MÄGI-KARABAHHI VERESÕLM
Viimaste päevade verised lahingud Mägi-Karabahhis panevad
taas küsima – kellele ja miks on see kasulik ning kas see igikestev veresõlm
kunagi ka laheneb? Kahjuks ei viita teisipäeval saavutatud vaherahu sellele, et
konflikti peaküsimused – territoriaalne vaidlus ning põgenike probleem võiksid
nähtavas tulevikus leida mingisugusegi töötava kompromissi. Pigem võib karta,
et poolkülmutatud asendis konflikt võib iga hetk taas puhkeda ning anda oma
siirded kaugemale pelgalt Armeenia ja Aserbaidžaani vastasseisust.
Pilk ajalukku veenab, et Mägi-Karabahhi ümber on vaieldud ja
verd valatud aastasadu. Mitmetel põhjustel on see maa-ala Lõuna-Kaukaasias
kujunenud nii kohalike elanike kui peaasjalikult regiooni suurvõimude huvide
ristumiskohaks. Venemaa, Türgi ja Iraan on seal kokku põrganud korduvalt.
Kõrvale pole jäänud ka globaalsed suurmõjutajad, britid 19. sajandil ning
ameeriklased 20. sajandist tänini.
Mägi-Karabahh on aegade jooksul olnud kui omalaadseks võtmeks
kogu Lõuna-Kaukaasia piirkonna kontrollimiseks. Kes suudab seal sütikut käes
hoida, sellel on võimalus mõjutada nii regionaalset julgeolekut kui ka näiteks
ligipääsu Aserbaidžaani energiarikkustele.
Vene-Pärsia sõdade järgselt 19. sajandi esimesel poolel on
piirkonnas juhtrolli mänginud Moskva. Vene impeeriumi laienemine Türgi ja
Iraani piirideni jättis kogu Lõuna-Kaukaasia tsaaride, peasekretäride ja KGB
ohvitseride mängumaaks.
Stalini piiritõmbamine 1920ndate aastate algul istutas Vene
impeeriumi lõunapiirile viitsütikuga pommi. Impeeriumi raudne haare hoidis
etnilised ja usupõhised konfliktid kontrolli all, kuid niipea, kui see lagunema
hakkas, puhkes Mägi-Karabahhis taas verevalamine. 1994. aastal saavutatud
relvarahu üksnes külmutas probleemid ning surus Armeenia ja Aserbaidžaani
näiliselt lepitamatusse vastasseisu.
Külmutatud konfliktide taktika on eeskätt Venemaale hoovaks,
mille kaudu teostada mõjutuspoliitikat endise impeeriumi territooriumil.
Moldovast Lõuna-Kaukaasiani ulatub mitme konflikti vöönd, kus peaosaliseks on Venemaa
vahetu sekkumine.
2008. aasta sõda Gruusia vastu oli Moskvale kriitilise
tähendusega taas võita kontroll Lõuna-Kaukaaisa üle viisil, kus NATO võimalik
laienemine piirkonda ära hoida ning okupeeritud ja militariseeritud Abhaasia
ning Lõuna-Osseetia kaudu tekitada strateegiline jõudude ülekaal kogu piirkonna
kontrollimiseks eeskätt Türgi aga ka Iraani huvide vastu.
Ometi on just Mägi-Karabahh nendest kõige keerulisem ja ka
kõige ohtlikum, kus isegi president Putinil võivad käed lühikeseks jääda. Viimase
22 aasta verisemad lahingud, mille tulemusel hukkus kümneid inimesi ühelt ja
teiselt poolelt, viitavad olukorra ettearvamatusele. Näiliselt mitte millestki
puhkenud massiivsed kokkupõrked, aga kasutatud tulejõud tankidest
helikopteriteni oli muljetavaldav, näitasid, kui lihtne on sütitada
verevalamine piirini, kust eskalatsioon võib kiirelt viia Armeenia ja
Aserbaidžaani kokkupõrke kõrval näiteks Vene-Türgi konfliktini.
Just viimast peetaksegi täna kõige olulisemaks
taustamõjutajaks, miks Mägi-Karabahhi ümber võib konflikt püsida teravamas pingeseisundis
määramatu aja. Türgi väljendas ka äsjaste lahingute ajal oma kindlat toetust
Aserbaidžaanile, rõhutades, et Mägi-Karabahhi piirkond läheb ühel päeval
täielikult Bakuu kontrolli alla. Samal ajal on Venemaa viimase aasta jooksul
oluliselt tugevdanud oma sõjalist kohalolekut liitlasriigis Armeenias, et läbi selle eeskätt survestada Türgit
aga ka heidutada Aserbaidžaani.
Venemaa reaktsioon puhkenud lahingutele oli kiire. Putin
nõudis viivitamatut relvarahu taastamist ning peaminister Medvedev võttis ette
kiirvisiidid Bakusse ja Jerevani, et vahendada pingete leevendamist. Pole
tähtis, kes alustas või millist rolli siin mängis Kremli käsi, tähtis on
pealahendaja roll. Selleks ei tohi Kremli meelest olla ei USA, Euroopa Liit ega
veel vähem Türgi või Iraan. Moskva aktiivsus näitab nende elulist huvi olla
Lõuna-Kaukaasia strateegilise tasakaalu peamõjutaja.
Arvamuslugu ilmus postimees.ee arvamusrubriigis 06.04.2016.
Kommentaarid