ÜHTSE EUROOPA SUUR OLELUSVÕITLUS

Vaevalt jõudis Euroopa hakata toibuma Brexitist, kui Prantsusmaa rahvuspüha lõppes kogu maailma raputanud järjekordse islamistide veretööga. Ja nagu olnuks sellest veel vähe – enam kui kakssada inimelu nõudnud kummaline riigipöördekatse NATO liikmesriigis Türgis pani paljusid meist tahtmatult küsima – mis selle ilmaga ikka lahti on?

Seejuures on ju värskete uudiste taustal jätkuvalt käimas sõjad Süürias ja Ukrainas, rändesurve Euroopale lõunast on endiselt aktuaalne, Hiina kasvatab pingeid Lõuna-Hiina merel  ning Põhja-Korea liider mängib (tuuma)rakettidega.

Tegelikult on asjad liigestest lahti juba ammu. Igapäevases uudisvoos jääb suuremate hoovuste sügavus sageli tajumata. Online telegraaf on lihtsalt kogu aeg punases, sest uudised kunagi ei maga.

Aga paneme korraks aja seisma. Tõuseme moodsa drooni kombel uue nurga alla ja püüame teha stoppkaadri. Avanev pilt ei ole kena. Kohati päris muserdav, kui närvid läbi. Ja ühtegi lihtsat lahendust pole, ükskõik kui raevukalt ka populistid ei pasundaks.

Maailma suur muutumine, sealhulgas ka meie sõprusruumi (Euroopa Liit ja NATO) sees ja naabruses toimuv, on seadnud juba mõnda aega tagasi üles küsimuse – kas senine sõna- ja märgisüsteem rahvusvahelises õiguses peegeldab ikkagi adekvaatselt jõuvahekordade nihkumist ning kas see tagab väljakutsetega hakkamasaamist ilma, et me ei vajuks kas sisepoliitiliste või sõjaliste konfliktide keerisesse?

Alustan Euroopa Liidust ja meie ühiskodu tulevikust, sest siin on peidus vastused paljudele väga tõsistele väljakutsetele. Meil on korraga üleval sellised suured teemad nagu Euroopa Liidu tulevik Brexiti valguses, rändekriisi ja islamistliku äärmusideoloogia ohjamine, Venemaa agressiivsuse  tõrjumine, tugevate ja suunda näitavate demokraatlike liidrite (mitte segi ajada kõva käe ihalusega) vähesus ning nüüd ka otsa veel segadusterägastik Türgis. Kõik need tegurid viitavad paratamatult  tõsistele Euroopa Liidu olelust ja eksistentsi puudutavatele küsimustele.

Kuigi Brexiti järel on mitmed arvamusuuringud näidanud, et toetus Euroopa Liidule on rahva seas tõusnud, võib see esmareaktsioon kiirelt hajuda. Brexiti põhjused ei peitu ju üksnes brittide saarementaliteedis ega ka kampaaniavaledele andumises, vaid ikka suuresti ühtse Euroopa identiteedi nõrkuses. Inimesed ei seosta ennast demokraatlikust vastutusest prii Brüsseliga selle laiemas tähenduses ning näevad, et näiteks rändekriisi või ka islamiterrorismi ohjamisel on Euroopa Liit olnud näiliselt jõuetu.

Selline segadus ja turvatunde riive pole ju üksnes tunnetatav Suurbritannia valijate meeltes, vaid on osa sisepoliitilisest debatist enamikes Euroopa Liidu liikmesriikides. Ka meil Eestis.  Tõsi, Eesti jaoks on siiski meie tuleviku ja ühtse Euroopa idee parimaks sidujaks arusaam, et üksi jäädes ning sõprusruumi lagunedes satuksime väga keerulisse olukorda. See peaks survestama meid eriti täna olema aktiivsed oma nägemuse pakkumisel taaskäivitunud Euroopa Liidu tulevikudebatis, sest juba eeloleva sügise hakul  peaksid valitsusjuhid Bratislavas nendel teemadel mõtteid vahetama.

Eesti valitsus peaks Euroopa Liidu eesistumisele või selle tehnilistele üksikasjadele keskendumise asemel pakkuma meie avalikus ruumis debatiks oma nägemuse, kuidas suurte ja kohati eksistentsiaalsete väljakutsete keskkonnas võiks Euroopa identiteeti rahva seas tugevdada ning millised reformid peaks Euroopa Liit ise olema suuteline läbi viima.

Kosmeetikast ei pruugi täna enam piisata. Eelseisvad valimised Prantsusmaal, Hollandis ja Saksamaal ei lähe kindlasti mööda Euroopa teemadest. Populistid üritavad rahva seas valitsevat segadust oma huvides ära kasutada. See aga lõhestab veelgi ühiskondi ning muudab ühise Euroopa identiteedi hapramaks.

Muidugi võiks küsida, mis üldse on 21. sajandi ühtse Euroopa idee ja identiteet? Eriti ajal, kui natsionalistlikud meeleolud on tõusuteel. Tegelikult ei ole see siiski tuumateadus ning juba üksnes Euroopa enda ajalugu näitab, et ühinemissoov ja vajadus teineteise toetuse järele on meid saatnud väga pika aja jooksul. Siin me räägime vähemalt tuhandest aastast.

Tänasega võrreldavaid väljakutseid on Euroopa loos varemgi ette tulnud. Suurim katastroof - Teine maailmasõda pani lõpuks aluse kaasaegse ühise Euroopa kujunemisele. Seejuures eriti Põhja- ja Ida-Euroopa riikide liitumine läinud sajandi lõpul ja uue algul tähistas ajaloolist ja esmakordset Euroopa ühinemist, mis muutis Euroopa Liidu maailmapoliitika ja –majanduse väga oluliseks mõjutajaks.

Jagatud arusaam, et vaid koos ja ühise jõuna on Euroopa paremini hakkamasaav, ei ole kuhugi kadunud. Just see on tugevaim alusmüür, millele ka täna toetuda ning tulevikku ehitada. Euroopa ühtsust ja sisemist toimet ohustavad välistegurid on kõik piiriülesed, kus koostöö riikide vahel on möödapääsmatu.

Nice’i ohvriterohke terrorirünnak, mis kahjuks puudutas ka meid Eestis vahetumalt kui ükski varasem sarnastest,  ei ole ju üksnes Prantsusmaa mure. Loomulikult on riikide sisemised sotsiaalsed ja poliitilised tegurid olulised mõistmaks, miks toimub erinevates ühiskonnakihtides radikaliseerumine ning vägivallale kui lahendusele andumine.

Islamiäärmuslus ei ole kaugeltki uus nähtus ning seda üha enam taastootev ideoloogia levib internetiajastul kui kulutuli. Juba 1970ndate aastate lõpust on see ideoloogia leidnud nii organisatsioonipõhiseid (al Qaeda, Islamiriik ja teised) kui üksikjärgijaid. Võitlus vägivaldse ideoloogiaga on alati väga keeruline ja aeganõudev, kusjuures seda lõplikult välja juurida pole võimalik.

Islamiriigi kui organisatsiooni tegevuse piiramine ja hävitamine, kui seda õnnestuks rahvusvahelisel koalitsioonil (sealhulgas islamiusulised riigid) saavutada, ei ole probleemi lahendus. Nagu ei olnud selleks Osama bin Ladeni kõrvaldamine al Qaeda juhipositsioonilt.

Allikad äärmusideoloogia püsimiseks ja levikuks peituvad Lähis-Ida autoritaarsetes süsteemides, sektantlikus vägivallas, demograafilistes tegurites, noore põlvkonna vähestes valikuvabadustes, eriteenistuste mängulustis ning konfliktispiraalis, mis laiendab leppimatuid lõhesid ühsikonnas.

See kõik viitab paratamatult asjaolule, et Euroopa lähinaabrus jääb veel pikaks ajaks ebastabiilsuse allikaks. See omakorda pigem kasvatab terroriohtu ka meie kontinendil, sest islamikogukonna kehvapoolne integreeritus mitmetes Euroopa riikides loob pidevalt eeldusi fanaatilisteks “kangelastegudeks”.

Poliitiline või ideoloogiline terror on olnud paraku pika aja jooksul Euroopa arengu lahutamatu osa. Isegi Prantsuse revolutsioon ei saanud selleta hakkama. Samas on islamiterrorism siiski palju väljakutsuvam, kui IRA (Põhja-Iiri) või ETA (Baski) kunagi olid.

Euroopa ei ole samas kaitsetu. Tegelikult on eriteenistused suutnud kordades rohkem ära hoida terrorirünnakuid ning riikide vahel on luurekoostöö pidevalt paranenud. Kui siia lisada oluliselt suurem tähelepanu Euroopa välispiiride kontrolli tõhustamisele, siis ei ole perspektiiv sugugi halb.

Sisemine avatus ja ühtsus on need märksõnad, mis peaksid Euroopas toimima ka kõige keerulisematel aegadel. Euroopa Liit pole mingi projekt, vaid saatus. Rahu ja stabiilsus on meie kõigi ühine soov ning just sellepärast on ka Euroopa rahvaste ja riikide liidul ees jätkuvalt suur tulevik. Selle kindlustamiseks tuleb lihtsalt olla julge otsustaja ning ning mitte allaandja.

Arvamuslugu ilmus 18.07.16 ajalehes Postimees.