KUIDAS EESTI VÕIKS PAREMINI KAUBELDA?

Eesti on üks avatuma majandusega riike maailmas. Me kaupleme enam kui 170 riigiga, käime viisavabalt 165 riigis ja meie väliskaubanduse käive on üle 150 protsendi SKPst. Ekspordi edukusest sõltub seejuures vähemalt 300 000 töökohta, mis teeb väliskaubandusest Eesti inimeste heaolu olulise mõjutaja. See on väikeriigi jaoks päris hea tulemus, kuid saab veelgi paremini. Selleks on vaja selgemat poliitilist juhtimist ja ühiseid eesmärke.

Viimastel aastatel on Eestis märgata kahte trendi. Samal ajal, kui väliskaubanduse käive lööb rekordeid, väheneb meie ekspordi ühiku hind. Kui alates 2010. aastast on ekspordiühiku lisandväärtus kasvanud Eestis 6,6 protsenti, siis samal ajal on näiteks Euroopa Liidu keskmine näitaja tõusnud 11,4 protsenti. Vahe Euroopa Liidu keskmisega on suurenenud meie kahjuks viimased neli aastat. Kui siia lisada kasvavad sisendihinnad ja tööjõu kulude kasv, siis on meie ekspordisektori rahvusvaheline konkurentsivõime paraku vähenemas.

Ettevõtjad ise tunnistavad, et neil napib edukamaks eksportimiseks kogemusi ja kontaktvõrgustikku rahvusvaheliseks turunduseks ja müügiks. Lisandväärtuse kasvu tagaks aga väärtusahelal kõrgemale keskendumine. Eestis on ekspordis jätkuvalt põhirõhk tootmisel, vähem aga innovatsioonil, disainil ja müügil.

Teiseks miinustrendiks on otseste välisinvesteeringute püsiv madalseis. Eesti Panga andmetel on alates taasiseseisvumisest meile tehtud välisinvesteeringuid umbes 20 miljardi euro ulatuses. Kriisieelsetel aastatel oli Eesti välisinvesteeringute näitaja poolest inimese kohta maailmas esirinnas. Täna meil nii hästi enam ei lähe.

Viimastel aastatel on Eesti võimekus otseseid välisinvesteeringuid meelitada oluliselt vähenenud. Kriisijärgsetel aastatel oleme suutnud Eestisse tuua uusi investeeringuid langevas tempos suhtena SKPsse. 2016. aastal oli see näitaja vaid 1% SKPst. Samal ajal oli meie keskmine võimekus vahemikus 2003-2009 üle 5% SKPst aastas.

Välisinvesteeringuid piirab eeskätt tööjõu vähesus, energia kõrge hind ja vähene paindlikkus investoritele niinimetatud rätsepalahenduste pakkumisel. Arvatust väiksemat rolli mängib Eesti julgeolekukeskkond, kuid selle mõju ei tohi samas ka alahinnata.

Eelnevat arvestades on oluline rõhutada, et kogu maailmamajandus on eriti kriisijärgselt muutunud üha konkurentsitihedamaks ning innovatsiooni ja uute tehnoloogiate võidukäik muudab tuntavalt nii töö kui tootmise põhialuseid. Seetõttu on just praegu õige hetk küsida, mida saaks Eesti eeskätt poliitilisel tasandil muuta, et riigi edukusele nii suurt mõju avaldavas sektoris võiksime olla tänasest märgatavalt ambitsioonikamad ja edukamad.

Läinud aasta detsembri lõpul ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri Urve Palo poolt allkirjastatud Äridiplomaatia strateegias tõdetakse, et “oluliseks arenguvõimaluseks on välisturgudega tegelevate ametkondade suurem omavaheline koordinatsioon ja keskse vastutaja määramine. See tähendab, et puudu on olnud selgelt defineeritud ja mõõdetav eesmärk, samuti tuleks täpselt fikseerida raamistik, mis neid seatud eesmärke kõige paremini aitavad realiseerida, see tähendab missugune oleks optimaalne äridiplomaatiat teostavate organisatsioonide omavaheline koordinatsioon ja rollijaotus”.

Täpselt samale seisukohale on jõudnud ka Riigikogu väliskomisjon, kes viimase aasta jooksul viis läbi kuulamised Eesti väliskaubanduse ja rahvusvahelise konkurentsivõime kitsaskohtade selgitamiseks. Lisaks poliitilise vastutaja puudumisele on strateegiline visioon olnud hägus või muutlik (mõtleme kasvõi valitsuse otsustamatusele seoses Dubai EXPO-l osalemise või mitteosalemisega), väliskaubanduses osalevate üksuste (EAS, välisministeerium, MKM jt) eesmärgid erinevad ning infokorje ei jõua poliitilise otsustustasandini. 

Milline oleks siin lahendus? Äridiplomaatia strateegia pakub välja konkreetsed eesmärgid (välisinvesteeringud tasemele 3% SKPst ja ekspordi lisandväärtuse ennaktempos kasv   võrreldes Euroopa Liidu keskmisega) ning peaministri juures asuva majandusaregnu komisjoni tööpõhimõtte, kuid jätab vastuseta peamise puuduse – poliitilise vastutaja ja täpsema rollijaotuse.

Eesti peaks siin mitte jalgratast leiutama, vaid järgima maailmakaubanduses edukate ja meile sarnaste riikide kogemust. Tooksin siin esile näiteks Hollandi (maailma 8. kaubandusriik), Belgia, Soome, Rootsi. Kõigis nendes riikides on väliskaubanduse eest peavastutajaks välisministeerium, kus lisaks välisministrile on ametis ka väliskaubanduse eest vastutav minister. Sama mudel sobiks hästi ka Eestile.

Praegu on Eesti olukorras, kus ekspordihuvide ja välisinvesteeringute meelitamise eest ei vastuta valitsuses oma põhitöös otseselt mitte keegi. Nii pole imestada, et eesmärkide ja rollijaotuste koordineerimine mitme ministeeriumi ja ametkonna vahel on ebatõhus. Samas on tegemist riigile strateegilise tähtsusega valdkonnaga, kus peab toimima pidev poliitiline juhtimine ja professionaalne ametkondlik tugiteenus.

Sarnaselt Hollandile või Soomele võiks väliskaubandusminister meil vastutada ka arengukoostöö eest. Need on mõlemad väga olulised ja sageli teineteisega kattuvad suunad meie välispoliitikas. Selline samm tugevdaks ja motiveeriks laiemalt meie välisteenistust ja  survestaks välisesinduste võrgustikku senisest tulemuslikumalt rakendama Eesti majandushuvide kaitsmisele.

Äridiplomaatia strateegia nendib õigustatult, et “pikemas perspektiivis on vajalik äridiplomaatiale suunatud ressursside suurendamine nii täiendavate inimeste kui rahaliste vahendite näol”. Tegelikult on see möödapääsmatu juba praegu, sest näiteks EASi välisesindused elavad üksnes tänu Euroopa Liidu abivahenditele. Need rahad on aga peagi vähenemas või koguni otsa lõppemas. Siit tõusetub veel ka küsimus, kas EASi välistegevusega seotud üksused võiks hoopiski eraldada näiteks omaette väliskaubandusagentuuriks.

Uus ja selgem rollijaotus Eesti kaubandushuvide edendamisel võimaldaks paremini planeerida kogu tegevusahelat rahvusvahelisest kaubanduslepete maailmast kuni tinglikult TEAM ESTONIA üksiksammudeni välja.

Arvamuslugu ilmus ajalehes Postimees, 16.01.18