KUIDAS PEATADA PUTINI SÕJAVANKER?
Venemaa on peaaegu vahet pidamata olnud sõjas või sõja kursil alates 1979. aastast, kui toonased Kremli peremehed otsustasid anda “vennalikku abi” Afganistanile. Nõukogude impeeriumi lagunemine polnud sugugi veretu, nagu petlik narratiiv püüab väita. Lahingud impeeriumi päästmiseks algasid veel enne selle lagunemist. Verised üleminekukonfliktid (Almatõst Vilniuseni, Tbilisist Moskvani, Mägi-Karabahhist Moldovani)) päädisid Tšetšeenia sõdadega, kusjuures KGB ohvitseride võimuhaare 1999. aastal sai võimalikuks üksnes sõja ja terroriga. Seejärel lisandusid Gruusia, Süüria, Ukraina, Wagneri tegevus Aafrikas ja Ladina-Ameerikas.
See on reaalsus, kus me praegu elame. Venemaa on aastatega kasvatanud sõjalist jõudu ja valmisolekut oma tahet jõuga peale suruda. Ajalugu õpetab, et Venemaad ei tohi kunagi alahinnata. Isegi kõige lootusetumas situatsioonis bolševike riigipöörde järel 1917. aastal ning Esimese maailmasõja lõpul suutis impeeriumi instinkt riigi koos hoida, seejärel rahvusvahelise mõjujõu laienemisele viia ning Teise maailmasõja eel ja järel ka maailmakorda mõjutada. Viimane puudutab eeskätt ÜRO julgeolekunõukogu ning strateegilise relvastuse kontrollimehhanisme.
Sarnaselt 1930. aastatega on Venemaal jõutud täna arusaamisele, et Euroopas on kujunenud soodne olukord senise status quo muutmiseks. Lisaks impeeriumi taastamisele ihkab totalitaarne Venemaa demokraatlikule Läänele peale suruda oma reegleid, kehtestada uusi mõjutsoone ning marginaliseerida Ameerika Ühendriike rolli maailmapoliitikas. Selleks ollakse valmis vähemalt sõnades kuni tuumanupuni välja minema.
Viimasel ajal on korduvalt küsitud, miks Venemaa just nüüd pinged üles on kruvinud. Välisminister Sergei Lavrov ütles 14. jaanuaril pikemal pressikonverentsil, et kõiges on süüdi Lääs, kes on võtnud kursi ÜRO hartal põhineva rahvusvaheliste suhete arhitektuuri hävitamisele, kes ei hooli Venemaa julgeolekumuredest ega enda antud lubadustest. Lavrov kordas Kremli narratiivi sellest, kuidas NATO on sõnamurdlikult laienenud ja kuidas Ukraina “riigipööre” on ohustamas Venemaa turvalisust. Mõistagi ei sõnagi Venemaa enda agressiivsusest, piiride jõuga muutmisest ega siseriiklikult demokraatlike institutsioonide tasalülitamisest ja kodanikuühiskonna hävitamisest, mis on survestanud Venemaa demokraatlikke naaberriike otsima julgeolekutagatist NATOsse kuuludes.
Lavrov ütles otse, et Venemaa kannatus on katkenud. Moskva ootab USAlt kirjalikku vastust oma ultimaatumile ning jätab endale vabad käed edasiste valikute tegemiseks. Kremli propagandakanalid ja esiruuporid nagu Vladimir Solovjov ei jäta ühtki võimalust kasutamata, et Läänt Venemaa sissepiiramises ja hävitamissoovis süüdistada. Viimasel ajal on üha enam lisandunud retoorilist sõjakust mitte üksnes Ukraina ja Ameerika Ühendriikide, vaid ka Balti riikide, Poola, Soome ja teiste lääneriikide suunal.
Vene-Lääne suhete temperatuur on jõudnud kriitilise piirini, kusjuures kütet on teadlikult lisanud kogu aeg Venemaa. Hetkel pole oluline, mis täpsemalt Kremlit selleks innustab. Tõsiasi on see, et sõjavanker on liikumises ammu ning nüüd on see rakendatud kogu läänemaailma julgeolekuarhitektuuri hävitada püüdva eesmärgi taha. Moskvas ilmselt loodetakse, et väljapressimise ja sõjaohu maksimeerimisega sunnitakse Lääne võtmeriigid (USA ja Saksamaa) järeleandmistele. Siiani pole see õnnestunud, kuigi Venemaa on saavutanud mõned taktikalised võidud. Moskva on suutnud panna Läänt arutama Kremli esitatud ultimaatumit ja otsima pingete leevendamiseks erinevaid ad hoc variante, kuid liitlaste üksmeel on Venemaa survele seni hästi vastu pidanud.
Venemaa agressiooni üheks väga oluliseks elemendiks on olnud oma narratiivi massiivne pealesurumine. Selle keskmes on Moskva justkui „legitiimsed julgeolekuhuvid“, mis tähendab sisuliselt ultimatiivset nõuet aeg tagasi keerata mitte üksnes 1997. aastasse, kui sõlmiti NATO-Vene suhete alusakt, vaid Teherani-Jalta aegsesse maailma, kus suurriigid otsustasid Euroopa jagamise demokraatliku ja diktaatorliku maailma vahel.
Igatahes on Venemaa suutnud korralikult segadust tekitada ka kümnete kremnoloogidest analüütikute seas, kes üksteise võidu on pakkumas Moskva muredele lahendusi unustades samas, kes need mured on tekitanud.
Pikaajaline Venemaa analüütik ja George W. Bushi administratsiooni rahvusliku julgeolekunõukogu Vene suuna juhiks olnud Thomas Graham ning analüütik Rajan Menon kirjutavad Politicos, et „Bideni administratsioonil on praegu võimalus teha midagi suurt ja kauem kestvat: luua üle-euroopaline julgeolekukord, mis kaasab Venemaa ja vähendab kriiside ja konfrontatsioonide riske kontinendil.“ Tunnistades, et USAl ja Venemaal on Euroopa julgeoleku kohta teineteist välistavad positsioonid ning leides, et USAl on oma jõuga tagatud õigus Euroopa saatuse üle otsustada, teevad Graham ja Menon ettepaneku loobuda Krimmist, külmutada Ukraina ja Gruusia NATO liikmeks saamine, piirata sõjaväeõppusi Venemaa piiridel, lubada mitte paigutada Euroopasse keskmaarakette. Ja kõike seda lootuses, et Venemaa vastab mõistmise ja pinget leevendavate sammudega.
Sama hoiakut kohtab ka Euroopas. Halle-Wittenbergi ülikooli rahvusvaheliste suhete professor Johannes Varwick näeb samuti, et Ukraina NATO liikmelisuse „jää peale panek“ aitaks luua silla Venemaaga ja taandada pingeid.
Varem president Obama administratsioonis diplomaadina tegev olnud ja praegu RAND Corporationi vanemanalüütikuna töötav Samuel Charap on veendunud, et kuna NATO liikmesriikide seas ei ole konsensust Ukrainale liikmestaatuse andmisel, siis võiks seda ka kõva häälega välja öelda. Charap põhjendab seda väitega, et NATO piiras oma tegevust 1996. aasta deklaratsiooniga (kolme „ei“ deklaratsioon – ei ole kavatsust, ei ole plaani ning ei ole vajadust), kui lubas mitte paigutada tuumarelvi uutesse liikmesriikidesse. „Kui see reaalsuse teadvustamine hoiab ära konflikti, mis võiks hävitada Ukraina ja destabiliseerida Euroopa, siis see (Ukraina liikmelisustaotluse külmutamine – M.M.) näib väikese hinnana, mida maksta,“ kirjutab Charap.
Münchenliku rahustamispoliitika eestkõnelejatele Charapile, Grahamile ja teistele on vastukaaluna kirjutatud kümneid arvamusi, millest kõige värskemana tõstaks esile Frankfurter Allgemaine Zeitungi (FAZ) kolumnisti Konrad Schulleri arvamust: „Venemaa ei ole partner, vaid hegemoon. Diktatuurid ei saa demokraatiaid naabritena käsitleda, sest see viib vabaduse laienemise suunas. Diktatuurid on majanduslikult sageli nõrgad, mistõttu vajavad nad teiste üle sõjalist domineerimist. Diktatuurid vajavad võitu.“
Rumeenia juurtega Schulleril on õigus. Venemaa kui totalitaarse riigi katsetele lõhkuda ja lammutada aastakümneid toiminud julgeolekusüsteemi vabas ja demokraatlikus Euroopas tuleb anda selge ja põhimõtteline vastus. See eeldab esmalt kõige süütumat sammu. Tuleb lõpuks ometi hakata asju nimetama nende õigete nimedega.
Prantsuse julgeolekuanalüütik Nicolas Tenzer lõpetab oma suurepärase analüüsi Lääne poliitika senisest läbikukkumisest Ukraina suunal sõnadega, mis kehtivad täiel määral ka Lääne Venemaa poliitikast rääkides: „Lääne liidrid peavad lahkuma illusioonide maailmast. Platonist alates teame, et koopast lahkumine on riskantne. Kuid veelgi tähtsamad on tõe eiramisega seonduvad ohud“.
Moskvale tuleb kindlas kõneviisis selgeks teha, et selline bandiitlik väljapressimine, mida Venemaa ÜRO julgeolekunõukogu alalise liikmena praegu teeb, on rahvusvahelist julgeolekut sügavalt lõhestav ja tervikuna ÜRO harta põhimõtteid õõnestav. Mitte ühelgi riigil, eriti aga autoritaarsel Venemaal, ei saa olla õigust hegemooniale või vetoõigust Euroopa julgeoleku kujundamisel. Meie kontinendi julgeolekuarhitektuur on ajas hästi vastu pidanud ning pole mingit sisulist põhjust seda muuta. See, et Venemaa on demokraatliku arengu teelt eemaldunud totalitaarsuse suunas, ei saa olla põhjuseks vaba maailma enesekaitse hävitamiseks. See on ka vastuseks Müncheni julgeolekukonverentsi juhile ja tuntud Saksa diplomaadile Wolfgang Ischingerile, kes eelmise aasta lõpul kirjutatud arvamuses heitis NATOle ette Venemaa hoiatuste eiramist 2008. aastal Bukaresti tippkohtumisel.
Kui Venemaa praeguse juhtkonna üks mõjukamaid liikmeid, endine FSB direktor Nikolai Patrušev kirjeldab olukorda suhetes Läänega kui Külma sõja jätkumist, siis tuleb ka Läänel lõpetada illusoorne lootus ilusate sõnade ja pidevate järeleandmistega pingeid lõdvendada, vaid hästi läbimõeldud ja mitmekihilise strateegiaga Venemaale vastu seista. Strateegia aluseks võiks olla NATOs juba aastakümneid tagasi Belgia toonase välisministri Pierre Harmeli esitatud mudel: nii palju usutavat heidutust läbi poliitilise ja sõjalise tugevuse ja ühtsuse kui vaja ning nii palju valmidust dialoogiks kui võimalik.
Lääne, eriti NATO riikide ühtsus omab praeguses olukorras eriti suurt tähendust. NATO-Vene Nõukogus näitasid kõik 30 liitlast ühist hoiakut. Kui Venemaa lootis sealt mõrasid leida, siis ta pidi pettuma. Kuid ühtsuse tegelik tugevusproov ilmneb tegudes – valmisolekus Venemaa agressiooni vastustada, kindlameelsuses oma liitlasi kaitsta ning toetada demokraatlikke partnereid nagu Ukraina.
Kuivõrd Venemaa agressiivsel välispoliitikal on sügavad juured ja impeeriumi inerts ei peatu sõrmenipsust, tuleb Läänel oma pikaajaliste huvide kaitsmisel olla valmis suhete halvenemiseks. Tuleb loobuda ettekujutusest, et Venemaa vastab heale tahtele samaga. Parim näide sellest oli Euroopa Liidu kõrge esindaja Josep Borrelli eelmise aasta visiit Moskvasse, kui Venemaa külaliselt avalikult vaiba alt tõmbas. Borrell läks Moskvasse usaldust looma, kuid naases Venemaa retooriliste jalahoopidega.
Euroopa Liit ja NATO peaksid uue Vene strateegia elemendid sõnastama just praegu valmivates dokumentides (Strateegiline kompass ja Strateegiline kontseptsioon), et seejärel juba taktikalistele sammudele keskenduda. Venemaa hindab tegelikult kollektiivse Lääne sõjalis-poliitilist heidutusjõudu väga kõrgelt, mistõttu peaksid pealinnad olema enesekindlad ja veenvad ka Venemaale oma strateegiliste eesmärkide lahti seletamises.
Venemaa peab teadma, kust jooksevad Lääne punased jooned ning mis on nende ületamise hind. Tegelikkuses on need jooned juba ületatud, sest iseseisva riigi territooriumi okupeerimine (Gruusia, Ukraina) ja illegaalne annekteerimine (Krimm) on rahvusvaheliste normide, õiguse ja lepete (Budapesti memorandum) jäme rikkumine, millele reeglitepõhisest korrast hoolivad riigid ei saa ükskõikselt reageerida.
Selleks, et mõjutada Venemaad oma agressiooni lõpetama, tuleb Läänel tegutseda nüüd ja kohe. Eeskätt puudutab see heidutuse kasvatamist NATO idatiival, sealjuures Balti riikides. Eesti, Läti, Leedu ja Poola peaksid kiiremas korras süvendama NATO raames kaitsealast koostööd ning töötama sõjalist mobiilsust takistada võivate juriidiliste tõkendite eemaldamise nimel. Ülioluline on USA kaitseabi kiire kasutuselevõtt ning Balti Kaitseinitsiatiivi edasise rahastuse kasvatamine vähemalt 200 miljonile dollarile aastas. Sellel aastal saavad kolm Balti riiki USAlt abi 150 miljoni dollari ulatuses.
Kuna Venemaa agressiooni olulisimaks sihiks on demokraatliku Ukraina hävitamine, tuleb lääneriikidel selle katastroofi ärahoidmiseks võimalikult kiiresti ja usutava heidutusena mõjuvana tarnida Kiievile vajaminevat kaitserelvastust. Ukrainal on küll Euroopa võitlusvõimelisem armee, kuid Venemaa rünnakuohu tõrjumiseks on vaja täiendavat abi. Eeskätt on vaja Ukrainale saata suuremas koguses tankitõrjerelvastust (seni tarnitud 120 Javelin-tüüpi raketiseadeldisest piisab vaid Donbassi suuna katteks) ja täiendada nende õhutõrjevõimekust (Stinger raketid). Kuna mitmed lääneriigid, sealhulgas Saksamaa keelduvad Ukrainale Venemaa kartuses relvade tarnimisest, peavad initsiatiivi hoidma ameeriklased. Euroopa Liidu sõjalise treeningmissiooni käivitamine Ukrainas annaks samuti väga olulise heidutava signaali.
Ukrainale relvaabi andmine ei ole sündmuste eskaleerimine, vaid tõkendheidutuse tekitamine. Krimmi loovutamisega või Ukraina NATO suuna blokeerimisega, nagu mõned analüütikud soovitavad, sõja laienemist ära ei hoia. Reaalse kaitseabi andmisega on see aga palju tõenäolisem. Ukrainale tuleb täna näidata mitte ust, vaid teekonda, kuidas saada Euroopa Liidu ja NATO liikmeks. Kuna maailmas on demokraatia olnud viimased tosin aasta pideva surve all, siis ei tohi ühelgi lääneriigil vaatamata autoritaarse Venemaa ähvardustele olla luksust öelda ei demokraatliku Ukraina pürgimustele vaba maailma täieõiguslikuks liikmeks. Need, kes tegelikult Euroopa julgeolekust hoolivad, peavad seisma vabade ja demokraatlike riikide kaitsel. Ukraina langemine mõjutaks kogu kontinendi julgeolekut väga negatiivselt ja suunaks Venemaa edasise surve otse NATO riikide vastu.
Ukraina peaks praegu olema Lääne diplomaatide ja poliitikute peamine reisisiht. USA võiks oma sisemised protseduurid kiiremini lõpule viia ning Kiievisse (nagu ka Tallinnasse ja veel mõnda liitlasriiki) uue suursaadiku saata. Rahvusvahelistes organisatsioonides peaks Venemaa tunnetama püsivat survet oma kohustustest kinnipidamiseks, sealhulgas ka siseriiklike poliitiliste repressioonide lõpetamiseks. Vajadusel tuleb tõsiselt kaaluda Venemaa sobivust näiteks Euroopa Nõukogu liikmesriigiks. Hääleõiguse peatamine Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees oleks miinimum, mida teha.
Euroopa riigid peaksid energiakriisi harjal lõpuks ometi kokku leppima gaasitarnete diversifitseerimises, selleks kiirelt täiendavaid investeeringuid eraldades. Venemaa võimalusi kasutada torupoliitikat oma geopoliitilise survevahendina tuleb minimiseerida, sealhulgas näiteks Nord Stream 2 torujuhtme käikulaskmine peab olema otseses sõltuvuses nii Euroopa Liidu kui Saksamaa reeglitest ja sellest, kas Venemaa on nõus agressiooni Ukraina vastu lõpetama või mitte.
Kommentaarid