lootust, et see ka sõjaväekohtus kaugemale jõuab. Just samas kohtus lagunes laiali ka 1994. aastal tapetud ajakirjaniku Dmitri Holodovi juhtum.

Anna Politkovskaja mõrv vapustas maailma ilmselt rohkem kui Venemaad. Kahjuks pole see imekspandav, sest juba mitmeid aastaid on Venemaa üks ohtlikumaid riike ausa ajakirjanikutöö tegemiseks. Alles augusti lõpul tapeti Ingušias segastel asjaoludel Magomed Jevlojev, võimude suhtes kriitilise veebikülje toimetaja.

Kahju, et Anna Politkovskaja mälestuseks ei korraldata täna Eestis ühtegi üritust. Vähemalt pole ma midagi kuulnud, näinud. Ka meie trükiajakirjandus vaikib sellest kurvast sündmusest. Ma kutsun mitte unustama selliseid märgilise tähendusega sündmusi, mis võivad karistamatuse õhkkonna kasvades tuua kaasa palju tõsisemaid tagajärgi. Ajalugu on siin paraku karm õpetaja.

Miks ei võiks Anna mälestuspäevast kujuneda ka Eestis näiteks traditsioon, mil leiaks aset sõnavabaduse kui vaba inimese põhiväärtusele pühendatud seminar, konverents või mõni muu samalaadne üritus.