Marko Mihkelsoni blogi

Pronkssõduri saaga on teinud Eestist kaks korda vihatuma riigi Venemaa avalikkusele kui seda on Ameerika Ühendriigid. Levada Keskuse avaldatud traditsiooniline Venemaa vaenlaste ja sõprade nimekiri pole üllatav, kuigi peaks panema meidki järele mõtlema . Koguni 60 protsenti venemaalastest peab oma riigi suurimaks vaenlaseks Eestit. Kui möödunud aastal jagas Eesti koos Ukrainaga vaenlaste nimekirjas 5.-6. kohta, siis tänaseks on meie kuvand venelaste seas absoluutselt negatiivseim. See ületab peaaegu kahekordselt USA vaenlaskuvandi. Et oleks kohe selgem: Venemaa vaenalste TOP-10 on järgmine: Eesti, Gruusia, Läti, USA, Leedu, Ukraina, Poola, Afganistan, Iraak ja Iraan. Venemaa sõprade TOP-10 on: Kasahstan, Valgevene, Saksamaa, Hiina, Armeenia, India, Ukraina, Prantsusmaa, Bulgaaria ja Turkmeenia. Eesti esiletõus pole mingi üllatus. Arvestades, et küsitlus viidi läbi 11.-14. mail, siis võib 60 protsenti isegi keskpäraseks pidada. Küll aga näitab see number, et pronksiöö sündmused on puu...

Läti parlamendi poolt täna riigi uueks presidendiks valitud Riia ortopeediakeskuse juht Valdis Zatlers võib olla küll hea arst, kuid rahvusvahelises poliitikas jääb ta selgelt oma Eesti kolleegi varju. Nüüdsest võib kindlalt väita, et president Freiberga lahkumisega on Balti riikide ja laiemalt Kesk- ja Ida-Euroopa (ja miks mitte otsati ka Põhjala) nimekamaks esindajaks ja kõneisikuks kujunemas Toomas Hendrik Ilves. See on suur välispoliitiline võimekus, mida ühel väikeriigil oleks patt mitte ära kasutada kõige paremal viisil. Loomulikult teab Kadrioru peremees seda kõike ise suurepäraselt. Läti parlamendi kiituseks tuleb siiski öelda, et president suudeti valida ilma suurema kära ja lehmakauplemiseta. Koalitsioon näitas oma püsivust ja ka otsustavust saada kiiresti lahti president Freiberga survest. Iseasi on, kas selle sammuga ikka suudetakse peatada erakondade suurrahastajate skandaalide ja poliitiliste segaduste süvenemist.

Eile Permi lähedal Dedkovo sanatooriumis alanud ja täna lõppenud Euroopa Liidu 20 liikmesmaa ja Venemaa parlamendiesindajate ümarlaud peegeldas ilmekalt valdavat ning isegi kasvavat jahedust Brüsseli ja Moskva suhetes. Juba mõne kuu eest kokkukutsutud kohtumise peateemaks pidi olema uue partnerlus- ja koostööleppe arutelu. Ometi lükkus Samaara tippkohtumisega kõneluste algus edasi ning seepärast oli ka Permi ümarlaual käsitlusel EL ja Venemaa suhete üldine seis. Ümarlaua ühe peakõnedest pidas Riigiduuma väliskomisjoni esimees Konstantin Kossatšjov. Ta ei varjanud, et ELi ja Venemaa suhted on sisuliselt kriisis, kuigi mitte lootusetus kriisis. Kossatšjov, nagu ka mitmed teised tema kolleegid, hurjutasid eurooplasi ülinegatiivse hoiaku pärast Venemaasse. See olevat hullem kui Nõukogude Liidu aegadel. Enam kui 60 protsenti venemaalastest ei tunneta ennast eurooplastena ja 45 protsenti näevad selles koguni ohtu Venemaale. Miks, küsis Kossatšjov ja andis sellele siis vastuse. Aga sellepäras...

Seda sõna otseses mõttes. Kirjutan neid ridu veel Tallinna lennujaamas, kuid läbi Praha ja Moskva peaks minu tänane reis lõppema Permis. Venemaa parlamendi väliskomisjon on sinna homseks kokku kutsunud ümarlaua, kus Euroopa Liidu liikmesriikide parlamentide, Euroopa Parlamendi ja Vene Riigiduuma esindajad peaksid arutlema Venemaa ja Euroopa Liidu uue partnerlus- ja koostööleppe üle. Päris huvitav on näha, mida siis Venemaa esindajad (kohal peaks olema ka presidendi nõunik Euroopa küsimustes Sergei Jastrzhembski) arvavad dokumendist, mille üle pole ju ametlikult veel kõnelusi alustatudki. Samas on päris hea võimalus kontrollida Eesti ja Venemaa suhete temperatuuri. Nii Permis kui teisipäeval tagasiteel Moskvas peaks mul olema terve rida kohtumisi, et mõista, mida siis ikkagi Venemaal asjade edasisest käekäigust arvatakse. Loodan nendest kohtumistest kiirelt ka siin ülevaate anda.

Viimastel päevadel oleme harjunud mõttega, et meie selja taga on kogu Euroopa ja laiemalt läänemaailm. Otsati on see õige. Ka Austria näitas äsja president Putinit võõrustades, et kunagi Moskva poolt pealesurutud finlandiseerumine on jäänud eelmisesse sajandisse. Euroopa on jõuliselt demonstreerinud oma ühtsust. Kuid kas see pole liiga ilus, et olla tõsi? Tagasilennul Pariisist (muide Estonian Airi lendu teenendas mingi Rumeenia charterkompanii!? - EA ei tee endiselt au meile, nagu kirjutasin siinsamas varem) võtsin täna (so neljapäev) nagu ikka lugeda International Herald Tribune'i. Seekordse põhiarvamusloo autoriks oli analüütik Anatol Lieven , kes püüab oma kirjatükis veenda, et Eesti ja Läti on parajad probleemid Euroopa Liidu ja Venemaa suhetes. Eriti sesosas, kuidas me ikkagi suhtume siinsetesse venelastesse. Lieven, kes pole tegelikult kunagi hiilanud erilise Balti-armastusega, laseb rahulikult manada pildil, et Eesti valitsuse hiljutised sammud monumendi teisaldamisel olid ...

Kohe kuidagi ei saa ei üle ega ümber Venemaast. Kuigi võiks ju arvata näiteks sellest, kas Liibanon on uue kodusõja lävel või mitte ning mida võiks endaga kaasa tuua Iraani presidendi külaskäik Minskisse. Ometi tõmbab vähemalt hetkel minu tähelepanu rohkem Venemaa välisministeeriumi kodulehel täna avaldatud minister Sergei Lavrovi artikkel "Globaalse poliitika tänane ja homne päev: vaade Moskvast" . Tegemist on sisuliselt jätkuga sellele jõulisemale Vene välispoliitilisele liinile, millele pani aluse president Putin oma veebruarikuises Müncheni kõnes. Lavrov viitab viimasele korduvalt, rõhutades koguni, et selle kõnega märgiti ära "vabaduse territoorium (loe: Venemaa) - arvamus- ja sõnavabadus rahvusvahelistes suhetes". Ehk siis teiste sõnadega, kui Lavrov ütleb, et Venemaa on saavutanud rahvusvahelise iseseisvuse - siis ennekõike mõtleb ta iseseisvumist Lääne, eeskätt Ameerika Ühendriikide diktaadi alt. Jutu läbivaks mõtteks on, et maailma julgeolekupilt muutub ...

Eile õhtul alanud ja täna ametliku osaga jätkunud ning lõppenud Venemaa ja Euroopa Liidu järjekordne tippkohtumine leidis aset Samaara lähedases sanatooriumis. Kui inglastele tähendab viimane sõna rohkem hullumaja, siis meile taastusravi. Venelastele aga ehk isegi rohkem parajat paika puhkuseks. Euroopa Liidu ja Venemaa suhted on jõudnud sellisesse seisu, et paras sanatoorne kuur kuluks ära küll. Ükskõik, kuidas siis võtta ja tõlgendada. Külma sõja järgsel ajal pole Moskva ja Brüsseli vahel olnud sedavõrd palju pingeid ja lahendamata teemasid kui nüüd. Kui mõni aasta tagasi oli Euroopa Liidu ja Venemaa suhete lahendamata asjade kaustas 24 lehekülje jagu teemasid, siis tänaseks on see maht kasvanud juba 36 leheküljele. Vaatamata ilusatele sõnadele, Samaara kohtumine ei vähendanud, vaid pigem kasvatas seda loetelu. Selleks on otsati päris palju põhjust. Teravust ja vastandumist toidavad teemad nagu Kosovo staatuse küsimus, Iraani tuumaproblemaatika, Venemaa hiljutine otsus külmutada osal...

Kaks päeva kohtumisi Euroopa kolleegidega Berliinis andsid nii mõnegi huvitava vihje Euroopa Liidu lähitulevikule kui ka sellele, kuidas meie partnerid ikkagi näevad hiljutisi sündmusi Eestis ning tervikuna suhteid Venemaaga. Üldiselt näib nii, et jagatud arvamusena on absoluutne enamik liikmesmaade parlamendiesindajatest veendunud põhiseadusliku lepingu (PSL) uuendatud versiooni kiire heakskiidu vajadusest. Seega on tõenäoline, et pisut enam kui kuu aja pärast jõuavad liikmesmaade valitsusjuhid ülemkogul kokkuleppele institutsionaalse reformi teekaardis. Loodetavasti saab juba täna paljugi selgemaks, kui ametisse asuv Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy teeb oma esimese välissõidu Berliini. Kui Prantsusmaa ja Holland näivad olevat valmis edasi liikuma, siis ehk suurimad mured on Suurbritannia ja Poolaga. Eriti ilmselt poolakate jäigavõitu läbirääkimistaktikale viidates andis Bundestagi spiiker Norbert Lammert oma üleeilses õhtusöögikõnes otsesõnu märku, et kui PSLi osas tekib proble...

Kes eile õhtul viitsis vaadata Eurovisiooni häältelugemist, veendus ise, et kunagisest Euroopa laulufestivalist (olgugi et ülimalt keskpärasest) on järel vaid hale geopoliitiline etendus. Eurovisioonist on saanud sisuliselt Sopoti lauluvõistlus. Soomlased tegid, mis suutsid, kuid kehtiva häältelugemissüsteemiga pole füüsiliselt võimalik mingit muud tulemust ka loota. Jah, võidakse ju vastu vaielda, et eelmisel aastal võidutsesid soomlased ja meiegi või lätlaste mitte väga kauges minevikus saavutatud võit räägiks justkui teist keelt. Kuid need kipuvad olema pigem erandid, kui reeglid. Kui vaadata kasvõi korraks kaardile ning mõelda ajaloole, siis on paratamatus, et kehtiva hääletussüsteemi jätkumise korral võivad Lääne-Euroopa riigids loobuda unistamast kunagi veel Eurovisiooni võita. Lihtsalt Ida-Euroopas on riike ja seeläbi naabreid rohkem. Punasteks laternateks jäid Prantsusmaa, Suurbritannia ja Iirimaa. Ka kinnitas eilne õhtu, et hääletajate hulgas kipuvad aktiivsemad olema just imm...

Tony Blairi kauaoodatud otsus lahkuda peaministri kohalt võib loodetud verevahetuse asemel anda brittidele hoopiski ajutise tagasilöögi. Tõenäoliselt Blairi mantlipärijaks saava Gordon Browni parteiotsusega piiratud mandaat teeb temast rahvusvahelistes suhetes pigem kaasarääkija kui liidri. Nicolas Sarkozy veenev võit Prantsusmaal ning Angela Merkeli edu Saksamaa majanduse elavdamisel teevad nendest kahest siiski tänase Euroopa liidrid. Samas võib nende kahe kõrvale aga peatselt tõusta briti konservatiivide noor karismaatiline liider David Cameron. Vähemalt viimased kohalikud valimised osundasid konservatiivide eduvõimalustele. Browni kinnine loomus ning paljudele väheteada võimekus rahvusvahelisel areenil on muidugi ületatavad, kuid siiski jääb Blairi kümme aastat varjutama Browni ükskõik milliseid püüdlusi. Selles kontekstis on Euroopale (sealhulgas meile) ja tegelikult ka britimaale parem, kui võiamlikult kiiresti leiaksid aset uued parlamendivalimised. Neid on siiski oodata ehk paa...

Eesti veebiumis on juba mitmed ajad liikunud viide ühele livejournal i saidile, kus on sisse skännitud hiljuti Venemaal avaldatud liikumise Nashi propagandabroshüür . Professionaalselt koostatud goebbelslik üllitis kordab rõhutatult üle president Putini eelmisel aastal välja öeldud mõtte, et 20. sajandi suurimaks katastroofiks oli Nõukogude Liidu lagunemine. Vihkamist köetakse nii sisemaiselt (Kasjanov- reetur, Limonov - fašist) kui ka väljapoole (Georgia, USA). Kogu esitatu mõtteks on ikka see, et "vaenlane ehk Ameerika Ühendriigid ei maga" ja on valmis Venemaad anastama ning tükeldame. Broshüüris kantud mõtet on edastatud ka paljudes teistes Nashi propagandamaterjalides. Üks neist, kaheksaminutiline reklaamfilm Vene armees teenimise tähtusest on samuti ringelnud Youtube'is juba mõnda aega. Nagu võite aru saada, pole tegemist sugugi mingi väikese meelsusgrupi ettevõtmisega. See on Kremli selgel soosingul ja finantstoel (toetajad alates Gazpromist) noortele pakutav maail...

Olgugi, et Venemaa pole ametlikult Eesti vastu kehtestanud majandussanktsioone, räägivad viimaste päevade sammud kavakindlast tegevusest survestada eeskätt Eesti Raudtee ja laiemalt transiidisektori tegevust. Kas eesmärgiks on lihtsalt ajutiste raskuste tekitamine või näiteks Eesti Raudtee põlvili surumine, jääb esialgu arusaamatuks. Küll võivad ajutised meetmed (nagu näeme Druzhba naftajuhtme puhul Leedus) venida pikaajalisteks. Mai algusest saadik on Venemaalt saabunud kaubavaguneid olnud kaks korda tavalisest vähem. Täna teatas Vene pool lisaks varasemale raudteeremondijutule ka Tallinn-Peterburi rongi liikluse peatamisest alates 26. maist. Ettekäändeks tuuakse madal rentaablus. Selgelt otsitud põhjus! Kui olukord ei peaks lähematel päevadel muutuma, aga see näib välistatud olevat, peaks Eesti kaaluma tõsiselt varjatud majandussanktsioonide teema tõstatamise kolleegide seas Euroopa Liidus. Kõige jõulisem variant oleks Venemaa WTOga liitumise kaalukeeleks tõstmine, kuid see oleks tõe...

Veidi vähem kui tunni aja pärast on selge, kui suure eduga võitis Sarkozy Prantsusmaa presidendivalimised. Sestap veel enne seda kiirelt ühest teisest teemast. Täna Riiast tagasisõites jäi silma lõunanaabrite suurima päevalehe Diena esikülg . Seal on ära toodud reedese Seimi hääletuse tulemused, kus Eestit toetavat avaldust pooldas kõigest 41 saadikut 100st. Ajaleht on punase ringi ümber teinud nendele nimedele, kes hääletasid kas Eesti toetamise vastu või jäid ükskõikseks. Rääkisin seepeale hea kolleegiga opositsioonierakonnast Jaunas Laiks ehk Uus Aeg, kes tunnistas, et tegu oli tõesti häbiväärse looga. Opositsiooni algatatud avaldus võeti valitsusliidu saadikute poolt vastu selge jahedusega. Mis iganes motiividel, kuid suur osa nendest ei leidnud võimalust avaldust toetada. Ka Seimi spiiker Emsis tegi kummalise avalduse, kus otsapidi taunis Eesti valitsust pronkssõduri teisaldamises. Läti viimase aja tegevus nii Brüsselis kui kodus on kummastav ajal, kui solidaarsus Euroopas, veelgi...

Ma ei tea, kuid mul on selline tunne, et kui poleks olnud meie Moskva suursaadiku Marina Kaljuranna vaprust, Eesti eest kindlat ja tarka seismist, oleks kogu situatsioon ehk teisiti kulgenud. Ponksmehe saaga ei arenenud mitte Tallinna tänavatel, vaid tegelikult Moskvas, meie saatkonna ümber. Just seal toimunu pööras maailma avalikkuse tähelepanu Venemaa silmakirjalikkusele ning teema ülepolitiseerimisele. Suur osa selles teadvustamises oli just Marinal! Marinast on vaevalt nädalaga saanud Eesti üks kõige tuntum diplomaat, kelle ees on meil kõigil suur tänuvõlg. Ma loodan, et kõik see saab vääriliselt hinnatud.

Paar päeva tagasi keelas Kaliningradi üks kaubamajadest müügilt suitsuvorsti nimega „Tallinn”. Alles pärast käsu täitmist selgus, et meie pealinna nime kandvat toiduainet ei valmistata mitte Eestis, vaid kohalikus, Tšernjahhovski lihakombinaadis. Venemaa poolt viimastel nädalatel ja mõistagi eriti päevadel ülesköetud Eesti-vastased emotsioonid on tõesti kõrgel ning selle pinnalt pole imestada, et ratsionaalsus hajub tunnete laviini alla. Praeguseks on ilmne, et Venemaa ametlik käitumine järgib aprilli algul president Putini juures kokkulepitut ning 26. aprilli hommikul välknõupidamisel ülekorratut. Pronkssõduri teisaldamisest ajendatuna rakendatakse Eesti vastu jõulist retoorikat nii kodus kui rahvusvahelistes organisatsioonides. Hoidmaks ära vahetut konflikti Euroopa Liiduga ei räägi keegi ametlikest majandussanktsioonidest. Samas käib varjatud surve päris suure hooga. Venemaa sarnane käitumine pole ju mingi uudis. Tülikate naabrite vastu on korduvalt rakendatud erinevaid sanktsioone....

Viimaste päevade sündmused Eesti Moskva saatkonna ümber ning meie diplomaatide jõhker tagakiusamine ei räägi millestki muust kui Venemaa ametlike võimude kehtestatud moratooriumist Viini diplomaatilisele konventsioonile. Ka eile öösel jätkus provokatiivne käitumine, kui konsulaarhoonet pilluti kividega. Rääkisin just suursaadikuga ning tema kinnitusel on kolm akent kahju saanud. Saatkonna ümber on jätkuvalt mitmekümnepealine lärmav ja agressiivne noortejõuk, olgugi, et öö möödus rahulikumalt kui varem. Venemaa võimude tegevusetust konventsiooni täitmisel kritiseerisid eile nii Euroopa Liit kui Ameerika Ühendriigid. Selle peale teatas Vene välisministeerium, et kõiges olevat süüdi Eesti ise. Kas ei tule siin vägisi meelde kaamlijutt:) Eks Venemaa katsub sellega neid piire, kuhu ta võib suhetes Euroopa Liidu ja NATOga minna. Äkki ongi sigatsemine lubatud ja nii võiks alati soovimatuid riike karistada? Briti suursaadik Moskvas juba sai NASHI tagakiusamist tunda. Rootsi suursaadik aga sai ...

Just praegu jõudsin tagasi koju viimaselt kohtumiselt/õhtusöögilt Eestis kaks päeva parajat segadust keerutanud Riigiduuma delegatsiooniga. Eile arvasin, et tegemist on omamoodi uute ždanovitega. Jään oma seisukoha juurde ka nüüd, sest ka tänase õhtusöögi lõpul jäid nad oma arvamusele kindlaks - Eesti valitsus on süüdi massirahutustes ja peaks seetõttu tagasi astuma. Restoranis Egoist asetleidnud õhtusöök (meie poolt siis veel kolleegid Igor Gräzin ja Mati Raidma ning välisministeeriumist Simmu Tiik) algas pisut enam kui tund aega kavandatust hiljem. Vene pool (lisaks duumaliikmetele suursaadik Nikolai Uspenski ja nõunik Overtšenko) küll vabandas hilinemise pärast, kuid suhtumise määras see siiski. Algus oli pingeline, nii nagu ilmselt paljud kohtumised viimase kahe päeva jooksul. Delegatsiooni juht Nikolai Kovaljov teatas alustuseks, et oli just olnud telefoniühenduses Riigiduuma spiikri Boriss Grõzloviga, kes teavitas, et Tbilisis on kohalikud natsionalistid üritanud Eesti lippudega ...