MUREPILVED EUROOPA KOHAL TIHENEVAD

Lõppev nädal tõi kogu Euroopa Liidule halva uudise. Nagu neid veel vähe oleks. Hollandis toimunud referendum lükkas nõuandvalt tagasi ühenduse assotsieerumisleppe Ukrainaga. See pole mitte üksnes tõsine tagasilöök Ukraina püüdlustele lõimuda Euroopa õigusruumiga, vaid annab  ka enesekindlat hoogu euroskeptikutele ja Euroopa Liidu lagunemist soovivatele kolmandatele jõududele.

Kolmapäeval peetud referendumil osales vaevalt kolmandik Hollandi hääleõiguslikest kodanikest, kuid see oli piisav, et küsitlus õnnestunuks lugeda. Vaja oli kõigest 30 protsendi hääletajate osalus. Nendest 61 protsenti ütlesid “ei” ning 38 olid poolt esitatud küsimusele Euroopa Liidu ja Ukraina leppest.

Hollandi tipp-populist Geert Wilders jõudis juba referendumi tulemuste põhjal kuulutada Euroopa Liidu lõpu algust. Briti ajakirjandus võttis kiiresti kommenteerida hollandlaste “ei” mõju 23. juunil toimuvale Suurbritannia referendumile Euroopa Liitu jäämise üle.  Pole imestada, et Holland andis kõvasti tuge nendele brittidele, kes on valmis suve hakul Euroopa Liidule omakorda “ei” ütlema.

Pole mingit kahtlust, et nende uudiste najal rõõmustavad mitte üksnes lihtsaid lahendusi, antud juhul Euroopa Liidu lagunemist nõutavad eurpskeptikutest populistlikud jõud, vaid ka näiteks Venemaa, kelle üheks strateegiliseks eesmärgiks on läänemaailma ühtsuse lõhkumine. Eriti paradoksaalne on see olukorras, kuna ligi 200 Hollandi kodaniku mõrvamises 2014. aasta juulis Ida-Ukraina kohal on süü asetatud just Venemaale.

Me ei tea täna, kui mõjusa doominoefekti Hollandi referendum käivitas, kuid selge on see, et eelolevatel kuudel murepilved Euroopa kohal üksnes tihenevad. Seejuures kujuneb võtmetähendusega sündmuseks juba mainitud Euroopa Liidu referendum Suurbritannias. Kui ka seal peaks Euroopa saama tagasilöögi, siis on Euroopa Liit langemas oma ajaloo suurimasse kriisi.

Eestile tähendaks see kriis väga tõsist lööki meie julgeolekule. Eksivad need, kes arvavad, et murenev Euroopa Liit ei mõjutaks ühtsust NATOs või jätaks Venemaa üksnes pealtvaatajaks. Pigem vastupidi. Siis surve üksnes suureneks ning kõige enam oleks kaotada just meil.

Pole kahtlust, et kriisi ärahoidmiseks tuleb Euroopa Liidu ühtsuse nimel väga palju tööd teha. Mitte pimesi, vaid targalt ja vajadusel Euroopa Liidu kitsaskohti muutes. Üksnes deklaratsioonidest ei piisa. Rahva poolehoiu tagasivõitmiseks Euroopa ideele tuleb rääkida probleemidest nii nagu need meile kõigile paistavad ning pakkuda lahendusi, mis on arusaadavad ja ka töötavad. Euroopa Liit peab olema võimeline reageerima sisemisele kriitikale viisil, mis aitab säilitada nii olulise tähendusega ühtsuse aga ka rahvusvahelise konkurentsivõime.

Hollandi referendum lubab teha veel teisegi olulise järelduse. See näitab suurepäraselt, kuidas rahvaalgatust on võimalik kasutada demokraatia  väänamiseks. Ma olen enam kui kindel, et absoluutne enamik hääletanutest ei mõelnud niivõrd küsimuse sisu peale, kuivõrd kasutas seeläbi võimalust anda sisepoliitiline löök oma riigi valitsuse vastu. See on kui bumerang, mis virutab valusalt ja ettearvamatult ning võib heade kavatsuste asemel tekitada sügava ja raskesti lahendatava kriisi.