KAS VABA (INFO)ÜHISKOND TEKITAB LIIDRIKRIISI

Miks on läänemaailmas üha vähem inspireerivaid poliitikuid ning tõeliselt suuri liidreid? Kas praegu on üldse võimalik uute de Gaulle’ide, Adenauerite, Reaganite või Churchillide esiletõus? Või on uued liidrid nähtamatud, kes juhivad pigem ise tagaplaanile jäädes? Või saavad nad tekkida üksnes suurte ühiskondlike raputuste ajel? Kas see on üksnes ajastu iseärasus või laiemalt liberaalse demokraatia kriis?

Maailmas on ennegi olnud suuri ja esmalt harjumatuid muutusi demokraatia arengus. Üheks selliseks oli näiteks naistele hääleõiguse andmine. Kui Eestis hakkas naiste üleüldine hääleõigus kehtima juba 1917. aastal, siis näiteks demokraatia hällis Kreekas jõuti selleni 1952. aastal ja maailma ühes edukamas riigis Šveitsis alles 1971. aastal.

Naiste emantsipeerumine mõjutas kindlasti nii Henri Bergsoni kui Karl Popperit, kes läinud sajandi keskel kirjutasid oma filosoofilistes töödes lahti avatud ühiskonna põhiteesid. Bergson jõudis avatud ühsikonna termini käibele tuua vahetult enne Hitleri võimuletõusu, Popper pani oma tööle punkti juba II maailmasõja lõpuaastal.  

Huvitav oleks teada, kas ja kui palju oleks näiteks Popper oma mõtteid kohandanud või laiendanud teadmises, et avatud ühiskond omab sellisel määral juurdepääsu informatsioonile nagu see on praegu meie tegelikkus. Informatsioon on alati olnud suur võimu allikas, eriti nende käes, kes seda valdavad.

Vaid neli aastat pärast Popperi suurteose ilmumist jõudis poelettidele kohe ka Geroge Orwelli legendaarne “1984”. Kui Orwelli düstoopias omasid vaid vähesed ligipääsu informatsioonile, siis praeguses üha horisontaalsemaks ja võrdsemaks muutuvas ühiskonnapildis on kodanikud ise mitte ainult info tarbijad, vaid ka uue informatsiooni massilised loojad. Mitte kunagi varem pole informatsioonil olnud korraga nii palju omanikke.

Toon näiteks mõned kõnekad numbrid. Internetis leitavast informatsioonist on koguni 90 protsenti loodud 2016. aastal või hiljem. Kui paari aasta eest loodi kokku 44 miljardit gigabaiti uut informatsiooni, siis näiteks 2025. aastal on netti paisatava uue info kogus vähemalt kümme korda suurem.

Informatsioon mitte ainult ei talletu, vaid seda kasutatakse, loetakse ja jagatakse silmapilkselt ja massiliselt. 2017. aastal tehti näiteks Twitteris üle maailma 455 000 sissekannet minutis. Youtube’is jälgiti samal ajal enam kui 4 miljonit videot minutis. Instagramis seati minutis üles 46 miljonit fotot. Facebookis laaditi üles enam kui pool miljonit kommentaari minutis. Google’is teostatakse enam kui 3,6 miljonit otsingut minutis. Iga päev saadeti enam kui 21 miljardit tekstisõnumit. Ja need numbrid on pidevas ja kiires kasvutrendis.

Kui siia lisada ööpäevaringne katkematu uudistevoog, siis on mõistetav, et paljud, sealhulgas poliitikud, on kõige selle peale lihtsalt paralüseeritud. Need, kelles sotsiaalmeedia tekitab võõristust või ebameeldivust, on vabatahtlikult loobunud mõjusast meediakanali kasutamisest. Paljud jällegi astuvad sageli tähelepanu võitmiseks hea maitse piirist üle (any publicity is NOT good publicity).

Poliitikute tegevus on detailideni avalikkuse ette toodud ja inimesed ei karda õigustatult väiksemalegi eksisammule tähelepanu juhtida. Piisab, kui ühe poliitiku korruptiivsus, silmakirjalikkus või asjatundmatus avalikuks tuleb, pihta saab ka teiste poliitikute usaldusväärsus. Tulemuseks on lihtsaid lahendusi pakkuvate populistlike jõudude esilekerkimine, mis omakorda killustab stabiilse valitsuse teket. Mõelgem kasvõi eelmisel aastal toimunud suurtele valimistele Hollandis, Saksamaal, Austrias või Tšehhis.

Üldiselt on arvatud, et heaks liidriks olemise eelduseks on strateegiline mõtlemine, valmisolek seista vahetult silmitsi probleemidega, julgus pakkuda riskantseid lahendusi ja võimekus veenda teisi vajaduses muudatusi teha. Poliitilise liidri lahutamatuks osaks on karismaatilisus, väärikus, aga ka ausus ja kompetentsus. See on tänases maailmas keeruline kombinatsioon, mis näib olevat justkui väljasuremise äärel.

Poliitilise kapitali kogumine, autoriteedi saavutamine ja selle hoidmine on avatud infoühiskonnas võimalikule tulevasele liidrile väga raske ülesanne. Eksimusruumi peaaegu pole. Valijad võivad eksimused teinekord andestada ja unustada, kuid konkurendid ei jäta midagi maha.

Veidi kergem on nende põli, kes on parlamentaarsetes riikides esindusrollis. Sauli Niinistö võit Soome presidendivalimistel 28. jaanuaril on sama kindel kui Vladimir Putini jätkamine Venemaa riigipeana. Enam kui 70-protsendiline toetus on demokraatlikes riikides harvanähtav saavutus. Aga millega on siis Niinistö hakkama saanud, et rahvas teda nii kõrgelt hindab? Kas ainult sellega, et on tema ise ja sisendab ühiskonnale alalhoidlikkust?

Sellise toetusega võiks Sauli Niinistö oma teisel valitsemisajal suhtuda julgemalt oma liidripositsiooni. Ta ei pea mõtlema järgmistele valimistele, vaid järgmistele põlvkondadele. Rahvusvaheliste suhete vanameister Henry Kissinger on sõnastanud oma nägemuse edukast liidrist – juhi roll on viia inimesed sealt, kus nad on, sinna, kus nad pole varem olnud. Ümbersõnastatult võiks üks soovitusi olla – Niinistö võiks oma rahvale lõpuks öelda: Soome koht on NATOs.

Lääne ühiskonnad pole kaugeltki valmis ega ajalugu lõppenud. Ei ole lõppenud ka liidrite ajastu – see ei lõpe kunagi. Briti juurtega USA motivatsioonikõneleja ja turunduskonsultant Simon Sinek on oma kuulsas TEDx esinemises (leitav ka Edasi.org arhiivist) tabavalt märkinud, et täna ei huvita kedagi poliitikute lubadused või tüdimuseni sotsiaalmeedias kajastatavad “12 sammu” millegi saavutamiseks. See jääb tühjaks kõminaks, kui sellele ei eelne ega kaasne liidri mõõtu jutt sellest, miks midagi üldse tegema peaks ja kuidas selle eesmärgi saavutamine võimalik oleks.

Kaasaegse avatud maailma liider peab uskuma eeskätt iseendasse ja oma visiooni. Samas peab tal olema suurepärane oskus teisi kuulata, lõputut informatsioonitulva analüüsida ja läbi ühisosa leidmise panna järgijaid nõustuma suurte muutustega.

Kui lugeda näiteks Emmanuel Macroni visiooniraamatut “Revolutsioon” (ilmus novembris 2016), siis võib leida teatud märke just sellisest liidrist, kes võiks passida raske ülesande sooritamiseks. Prantslased uskusid tema tulevikukirjeldust ja andsid Macronile võimaluse. See on omamoodi teenäitaja uue ajastu liidritele.

Kolumn ilmus veebiväljaandes Edasi.org