Marko Mihkelsoni blogi

Mis vahe on NATO laienemisel ja Venemaa laienemisel? Kui esimene toimub vabatahtlikkuse alusel ja liikmete nõusolekul demokraatlike riikide kaitseks, siis teisel juhul püüab impeeriumi nostalgias autoritaarne tuumariik oma (mõju)piire laiendada brutaalse jõuga rahvusvahelist õigust rikkudes või enda tahtmise järgi seda tõlgendades. Seejuures pole Venemaad provotseerinud mitte NATO laienemine, mis on loonud Venemaa piiridele rahumeelse ja stabiilse naabruse, vaid seda on teinud totalitaarse impeeriumi kaotusvalu ning endiste vasallide edu demokraatliku ja vaba ühiskonna loomisel. See on aga eksistentsiaalne oht isevalitsejalikule korrale Venemaal.   Mõned päevad tagasi Moskvas kohtumistel olles leidsin aja ja võimaluse ning viisin lilled kaasaegse Venemaa ühe tuntuima demokraadi Boriss Nemtsovi tapmispaigale Kremli külje all Moskvoretski sillal. Boriss oli minu hea sõber, kellega oli alati põnev arutleda Venemaa oleviku ja tuleviku üle. Temast on praegu Venemaal väga palju puudu. Võ...

Mõned päevad tagasi Moskvas kohtumistel olles leidsin aja ja võimaluse ning viisin lilled kaasaegse Venemaa ühe tuntuima demokraadi Boriss Nemtsovi tapmispaigale Kremli külje all Moskvoretski sillal. Boriss oli minu hea sõber, kellega oli alati põnev arutleda Venemaa oleviku ja tuleviku üle. Temast on praegu Venemaal väga palju puudu. Võimud teevad kõik, et Nemtsovi venemaalaste mälust kustutada, sest totalitaarsusele kalduvas riigis ei saa eksisteerida kodanike väljendusvabadust ega vaidlust alternatiivsete arenguteede üle. Venemaal on demokraatlikest lääneriikidest aastakümnetega loodud hirmutav vaenlasekuju, kes justkui püüab saavutada juurdepääsu tema rikkustele ning hävitada „tuhandeaastane tsivilisatsioon“. Inimestele on maast madalast püütud selgeks teha, et Ameerika Ühendriigid ja NATO püüavad Venemaad ümber piirata ning tema riikluse hävitada. Selle valega on manipuleeritud miljoneid nii kodus kui piiri taga, et õigustada oma agressiivset välispoliitikat demokraatliku läänemaa...

Need, kes on oma silmaga näinud Vene sõjavankri veeremist, tajuvad ilmselt hästi, et selle peatamiseks pelgalt headest sõnadest ei piisa. Noore ajakirjanikuna kogesin Tšetšeenia esimest sõda (1994-96) kajastades, milleks Venemaa juhtkond võimeline on. Groznõi vaippommitamistes hukkusid tuhandete kaupa mitte üksnes sõjaväelased, vaid ka oma riigi kodanikud. Mille eest? Selle eest, et impeerium ei laguneks.   Venemaa on peaaegu vahet pidamata olnud sõjas või sõja kursil alates 1979. aastast, kui toonased Kremli peremehed otsustasid anda “vennalikku abi” Afganistanile. Nõukogude impeeriumi lagunemine polnud sugugi veretu, nagu petlik narratiiv püüab väita. Lahingud impeeriumi päästmiseks algasid veel enne selle lagunemist. Verised üleminekukonfliktid (Almatõst Vilniuseni, Tbilisist Moskvani, Mägi-Karabahhist Moldovani)) päädisid Tšetšeenia sõdadega, kusjuures KGB ohvitseride võimuhaare 1999. aastal sai võimalikuks üksnes sõja ja terroriga. Seejärel lisandusid Gruusia, Süüria, Ukraina,...

Läänes imestatakse, et Venemaa nõuab tagasi kontrolli endisaegse impeeriumi üle, nõuab sõnaõigust     Euroopa julgeolekupoliitikas ja manipuleerib gaasitarnetega. Seda kõike võis näha ja tajuda sisuliselt kohe pärast Nõukogude Liidu lagunemist. Venemaa strateegia ja tegevus on olnud sarnased nii Jeltsini kui Putini ajastul. Samal ajal on aga Lääne suurriigid elanud lootuses, et Venemaa on muutumas ja aktsepteerib uusi lääneriikide seatud mängureegleid. See oli mõistetav 1990. aastatel, kui USA mõjuvõim maailmas oli tipus ning   fukuyamalikus  pettekujutelmas ajaloo lõpust võeti Euroopas kuhjaga välja rahudividende. Jagamatu ja ühtne Euroopa näis teostunud tõsiasjana.   See oli aeg, kui USA president Bill Clinton võis rahulikult öelda Venemaa presidendile “ei”, kui Jeltsin soovis keelata NATO laienemise Balti riikidesse. See juhtus 1997. aasta märtsis Helsingi tippkohtumise käigus.    Venemaa sõdis kurja sõna ja ähvardustega ka Balti riikide võimaliku l...

Putin valmistub andma demokraatlikule Ukrainale surmahoopi. Sõnades on ta seda juba korduvalt teinud. Krimmi annekteerides ja Donbassi rünnates on ta näidanud, et tuhanded kaotatud inimelud on tühised ohverdused Vene impeeriumi taastamise nimel. Ukraina läänemeelse kursi likvideerimine ning riigi allutamine Kremli tahtele või tükeldamine on kriitilise tähtsusega Venemaa juhtkonna ammu seatud strateegilistes eesmärkides. Ameerika Ühendriikide luureteenistustel on väidetavalt olemas  informatsioon , mille kohaselt on Venemaa valmis lähenevatel talvekuudel (eeldatavalt jaanuari lõpus või veebruari alguses) Ukrainat lisaks poliitilisele, majanduslikule ja informatsioonilisele survele ka senisest laiaulatuslikumalt sõjaliselt mõjutama. Avalikkusele teadaoleva informatsiooni kohaselt näevad Putini võimalikud plaanid ette erioperatsioone ja sõjalisi rünnakuid, mille eesmärgiks võib olla Ukraina juhtkonna neutraliseerimine ning suurema osa Dnepri idakalda ja Odessa piirkonna hõivamine. ...

On 23 August 1989, as a young history student, I was standing with my university mate Urmas in the Baltic Way on the Estonian-Latvian border, completely unaware of the enormous energy field I was connecting myself to. It was simply impossible to grasp the extent of the event or its international and historical significance at the time, on that gravel road among the fields and woods of Lilli. I still get goosebumps today when I think that it took only three weeks of planning to bring together over one million people and form a human chain over 600 kilometres long through the three occupied countries.   The Baltic Way took place exactly 50 years after the signing of the secret Stalin-Hitler Pact (the M olotov Ribbentrop Pact – MRP) which triggered World War II. The disintegration of the world order in the aftermath of the Treaty of Versailles and the consequent international catastrophe cast Estonia, Latvia, and Lithuania into a struggle for survival which lasted for several decades....