NATO hetkeseis ja Lääne sisemine muredus

Läänemaailm on juba mõnda aega tegutsenud tõsistel kaitsepositsioonidel. Islamiäärmuslaste terrorirünnakud, autoritaarsete mõjukeskuste esilepürgimine, heaoluühiskonna kurnav võlakoorem ja mitmed teised tegurid on muutnud meid ümbritseva maailma väga keeruliselt tajutavaks. Võimalused on segamini ohtudega.

Kohati objektiivne kalduvus jõu balansseerimisele ning seeläbi paratamatult ajutiste strateegiliste liitude loomine ideoloogiliste vastastega murendavad lääneriikide omavahelist koostööd. See aga omakorda kahandab Lääne kui terviku mõjujõudu maailmas, kus praegu käib väga dünaamiline positsioonide ümbermängimine.

Ilmekaks näiteks lääneriikide teatavast identiteedikriisist ning "arvamuste paljususest" on hetkeseis NATOs. Läinud aastal Lissaboni tippkohtumisel heakskiidetud uus strateegiline kontseptsioon on kindlasti positiivne näide sellest, kuidas alianss suudab erimeelsustele vaatamata ühistes poliitikajuhistes kokku leppida.

Samas peegeldab reaalne elu erinevalt konsensusele põhinevatest dokumentidest ja deklaratsioonidest midagi muud. Kõige eredamalt viitas sellele oma Brüsselis peetud lahkumiskõnes ka USA endine kaitseminister Robert Gates.

Selle nädala algul NATO peakorteris Brüsselis koos oma kolleegidega NATO Parlamentaarsest Assambleest veendusin oma varasemas tõdemuses: aliansi tänane võimekus ning maailmas tegelikult toimuv on kohati päris tuntavas nihkes. Ühest küljest pole NATOl kunagi varem olnud sedavõrd pikka ja seejuures samaaegsete sõjaliste operatsioonide nimekirja ning ka võimalike ohtude mitmekesisust kui nüüd. Teisalt käituvad liikmesmaad justkui need ohud ja käimasolevad operatsioonid neid ei puuduta. Kaitsekulusid vähendatakse kohati jooksujalul ning mis veelgi kehvem, liitlastega konsulteerimata.

NATO peasekretär Rasmussen ütles möödunud esmaspäeval Brüsselis meile esinedes, et just kaitsekulude ohjeldamatu vähendamine ning liikmesmaade väga erinev suhtumine oma enda võimekuste rakendamisse rahvusvahelistes operatsioonides (need kurikuulsad rahvuslikud piirangud, mida Eesti teatavasti ei rakenda) pärsivad oluliselt aliansi üldist tegusust. Seejuures viitas Rasmussen Gatesi kõnele just positiivses võtmes ning lisas, et ilma USAta oleks Euroopa liitlased Liibüas läbikukkunud.

Rasmussen tõi positiivse näitena esile Balti riikide õhuruumi ühiskaitset (hetkel siiski ajutine lahendus) ning Eesti valitsuse püüdlusi vaatamata keerukale majanduslikule olukorrale hoida ning isegi kasvatada kaitsekulusid aliansis kokkulepitud tasemeni - 2 protsendile SKTst. Täna suudab seda taset tagada üksnes 5 liikmesmaad 28st, kusjuures enamikel juhtudel nad mitte ei lähene vaid kaugenevad eesmärgist. Samas viitas peasekretär, et viimase kümne aastaga on näiteks Hiina oma kaitsekulusid kasvatanud 3 korda, India 60 protsenti.

Arvestades keerukat majanduslikku olukorda enamikes liikmesriikides on NATO juhtkond hakanud rääkima kulude jagamisest ning võimekuste ühisplaneerimisest. Rasmussen kutsub seda poliitikat nimega Smart Defence. Eestil on siingi hea näide - radarite ühisost koos Soomega või osalemine transpordilennuki C-17 ühiskasutuses. Samas on selge, et mitte kõik ühisprojektid ei pruugi alati olla kuluefektiivsed ning võimekuste kasutamine võib teatud olukordades (näiteks needsamad rahvuslikud piirangud) olla isegi raskendatud.  Teisalt kipuvad liikmesmaad sageli kulutama enesekaitsele ning vähem ühisvajadusi silmas pidades. Eks Eesti tankiunistus ole üks selliseid näiteid.

Pole ilmselt kahtlust, et eelolev kümnend kujuneb NATO tulevikku silmas pidades üheks otsustavamaks.  Kohati nähtamatute või isegi virtuaalsete ohtude maailmas on kerge kaduma ühise ohu tunnetus ning seeläbi ka ühine panustamine ühiskaitse usutavusse. Lissabonis jäi selgelt domineerima arvamus, et uueneva NATO aluspõhimõtteks peab jääma ühiskaitse loogika. See on hea uudis. Kuid kui seda ei toestata reaalse panustamisega kaitsevõimekustesse, siis aastaks 2020 (strateegilise kontseptsiooni siht) võib allianss olla palju keerukamas seisus kui täna.