VENEMAAD PROVOTSEERIB DEMOKRAATIA JA IMPEERIUMI KAOTUS


Mis vahe on NATO laienemisel ja Venemaa laienemisel? Kui esimene toimub vabatahtlikkuse alusel ja liikmete nõusolekul demokraatlike riikide kaitseks, siis teisel juhul püüab impeeriumi nostalgias autoritaarne tuumariik oma (mõju)piire laiendada brutaalse jõuga rahvusvahelist õigust rikkudes või enda tahtmise järgi seda tõlgendades. Seejuures pole Venemaad provotseerinud mitte NATO laienemine, mis on loonud Venemaa piiridele rahumeelse ja stabiilse naabruse, vaid seda on teinud totalitaarse impeeriumi kaotusvalu ning endiste vasallide edu demokraatliku ja vaba ühiskonna loomisel. See on aga eksistentsiaalne oht isevalitsejalikule korrale Venemaal.
 

Mõned päevad tagasi Moskvas kohtumistel olles leidsin aja ja võimaluse ning viisin lilled kaasaegse Venemaa ühe tuntuima demokraadi Boriss Nemtsovi tapmispaigale Kremli külje all Moskvoretski sillal. Boriss oli minu hea sõber, kellega oli alati põnev arutleda Venemaa oleviku ja tuleviku üle. Temast on praegu Venemaal väga palju puudu. Võimud teevad kõik, et Nemtsovi venemaalaste mälust kustutada, sest totalitaarsusele kalduvas riigis ei saa eksisteerida kodanike väljendusvabadust ega vaidlust alternatiivsete arenguteede üle.

 

Venemaal on demokraatlikest lääneriikidest aastakümnetega loodud hirmutav vaenlasekuju, kes justkui püüab saavutada juurdepääsu tema rikkustele ning hävitada „tuhandeaastase tsivilisatsiooni“. Inimestele on maast madalast püütud selgeks teha, et Ameerika Ühendriigid ja NATO püüavad Venemaad ümber piirata ning tema riikluse hävitada. Selle valega on manipuleeritud miljoneid nii kodus kui piiri taga, et õigustada oma agressiivset välispoliitikat demokraatliku läänemaailma suhtes. 

 

Paralleelid ajalooga on mõtlemapanevad. Sarnaselt 1930. aastatega on Venemaal jõutud täna arusaamisele, et Euroopas on kujunenud soodne olukord senise status quo muutmiseks. Lisaks impeeriumi taastamisele ihkab totalitaarne Venemaa demokraatlikule Läänele peale suruda oma reegleid, kehtestada uusi mõjutsoone ning marginaliseerida Ameerika Ühendriikide rolli maailmapoliitikas. Selleks ollakse valmis vähemalt sõnades kuni tuumanupuni välja minema.   

 

Viimasel ajal on korduvalt küsitud, miks Venemaa just nüüd pinged üles on kruvinud. Välisminister Sergei Lavrov ütles aastaalguse pressikonverentsil, et kõiges on süüdi Lääs, kes on võtnud kursi ÜRO hartal põhineva rahvusvaheliste suhete arhitektuuri hävitamisele, kes ei hooli Venemaa julgeolekumuredest ega enda antud lubadustest. Lavrov kordas Kremli narratiivi sellest, kuidas NATO on sõnamurdlikult laienenud ja kuidas Ukraina “riigipööre” on ohustamas Venemaa turvalisust. Mõistagi ei sõnagi Venemaa enda agressiivsusest, piiride jõuga muutmisest ega siseriiklikult demokraatlike institutsioonide tasalülitamisest ja kodanikuühiskonna hävitamisest, mis on survestanud Venemaa demokraatlikke naaberriike otsima julgeolekutagatist NATOsse kuuludes.

 

Need, kes on oma silmaga näinud Vene sõjavankri veeremist, tajuvad ilmselt hästi, et selle peatamiseks pelgalt headest sõnadest ei piisa. Noore ajakirjanikuna kogesin Tšetšeenia esimest sõda (1994-96) kajastades, milleks Venemaa juhtkond võimeline on. Groznõi vaippommitamistes hukkusid tuhandete kaupa oma riigi kodanikud. Mille eest? Selle eest, et impeerium ei laguneks ja rahva vaba tahe ei muutuks normiks.

 

Nii nagu siis aitas tšetšeene hävitada terve rahva massiivne dehumaniseerimine, nii ka praegu püüab propaganda teha olematuks Ukraina riikluse ja rahvuse. Kremli isu on 30 aastaga kasvanud ja seda pole suutnud peatada lääneriikide heast tahtest ja rahumeelse kooseksistentsi soovist lähtuv diplomaatia. NATO laienemine ei ole seejuures olnud suunatud mitte Venemaa, vaid totaalse jõuga ähvardamise ja piiramise vastu. Vene ühiskond on jäänud oma enda ajaloo pantvangi ega ole suutnud nii objektiivsetel kui subjektiivsetel põhjustel vabaneda sügavate traditsioonidega autoritaarse võimu repressiivsest haardest.

 

Kuna Kremli soov hävitada demokraatlik Ukraina on vaid üks osa Euroopa julgeolekuarhitektuuri kõigutamiskatsest, siis teeb see Vene-Lääne suhetes eriti keeruliseks vähegi kestliku modus vivendi leidmise. Näib, et Venemaa juhtkond on valmis eskaleerima suhted maksimumini. Selleks kasutatakse nii vahetut sõjaga ähvardamist, jõu kasutamist kui ka diplomaatias partnerit avalikult alavääristava retoorika lubamist. 

 

Mida teha? Venemaa juhtkond teab tegelikult väga hästi, et NATO teda ei ähvarda. Nii nagu ei ähvarda Venemaa julgeolekut ega territoriaalset terviklikkust ka ükski demokraatlik naaberriik. Kui Moskval on kasvõi vähimgi tahe kuristiku servalt tagasi astuda, siis on selleks viimane hetk. Jõuga ähvardamisest loobumine ja Ukraina vastase agressiooni lõpetamine loob eelduse sisuliseks dialoogiks. Alternatiivne tee viib aga ohtliku konfrontatsiooni süvenemise ja uue raudsena tunduva eesriide langemiseni.

 

Mitte ühelgi riigil ei saa olla õigust hegemooniale Euroopas või vetoõigust kontinendi julgeoleku kujundamisel. Euroopa julgeolekuarhitektuur on ajas hästi vastu pidanud ning pole mingit sisulist põhjust seda lammutada. Selle täiustamiseks on aga alati võimalusi.


Artikkel on kirjutatud enne 24.02.2022

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

MIHKELSON: NÄIDATA TULEB USUTAVAT JÕUDU

PUTIN VALMISTUB UKRAINALE SURMAHOOPI ANDMA

VENEMAA ON ÕPPINUD VALETAMA SAJANDEID