Norra tragöödia ja Euroopa identiteet

Kümneid süütuid inimelusid nõudnud Norra tragöödia laiemad põhjused ei peitu üksnes mõrvari erakordses psühhopaatilises vägivallakultuses ja tähelepanuvajaduses, vaid hoopis sügavamas ja keerulisemalt tajutavamas kontekstis.

Breivik pole esimene ega kahjuks ka viimane inimene maailmas, kes lasi kurjusel oma sisemuses võitu saada ning inimvihkajaliku tegevuse valla päästa. Selliste tüüpide jaoks on motiivid peaaegu alati olemas. Ja pole vahet, kas tapetakse üks või sada inimest. Kahjuks.

Kuid Breiviku arvatavad motiivid on palju tõsisemad kui lihtlabase koolitulistaja kättemaks või arvutimängusõltlase virtuaalseks elatud maailm. Ja seda isegi siis, kui ta võidakse kuulutada süüdimatuks vaimuhaigeks.

20. sajandi viimasel kümnendil maailmas eriti suure hoo võtnud globaliseerumine on kiirendanud tsivilisatsioonide segunemist, mis peaaegu paratamatult on esile kutsunud väiksemaid ja suuremaid kultuurikonflikte. Eriti tunnetatav on see olnud Euroopas.

Kui veel kümmekond aastat tagasi peeti multikultuurset maailma globaliseerumisega toimetulevaks fenomeniks ning eeskätt Euroopa tolerantsi musternäidiseks, siis tänaseks on see sisuliselt ajalugu. Saksamaa ja Suurbritannia liidrite vastavad avaldused ning nüüd takkaotsa see kohutav Norra veretöö vaid veenavad, et Euroopa peab tõsiselt mõtlema oma tulevikule.

Kultuuride ja religioonide erisustest tekkivad probleemid ei kao lihtsalt kuhugi. Immigratsioon ning demograafia teevad halastamatult oma tööd. Ja nii võivad uued breivikud tulevikus veelgi hullemaid kuritegusid korda saata. Tulgu nad millistest riikidest, usuveendumustest või ideoloogilistest tõekspidamistest lähtuvalt.

Vastuseid ja lahendusi on mõistagi väga keeruline välja käia. Esiteks eeldaks see Euroopa palju ühtsemat käitumist ning oma identiteedi selgemat kaitsmist. Nagu nüüd teame, on seda väga keeruline kujundada läbi multikultuursuse. Maailmas ei teki kunagi ühtset ja läbivat identiteeti. Alati jäävad teineteisega põrkuvad või vastanduvad “meie”-grupid. Seepärast on tähtis Euroopa ühise mälu (sic! Golovatovi juhtum) ning meile oluliste põhimõtete selgem ja jõulisem väärtustamine. Kuid selle osaks peaks olema ka kaine ning arukas tolerants, mitte pime või poliitkorrektne usk allaheitliku käitumise edukusse.

Me ju näeme ise siin Eestis, kui palju peavalu on tekitanud Nõukogude impeeriumi lagunemisest pärandunud kultuuri- ja identiteedierinevustega toimetulemine. Vene šovinisti Rogozini lapsesuu, kui ta võrdleb Norra katastroofi “Eestis leviva neonatsismiga”, osutab ilmekalt paljude hulgas endiselt elujõudu omavale ohtlikule kõverpeeglile. Tinglikult öeldes ei erine Rogozin siin sugugi breivikutest –  ka laimu levitamine ja verbaalse vaenu õhutamine on meie seas peituvatele hulludele kui hädavajalik hapnik.

Euroopal ja tervikuna läänemaailmal seisab aga ees väga keeruliste valikute aeg. Kas demokraatlikud ja avatud ühiskonnad suudavad olla piisavalt efektiivsed kõigi olemasolevate ohtude ja väljakutsetega toimetulemiseks? Kas me suudame säilitada hädavajaliku tolerantsuse võõraste suhtes, kes ei kipu sulanduma meie laiemasse kultuuriruumi? Kas me oleme valmis jõulisemaks ja tulemuslikumaks ühiskäitumiseks kontrollimatu immigratsiooni ohjeldamisel? Kas me julgeme rääkida endast nii, nagu see tegelikult on? Kas me julgeme rääkida sellest, millesse me usume? Küsimusi on veel.

Tänase Euroopa suurim oht peitub mõistagi meis enestes. Kõige lihtsam vastus toimuvale on sulgumine või killustumine. Mida killustunum ja katkisem on Euroopa, seda kiiremini taandume maailma juhtiva jõu ambitsioonikast eesmärgist. Vaid ühtne ja iseenda väärtusi hindav Euroopa on võimeline ennustatavaid katastroofe vältima.

Ülaltoodud arvamus ilmus täna Delfis.