Eessõna Arkadi Babtšenko raamatule

Kirjastuselt Grenader on äsja jõudnud müügile praegu Novaja Gazeta ajakirjaniku ning varem Tšetšeenia sõdades osalenu Arkadi Babtšenko suurepärane raamat "Sõda Tšetšeenias: ühe sõduri lugu". Grenaderi palvel kirjutasin raamatule eessõna. Soovitan raamatut kõigile, kes püüavad paremini mõista Venemaa lähiajalugu. Raamatus kasutatud Tõnu Nooritsa fotod on tehtud meie ühiselt komandeeringult Tšetšeeniasse 1996. aasta veebruari lõpul ja märtsi algul.

"Kui ma Arkadi Babtšenko raamatu lugemise lõpetasin, tahtsin justkui minna käsi ja nägu pesema. Vähe on tõetruid jutustusi, mis haaravad sind nii jõuliselt oma embusse ning kui lahti lasevad, oled vaimselt läbi raputatud. Babtšenko raamat on just üks nendest.

Vaevalt oskas Moskva juuratudeng Babtšenko oma stuudiumi algul kõige karmimaski unenäos aimata, millise õuduse ning uskumatu inimvihkamisega ta peagi kokku puutub. Täiesti ilmsi ning oma enda kodumaal, oma enda kaasmaalaste seas. Ja seda veel 20. sajandi lõpul.

1994. aasta detsembris vallandunud Tšetšeenia sõda on kaasaegse Venemaa vaieldamatult traagiliseim sündmus, mis on risti ja põiki seotud Kremli võimuheitlustega. Tšetšeenia sõda räägib meile sellestki, et Nõukogude impeeriumi lagunemine on tegelikult olnud väga verine. Tšekistide aastakümneid kestnud karistamatu vägivald ilmutas ennast täies hiilguses. Nimetutest haudadest Anna Politkovskajani.

President Boriss Jeltsin jõudis enne surma kahetseda oma otsust, mis kustutas tuhandeid inimelusid ja hävitas paljude inimväärika elu. Tšetšeenia sõdades on tänaseks elu kaotanud üle 15 000 Vene sõduri ja ohvitseri ning umbes sama palju tětšeeni võitlejaid. Tsiviilelanikke on hukkunud enam kui 40 000. Rääkimata siis kümnetest tuhandetest haavatutest nii otseses kui kaudses tähenduses. Paraku pole 17 aastat tagasi alanud verine ahel kaugeltki veel lõppenud.

Kui ma 1995. aasta veebruaris ajakirjanikuna sõjatandril käies küsisin toonaselt Tšetšeenia presidendilt Džohhar Dudajevilt, et kaua võib see konflikt kokku väldata, ei pidanud ta paljuks rääkida 50 aastast. Tookord ma pidasin seda emotsionaalseks hüüatuseks, täna suhtun ma sellesse hoopis tõsisemalt.

“Paljaks pöetud peaga poisikesed, mõnikord mornid, mõnikord naljakad, kasarmutes katki löödud lõualuude ja kopsudega – meid kõiki aeti sellesse sõtta ja tapeti seal sadade kaupa. Meid ei õpetatud isegi tulistama, me ei saanud inimeste tapmisega hakkama, kuna ei teadnud, kuidas seda teha, ning kõik, milleks me olime võimelised, oli nutta ja surra. Ja me surimegi,“ kirjutab Babtšenko ja lisab, et “kõik see on üks suur kuritegu.”

Babtšenko avab oma raamatus lugejale harvanähtava siiruse ja tarretamapaneva detailirohkusega sõja koledused. Loo teeb erakordseks asjaolu, et Vene sõdurpoistel  tuli Tšetšeenias korraga võidelda justkui kahel rindel. Neid aeti kahuriliha kombel lahingusse ning neid mõnitati ja tapeti omade poolt.

“Meie „tööliste-talupoegade“ armee, mis on alatise rahapuudusega meeleheitele viidud, mis on nälginud, ilma korteriteta, paljaks röövitud ja õigusetu – see armee on endasse kogunud kogu halva, mis leidub kurjategijatest lumpenite keskkonnas, ta on täiesti pätistunud ja siin valitsevad hundiseadused.” Selline on Babtšenko hinnang Tšetšeenias sõdinud Vene armeele.

Mitmed paigad, millest kirjutab Babtšenko, on mullegi tuttavad. Mozdok ja selle külje all asuv sõjaväebaas, Severnõi lennujaam Groznõis, Atšhoi Martan, Šali, Argun, Alhan Kale ja nii edasi. Iga paigaga seonduvad minulgi omad mälestused. Ometi just nüüd Babtšenko raamatut lugedes saan ma tegelikult aru, mis toimus seal, kuhu ajakirjaniku pilk ei küündinud.

Põhja-Osseetias asuv Mozdok on pealtnäha üks tavaline väikelinn. Ometi sai Tšetšeenia sõja hakul just sellest linnast nii tšetšeenidele kui Babtšenkot uskudes ka paljudele Vene sõduritele kurjuse sümbol. Sealne sõjaväebaas koos lennuväljaga muutusid Tšetšeenia vastu suunatud sõjakäigu peamiseks arteriks.

Mina sattusin Mozdokki 1995. aasta veebruaris. Siis oli Babtšenko veel Moskva juuratudeng. Püüdsin oma toonase kolleegi Georgi Šabadiga uurida, mida kujutab endast Tšetšeenias sõdivate föderaaljõudude peastaap.

Nii nagu kirjeldab Babtšenko nii leidsime meiegi, et suur ja strateegiliselt oluline sõjaväebaas oli sisuliselt ilma igasuguse valveta. Jalutasime sõna otseses mõttes ohvitseride peolauda. Alles siis taipasime, et me ei pruugi olla sugugi teretulnud. Vene meedia oli tolleks hetkeks juba levitanud müüti Balti naislaskesuusatajatest snaipritest ehk valgesukkadest. Sõjaväebaasi välihaigla juures jäi silma arvutu hulk kanderaame. Babtšenko raamatust saame teada detailselt, mida just nende kanderaamidega tehti.

Nii nagu Babtšenko käisin ka mina Tšetšeenias aastaid hiljem pärast esimese sõja puhkemist. Raamatu autor läks vabatahtlikuna tagasi sõtta, mina poliitikuna vaatlusmissioonile. Palju oli muutunud, eriti Vene sõjaväebaaside olmes. 2005. aastal elasin koos oma Euroopa kolleegidega Groznõi Severnõi lennuvälja kõrval rajatud sõjaväebaasis. 1990ndate aastate keskel mudasse uppuva telklinnaku asemele oli kerkinud igati kaasaegne kvartal, kus kõikjal ilutsesid president Putini portreed. Külalistele mõeldud majas oli kõik, mis vajalik vähemalt kahe tärni hotellile.

Ka Babtšenko kirjutab muutustest, kuid lisab siis: “need kaks sõda veensid mind Tšetšeenia vankumatuses. Mis ka maailmas ei juhtuks, millised humanismiideed seal ka ei sünniks, siin jääb kõik samaks. Siin käib alati sõda.”

Babtšenko karmil lool on veel üks tahk. Raamat ilmus Venemaal juba kuus aastat tagasi, kuid paraku pole see ühiskonnas tekitanud suuremat vastukaja. Krooniline vägivald ja õigusetus muudavad inimesed ohtlikult ükskõikseks. Tšetšeenia hakklihamasinas vaimselt laostatud põlvkond on Venemaale  ränk koorem, sest erinevalt Babtšenkost ei ole paljud suutnud oma eluga enam hakkama saada."