Austria õppetund

Austria otsus mitte järgida Euroopa vahistamismäärust ning pärast lühiajalist kinnipidamist Viinis vabastada 1991. aasta 13. jaanuaril Vilniuse teletorni ründamisel korraldatud veresauna organiseerimises kahtlustatav KGB erupolkovnik Mihhail Golovatov (pildil) on tekitanud kiiret vastukaja eeskätt Leedus ja samas ka Lätis ning Eestis.

1991-92 KGB võimekamat eriüksust Alfa juhtinud Golovatov osales Leedu uurimisorganite andmetel vahetult Vilniuse teletorni ründamise organiseerimisel. Mäletatavasti sai toona surma 14 inimest, lisaks omade juhuslikust kuulist ka Alfa võitleja. Golovatovi suhtes väljastati eelmise aasta oktoobris vahistamismäärus, mille alusel Viini lennujaamas erupolkovnik 24 tunniks ka kinni peeti. 

Nii Austria võimud kui ka Eurooa Komisjoni justiitsvolinik Reding on põhjendanud Golovatovi vabakslaskmist õiguslike argumentidega - 2002. aastal Euroopa vahistamismääruse täitmisega ühinenud Austria ei pidanudki 1991. aastal toimepandud kuriteos kahtlustatavat kinni pidama. Näib, et tegemist on tuntud JOKK situatsiooniga. 

Huvitav oleks siiski ette kujutada, kas Reding ja Austria võimud oleksid täpselt samaga vastanud ka siis, kui näiteks 1995. aasta Srebrenica veretöös kahtlustatav Ratko Mladic oleks ühel ilusal päeval ilmunud Viini lennujaama. Eelneva loogika alusel oleks Mladic võinud rahulikult avada Viini kesklinnas oma vorstipoe ja keegi poleks saanud midagi öelda ega teha. Rääkimata siis natsikuritegudes süüdistatavate suhtes.

Ma ei tahaks spekuleerida teemal, mis oli Austria otsuse tegelikuks põhjuseks, kuid õiguslikud küsimused näivad antud juhul küll vaid ettekäändena. Tahame või mitte, kuid antud juhtum viitab kahjuks Euroopa sisemise solidaarsuse haprusele ning veelgi halvemini - enesehävituslikule silmakirjalikkusele.

Austria õppetund räägib meile sellest, et inimsusevastaseid ehk aegumatuid kuritegusid kiputakse kahjuks veel tänaseski Euroopas lahterdama erinevatesse kategooriatesse. Üks tapmine oli pisut hullem kui teine tapmine, võiks selle pealt teha mustvalge järelduse. See vaid kinnitab, kui oluline on jätkata väsimatut tööd kommunismi kuritegude uurimisel ning rahvusvahelisel teadvustamisel. Minu arvates võiksid Balti riigid siin teha senisest hoopis paremat ja tihedamat koostööd. 

Teiseks õppetunniks on Euroopa riikide mõjutatavus kolmandate riikide poolt. Ma ei pea silmas isegi otsest, pigem kaudset mõju ja hirmu. See ei sisenda kindlasti mitte usku tugeva, järjekindla ning kogu Euroopa huve silmas pidava ühise välispoliitika võimalustesse. 

Kuid kolmas õppetund on ehk siiski lootustandev - igas halvas sündmuses on ju ka midagi head. Vähemalt võiks seda loota. Austria võimude tegevus ning reaktsioon sellele on tõstatanud teema, mida ka meie valitsuse liikmed peaksid oma kolleegidega tõsiselt arutama. Solidaarsus on väga tugev argument Euroopa ühises välispoliitikas. Seda tunnistavad avalikult ka meie naabrid. Kui solidaarsus aga mureneb, siis võivad ilusad ühised Euroopa unistused jäädagi vaid unistusteks.