TOP-10 sündmust 2009 maailmapoliitikas

Ajakirjal Time on kujunenud traditsiooniks pakkuda välja mööduva aasta TOP-10 kõikvõimalikest sündmustest. Selle aasta edetabelid leiab siit. Ka minul on siin blogis saanud väikeseks harjumuseks aasta sarnase reastusega kokku võtta.

Nagu ikka, pole alljärgnevad kümme sündmust või arengut reastatud tähtsuse järjekorras. Eks need edetabelid ole ju alati subjektiivsed, kuid väike mängulisus käib tänase päevaga ikka kaasas. Soovin kõigile head aastalõppu ja ikka paremat uut aastat!!

1. Nobeli rahupreemia president Obamale. Tegemist on kahtlemata ühe suurima üllatusega, mis sellel aastal maailmapoliitikas toimus. Eks selline meeletu avanss näitab, kui kõrgel on ootused. Esimene presidendiaasta Obamale pole olnud kuigi edukas eriti välispoliitikat silmas pidades.

2. Rahutused Iraanis. Presidendivalimistele järgnenud rahutused on Iraani sisemise olukorra põhjalikult segi keeranud. Midagi taolist pole see regionaalseks liidriks pürgiv riik kogenud alates 1979. aasta islamirevolutsioonist saadik.

3. Türgi ja Armeenia leppimine. Kuigi kahe riigi suhete täielik taastamine võtab veel aega, on saavutatud leppimine kahtlemata ajaloolise tähendusega ning muudab selgelt ka geopoliitilist olukorda regioonis.

4. Afganistan ja Pakistan - jätkuvalt maailma üks ärevamaid piirkondi. Kahjuks tunnetab Eesti valusalt oma liitlaskohustusi täites, kui keeruline ja ohtlik on olukord selles piirkonnas. Pakistani valitsus küll suurendas vastutegevust äärmuslastele, kuid pidi taluma ka kümneid ohvriterohkeid suitsiidirünnakuid.

5. Kopenhaageni kliimakonverents. Nagu eeldati, ei suutnud maailma suurim foorum kaugemale väga arglikust lubamisest piirata temperatuuri kasvu. Samas kiitus taanlastele, kes selle suurürituse suutsid edukalt läbi viia.

6. Hudsoni jõe ime (pildil,Reuters). Kuigi tegemist pole maailmapoliitika sündmusega, kõlbab see minu arvates siia ritta küll. Tegemist oli vaieldamatult ühe positiivsema superuudisega, mis meie niigi keerulises ja tihti halbu uudiseid pakkuvas maailmas on väga haruldane.

7. Hiina tõuseb maailma teiseks majanduseks. Viimaste statistiliste andmete kohaselt saab Hiinast selle aastaga maailma majandus number kaks. Huvitav, mitu aastat kulub nüüd Hiinal USAst möödumiseks.

8. Lissaboni lepppe jõustumine ja Läänemere strateegia heakskiitmine. Need kaks sündmust on vähemalt Eesti seisukohalt olulisimad arengud sellel aastal Euroopa Liidus. Täna eesistumist lõpetav Rootsi sai oma tööga hästi hakkama.

9. Nord Stream sai rohelise tule. Gaasijuhtme ehitamine Läänemerre muudab teadlaste hinnangul viimase keskkonnaseisundit, kuid mis isegi olulisem - mere strateegilist tähendust.

10. Lähis-Ida rahuprotsess uuesti tupikus. Pärast valimisi USAs ja Iisraelis on Lähis-Ida rahuprotsess taas mitu sammu tagasi.

Mida toob aasta 2010 maailmapoliitikas?

Alates selle ajaveebi algusest (2006 november) olen iga aasta viimasel päeval püüdnud välja tuua 10 olulisemat rahvusvahelist sündmust või trendi lahkuvast aastast. Teen seda ka nüüd, homme.

Täna mõtleks aga korraks tuleviku peale - mida võiks pakkuda meile maailmapoliitikas ümmargune aasta 2010? Ennustamine on mõistagi tänamatu tegevus, mistõttu on alljärgnevad kümme punkti vaid osundused minu arvates olulisematele teemadele (arvestades mõistagi ka Eesti asendit). Pidepunktideks on peaasjalikult eelseisvad valimised. Kindlasti teeb elu omad korrektiivid, kuid üks on selge - aasta tuleb sündmusterohke.

1. USA vahevalimised novembris ja president Obama tõehetk. Esimene ametiaasta on Obamale olnud tõeline ameerika raudtee - Nobeli rahupreemiast tervishoiureformi debatini. Kriitikud on Obama sisepoliitikat nimetanud koguni USA "marksististamiseks". Välispoliitikas on peale kõlava retoorika vähe ette näidata. Kas demokraadid kaotavad enamuse Kongressis või suudab Obama taastada oma positsioone enne uue presidendikampaania algust?

2. Rahvusvaheline terrorioht püsib. Äsjane Detroidi juhtum on vaid meeldetuletuseks, et maailmas on liikvel küllaga usufanatismiga hullutatud inimesi. Jeemen, Pakistan, Somaalia, Afganistan, Iraan ja mitmed teised riigid jäävad selle üleilmse mure tulipunktideks. Vaevalt suudetakse läheneda rahule Lähis-Idas.

3. Presidendivalimised Ukrainas. 17. jaanuaril leiab aset valimiste esimene voor, kuid tegelikult otsustatakse riigipea veebruari alguses teises voorus. Kaks pearivaali - Julia Tõmõšenko ja Viktor Janukovitš, on maailmale tuntud tegelased. Nende valimiste puhul on kõige olulisem - Oranži revolutsiooni eelne aeg ei tohiks taastuda.

4. Parlamendivalimised Lätis. 2. oktoobril asetleidvad valimised lõunanaabrite parlamenti on ehk ühed olulisemad, mis on peetud viimase paarikümne aasta jooksul. Miks? Sellepärast, et viimase aasta sündmused nii majanduses kui poliitikas on asetanud Läti väga olulise valiku ette: kas kinnistada Euroopa ja Lääne kurssi või otsida õnne Venemaa suunal?

5. Konservatiivide eeldatav võimuletulek Suurbritannias. Need on suurimad ja olulisemad valimised Euroopa Liidus sellel aastal. Suure tõenäosusega saab Downing Street 10 uueks peremeheks David Cameron. Kuidas mõjutab euroskeptiliste tooride võimuletulek brittide positsioone ELis ja vastupidi, on huvitav jälgida.

6. Rahutu Iraan. Päris kindlasti pakub 2010. aasta meile hulgaliselt uudiseid Iraanist. Need räägivad nii islamiriigi sisepoliitilisest seisust, mis opositsiooni tegevuse läbi on rappumas, kui ka ammutuntud tuumatemaatikast.

7. Venemaa jätkab naabrite survestamist ja katsetab endiselt Euroopa killustamist. Kremli välispoliitiline tegevus ei paku tõenäoliselt ka tuleval aastal üllatusi. Jätkatakse mõjuväljapoliitika edendamist, eriti mõistagi suund Ukrainale ning Lõuna-Kaukaasiale. Euroopa suunal püütakse jätkuvalt killustamistaktikat. Puudutagu see siis katseid reorganiseerida euroatlandi julgeolekuruumi või püüdlusi ELiga viisavabastuse poole.

8. Valimised, mida eestlastel tuleb tähele panna - Poola, Ungari ja Rootsi. Meie lähemas naabruskonnas on lisaks Lätile veel teisigi olulisi valimisi. Poolas valitakse sügisel presidenti - kas jätkab Lech Kaczynski või tõuseb riigipeaks praegune peaminister Donald Tusk? Ungaris saab aprillis tõenäoliselt juhtohjad taas parempoolne Fidesz. Rootsis on aga 19. septembril näha, kas moderaadid suudavad teha ajalugu - jääda võimule.

9. Maailmamajandus toibub. Analüütikute valdava enamuse arvamuse kohaselt jäi seekordse üleilmse majandukriisi raskeimaks aastaks 2009. Samas pole 2010. aastal siiski loota kiiret tõusu. Mootorina töötab Hiina, kus aasta krooniks on Shanghai maailmanäitus.

ja last but not least -

10. Eurotsoon täieneb uue liikme - Eesti võrra. See on julge ennustus, kuid kõik märgid näitavad, et me oleme sellele olulisele eesmärgile lähemal kui kunagi varem. Euroopa Liidu juunikuine ülemkogu teeb lõpliku otsuse - kas ja või ei. Liitumine ise leiaks aset 1. jaanuaril 2011.

Nii palju siis võitlusest korruptsiooniga

Novembri alguses ilmus Youtube'i Vene miilitsamajori Aleksei Dõmovski sensatsiooniliselt avameelne ülestunnistus riigi sisekaitseorganites toimuvast. Sellele järgnenud ajal on Dõmovski andnud arvukalt intervjuusid ning püüdnud organiseerida ka avalikke protestiüritusi oma kodukandis.

Juba novembris imestasid paljud, et Dõmovski tegevusele pole järgnenud võimude reaktsiooni. Nüüd see siis väikese viivitusega on tulnud. Eile teavitas Venemaa prokuratuur, et on andnud välja Dõmovski vahistamiskäsu. Süüdistuse sisuks on ametipositsiooni kuritarvitamine.

Selle sammuga näitavad Venemaa võimud, et korruptsiooni ning õiguskaitseorganite vägivallategude uurimise ja ohjeldamise asemel pannakse kogu süü "sõnumitoojale". Pole oluline, millised olid Dõmovski sammu formaalsed raamid ja tema tegelik motiiv, selge on see, et Venemaa õiguskaitseorganite tegevuse suhtes on väga palju õigustatud kriitikat. Üksi Põhja-Kaukaasias toimuvast on piisav, et mõista, milliseid karistamatuid meetodeid selles süsteemis kasutatakse.

Volvo uuel kosilasel külas

Näib, et sellel aastal maailma juhtivaks autoturuks tõsunud Hiina ei istu käed rüpes ega mõtle üksnes oma siseturule. Hiina autofirmad on ahned oma tehnoloogiat täiustama ning seeläbi on ka mõistetav huvi selliste firmade nagu Saab või Volvo ostmise vastu.

Kui peaks tõesti minema väljakäidud lubaduste järgi, siis 82aastase Volvo uueks omanikuks saab vaevalt kümme aastat autosid tootev Geely. Tänaseks on Geely suurim erakätes autotootja Hiinas, kusjuures firma areng ning kasv on muljetavaldavad.

Veendusin selles ise kuu algul Ningbos, kus Geely uusimal tootmisliinil tehti meile (Riigikogu väliskomisjoni delegatsioon) täisekskursioon autode valmimisest alates detailide valust kuni viimaste iluliistude paigaldamiseni.

Ladusas inglise keeles tegi meie noor giid väga põhjaliku ülevaate sellest, mida ja kuidas Geely täna toodab. Peamine eesmärk on firmal toota rahvaautosid, mis on oma hinnalt kättesaadavad paljudele. Odavama mudeli saab meie rahas kätte alla 100 000 krooni eest, kusjuures kallimadki ei ulatu palju üle 200 000 krooni. Iseasi on muidugi nende autode vastupidavus ja turvalisus.

Moodsat tootmisliini uudistades oli muidugi tähtis teadmine, et 1986. aastal algselt külmkappide tootmisega alustanud ettevõte lasi oma esimese auto välja alles 1998. aastal. Tegelikult on Geely väga heaks näiteks sellest meeletust arengust, mis Hiinas on viimase paarikümne aasta jooksul toimunud.

Eesmärgid on Geelyl muidugi ambitsioonikad, nii nagu ühele edasipürgivale firmale kohased. Ningbo tootmisliini lõpus ilutses loosung (viimased on hiinlastele väga südamelähedased): "Setting up national spirit, creating worldwide brand". Eks Volvo noolimine ole ilmselt üks osa selle eesmärgi saavutamisest.

Väga huvitavad dokumendid 20. juunist 1941

Venemaa tuntud sõjaajaloolane Mark Solonin, kelle üks teostest ilmus sellel sügisel, on oma koduleheküljel avaldanud põnevad dokumendid 20. juunist 1941. Need on koostatud Balti sõjaväeringkonna õhujõudude staabis.

Tähelepanu väärib nii staabi asukoht (Riia asemel Panevežis), dokumendi numeratsioon (nr 1) kui ka viide sellele, et 20. juunil ei teostanud üksused lahingülesandeid.

Ehk siis järjekordne dokumentaalne kinnitus sellest, et Nõukogude väeüksused ei maganud 1941. aasta juunis mingit "rahuund", vaid valmistusid aktiivselt pealetungilahinguteks.

Euroopa peaks muretsema iseenda pärast

Viimastel päevadel on USA vabariiklastest mõjukad senaatorid võtnud teravalt sõna kahel Euroopa julgeolekut puudutaval teemal. Esiteks tegi väliskomisjoni aseesimees Richard Lugar oma ettekandes teatavaks, et stabiilsuse ja julgeoleku tagamiseks Lõuna-Kaukaasias tuleks Ühendriikidel ja tema NATO liitlastel suurendada abi, sealhulgas relvaabi, Gruusiale.

Teiseks on kuus senaatorit eesotsas Jon Kyli ja John McCainiga saatnud kirja Prantsusmaa suursaadikule USAs Pierre Vimontile, kus nad väljendavad selget vastuseisu kavandatavale Mistral-tüüpi laeva müügile Venemaale.

Lisaks algatas Esindajatekoja vabariiklasest väliskomisjoni aseesinaine Ileana Ros-Lehtinen seaduseelnõu, mis soovitab president Obamal takistada võimalikku laevamüüki Venemaale.

Suursaadik Vimonti vastus senaatoritele jätab arusaadavalt kõik otsad lahti. Täna on Prantsusmaal kuulda arvamusi, et laev tuleks ikkagi venelastele müüa, kuid ilma tehnoloogiata. Sellele viitab ka Vimont.

Vimonti kirja järel on senaatorid tõstatamas küsimust, mis seoks Mistrali võimaliku tehingu kavandatavate karmimate sanktsioonidega Iraani vastu.

Kogu see uudisrida näitab kasvavat muret Ühendriikide vabariiklikes ringkondades president Obama välispoliitika üle. Lugar on teatavasti olnud Obama toetaja reset-poliitikas Venemaa suunal, kuid tema praegune avaldus näitab veenvalt, et pelgalt soovide ja tahtmisega suhteid siluda ei õnnestu.

Teisalt on kahju, et sellistel teemadel on tõsisem arutelu USA vabariiklaste seas. Miks ei kostu murehääli Euroopast, kelle julgeolekut need teemad vahetult puudutavad? Selle asemel tegeleb Euroopa hoopiski Venemaa pakutud euroatlandi julgeolekuruumi reformimõtetega.

Loomulikult on tähtis suhete edendamine Venemaaga, sest vastastikku kasutoov läbikäimine peaks ju suurendama meie kõigi turvalisust homse ees. Kuid samas ei tohi me unustada, et Venemaa ei ole täitnud oma kohustusi Gruusia ees, pingestab suhteid Ukrainaga ning käitub väljakutsuvalt oma lähimate NATO naaberriikide suhtes (pean silmas hiljutisi mastaapseid sõjaväeõppusi).

Sellises seisus oleks prantslaste laevamüük (isegi kui selleks oleks vaid paljas kere) väga vale signaal, millele olen tähelepanu juhtinud juba ka varem. Samuti toetan Richard Lugari arvamust abi suurendamise vajalikkusest Gruusiale.

Serbia ajalooline otsus

Serbia tänane formaalne otsus anda üle ametlik ühinemissoov Euroopa Liiduga on vaieldamatult ajaloolise tähendusega. Olgugi, et riigi reaalse liikmelisuseni läheb veel aastaid, tähendab see samm põhimõttelist muudatust korraga nii Balkani tulevikule kui ka Euroopale tervikuna.

Serbia otsus liituda Euroopa Liiduga tähendab olulist sammu kontinendi poliitilise ühinemise suunas. Veel mõned aastad tagasi (rääkimata 1990ndatest) tundus tänane seis kauge eesmärgina. Nüüd on olukord võrreldamatult muutunud ja reaalne integratsioon tegelikkus.

Eesti nagu teistegi Euroopa Liidu liikmesmaade huvides on stabiilsuse ning õitsengu kasv Balkanitel. Meie enda kogemus räägib sellest, et Euroopa Liidu liikmelisus on olnud väga jõuliseks arengumootoriks. Miks ei peaks töötama ka see Balkanitel?

Horvaatia peatse liikmelisuse järel peaks laienemisprotsess Lääne-Balkanil kindlasti jätkuma ja seda mitte määramatus tulevikus. Vabakaubandusleppe lahtikülmutamine ning viisavaba liikumise lubamine on Serbia püüdlustele heaks alguseks.

Samas on selge, et tegelike liitumiskõneluste alustamiseks on Serbial siiski veel üks oluline liigutus teha. Belgrad peab näitama, et võtab väga tõsiselt sõjakuritegudes süüdistatavate Ratko Mladici ja Goran Hadzici tabamiseks tehtavaid jõupingutusi. Nende vahistamine kõrvaldaks kõik takistused Serbia püüdlustelt.

Kliimakonverents ja suur poliitika

Kopenhaagenis lõppenud ÜRO kliimakonverents andis tulemuse, mis polnud üllatav. Maailma suurimal foorumil ei võideldud mitte kliimamuutuste vastu, vaid ikka ja ennekõike rahvuslike huvide ning rahvusvaheliste jõujoonte pärast.

Veel ööl vastu laupäeva tehti viimane katse ühehäälse otsuse suunas, kuid asi lõppes ikkagi vaid üldise üminaga protsessi algusest. Venetsueela ja Boliivia olid nendeks riikideks 193st, kes ehk avalikkusele kõige enam vastumeelsusega silma jäid. Mõistagi miks. Ka Sudaan, kes on praegu G77 arenguriikide juht, väljendas kindlat vastuseisu.

Mis edasi? Tõenäoliselt ei juhtu lähematel aegadel miskit. Võimalik, et globaalne post-Kyoto kliimalepe jääbki sõlmimata. Erisused on lihtsalt nii suured. Ainus, mis ehk paneks maailma rohkem ühisosa otsima, on suuremat sorti ilmaanomaalia. Kuid siis võib olla juba hilja.

Gaidari reformid päästsid Venemaa

Tänane Postimees avaldas minu lühikese arvamuse Jegor Gaidarist. Kuna ajalehe online versioonis pole see kättesaadav, siis avaldan selle siin ajaveebis. Vaid sissejuhatuseks niipalju, et täna keeldus Riigiduuma mälestamast leinaseisakuga Gaidari lahkumist...

"Kolmapäeval ootamatult meie seast lahkunud Venemaa endist peaministrit Jegor Gaidari meenutatakse vabas maailmas vaieldamatult kui julget reformaatorit, kes paljude takistuste kiuste suutis päästa oma riigi majanduslikust kollapsist.

Nõukogude Liidu kokkuvarisemise järel oli Venemaa väga rängas majanduslikus olukorras. Gaidar on meenutanud, et 1991. aasta lõpul oli riigikassa sama hästi kui tühi ning majandust ähvardas üldine seiskumine.

President Boriss Jeltsinil polnud 1991. aasta sügisel ühtegi paremat võimalust kui usaldada valitsuse juhtimine noortele ja julgetele reformaatoritele eesotsas Jegor Gaidari ja Anatoli Tšubaisiga.

Kommunistliku plaanimajanduse hävingu järel ning demokraatliku meelsuse laineharjal oli Gaidari esiletõus täiesti loomulik. Vana nomenklatuur oli kaotanud nii võimu kui ka usaldusväärsuse.

1994. aastal Moskvas siinkirjutajale antud intervjuus ütles Gaidar, et pärast augustiputši kiiruga koostatud majandusprogrammist õnnestus tal ellu viia miinimum.

See seisnes hindade liberaliseerimises (alates 2. jaanuarist 1992), kohustuslike riiklike tellimuste ja toodangu fondijaotuse äramuutmises, välismajandustegevuse liberaliseerimises, impordikitsenduste kaotamises, rahvusliku valuuta konverteeritavuse tagamises, ulatusliku privatiseerimise alustamises ning eraomandust lubava ja kaitsva seadustiku loomises.

Vaid põllumajanduses jäid muudatused tegemata suuresti toonase asepresidendi Aleksandr Rutskoi vastuseisu tõttu.

Mõistagi šokeerisid need reformid paljusid venelasi. Vaatamata president Jeltsini pidevatele lubadustele, et olukord peatselt paraneb, kasvatasid hüperinflatsioon ja säästude vähenemine inimestes sügavat umbusku. See sai saatuslikuks ka Gaidari poliitilisele karjäärile.

Erinevalt Anatoli Tšubaisist ei saanud Jegor Gaidarist poliitilist ellujääjat. Tema valitsusjuhi aeg sai otsa juba 1992. aasta lõpul, kui Jeltsin tegi panuse Viktor Tšernomõrdinile. Ka ei vedanud kuigi kaugele 1993. aasta sügisvalimistel Gaidari juhtimisel moodustatud liberaalne erakond Venemaa Valik. Demokraatlike jõudude killunemise ning rahva toetuse vähenemise taustal taandus Gaidar 1990. aastate teisel poolel suurest poliitikast.

Minu arvates oli selleks kaks suuremat põhjust. Esiteks polnud Jegor Gaidar kunagi õigupoolest päris poliitikasse läinud. Eriti Venemaa konteksti arvestades, kus bütsantslikud võimumängud kaalusid sageli üles ratsionaalse lähenemise. Gaidar ütles mainitud intervjuus Postimehele, et temast sai poliitik alles 19. augustil 1991. Enne seda oli teda paelunud majanduse analüüsimine. Viimasega tegeles ta poliitikast taandudes kuni oma surmani.

Gaidari poliitilise ebaõnnestumise teiseks põhjuseks oli vaieldamatult asjaolu, et tema ettevõetud murranguliste majandusreformidega ei kaasnenud poliitilisi ümberkorraldusi. Vana nomenklatuur hakkas kiiresti toibuma. 1991. aasta sügisel ei korraldatud uusi valimisi, mistõttu hakkas rahvasaadikute kongress reformidele jõuliselt vastu töötama.

Kuid vaatamata nendele raskustele tegi Gaidar seda, millest paljud poleks julgenud isegi mõelda. Ta algatas protsessid, mida polnud võimalik enam tagasi pöörata. Tõsi, hilisem areng Venemaal pole paljuski läinud neid radu, millest unistas Gaidar.

Kui ma tema käest 1994. aasta novembris küsisin, kas Venemaal on demokraatia üldse võimalik, vastas Gaidar paljutähenduslikult: «Ma leian, et meil ei ole teist alternatiivi.

Samas on tekkinud ohtlik illusioon niinimetatud valgustatud turumajandusliku autoritarismi võimalikkusest Venemaal. Ma ei usu sellesse. Kas me säilitame demokraatia koos võimalusega tsiviliseeritud eluks Venemaal, või me kaotame nii ühe kui teise.»

Minule jättis Gaidar alati mulje kui oma ajast ees olnud mõtlejast, kes siiralt soovis Venemaale õitsengut. Ma julgen väita, et selle eest, mida Venemaa on tänapäeval majanduslikult saavutanud, võlgneb ta paljuski tänu just nimelt Jegor Gaidarile."

NATO lakkab olemast 10-15 aasta pärast?

NATO peasekretäri Anders Fogh Rasmusseni äsjane visiit Moskvasse on taas andnud hoogu kõikvõimalikele arvamusavaldustele alliansi ja Venemaa suhetest.

Tõsisemad analüüsid räägivad sellest, et vaatamata heasoovlikule retoorikale ei õnnestunud Rasmussenil veenda Venemaa liidreid konkreetsete abilubaduste andmisele seoses Afganistaniga. Eeskätt on NATO huvitatud helikopteritest.

Venemaa propagandakanal Russia Today võttis aga näiteks seda teemat eile kommenteerima Innsbrucki ülikooli teaduri Gerhard Mangotti. Tean teda paarilt konverentsilt, kus ta on esinenud pisut Venemaa poole kaldu arvamustega.

Loo alguses nähtavas intervjuus ütleb Mangott, et NATOl pole enam endisaegset tähendust ning et vaenlaste kadumise tõttu kaob 10-15 aasta pärast ka allianss ise. Seepärast soovitab ta Venemaal suhelda vaid NATO suurliikmetega (Saksamaa, USA, Prantsusmaa).

Mis puudutab suhteid suurtega, siis siin on Mangottil õigus. Venemaa on eriti viimasel poolel aastal muutnud nähtavalt oma taktikat suhetes NATOga. Isegi suursaadik Rogozin on oma emotsioone suutnud paremini taltsutada.

Sellel taktikamuutusel on kindlasti keerulisem tagapõhi, kuid üheks võimalikest on arvatavasti Venemaa soov mõjutada endale positiivses suunas alliansi uue strateegilise kontseptsiooni valmimist. Teiseks huvitab Venemaad vetoõiguse saamine euroatlandi julgeolekuruumis.

Ehk siis hoolimata äsjastest suurõppustest Zapad-2009 ja Ladoga-2009, kus selgeks legendijärgseks vastaseks oli NATO, püütakse poliitilisel tasandil kõigiti poliitilist mesikeelsust viljeleda. Ja uskujaid on ilmselt küll.

Jegor Gaidari meenutades

Venemaalt on saabunud kurvad uudised, mis räägivad kunagise peaministri Jegor Gaidari ootamatust surmast. Vaid 53aastane Gaidar lahkus väidetavalt tekkinud trombi tõttu.

Minul õnnestus Gaidariga mitmel korral kohtuda nii Moskvas ajakirjaniku tööd tehes kui hiljem rahvusvahelistel konverentsidel. Venemaa turumajandusreformide ühe säravama persooni meenutuseks toon siin ära oma intervjuu temaga, mille tegin Postimehe tarbeks 1994. aasta novembris. Siin see on:

"Jegor Gaidar: demokraatia on Venemaale ainus pääsetee

Alustuseks mingem paari aasta taguste sündmuste juurde. Teie nime ja reforme kaasaegsel Venemaal on Läänes peetud sünonüümideks. Tuletage mõne sõnaga meelde, kuidas see 1991. aasta sügisel kõik algas ning miks just teie sattusite reformide eestvedajaks?

Sattusin sellesse orbiiti küllaltki juhuslikult. Poliitikaga hakkasin tegelema 19. augustil 1991. Kuni selle ajani hoidsin end poliitikast eemale. Meie instituudil (N. Liidu majanduspoliitika instituut, mille direktoriks Gaidar tollal oli - M.M.) oli põhimõte, et me ei kirjuta programme, me ei anna nõu, me analüüsime majanduslikku olukorda ja teeme prognoose. Teatud mõttes olid need ka reageeringuteks tervele reale programmidele, mis küll töötati välja, kuid jäid kõik paberile. N. Liidu viimastel aastatel võis neid olla tosina ümber.

Pärast 1991. aasta augustisündmusi kujunes väga omapärane situatsioon. N. Liit lakkas sisuliselt olemast kohe pärast 22. augustit, mil löödi jalgealus võimu põhitaladelt, sealhulgas NLKP-lt ja KGB-lt. Samas aga uue riigi instituute polnud olemas. Täpselt samuti nagu majanduse juhtimise vana süsteem pärast 22. augustit juba ei töötanud, kuid uus eraomandust, hinnaregulatsiooni jne. aluseks pidavat süsteemi ei olnud veel olemas.

Sel ajal tekkiski vajadus kasutada poliitilise stabiilsuse lühikest perioodi, et alustada majanduse ümberkorraldamist Venemaal. Situatsioon oli küllaltki pingeline, riskivariandid suured. Häid lahendusi ei olnud. Olid vaid halvad või väga halvad. Sel ajal töö Venemaa valitsuses ei olnud paljudele eriti meelitav. Ma tean, et president rääkis mitmete kandidaatidega, kuid lõppkokkuvõttes moodustati meie valitsus ning me alustasime ümberkorraldustega.

Paljud süüdistavad teid praegu, et Gaidari valitsusel puudus reformide alustamiseks oma programm?

Me töötasime oma programmi välja sisuliselt juba septembris- oktoobris. Valitsusse tulles teadsime küllaltki täpselt, mida me kavatseme teha peasuundades. Edasi aga juba elu ja poliitika tegid korrektiive meie plaanidesse.

Gaidari majandusreformide alguseks peetakse 2. jaanuari 1992, mil liberaliseeriti suurem osa hindadest. Millised olid teie tollase programmi põhilised punktid?

Meil olid olemas nii miinimum- kui maksimumprogramm. Miinimumprogramm seisnes hindade liberaliseerimises, kohustuslike riiklike tellimiste ja toodangu fondijaotuse äramuutmises, välismajandustegevus liberaliseerimises, impordikitsenduste äramuutmises, rahvusliku valuuta konverteerituse tagamises, laiaulatusliku privatiseerimise alustamises, agraarreformi käivitamises, eraomandust garanteeriva seadusandluse loomises. See oli miinimumprogramm.

Maksimumprogramm seevastu seisnes selles, et stabiliseerida rahvuslik valuuta ning mitte lubada avatud inflatsiooni kasvu, luua eeldused majanduskasvule turumajanduse alusel.

Minu arvates miinimumprogrammist ei õnnestunud meil käivitada efektiivselt agraarreformi. Suuremaks komistuskiviks sai asepresident Aleksandr Rutskoi määramine 1992. aasta kevadel agraarreformi eest vastutavaks. Maksimumprogrammi ei õnnestunud meil realiseerida.

Millised olid suurimad takistused reformide alustamisel?

Kõige suuremaks takistuseks oli muidugi sisepoliitiline ebastabiilsus. Iga suurem majandusalgatus põrkus kokku poliitiliste vastuoludega.

Meile oli tõsiseks probleemiks see, et siis, kui meil olid vabad võimalused poliitiliseks manööverdamiseks, oli kontroll Venemaa territooriumil käibeloleva rahamassi üle institutsionaalselt võimatu. Me alustasime reforme, omades vaid 15 panka, mis trükkisid ühist valuutat.

1992. aasta kevadel, mil vabadus poliitiliseks manööverdamiseks oli maksimaalne, sattusime hoopiski poliitilisse lõksu. Tol ajal viis Venemaa ellu väga jäika eelarvepoliitikat, mil eelarvedefitsiit oli nullis. Samal ajal aga teised vabariigid trükkisid raha ning suunasid selle Venemaale.

Tulemuseks oli olukord, et ajal, mil me tehniliselt olime valmis kontrollima rahamassi, põrkusime kokku poliitiliste probleemidega. Säilitamaks poliitilist stabiilsust pidime minema kompromissidele, sest kodusõda Venemaal on kohutavalt ohtlik kogu maailmale.

1992. aasta lõpul vähendas president minu nõusolekul reformide kiirust, sõlmides konstitutsioonilise kokkuleppe (Jeltsin sõlmis selle tollase ülemnõukogu esimehe Ruslan Hasbulatovi ja konstitutsioonikohtu eesistuja Valeri Zorkiniga - M.M.). Viimase sisu seisnes valitsuse koosseisu muutmises ja reformide aeglustamises. Vastutasuks nõustus opositsioon läbi viima referendumi konstitutsiooni küsimuses ning likvideerima kaksikvõimu.

Kahjuks, nagu teate, opositsioon oma lubadusi ei täitnud ning ohvritoomine ei osutunud efektiivseks. Kuigi jah, kompromissita oleks kokkupõrge juba 1993. aasta algul olnud vältimatu. Tõsi, kokkupõrget lõplikult ei õnnestunud siiski ära hoida.

Pärast 1993. aasta oktoobrit olid olemas head poliitilised eeldused reformide edasiviimiseks. Ma veensin presidenti, et reformide käiku on vaja radikaalselt kiirendada ning saavutada püsiv finantsstabilisatsioon. Kahjuks siis mul presidenti selles lõpuni veenda ei õnnestunud.

Kui mu mälu ei peta, siis juba 1991. aasta detsembris nimetas Rutskoi teie meeskonda roosades pükstes poisikesteks. Mis te arvate, kui poleks olnud tõsist poliitilist vastuseisu, kas teie kabinet oleks suutnud plaanitu efektiivselt ellu viia?

Valitsus oli täiesti võimeline viima ellu küllaltki tugevat ja läbimõeldut poliitikat. Nendes suundades ja valdkondades, kus poliitiline vastuseis oli väiksem, saavutasime märkimisväärset edu. Näiteks suutsime siiski käivitada vaatamata kompromissidele pretsedenditu privatiseerimise sellises riigis nagu seda on Venemaa. Ma pean seda unikaalseks.

Teie meeskonda nimetati Gaidari meeskonnaks. Kui palju teil endal oli sõnaõigust ministrite valikul?

Eirneval ajal erinevalt. Algul oli mul suur mõju kaadrivalikul. Ei saa öelda, et mul olid täiesti vabad käed, kuid mul oli siiski sisuliselt otsustav sõna öelda inimeste valikul.

Aja jooksul ning poliitiliste pingete süvenedes need võimalused muidugi vähenesid. Kuni minu tagasiastumiseni 1992. aasta detsembris oli mul siiski alati võimalus presidendiga sel teemal rääkida. Isegi 1992. aasta lõpul võisin ma meeskonna mõne ohverdusega säilitada, kuid millest ise kategooriliselt loobusin.

Teie järel sai Venemaa uueks peaministriks Viktor Tšernomõrdin. Viimane täidab valitsusjuhi ülesandeid tänagi. Kuidas teda iseloomustaksite?

Tšernomõrdini määramine peaministriks viis paljud paanikasse. Arvati, et see tähendab otsustavat pööret vana korra restauratsiooni suunas. Seda ei juhtunud ning minu arvates tänu justnimelt Tšernomõrdinile.

Kahjuks juhtus aga see, et Tšernomõrdinil ei õnnestunud teha mitmeid olulisi samme reformide süvendamisel. Ta tuli peaministri kohale ideedega, nagu ta neid ise formuleeris - turu üleseshitamine bazaarita, ideedega, mida ta proovis kahe aasta jooksul ellu viia, kuid mis paljude arvates osutusid ebaefektiivseteks.

Loomulikult tundsin end puudutatuna, sest see aeglustas kõvasti reforme. Raske periood vana ja uue süsteemi vahel pikenes ning täiendavalt langes elatustase ja tööstustoodang. Me ei maksnud sugugi vähe nende eksimuste eest.

Paljud vaatlejad on arvamusel, et endisaegne parteinomenklatuur ning eriti selle teine ešelon on võtnud Venemaal revanši. Ajaloodoktor Juri Afanasjevi arvates on sellega reformid Venemaal taas tupikus. Kuidas teie selle peale vaataksite?

Teate, ei ole võimalik rahvuslikku eliiti vägivaldselt välja vahetada. Seda on võimalik teha vaid radikaalse ja vägivaldse revolutsiooni käigus. Selle tulemuseks oleks aga jällegi uus totalitaarne reiim.

Ma olen veendumuste poolest liberaal. Ma arvan, et poliitika peab olema tugev eesmärkide poolest ja pehme vahendeid valides. Minu jaoks ei ole tähtsaim küsimus, kas vana eliit on jäänud tugevatele positsioonidele ka uutes tingimustes, vaid see, milliste reeglite järgi nad mängivad. Kas mängib see eliit turumajanduse reeglite järgi või ta kasutab oma reegleid, omades toetust nomenklatuurse võimueliidi seas. See on minu arvates olulisem ja tähtsaim küsimus.

Ajaloost teame, et kõik senised reformid Venemaal lõppesid kontrareformidega ja revolutsioonid kontrarevolutsioonidega. Praegugi on näha, et kõik ei laabu nii ladusalt ja lõpp võib olla päris tume. Milline on teie arvamus?

Ma võiksin selle ajaloolise analoogia viia teise tasandisse ja öelda, et kõik kontrareformid lõppesid uute reformidega. Venemaa tähtsaim dilemma on alati olnud: kas minna Lääne või Ida arenguteed mööda. See läbib kogu Vene ajalugu, vähemalt alates 18. sajandist.

Ka praegu on see dilemma täiesti olemas ning kindlaid võitjaid ega kaotajaid siin ei ole. Vaevalt leidub praegu Venemaal kedagi, kes oskaks välja kirjutada ainuõige retsepti.

Teie meeskonnast, ma pean silmas selle majandustiiiba, on praeguseks valitsusse jäänud vaid Anatoli Tšubais?

Ei, miks. Majandustiivast on valitsusse jäänud inimesed ministrite asetäitjate tasemel. Ministritest näiteks keskkonnaminister Vladimir Daniljan, teadusminister Boriss Saltõkov.

Kuidas te iseloomustaksite neid muudatusi valitsuses, mis on viimasel paaril nädalal asetleidnud?

Neil on erinev iseloom. On neid, mis minu arvates on ekslikud ja väga ohtlikud. Meil on miski pärast põllumajandus kogu aeg justkui mingiks peenrahaks poliitilistes mängudes. On kujunenud justkui arvamus, et agraarreform poleks vajalik ja oluline üldiste majandusreformide elluviimisel.

Te peate silmas uut põllumajandusministrit Aleksandr Nazartšukki?

Jah. Kuid samal ajal on tehtud väga mõistlikke ja arukaid kaadrimuudatusi. Tervikuna mulle näib, et valitsuse majandusblokk eesotsas Tšubaisiga on võimeline ellu viima küllaltki stabiilset ja läbimõeldud poliitikat.

Tšubais on öelnud, et alates 1995. aastast algab Venemaal reformide teine etapp?

Ma olen temaga täiesti nõus. See on sissekirjutatud riigi järgmise aasta eelarveprojekti. Juhul, kui valitsus suudab järjekindlalt minna mööda valitud teed, siis võime öelda, et 1992. aastal oli reformi esimene etapp, 1993-94 oli paus väikeste korrektiiividega ning 1995. aastal algab reformide teine etapp.

Teie, kui Vene demokraatide liidri käest tahaks küsida, kas Venemaal on demokraatia üldse võimalik?

Ma leian, et meil ei ole teist alternatiivi. Samas on tekkinud ohtlik illusioon niinimetatud valgustatud turumajandusliku autoritarismi võimalikkusest Venemaal. Ma ei usu sellesse. See on kaugel meie traditsioonidest.

Kas me säilitame demokraatia koos võimalusega tsiviliseeritud eluks Venemaal, või me kaotame nii ühe kui teise.

Järgmisel aastal ootavad Venemaad ees uued valimised. Kuidas hindaksite demokraatide võimalusi nendel valimistel?

Väga palju sõltub valitsusest, kui läbimõeldud poliitikat suudab see ellu viia. Kuidas ka ei vaata, kuid situatsioon on meil lihtne. Väga palju sõltub sellest, kas reformid toovad mingeid reaalseid tulemusi ühiskonnale või mitte. Seepärast on meile vastuvõetamatu printsiip, mida halvem seda parem. Vastupidi, meile on tähtis põhimõte, mida parem seda parem.

Lõpetuseks tahaks teilt küsida, kas olete kursis reformidega Eestis?

Jah, loomulikult ma jälgin seda, mis toimub Balti riikides.

Kuidas te kaasaja Venemaa suurima reformaatorina hindaksite neid ümberkorraldusi Balti riikides, mis on õnnestunud läbi viia viimasel paaril aastal?

Üldiselt väga kõrgelt.

Kas Venemaal oleks midagi neist õppida?

Palju, mis on tehtud Eestis, on täielikult vastavuses nende ideedega, mida meie 1992. aasta alguses püüdsime Venemaal ellu viia. Midagi meil õnnestus, mõnda aga mitte.

Ma ei arva, et Venemaale oleks kasulik näiteks üle võtta teie rahanduspoliitikat. Ma pean silmas rahvusliku valuuta seotust ühe välisvaluutaga. Arvestades Venemaa majanduse ulatuslikkust on see piisavalt ebarealistlik.

Samas aga näiteks teie eelarve- ja maksupoliitikat oleks täiesti sobilik kasutada ka meil."

Venemaad ähvardab 100-miljardiline nõue

Venemaa omaaegse edukama ja avatuma naftakompanii Jukose saaga pole kaugeltki veel lõppenud. Tõsi, firma kunagine suuromanik Mihhail Hodorkovski on juba aastaid trellide taga. Samas võib rahvusvahelise arbitraažikohtu viimase otsuse valguses eraomandi ebaseaduslik omastamine Vene riigile lõppeda kuni 100 miljardi dollari suuruse nõudega.

30. novembril tegi Haagis asuv Alaline Arbritaažikohus Jukose rahvusvaheliste suurosanike (GML Ltd ja tema tütarühingute Hulley Enterprise Ltd, Yukos Universal Ltd ning pensionifondi Veteran Petroleum Ltd) hagi alusel otsuse, mille kohaselt on Venemaa seotud Energiaharta sätetega ning sellest tulenevalt on vastaval eraomandil rahvusvaheline juriidiline kaitse.

See otsus pole tähtis mitte ainult Jukose endistele välisinvestoritele, vaid ka teistele Venemaal sarnaselt hävinud energiafirmadele. Olgugi, et Venemaa ütles 19. oktoobril lahti Energiaharta siduvatest kohustustest, jäävad varasemad investeeringud kaitse alla järgnevaks 20 aastaks.

GML Limited on nüüd alustamas Haagis vaidlust umbes 100 miljardi dollari suuruse nõude üle.

Hiina kasvatas hüppeliselt mõju Kesk-Aasias

Turkmenistanist lähtuva gaasijuhtme piduliku avamisega läinud nädalavahetusel kasvatas Hiina kogu regioonis hüppeliselt oma mõjujõudu. Enam kui 1800 kilomeetri pikkune torujuhe avab samas Kesk-Aasia ressursirikastele riikidele alternatiivse müügikanali.

Hiina energiakompanii CNPC investeering lubab neil 2013. aastaks saavutatava maksimaalvõimsusena Turkmenistanilt osta kuni 40 miljardit kuupmeetrit gaasi aastas. Võrdluseks näiteks Nord Streami maksimaalne läbilaskevõime on 55 ja Nabuccol 30 miljardit kuupmeetrit aastas.

Turkmenistani aastane gaasitoodang on täna 70 miljardit kuupmeetrit. Lisaks Hiina suunale on Turkmenistanil valmimas gaasijuhe Iraani ning Ashabad on väljendanud huvi Nabucco torujuhtme varustamise kohta.

Ashabadi otsused alternatiivteede julgemaks elluviimiseks said tõuke aprillis, mil plahvatuse tõttu torujuhtmel katkesid gaasitarned Venemaale. Selle tõttu on Turkmenistan iga kuu kaotanud umbes üks miljard dollarit.

Hiina mõju kasv pole mõõdetav vaid konkreetsete energiaprojektidega, vaid näiteks sellel aastal Kasahstanile antud 10 miljardi dollari suuruse laenuga. Ka Turkmenistan sai Hiinalt krediiti 4 miljardi dollari ulatuses.

Kõik eelnev vaid kinnitab Kesk-Aasia enda mõjukuse kasvu rahvusvahelise energiakeskusena, kus on ristumas mitmete globaalsete jõudude huvid. Hiina sisenemine (ärgem unustagem ka Shanghai Koostööorganisatsiooni) on kõige nähtavam, kuid oma huvisid on väljendanud arusaadavalt Venemaa, Ameerika Ühendriigid, Iraan ja Euroopa Liit.

Meie seisukohalt on oluline Kesk-Aasia suuna tähtsustamine Euroopa Liidus, sest tegemist on ühenduse energiajulgeolekuseisukohalt väga olulise tulevikuallikaga. Eriti maagaasi tarneid silmas pidades.

15 aastat tagasi algas sõda Tšetšeenias

Aeg liigub kiiresti. Alles see oli (11. detsember 1994) kui ma Moskvas Postimehe ajakirjanikuna võtsin vastu teate "konstitutsioonilise korra" taastamise eesmärgil alanud sõjalisest operatsioonist Tšetšeenias.

Mäletan hästi neid esimesi päevi Moskvas, mil ajakirjanike seas levis üldine arvamus - tõenäoliselt ei suuda dudajevlased kuigi kaua vastu pidada. Toonane Vene kaitseminister Pavel Gratšov oli just kuulutanud, et võtab Groznõi kahe tunniga.

Tegelikult aga läks kõik teisiti. Hukkusid tuhanded Vene sõdurid ning kümned tuhanded tsiviilelanikud. Siin loo alguses toodud videolõik meenutab sõja esimesi päevasid. Kaadrid on jubedad. Ja see kõik juhtus vaid 15 aastat tagasi.

Eks kogu Tšetšeenia kampaania tegelik taust oli 1994. aastal ikka seotud Moskva võimumängudega, mille taga seisis toonane Kremli "sõjapartei" eesotsas president Boriss Jeltsini varjus sametiseks riigipöördeks valmistunud KGB kindrali Aleksandr Koržakoviga.

Siin kõrval fotol olen esimest korda teel Tšetšeeniasse. Pilt on tehtud 1995. aasta veebruaris Ingušeetia pealinnas Nazranis, kust me koos toonase hea kolleegiga BNSist Georgi Shabadiga liikusime "teadmatusse". Nädalase Tšetšeenia reisi tulemuseks oli pikk intervjuu president Džohhar Dudajeviga.

Uus naftahiid avab ennast maailmale

Tegelikult pole Iraak mingi uus naftahiid, kuid viimase 20 aasta jooksul on tema suured naftavarud ning tootmine olnud maailmaturult eemal. Viimase kuu ajaga on Iraagi valitsus avanud oma rikkalikele naftaväljadele juurdepääsu sellistele kompaniidele nagu Royal Dutch Shell, CNPC (Hiina), Lukoil, Eni, BP ja ExxonMobil.

Iraagi naftavarud on tegelikult teadmata. Viimane adekvaatne informatsioon pärineb 1970ndatest aastatest. Selle järgi paigutus Iraak Saudi Araabia, Kanada ja Iraani järel neljandaks. Ekspertide hinnagul võib Iraak aga juba kolme aastaga mööduda Iraanist, sest eeldatavalt on tema naftavarud suuremad teadaolevast.

Sama kehtib ka nafta tootmise kohta. Äsjased oksjonid ja nendele kompaniide poolt võetud kohustused viitavad võimalusele, et eeloleva kümnendiga võib Iraak toota päevas enam kui 10 miljonit barrelit naftat. See on ümmarguselt sama palju kui maailma tipptootjad Venemaa ja Saudi Araabia. Mõistagi on sellel muutusel ka oma mõju nafta hinnale maailmaturul.

Kõik pole aga siiski nii lihtne. Olgugi, et Iraagi sisemine olukord on oluliselt stabiilsem, sõltub naftahiiu lähem tulevik nii märtsikuistest valimistest kui ka välistest mõjutajatest, kellele ei pruugi sugugi meeldida naftakasumist kosuv riik.

Venemaa haaras kontrolli gaasikartellis

Qatari pealinnas Dohas asuv maagaasi eksportivate riikide organisatsioon, mida on nimetatud ka gaasikartelliks, valis paar päeva tagasi endale esimese peasekretäri. Selleks sai torujuhtmeid ehitava Venemaa ettevõtte Stroitransgazi asepresident Leonid Bohhanovski.

Bohhanovski nimetamine organisatsiooni peasekretäriks räägib eeskätt Venemaa huvist hoida kujuneva gaasikartelli töös keskset rolli. Seejuures pole vastse peasekretäri näol tegemist sugugi juhusliku figuuriga. Stroitransgazi kontrollib Vladimir Putinile lähedane eriteenistuste taustaga Gennadi Timtšenko.

Organisatsiooni kuuluvad praeguseks 11 riiki (Alžeeria, Boliivia, Egiptus, Ekvatoriaalne Guinea, Iraan, Liibüa, Venemaa, Qatar, Nigeeria, Venetsueela ja Trinidad ja Tobago). Norra ja Kasahtsan on kaasatud vaatlejatena. Seega on valdav osa maailma maagaasi varudest ja tootmisest kaetud organisatsiooni liikmete varude ja tootmisega.

Esimese ülesandena lasi Bohhanovski tellida uurimuse, kuidas säilitada seos gaasi ja nafta hinna vahel. Kui Euroopas on see hind eeskätt Venemaa survel jätkuvalt liikumas samas koridoris, siis näiteks Ameerika Ühendriikides on uue tehnoloogia rakendamine oluliselt vähendanud gaasi hinda viimase aasta jooksul.

Nii või teisiti on gaasikartell tänaseks peaaegu et sündinud fakt. Kui veel mõned aastad tagasi peeti seda vähetõenäoliseks, siis Venemaa sihikindel töö on andnud tulemuse. Väljapoole jäävad täna sellised tuntud gaasiriigid nagu Turkmenistan (kes sellel nädalal on avamas peaaegu 2000 kilomeetri pikkuse torujuhtme Hiina), USA, Saudi Araabia, Araabia Ühendemiraadid.

Kreml võiks loobuda vanadest mallidest

Juba varem olen siin ajaveebis viidanud, et Keskerakonna esimehe Edgar Savisaare lubadused muuta võimule tulles põhjalikult Eesti välispoliitikat on meie rahvuslikku julgeolekut õõnestav retoorika. Loodetavasti ei saa see kunagi teoks, kuid lõhkuva vastandumisega lõhutakse ka Eesti sisemist solidaarsust.

Savisaare valimiseelne bravuuritsemine polekski nii tähelepandav, kui asi pole pisut tõsisem ning riigipiire ületav. Mitte Savisaar ei kujunda poliitikat, vaid tundub, et just teda kasutatakse poliitika elluviimisel. Ja see pole mitte Eesti kui suveräänse riigi huvides.

Leedu Rahvaliidu asutamiskongress läinud nädalavahetusel Vilniuses ning Venemaa presidendi Dmitri Medvedevi tänased vihjed Moskvas vaid kinnitavad seda, et Venemaa tänane juhtkond ei suuda suhetes lähemate naabritega loobuda vanadest stereotüüpidest ja käitumismallidest.

Kremlis usutakse, et survemeetodil ning üksikuid erakondi oma mõjuagentideks valides on võimalik muuta nende riikide suhtumist ja hoiakuid Venemaa suhtes. Ühes sellega loodetakse tekitada sisemist ebastabiilsust ning umbusku iseendasse, mis lubaks välisel mõjuril kergemalt oma eesmärke saavutada.

Leedu kunagine (1990-91, samal ajal Savisaarega muuseas) peaminister Kazimiera Prunskiene (fotol) on viimastel aastatel korduvalt püüdnud kodupoliitika esiridadesse naasta, kuid suurema eduta. Ehk on negatiivselt mõjunud kunagised süüdistused (mis kohtu poolt valeks tunnistatud) tema võimalikus seotuses KGBga.

Nüüd loodab Prunskiene majandusraskuste ning Nõukogude nostalgia najal uuesti pildile pääseda. Seekord on võetud varjamatu Venemaa-meelse erakonna kuvand, mida asutamiskongressil kinnitas üle ka Ühtse Venemaa delegatsioon eesotsas Konstantin Kossatšjoviga.

Nii Kossatšjov Vilniuses, Medvedev Moskvas kui näiteks Sergei Ivanov hiljuti Tallinnas on kõik öelnud, et suhete normaliseerimine on võimalik vaid Ühtsele Venemaale meelepäraste poliitiliste jõududega. Kui see pole otsene sekkumine naaberriikide siseasjadesse, siis mis see on?

Loomulikult on Eesti huvides kõigi oma naabrite, sealhulgas ka Venemaaga suhelda vastastikku kasutooval põhimõttel ja teineteise huve arvestavalt. Kui me nüüd loobuksime sellest suveräänsele riigile omasest põhimõttest, mille poole püüdleb Ühtse Venemaa lõa otsas olevad poliitikud, siis võib see tõsiselt kahjustada ka meie riigi edasikestmist just sellisena, nagu valdav enamik eestimaalasi tahaks näha.

GRU salapärase ohvitseri salapärane surm

23. novembril suri siiani selgitamata asjaoludel (väidetavalt mürgitati Iževski kohvikus) Venemaa sõjaväeluure GRU viimase paari aastakümne üks salapärasemaid ning legendaarsemaid ohvitsere Anton Surikov. Ma poleks juhuslikult leitud uudiskillule suuremat tähelepanu pööranud, kui ma poleks omal ajal Moskvas Postimehe ajakirjanikuna Surikoviga intervjuud teinud.

27. aprillil 1996 ilmus Postimehes minu intervjuu toona 35aastase tehnikateaduste kandidaadi ja Venemaa relvajõudude toonase reformi ühe ideoloogi Anton Surikoviga. Nimetatud kontseptsioon pidas Balti regiooni üheks kõige konfliktiohtlikumaks, kuna Moskvale polnud meelepärane Balti riikide võimalik liitumine NATOga. Surikov ütles toona mulle otse: "kui tehakse reaalne katse võtta Balti riigid NATO liikmeteks, viime Balti riikidesse oma väed."

Siis puudus mul vähimgi teadmine, et rääkisin mitte üksnes politoloogi ja sõjandusasjatundjaga, vaid juba selleks hetkeks äärmiselt salapärase taustaga sõjaväeluure ohvitseriga.

Olemasolevatel andmetel, mida Surikov kunagi ise ei eitanud, astus ta GRU teenistusse 1983. aastal. Juba kaheksa aastat hiljem oli tema auastmeks alampolkovnik, mis viitab väga erilistele teenetele selles konservatiivses luureorganisatsioonis.

Surikov on Kaukaasias tuntud nime all Mansur Nathojev. Väidetavalt oli ta üks Abhaasia sõja organisaatoreid 1990ndate aastate algul ning hiljem Zviad Gamsahhurdia kukutaja Gruusias. Just siis olla tal tekkinud lähem side hilisema tšetšeeni iseseisvuslase Šamil Bassajeviga, keda Surikov väidetavalt meelitas 1999. aasta augustis Dagestani ründama. Mäletatavasti sai see provokatsioon omakorda ajendiks Tšetšeenia teisele sõjale.

Surikovi on seostatud ka näiteks firmaga FarWest Ltd., millel olevat parajal hulgal kahtlast äritegevust. Surikovi peeti ka üheks parimaks relvamüügi asjatundjaks ning 1990ndate aastate lõpul oli ta isegi lähedal Venemaa riikliku relvamüügi firma Rosvoruženija juhiks saamisele. Alles hiljuti räägiti Surikovist koguni kui ühest GRU võimalikust uuest juhist.

Selle aasta septembris on Surikov öelnud sõna-sõnalt järgmist: "Kui toimub Putini kõrvaldamine ja Hodorkovski vabanemine, siis algab Perestroika-2 ning Venemaa mittevene rahvastel tuleb valmis olla iseseisvuseks. Kui seda aga ei juhtu, siis veel 10-15 aasta vältel kestab "primitiivse toorainemajanduse" formaadis lagunemine , Vene Föderatsiooni ja endise Nõukogude Liidu rahvastel tuleb valmistuda sõjaks. Kolmandat teed ei ole."

Miks Surikov ikkagi suri? Kui see pole õnnetus või loomulik surm, mida vähesed usuvad, siis on tegemist kahtlemata väga tõsiste vastuolude ilmnemisega Venemaa eriteenistuste vahel või sees. Kas viimane võib raputada ka kuidagi praeguse võimu talasid, on kahtlane, kuid siiski väärib pingsamat tähelepanu.

Surikov maeti 28. novembril Moskva Vostrjakovski kalmistule kõrgete võimuesindajate juuresolekul.