Marko Mihkelsoni blogi

Üleilmne julgeolekukeskkond on ärev. Juba pikemat aega. Meie idanaaber on ettearvamatu ja agressiivne. Kasvavalt. Moldova, Tšetšeenia, Gruusia, Ukraina, Süüria. Nende ühisnimetajaks on Kremli geopoliitiline imperatiiv – impeerium vajab pidevalt argumente olemasoluks ja laienemiseks. Peatselt Riigikokku jõudev julgeolekupoliitika aluste uuendatud versioon rõhutab, et “sõjalist rünnakut Eesti vastu ei saa välistada, kui NATO kollektiivne heidutus pole usutav”. Seepärast on mõistetav, et Eesti julgeoleku tagamise keskmes on iseseisva kaitsevõime kõrval NATO ühispingutus oma liikmete territoriaalse terviklikkuse kindlustamisel. NATO on Washingtoni leppes seatud ülesannetega saanud hästi hakkama kogu oma olemasolu jooksul. NATO on olnud vaba maailma leviku nurgakivi ning eriti Euroopa idaserva riikide ihaldatuimaks kindlustuspoliisiks. Seda ka Eestile. Varssavi tippkohtumine läinud suvel üksnes kinnitas, kui oluline on ühist demokraatlikku väärtusruumi jagavatele riikidele tän...

Vaevalt jõudis Euroopa hakata toibuma Brexitist, kui Prantsusmaa rahvuspüha lõppes kogu maailma raputanud järjekordse islamistide veretööga. Ja nagu olnuks sellest veel vähe – enam kui kakssada inimelu nõudnud kummaline riigipöördekatse NATO liikmesriigis Türgis pani paljusid meist tahtmatult küsima – mis selle ilmaga ikka lahti on? Seejuures on ju värskete uudiste taustal jätkuvalt käimas sõjad Süürias ja Ukrainas, rändesurve Euroopale lõunast on endiselt aktuaalne, Hiina kasvatab pingeid Lõuna-Hiina merel   ning Põhja-Korea liider mängib (tuuma)rakettidega. Tegelikult on asjad liigestest lahti juba ammu. Igapäevases uudisvoos jääb suuremate hoovuste sügavus sageli tajumata. Online telegraaf on lihtsalt kogu aeg punases, sest uudised kunagi ei maga. Aga paneme korraks aja seisma. Tõuseme moodsa drooni kombel uue nurga alla ja püüame teha stoppkaadri. Avanev pilt ei ole kena. Kohati päris muserdav, kui närvid läbi. Ja ühtegi lihtsat lahendust pole, ükskõik kui rae...

Meie Jaanipäeva hommik tähistab suure segadusteaja algust Ühendkuningriigis, Euroopa Liidus, demokraatlikus läänemaailmas ja tegelikult kogu maailmas. Brittide otsus lahkuda Euroopa Liidust on vaatamata kõigile kartustele suur šokk ning vallandab arengud, mille tegelikke tulemusi näeme veel alles aastate pärast. Esimese hinnangu brittide lahkumisotsusele andsid maailma finantsturud. Inglise nael kukkus kui kivi enam kui 30 aasta tagusele tasemele. Kõik võtmetähendusega börsiindeksid ning nafta hind on tugevas miinuses. Brexiti mõju maailmamajandusele on vähemalt lühemas perspektiivis selgelt negatiivne. Pole ime, sest Suurbritannia on ikkagi täna veel maailma viies majandus. Need, kes Suurbritannias praegu rõõmustavad referendumi tulemuse üle, võivad peagi tabada ennast hoopis vastandlikust olukorrast. Pole välistatud, et Euroopa Liitu jäämist pooldavad šotlased ja ka iirlased Põhja-Iirimaal nõuavad oma iseseisvusreferendumit. Sinn Fein on juba jõudnud öelda, et nemad soo...

Ajal, kui kogu maailm meenutab Teise maailmasõja traagilisi sündmusi vaikselt ja leppides, kasutab Venemaa juhtkond üha agressiivsemalt enda loodud petlikku “võidu monopoli” inimeste manipuleerimiseks ning vaenlaskujude vastu koondumiseks. Keegi ei vaidle, et vaatamata Stalini kuritegudele oma rahva vastu, näitasid venelased üles kangelaslikkust ning piiritut ohvrimeelt oma kodumaa kaitsmisel. Kahjuks on siiani jäänud segaseks ja arusaamatuks paljudele, kus lõppes kodumaa ning algas teise suveräänse rahva otsustusõigus. Just siia on maetud sügavaim vastuolu, mis ikka ja jälle väljendub ka meil 9. mail. Kahjuks ei tea paljud, kes esmaspäeval lilledega pronkssõduri juurde suunduvad, et neid kasutatakse lihtlabaselt ära Venemaa välispoliitilistes huvides. Tähtis pole mitte langenute meenutamine, vaid valmisolek uueks võitluseks. Võitluseks vaenlaste vastu, kelle parameetrid on ammu teada – NATO ja fašistid. Viimastel päevadel on Kremli massimeedia palehigis töötanud oma ...

Lennart Meri, Arnold Rüütel ja Toomas Hendrik Ilves on kõik olnud eripalgelised presidendid. Igal ühel omad plussid ja miinused. Nii nagu inimestel ikka. Seepärast pole ka järgmine meie president mingi üliinimene. Ei peagi olema. Küll aga just meie aeg määrab ära mõne olulise mõõdupuu, mille järgi hinnata võimalikke kandidaate. Aeg on keeruline, tiine meie julgeolekut ning samas Eesti tervikarengut puudutavatest väljakutsetest. Presidendiks pürgivad naised ja mehed peavad omama inspireerivat, mitte unist või minevikus ekslevat nägemust Eesti tulevikust. Edasiminekuks vajab Eesti värskeid ja kartmatuid ideid. Kuigi riigipea roll on meil põhiseaduses tugevasti raamistatud, on ta ikkagi suunda näitav ning karidest hoiatav majakas meile kõigile keerulise aja tormistel vetel. Just nimelt rahvusvaheliselt tormised ajad nõuavad vaba maailma piirimaal asuva väikeriigi Eesti tippjuhtidelt erakordset ettenägelikkust, tarkust ja diplomaatilist vilumust. President Ilvesel on ...

Eesti senise edukuse  üks tähtsamaid nurgakive on olnud 1990ndate aastate hingestatud ning loov välispoliitika, mis pani aluse meie ajaloolisele taasühinemisele läänemaailmaga. Täna pole väljakutsed sugugi väiksemad. Nõudlus eduka ning tulemusliku välispoliitika järele on taas tõusnud esiplaanile, sest just tark ja loov diplomaatia on sõna otseses mõttes meie julgeoleku eesliiniks. Samas on juba mitmendat aastat üleval küsimus – kas riigi iseseisvuse tagamiseks nii oluline poliitikavaldkond on tagatud piisava ressursiga ning kas meie välispoliitika ise on piisavalt sihitatud. 2003. aastat kokku võttes kirjutas toonane välisministeeriumi kantsler Priit Kolbre, et “ senine nn projektidiplomaatia, millele olid kümnekonna aasta jooksul allutatud kõik ressursid ja mille raamistikus oli mõte harjunud liikuma, on läbi saanud. ELi ja NATOga liitumise projekti eesmärgid on täidetud”. Edasivaatavalt küsis aga Kolbre uue strateegia järele:   “ Kus see strateegia siis on ja ...

Viimaste päevade verised lahingud Mägi-Karabahhis panevad taas küsima – kellele ja miks on see kasulik ning kas see igikestev veresõlm kunagi ka laheneb? Kahjuks ei viita teisipäeval saavutatud vaherahu sellele, et konflikti peaküsimused – territoriaalne vaidlus ning põgenike probleem võiksid nähtavas tulevikus leida mingisugusegi töötava kompromissi. Pigem võib karta, et poolkülmutatud asendis konflikt võib iga hetk taas puhkeda ning anda oma siirded kaugemale pelgalt Armeenia ja Aserbaidžaani vastasseisust. Pilk ajalukku veenab, et Mägi-Karabahhi ümber on vaieldud ja verd valatud aastasadu. Mitmetel põhjustel on see maa-ala Lõuna-Kaukaasias kujunenud nii kohalike elanike kui peaasjalikult regiooni suurvõimude huvide ristumiskohaks. Venemaa, Türgi ja Iraan on seal kokku põrganud korduvalt. Kõrvale pole jäänud ka globaalsed suurmõjutajad, britid 19. sajandil ning ameeriklased 20. sajandist tänini. Mägi-Karabahh on aegade jooksul olnud kui omalaadseks võtmeks kogu Lõuna-Ka...