LÄÄNEL ON AEG KOOPAST VÄLJA TULLA

Mõned päevad tagasi Moskvas kohtumistel olles leidsin aja ja võimaluse ning viisin lilled kaasaegse Venemaa ühe tuntuima demokraadi Boriss Nemtsovi tapmispaigale Kremli külje all Moskvoretski sillal. Boriss oli minu hea sõber, kellega oli alati põnev arutleda Venemaa oleviku ja tuleviku üle. Temast on praegu Venemaal väga palju puudu. Võimud teevad kõik, et Nemtsovi venemaalaste mälust kustutada, sest totalitaarsusele kalduvas riigis ei saa eksisteerida kodanike väljendusvabadust ega vaidlust alternatiivsete arenguteede üle.

Venemaal on demokraatlikest lääneriikidest aastakümnetega loodud hirmutav vaenlasekuju, kes justkui püüab saavutada juurdepääsu tema rikkustele ning hävitada „tuhandeaastane tsivilisatsioon“. Inimestele on maast madalast püütud selgeks teha, et Ameerika Ühendriigid ja NATO püüavad Venemaad ümber piirata ning tema riikluse hävitada. Selle valega on manipuleeritud miljoneid nii kodus kui piiri taga, et õigustada oma agressiivset välispoliitikat demokraatliku läänemaailma suhtes. 

 

Kuid mõelgem korraks, mis vahe on NATO laienemisel ja Venemaa laienemisel? Kui esimene toimub vabatahtlikkuse alusel ja liikmete nõusolekul demokraatlike riikide kaitseks, siis teisel juhul püüab impeeriumi nostalgias autoritaarne tuumariik oma (mõju)piire laiendada brutaalse jõuga rahvusvahelist õigust rikkudes või enda tahtmise järgi seda tõlgendades. Seejuures pole Venemaad provotseerinud mitte NATO laienemine, mis on loonud Venemaa piiridele rahumeelse ja stabiilse naabruse, vaid seda on teinud totalitaarse impeeriumi kaotusvalu ning endiste vasallide edu demokraatliku ja vaba ühiskonna loomisel. See on aga eksistentsiaalne oht isevalitsejalikule korrale Venemaal.

 

Paralleelid ajalooga on mõtlemapanevad. Sarnaselt 1930. aastatega on Venemaal jõutud täna arusaamisele, et Euroopas on kujunenud soodne olukord senise status quo muutmiseks. Lisaks impeeriumi taastamisele ihkab totalitaarne Venemaa demokraatlikule Läänele peale suruda oma reegleid, kehtestada uusi mõjutsoone ning marginaliseerida Ameerika Ühendriikide rolli maailmapoliitikas. Selleks ollakse valmis vähemalt sõnades kuni tuumanupuni välja minema.   

 

Viimasel ajal on korduvalt küsitud, miks Venemaa just nüüd pinged üles on kruvinud. Välisminister Sergei Lavrov ütles aastaalguse pressikonverentsil, et kõiges on süüdi Lääs, kes on võtnud kursi ÜRO hartal põhineva rahvusvaheliste suhete arhitektuuri hävitamisele, kes ei hooli Venemaa julgeolekumuredest ega enda antud lubadustest. Lavrov kordas Kremli narratiivi sellest, kuidas NATO on sõnamurdlikult laienenud ja kuidas Ukraina “riigipööre” on ohustamas Venemaa turvalisust. Mõistagi ei sõnagi Venemaa enda agressiivsusest, piiride jõuga muutmisest ega siseriiklikult demokraatlike institutsioonide tasalülitamisest ja kodanikuühiskonna hävitamisest, mis on survestanud Venemaa demokraatlikke naaberriike otsima julgeolekutagatist NATOsse kuuludes.

 

Need, kes on oma silmaga näinud Vene sõjavankri veeremist, tajuvad ilmselt hästi, et selle peatamiseks pelgalt headest sõnadest ei piisa. Noore ajakirjanikuna kogesin Tšetšeenia esimest sõda (1994-96) kajastades, milleks Venemaa juhtkond võimeline on. Groznõi vaippommitamistes hukkusid tuhandete kaupa oma riigi kodanikud. Mille eest? Aga selle eest, et impeerium ei laguneks ja rahva vaba tahe ei muutuks normiks.

 

Nii nagu siis aitas tšetšeene hävitada terve rahva massiivne dehumaniseerimine, nii ka praegu püüab Vene propaganda teha olematuks Ukraina riikluse ja rahvuse. Kremli isu on 30 aastaga kasvanud ja seda pole suutnud peatada lääneriikide heast tahtest ja rahumeelse kooseksistentsi soovist lähtuv diplomaatia. NATO laienemine ei ole seejuures olnud suunatud mitte Venemaa, vaid totaalse jõuga ähvardamise ja selle kasutamise vastu. Vene ühiskond on jäänud oma enda ajaloo pantvangi ega ole suutnud nii objektiivsetel kui subjektiivsetel põhjustel vabaneda sügavate traditsioonidega autoritaarse võimu repressiivsest haardest.

 

Kuna Kremli soov hävitada demokraatlik Ukraina on vaid üks osa Euroopa julgeolekuarhitektuuri kõigutamiskatsest, siis teeb see Vene-Lääne suhetes eriti keeruliseks vähegi kestliku modus vivendi leidmise. Näib, et Venemaa juhtkond on valmis eskaleerima suhted maksimumini. Selleks kasutatakse nii vahetut sõjaga ähvardamist, jõu kasutamist kui ka diplomaatias partnerit avalikult alavääristava retoorika lubamist. 

 

Mida teha? Venemaa juhtkond teab tegelikult väga hästi, et NATO teda ei ähvarda. Nii nagu ei ähvarda Venemaa julgeolekut ega territoriaalset terviklikkust ka ükski demokraatlik naaberriik. Kui Moskval on kasvõi vähimgi tahe kuristiku servalt tagasi astuda, siis on selleks viimane hetk. Jõuga ähvardamisest loobumine ja Ukraina vastase agressiooni lõpetamine loob eelduse sisuliseks dialoogiks. Alternatiivne tee viib aga ohtliku konfrontatsiooni süvenemise ja uue raudsena tunduva eesriide langemiseni.

 

Moskvas loodetakse, et väljapressimise ja sõjaohu maksimeerimisega sunnitakse Lääne võtmeriigid järeleandmistele. Siiani pole see õnnestunud, kuigi Venemaa on saavutanud mõned taktikalised võidud. Moskva on suutnud panna Läänt arutama Kremli esitatud ultimaatumeid ja otsima pingete leevendamiseks erinevaid ad hoc variante, kuid liitlaste üksmeel on Venemaa survele seni hästi vastu pidanud. 

 

Venemaa agressiooni üheks väga oluliseks elemendiks on olnud oma narratiivi massiivne pealesurumine. Selle keskmes on justkui „legitiimsed julgeolekuhuvid“, mis tähendab sisuliselt ultimatiivset nõuet aeg tagasi keerata mitte üksnes 1997. aastasse, kui sõlmiti NATO-Vene suhete alusakt, vaid Teherani-Jalta aegsesse maailma, kus suurriigid otsustasid Euroopa jagamise demokraatliku ja diktaatorliku maailma vahel. 

 

Venemaa katsetele lõhkuda ja lammutada aastakümneid toiminud julgeolekusüsteemi vabas ja demokraatlikus Euroopas tuleb anda selge ja põhimõtteline vastus. See eeldab esmalt kõige süütumat sammu. Tuleb lõpuks ometi hakata asju nimetama nende õigete nimedega. 

 

Prantsuse julgeolekuanalüütik Nicolas Tenzer lõpetab oma suurepärase analüüsi Lääne poliitika senisest läbikukkumisest Ukraina suunal sõnadega, mis kehtivad täiel määral ka Lääne Venemaa poliitikast rääkides: „Lääne liidrid peavad lahkuma illusioonide maailmast. Platonist alates teame, et koopast lahkumine on riskantne. Kuid veelgi tähtsamad on tõe eiramisega seonduvad ohud“. 

 

Moskvale tuleb kindlas kõneviisis selgeks teha, et selline pigem vanglamaailma kuuluv väljapressimistaktika, mida Venemaa ÜRO julgeolekunõukogu alalise liikmena praegu teeb, on rahvusvahelist julgeolekut sügavalt lõhestav ja tervikuna ÜRO harta põhimõtteid õõnestav. 

 

Mitte ühelgi riigil, sealhulgas autoritaarsel Venemaal, ei saa olla õigust hegemooniale Euroopas või vetoõigust meie julgeoleku kujundamisel. Euroopa julgeolekuarhitektuur on ajas hästi vastu pidanud ning pole mingit sisulist põhjust seda muuta. See, et Venemaa on demokraatliku arengu teelt eemaldunud totalitaarsuse suunas, ei saa olla põhjuseks vaba maailma enesekaitse hävitamiseks.

 

Kui Venemaa praeguse juhtkonna üks mõjukamaid liikmeid, endine FSB direktor Nikolai Patrušev kirjeldab olukorda suhetes Läänega kui Külma sõja jätkumist, siis tuleb ka Läänel lõpetada illusoorne lootus ilusate sõnade ja pidevate järeleandmistega pingeid lõdvendada, vaid hästi läbimõeldud ja mitmekihilise strateegiaga Venemaale vastu seista. Strateegia aluseks võiks olla NATOs juba aastakümneid tagasi Belgia toonase välisministri Pierre Harmeli esitatud mudel: nii palju usutavat heidutust läbi poliitilise ja sõjalise tugevuse ja ühtsuse kui vaja ning nii palju valmidust dialoogiks kui võimalik.

 

Lääne, eriti NATO riikide ühtsus omab praeguses olukorras eriti suurt tähendust. NATO-Vene Nõukogus näitasid kõik 30 liitlast ühist hoiakut. Kui Venemaa lootis sealt mõrasid leida, siis ta pidi pettuma. Kuid ühtsuse tegelik tugevusproov ilmneb tegudes – valmisolekus Venemaa agressiooni vastustada, kindlameelsuses oma liitlasi kaitsta ning toetada demokraatlikke partnereid nagu Ukraina.

 

Euroopa Liit ja NATO peaksid uue Vene strateegia elemendid sõnastama just praegu valmivates  dokumentides (Strateegiline kompass ja Strateegiline kontseptsioon), et seejärel juba taktikalistele sammudele keskenduda. Venemaa hindab tegelikult kollektiivse Lääne sõjalis-poliitilist heidutusjõudu väga kõrgelt, mistõttu peaksid pealinnad olema enesekindlad ja veenvad ka Venemaale oma strateegiliste eesmärkide lahti seletamises. 

 

Venemaa peab teadma, kust jooksevad Lääne punased jooned ning mis on nende ületamise hind. Tegelikkuses on need jooned juba ületatud, sest iseseisva riigi territooriumi okupeerimine (Gruusia, Ukraina) ja illegaalne annekteerimine (Krimm) on rahvusvaheliste normide, õiguse ja lepete (Budapesti memorandum) jäme rikkumine, millele reeglitele rajanevast korrast hoolivad riigid ei saa ega tohi ükskõikselt reageerida. 

 

Selleks, et mõjutada Venemaad oma agressiooni lõpetama, tuleb Läänel tegutseda nüüd ja kohe. Eeskätt puudutab see heidutuse kasvatamist NATO idatiival, sealjuures Balti riikides. Eesti, Läti, Leedu ja Poola peaksid kiiremas korras süvendama NATO raames kaitsealast koostööd ning töötama sõjalist mobiilsust takistada võivate juriidiliste tõkendite eemaldamise nimel. Ülioluline on USA kaitseabi kiire kasutuselevõtt ning Balti Kaitseinitsiatiivi edasise rahastamise kasvatamine vähemalt 200 miljonile dollarile aastas. 

 

Ukrainale relvaabi andmine ei ole sündmuste eskaleerimine, vaid tõkendheidutuse tekitamine. Krimmi loovutamisega või Ukraina NATO suuna blokeerimisega, nagu mõned analüütikud soovitavad, sõja laienemist ära ei hoia. Ukrainale tuleb täna näidata mitte ust, vaid teekonda, kuidas saada Euroopa Liidu ja NATO liikmeks. Kuna maailmas on demokraatia olnud viimased tosin aasta pideva surve all, siis ei tohi ühelgi lääneriigil vaatamata autoritaarse Venemaa ähvardustele olla luksust öelda „ei“ demokraatliku Ukraina pürgimustele vaba maailma täieõiguslikuks liikmeks. Need, kes tegelikult Euroopa julgeolekust hoolivad, peavad seisma vabade ja demokraatlike riikide kaitsel. Ukraina langemine mõjutaks kogu kontinendi julgeolekut väga negatiivselt ja suunaks Venemaa edasise surve otse NATO riikide vastu. 

 

Head kolleegid!

 

Riigikogu väliskomisjon jätkas viimasel aastal aktiivselt järelevalvet valitsuse välispoliitilise tegevuse üle, andes vajadusel ka suuniseid tekkinud ebakõlade korrastamiseks. Viimane nendest puudutas Valgevene sanktsioonipoliitikat, kus ajakirjanduse hea töö tulemusel ilmnesid küsitavused.  

 

Samuti on väliskomisjon juhtinud valitsuse tähelepanu sellele, et Eestile nii olulise Euroopa ühtse poliitika kujundamisel Hiina suunal on meil endil vaja tegudega näidata sellesse panustamist. See aga tähendab, et Eesti peaks eemalduma Euroopa Liidu ühtsust riivavast 16+1 formaadist ning andma ka Hiinale sellest diplomaatiliselt ja tulevikusuhete raame kirjeldavalt teada.  

 

Vaatamata pandeemia põhjustatud piirangutele suutis Riigikogu väliskomisjon viimasel aastal olla rahvusvaheliselt aktiivne. Töötasime selle nimel, et tugevdada üksmeelt meie lähimate liitlaste seas ning  kasvatada olukorrateadlikkust kolleegide hulgas nii Euroopas kui Ameerika Ühendriikides.

 

Eelmisel aastal tõusis täiesti uuele tasemele Balti riikide omavaheline koostöö parlamentaarse diplomaatia vallas. Eesti, Läti ja Leedu väliskomisjonide esimeeste algatatud ühisavaldused ja ühisvisiidid leidsid laiemat tähelepanu ning andsid hea võimaluse meie ühiste välis- ja julgeolekupoliitiliste seisukohtade selgitamiseks. 

 

Ainuüksi viimase kümne kuuga tegid komisjoni esimehed ühised visiidid Ukrainasse, Saksamaale, Prantsusmaale, Moldovasse, Lätti ja Leetu. Sama tööd jätkame ka sellel aastal, sest juba täna pärastlõunal lendan koos Balti kolleegidega Rooma ning märtsi keskpaigas ootab meid ees USA Kongressi Helsingi komisjoni kuulamine Washingtonis.

 

Riigikogu väliskomisjon tegi eelmisel sügisel mitu väga sisukat visiiti, kui külastati Suurbritanniat, Hispaaniat, Ameerika Ühendriike ning ÜRO peakorterit New Yorgis. Viimasega seoses tahan tunnustada meie diplomaate, kes kahe aasta jooksul hoidsid Eesti lippu ÜRO julgeolekunõukogus kõrgel. Saadud kogemus tuleb nüüd targalt investeerida meie rahvusvahelisse koostöösse.

 

Riigikogu täiskogu menetles viimasel aastal mitmeid liikmete poolt algatatud rahvusvahelise suunitlusega avaldusi. Teinekord küsitakse, mis kasu sellistel parlamentaarsetel avaldustel on. Mõned nädalad tagasi Kiievis viibides kogesin aga vahetult, kui oluline oli meie Ukraina kolleegidele see solidaarsusavaldus, mille Riigikogu selle aasta algul vastu võttis.  

 

Lõpetuseks paar sõna oma hiljutisest visiidist Moskvasse. Eesti saatkonna organiseeritud ümarlaud MGIMO tudengitega ja sinna juurde saatkonna poolt küsitud kohtumised andsid hea võimaluse esitada selles ülimalt keerulises julgeolekuolukorras meie vaate toimuvale. Kohtumistel Vene parlamendi mõlema koja väliskomisjoni esimehega rõhutasin aga seda, et kahepoolsetes suhetes sisulise ja edasiviiva suhtluse aluseks on rahvusvahelisest õigusest ja selle normidest kinnipidamine. Sellest lähtuvalt on ka Eesti-Vene suhetes eksisteerivate probleemide või lahendust ootavate küsimuste käsitlemine nagu näiteks piirilepingute ratifitseerimine võimalik siis, kui kõnelusi ei peeta piltlikult öeldes püssitorude ees. Suhtluskanalite olemasolu on aga sedavõrd ohtlikul ajahetkel eriti oluline, mistõttu sõltuvalt eelolevate päevade arengutest püüame jätkata otsekontakte ka Vene parlamendisaadikutega. 

 

Head kolleegid!

 

Eelolevad päevad, nädalad, kuud ja võibolla isegi aastad saavad olema Eesti välis- ja julgeolekupoliitikale tõsiste katsumuste perioodiks. Pole mingit alust väita, et eksistentsiaalne oht meie julgeolekule lähiajal taanduks. Me peame olema valmis kõikideks võimalikeks arenguteks. See aga nõuab kõigilt meilt siin pühendumist kõige olulisemale – Eesti suveräänsuse ja julgeoleku tagamisele.

 

Aitäh! Elagu Eesti! Elagu Ukraina!

Kõne välispoliitika arutelul Riigikogus, 15.02.2022