MÄGI-KARABAHHI VERESÕLM

Viimaste päevade verised lahingud Mägi-Karabahhis panevad taas küsima – kellele ja miks on see kasulik ning kas see igikestev veresõlm kunagi ka laheneb? Kahjuks ei viita teisipäeval saavutatud vaherahu sellele, et konflikti peaküsimused – territoriaalne vaidlus ning põgenike probleem võiksid nähtavas tulevikus leida mingisugusegi töötava kompromissi. Pigem võib karta, et poolkülmutatud asendis konflikt võib iga hetk taas puhkeda ning anda oma siirded kaugemale pelgalt Armeenia ja Aserbaidžaani vastasseisust.

Pilk ajalukku veenab, et Mägi-Karabahhi ümber on vaieldud ja verd valatud aastasadu. Mitmetel põhjustel on see maa-ala Lõuna-Kaukaasias kujunenud nii kohalike elanike kui peaasjalikult regiooni suurvõimude huvide ristumiskohaks. Venemaa, Türgi ja Iraan on seal kokku põrganud korduvalt. Kõrvale pole jäänud ka globaalsed suurmõjutajad, britid 19. sajandil ning ameeriklased 20. sajandist tänini.

Mägi-Karabahh on aegade jooksul olnud kui omalaadseks võtmeks kogu Lõuna-Kaukaasia piirkonna kontrollimiseks. Kes suudab seal sütikut käes hoida, sellel on võimalus mõjutada nii regionaalset julgeolekut kui ka näiteks ligipääsu Aserbaidžaani energiarikkustele. 

Vene-Pärsia sõdade järgselt 19. sajandi esimesel poolel on piirkonnas juhtrolli mänginud Moskva. Vene impeeriumi laienemine Türgi ja Iraani piirideni jättis kogu Lõuna-Kaukaasia tsaaride, peasekretäride ja KGB ohvitseride mängumaaks.

Stalini piiritõmbamine 1920ndate aastate algul istutas Vene impeeriumi lõunapiirile viitsütikuga pommi. Impeeriumi raudne haare hoidis etnilised ja usupõhised konfliktid kontrolli all, kuid niipea, kui see lagunema hakkas, puhkes Mägi-Karabahhis taas verevalamine. 1994. aastal saavutatud relvarahu üksnes külmutas probleemid ning surus Armeenia ja Aserbaidžaani näiliselt lepitamatusse vastasseisu.

Külmutatud konfliktide taktika on eeskätt Venemaale hoovaks, mille kaudu teostada mõjutuspoliitikat endise impeeriumi territooriumil. Moldovast Lõuna-Kaukaasiani ulatub mitme konflikti vöönd, kus peaosaliseks on Venemaa vahetu sekkumine.

2008. aasta sõda Gruusia vastu oli Moskvale kriitilise tähendusega taas võita kontroll Lõuna-Kaukaaisa üle viisil, kus NATO võimalik laienemine piirkonda ära hoida ning okupeeritud ja militariseeritud Abhaasia ning Lõuna-Osseetia kaudu tekitada strateegiline jõudude ülekaal kogu piirkonna kontrollimiseks eeskätt Türgi aga ka Iraani huvide vastu.

Ometi on just Mägi-Karabahh nendest kõige keerulisem ja ka kõige ohtlikum, kus isegi president Putinil võivad käed lühikeseks jääda. Viimase 22 aasta verisemad lahingud, mille tulemusel hukkus kümneid inimesi ühelt ja teiselt poolelt, viitavad olukorra ettearvamatusele. Näiliselt mitte millestki puhkenud massiivsed kokkupõrked, aga kasutatud tulejõud tankidest helikopteriteni oli muljetavaldav, näitasid, kui lihtne on sütitada verevalamine piirini, kust eskalatsioon võib kiirelt viia Armeenia ja Aserbaidžaani kokkupõrke kõrval näiteks Vene-Türgi konfliktini.

Just viimast peetaksegi täna kõige olulisemaks taustamõjutajaks, miks Mägi-Karabahhi ümber võib konflikt püsida teravamas pingeseisundis määramatu aja. Türgi väljendas ka äsjaste lahingute ajal oma kindlat toetust Aserbaidžaanile, rõhutades, et Mägi-Karabahhi piirkond läheb ühel päeval täielikult Bakuu kontrolli alla. Samal ajal on Venemaa viimase aasta jooksul oluliselt tugevdanud oma sõjalist kohalolekut liitlasriigis Armeenias, et  läbi selle eeskätt survestada Türgit aga ka heidutada Aserbaidžaani.

Venemaa reaktsioon puhkenud lahingutele oli kiire. Putin nõudis viivitamatut relvarahu taastamist ning peaminister Medvedev võttis ette kiirvisiidid Bakusse ja Jerevani, et vahendada pingete leevendamist. Pole tähtis, kes alustas või millist rolli siin mängis Kremli käsi, tähtis on pealahendaja roll. Selleks ei tohi Kremli meelest olla ei USA, Euroopa Liit ega veel vähem Türgi või Iraan. Moskva aktiivsus näitab nende elulist huvi olla Lõuna-Kaukaasia strateegilise tasakaalu peamõjutaja.

Arvamuslugu ilmus postimees.ee arvamusrubriigis 06.04.2016.