KAS IDA JA LÄÄNE VAHEL ON KERKIMAS UUS RAUDNE EESRIIE?


Läänes imestatakse, et Venemaa nõuab tagasi kontrolli endisaegse impeeriumi üle, nõuab sõnaõigust  Euroopa julgeolekupoliitikas ja manipuleerib gaasitarnetega. Seda kõike võis näha ja tajuda sisuliselt kohe pärast Nõukogude Liidu lagunemist. Venemaa strateegia ja tegevus on olnud sarnased nii Jeltsini kui Putini ajastul.

Samal ajal on aga Lääne suurriigid elanud lootuses, et Venemaa on muutumas ja aktsepteerib uusi lääneriikide seatud mängureegleid. See oli mõistetav 1990. aastatel, kui USA mõjuvõim maailmas oli tipus ning fukuyamalikus pettekujutelmas ajaloo lõpust võeti Euroopas kuhjaga välja rahudividende. Jagamatu ja ühtne Euroopa näis teostunud tõsiasjana.

 

See oli aeg, kui USA president Bill Clinton võis rahulikult öelda Venemaa presidendile “ei”, kui Jeltsin soovis keelata NATO laienemise Balti riikidesse. See juhtus 1997. aasta märtsis Helsingi tippkohtumise käigus. 

 

Venemaa sõdis kurja sõna ja ähvardustega ka Balti riikide võimaliku liikmelisuse vastu NATOs. Mäletan mitmeid intervjuusid, mida 1990. aastate keskel Postimehe ajakirjanikuna Moskvas tegin, kus otsesõnu öeldi, et kui peaks tekkima oht NATO laienemiseks Baltikumi, okupeerib Venemaa Eesti, Läti ja Leedu. Kurjemad lubadused ähvardasid meid kõiki Siberisse saata. Ehk siis ei midagi erinevat 1940. aastate praktikast.  

 

Toona ei võetud neid ähvardusi liiga tõsiselt, sest Venemaal puudus jõud oma sõna maksma panemiseks. Impeeriumi lagunemist peatati verise sõjaga Tšetšeenias. Kuid lootus, et 1997. aastal sõlmitud NATO-Venemaa suhete alusakt lõpetab vana vimma ja loob eelduse stabiilse julgeolekukeskkonna hoidmiseks Euroopas, kukkus kiirelt läbi. 

 

Kosovo konflikt 1999. aastal näitas, et mingit leppimist ei tule. Venemaa tundis Serbia liitlasena ennast  puudutatuna ja keeras NATOle kiirelt selja. Balti riigid lasti küll pika hambaga liituma, kuid Gruusia ja Ukraina NATOga ühinemise vastu on sõtta mindud.

 

Minu arvates võtab kõige paremini lääneriikide olematu strateegia Venemaa suunal kokku Angela Merkeli endine välisnõunik Christoph Heusgen, kes hiljuti ajakirjale Der Spiegel antud intervjuus ütles: “Ta (Merkel – M.M.) võttis alati arvesse, mis oli vastuvõetav Venemaale”. Ta meenutas uhkusega, kuidas Merkel seisis 2008. aasta aprillis Bukaresti tippkohtumisel vastu NATO liikmelisuse teekaardi andmisele Gruusiale ja Ukrainale. Selle tulemusel nägi Venemaa võimalust ja ründas augustis Gruusiat.

 

Venemaa ja Lääs elavad kahes eraldi maailmas tegelikult juba väga pikka aega. Teravaim vastasseis algas enamlaste riigipöörde järel 1917. Nähtavaid ja nähtamatuid eesriideid on selle aja jooksul kerkinud mitmeid, süngeim nendest oli koos Natsi-Saksamaaga Euroopa jagamine aastatel 1939-40. Raudse eesriide langemine Euroopas 1989. aastal ei suutnud paraku lahendada olulisemat probleemi. Erinevalt Ida- ja Kesk-Euroopa riikide vabanemisest nägi Venemaa selles suurt kaotust ja geopoliitilist katastroofi. Kontinentaalimpeeriumi pikk traditsioon, kus inimeste meeled olid aastakümnetega mürgitatud võltsitud ajalookäsitluse ning demokraatliku maailma vihkamisega, sai pärast ajutist kohmetumist Nõukogude Liidu lagunemise järel taas pealiiniks. Venemaa kunagine välisminister Andrei Kozõrev on oma memuaarides kirjutanud, kuidas sisuliselt juba 1992. aasta kevadel oli Läänt vaenav deržaava-poliitika tagasi. 

 

See näitas kätte suuna, kuhu me tänaseks oleme välja jõudnud. Kas ajalugu vihjab meile, et uus raudsevõitu eesriie on taas kerkimas? Me oleme sellele ilmselt lähemal, kui oskaksime arvata. Pole lootust, et Venemaa muudaks lähiajal oma agressiivset välispoliitikat leebemaks. Samuti on võimatu, et NATO tuleks vastu Venemaa nõudmistele sisuliselt vabatahtlikult laiali minna. 

 

Mis on lahendus? Sõja laienemine Ukrainas või hoopiski läänemaailma tõsine kollektiivne heidutus? Mõlemal juhul näib möödapääsmatuna suhete järsk halvenemine. Lootus rahustamispoliitika õnnestumisele oleks pettekujutelm. Üks on selge – Ukraina territoriaalse terviklikkuse ja vabaduse hinnaga pole võimalik saavutada püsivat rahu Euroopas.

 

Ukraina loovutamisel Venemaa mõjusfääri, kui kellelgi üldse peaks midagi sellist pähe tulema (ka lootus nn soometamisele pole mingi lahendus), oleks lääneriikidele vaid negatiivsed järelmõjud. See ei peataks Venemaad, vaid lisaks Kremlile üksnes enesekindlust “ajaloolise ebaõigluse” (impeeriumi lagunemine) tagasipööramisel. USA diplomaatiat jälgib teraselt ka Hiina, kes hindab seeläbi oma võimalusi näiteks Taiwani suunal. 

 

Eestile ja teistele Balti riikidele koos Poolaga on praegusel ajahetkel eriti oluline kokku hoida ja oma diplomaatiat koordineerida usutava heidutuse tõstmisel. Me peame tegema kõik, et kui uus eraldusjoon peakski meist sõltumata Euroopas tekkima, siis seekord jääb ta meist ida poole. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

PUTIN VALMISTUB UKRAINALE SURMAHOOPI ANDMA

LÄÄNEL ON AEG KOOPAST VÄLJA TULLA

BALTIC COOPERATION IN A CHANGING WORLD