Ajalugu, välispoliitika ja No pasaran

1. septembri üritused Gdanskis, Poolas viitavad taas sellele, kui palju on meie lähiajalugu osaline tänases rahvusvahelises läbikäimises. Tõsi, Teine maailmasõda, selle algus ja lõpp erutavad täna paljusid. Ja mitte ainult Euroopas. Iseenesest on ju see veel käega katsutavas kauguses, sadade tuhandete elavate inimeste mälestustes.

Sõjad, eriti suured raputused, jäävad suhteid mõjutama pikaks ajaks. Teine maailmasõda murdis nii miljoneid inimsaatusi kui tervete rahvaste ja riikide püsimist. See ei unune üleöö. Eriti siis, kui inimsusevastased kuriteod pole sirgeks räägitud ega hukka mõistetud. Lõpuni.

Ajakirjanik ja ajaloolane Anne Applebaum lootis 2005. aastal, et 60ne aasta möödumine suurest sõjast paneb lõpuks punkti valusale haavade lahtikiskumisele. Täna ta tunnistab, et see oli vaid soovmõtlemine. Kahjuks.

Ajalugu ja välispoliitika on paraku kogu aeg väga tihedalt seotud. Diplomaatia ei sünni hetkeemotsioonist, vaid pikaajalise kogemuse või harjumuse või ka suhtumuse pinnalt. See puudutab eriti naabreid.

Mida erinevam on ajaloolise narratiivi taju, seda suurem on lõhe. Seda suurem on pingeallikas ning vabam voli juhitamatutele emotsioonidele. Ehk teisiti. Seni, kuni pole üldist lepitust või ajaloost üleolekut, ei parane haavad ega kasva usaldus.

Mida aeg edasi, seda vähem jääb tunnistajaid. Mida aeg edasi, seda vähem jääb neid, kes peaksid vastutust kandma. Teema taandub raamatutesse ja mälestustesse. Kuid kas see on pääsetee. Ei usu. Mitte siis, kui ajalugu on kellelegi sihikindel võimutööriist ning masside kontrollimehhanism.

Inimsusevastased kuriteod on aegumatud. Pole tähtis, kes need korda saatis. Karistus ehk lepitus peaks olema õiglane ja kõigile arusaadav. Vaid nii on võimalik usaldusele mõelda ja tulevikku ehitada.

Need väikesed ja manipuleeritud inimesed, kes on Tallinna valimistele toonud antifašistlikud loosungid, peaksid tajuma, mida nad teevad. Vihkamise õhutamine on lihtne, kuid tulemused võivad kohutada kõiki. Eriti siis, kui minnakse oma enda rahva vastu. Ajalugu peaks ju olema õpetaja!

Brzezinski NATO tulevikust

Värske Foreign Affairsi üks kesksemaid esseesid on seekord Zbigniew Brzezinski sulest - "An Agenda for NATO". 11-leheküljelises loos võtab geopoliitika vanameister lahti harutada NATO tähenduse minevikus ning tähtsama eesmärgi tulevikus.

Brzezinski lähtub oma analüüsis sellest, et 21. sajandil on maailma jõukese nihkumas Põhja-Atlandi vööndist Vaikse ookeani ja laiemalt Aasia suunas, mistõttu ka Lääne toimivad julgeolekuskeemid või võrgustikud ei pruugi olla püsivad, kui nad seda tõsiasja eiravad.

NATO üheks peamiseks tulevikueesmärgiks peab Brzezinski realistliku koolkonna esindajana geopoliitikas just erinevate julgeolekualliansside koostööd ning eksisteerivatele probleemidele lahenduste leidmist.

Ta peab vajalikuks koostööd Venemaa, Hiina, India ja Iraaniga, et strateegilise dialoogi kaudu ennetada või lahendada regionaalseid pingekoldeid. Eriti valmistab Brzezinskile muret võimalus, et Pakistani tuumarelv võib minna usufanaatikute kätesse.

Brzezinski peab vajalikuks otsida koostööd näiteks Ühise Julgeoleku Lepinguorganisatsiooni (Venemaa, Armeenia, Valgevene, Kasahstan, Kõrgõstan, Tadžikistan ja Usbekistan) ning Šanghai Koostööorganisatsiooniga (Hiina, Venemaa, Kasahstan, Tadžikistan ja Kõrgõstan pluss vaatlejatena Iraan, India, Afganistan, Pakistan ja Mongoolia).

Brzezinski peab demokraatlike väärtuste kaitsmisest kesksemaks pragmaatilist koostööd julgeoleku nimel. Ta ei näe, et NATO laieneks globaalseks alliansiks. Samas arvab, et NATO peab sisemiselt läbi mõtlema, kui toimivad on ikka mõned Washingtoni leppe artiklid.

Olulisemaks peab Brzezinski toimiva ja tegeliku ühtsuse saavutamist NATOs. Selleks tuleks tema meelest tõsiselt kaaluda, kas konsensuspoliitika annab alati parima tulemuse. Eriti nüüd, kui liikmeid on 28. Teisalt näeb ta vajalikuna värskendada 5. paragrahvi ehk siis ühiskaitse põhimõtet selliselt, et liikmesriikidel oleks tõlgendamisruum kitsam.

Kolmanda suurema mõttena pakub Brzezinski välja, et NATOl oleks võimalik vajadusel ka oma liikmeid tegevusetuse või nõrga seisu tõttu välja visata. Laienemise osas pakub ta Ukrainale ja Gruusiale präänikuks Euroopa Liitu ja viimase idapartnerlust. Ka tema on seisukohal, et Venemaad pole mõtet NATOga ärritada.

Need on minu arvates ehk olulisemad momendid Brzezinski artiklist. Mida nendest arvata? Brzezinski üldtees maailma geopoliitilise mõjutelje muutumisest pole mõistagi uus avastus. Pigem on küsimus selles, kas autoritaarsete jõukeskuste (nagu näiteks Venemaa, Hiina, Iraan) kaasamine probleemide lahendamisse läbi strateegilise dialoogi on teostatav või on siiski tunda ka soovmõtlemist. Ehk teisisõnu - kas olemasolevad või tekkida võivad julgeolekuprobleemid on ühtemoodi arusaadavad ja käsiteltavad nii Moskvas, Pekingis kui Washingtonis? Ehk on mõni probleem tekkinud(mas) ka demokraatliku ja autoritaarse maailma vastandliku olemuse tõttu?

Brzezinski ei poolda NATO rakendamist demokraatliku väärtuste kaitsemehhanismina. Vähemalt pole see temale esmaoluline. Seepärast usub ta ka, et pikaajaliselt annab koostöö otsimine ja ühisosa laiendamine näiteks Venemaaga positiivse tulemuse.

Mis puudutab suhteid Venemaaga, siis siin on minu arvates Brzezinskil küll rohkem reaalpoliitilist soovmõtlemist kui tegeliku olukorra analüüsi. Konflikt Gruusiaga ning pingelised suhted Ukrainaga kahjuks viitavad sellele, et Külma sõja ajast ja varasemastki teada mõjuväljapoliitika pole kuhugi kadunud. Seejuures on Kreml üheselt oma rahvsulikus julgeolekustrateegias määratlenud NATO vastasjõuna. Seda ei tohiks eirata, sest vastasel korral antakse Venemaale alliansi küsimuste otsustamisel liiga suur kõrvalmõju.

Tegelikult on Brzezinskile Venemaast olulisem kaasata julgeolekudialoogi Hiina. Vahetult enne Obama administratsiooni töölehakkamist kuulutas Brzezinski üheselt, et maailmas on koorumas uus kahe suurvõimu telg - G2 (USA ja Hiina).

Konsensupoliitika ümbervaatamisel on kindlasti nii head kui vead. Kui NATOs kehtiks täna enamusotsustamine oleks Makedoonia alliansi liige ning Gruusia ja Ukraina tegutseksid MAPi raames. Samas pole välistatud, et liikmesriikide sisepoliitilised arengud võivad teinekord enamuse-vähemuse suhet oluliselt mõjutada.

Kui Brzezinski mõtleb ühiskaitse ja ühistegevuse põhimõtte tugevdamist, siis siin saab temaga vaid nõustuda. Eriti selge on see Afganistani puhul, kus alliansi liikmetel on liiga suur poliitiline tegevusvabadus. Samas aga ühisoperatsiooni tulevik võib seada kogu alliansi olemise ohtu.

Igatahes pakub Brzezinski väärt lugemist ja kaasamõtlemist nagu talle kombeks. Eriti tähtis on see ajal, kui käib NATO strateegilise kontseptsiooni värskendamine ning globaalsete julgeolekusuhete ümberkaardistamine.

Hoiatav uudis Ameerika Ühendriikidest

USA praegune administratsioon on väidetavalt loobumas raketitõrje süsteemide paigaldamisest Poola ja Tšehhi Vabariiki. Ettekäändeks on toodud suhete soojendamine Venemaaga, kuna "paljusid keerukaid küsimusi saaks lahendada koos Moskvaga." Sellele viitas USA raketikaitse lobbist Riki Ellison (fotol) oma intervjuus Poola ajalehele Gazeta Wyborcza.

Kui Ellisoni jutt tõepoolest vastab Valge maja tegelikule hoiakule, siis on see Ida-ja Kesk-Euroopa riikidele halvaks signaaliks. Ümberseletatuna tähendab see seda, et president Obama administratsioon on võtnud kasutusele ametlikult trade-off poliitika ning jutud sellest, et liitlaste huvide vastaselt midagi ei tehta, ei vasta tõele.

Ma jagan täielikult USA ühe parima Venemaa tundja Richard Pipesi hiljutist üleskutset mitte loobuda raketitõrje süsteemide paigaldamisest Ida-Euroopasse. Alles mõned päevad tagasi kirjutas ta The Wall Street Journali arvamusloos, et "the only reason Moscow objects to them (raketikilp -MM) is that it considers Poland and the Czech Republic to lie within its "sphere of influence"."

Olen siingi blogis mitmel korral varem viidanud, et ükskõik kui hästi või halvasti oli Bushi raketitõrjeplaan välja töötatud, omab see täna palju laiemat välispoliitilist dimensiooni just nimelt Venemaa ja Lääne suhetes.

Just nimelt mõjuväljapoliitika, mitte sõjaline oht, on Venemaale küsimus, mis on peamine seoses kavandatud raketikilbi üksustega. Kui keegi Valges majas usub, et selle järeleandmisega on võimalik Venemaad kallutada suuremale koostööle, siis paraku on see suur eksitus.

Venemaa tänase välispoliitika sisuks pole kaugeltki läänelik win-win ehk vastastikuste kompromisside loogika. Valdav on traditsiooniline zero-sum mäng, mis tähendab seda, et alati peab keegi olema võidumees. Kui Obama loobub raketitõrjesüsteemidest Poolas ja Tšehhi Vabariigis, tähendab see eeskätt Moskvale võitu ja USAle Kremli silmis kaotust.

Moskvas tõlgendataks seda sammu, kui vabama käe saamist mõjuvälja kasvatamiseks oma lähinaabruses. Ja seda ei jäta Moskva ilmselt mitte tegemata. 2008. aasta aprillis ei suutnud NATO jõuda üksmeelele Gruusia ja Ukraina lõimimise osas alliansiga ning sellele järgnes kohe Venemaa agressioon Gruusia vastu.

Ka mitmed Euroopa liidrid on olnud viimasel ajal väga vaoshoitud Venemaa agressiivse poliitika suhtes oma naabruses, eriti Ukraina suunal. Ikka on peamiseks lootus, et ehk saab Venemaaga kuidagi asju ajada nii, et tülikatele konnasilmadele mitte astuda. Paraku on nendeks konnasilmadeks aga tervete riikide ja rahvaste suveräänsus.

Värske raamat MRP salaprotokollidest

Leidsin ajaloolase Mark Solonini koduleheküljelt väga huvitava viite ühele värskelt trükivalgust näinud raamatule. Selles püüab keegi Aleksei Kungurov tõestada, et Molotov-Ribbentropi pakti salaprotokollid on vaid müüt, mis on maailma massiteadvusele peale surutud USA eriteenistuste erioperatsiooni kaudu.

Solonin märgib irooniliselt, et raamatul puudub veel tempel - "heaks kiidetud võltsimise vastase riikliku komisjoni poolt". "Veel mitte. Kuid meil on terve elu ees," ütleb Solonin.

Teatavasti on Mark Solonin üks vähestest Vene ajaloolastest, kes on arhiiviallikatele toetudes kirjutanud terve rea huvitavaid raamatuid tõestamaks, et 1941. aastal oli Stalin valmis ründama Euroopat. Peagi peaks tema viimane teos (22. juuni 1941) ilmuma ka eesti keeles.

Aga tagasi Kungurovi soperdise juurde. Solonini iroonia ning ka raamatupoe ozon.ru kommentaarid sellele on hävitavad. Kahjuks ei pruugi see peegeldada siiski Venemaa elanike enamuse arvamust, mis on ju nii manipuleeritav Kremlile kuuleka meedia poolt.

Solonin viitab ka "ajaloolasest" võltsimisvastase võitleja A. Djukovi intervjuule "Komsomolskaja Pravdas". Piisab, kui lugeda Djukovi ajaveebi, et mõista tema tegevuse tegelikku suunitlust.

Kokkuvõtteks näitab see lugu piisava veenvusega, kui suur oht varitseb meid ikka veel minevikust. Kungurov ja Djukov pole põlveotsas susserdajad või kuulsuse narrid. Mõlema tegevus on kindlasti heaks kiidetud nende poolt, kes ei taha miskitki teada sellest, et just Nõukogude Liit oli üks Teise maailmasõja vallapäästjaid.

EL peaks tegelema Arctic Sea juhtumiga

Mida aeg edasi, seda segasemaks muutub kuivlastilaeva Arctic Sea (foto: Reuters) müstiline kaaperdamislugu. Olemasoleva informatsiooni ning Venema reaktsiooni põhjal saab vaid oletada seda, et Arctic Sea lastiks ei pruukinud olla vaid Stora Enso 1,8 miljonit eurot väärt tooted.

Kuna asjasse on segatud Euroopa Liidu liikmesmaade kodanikud ja ettevõtted ning Vene ajakirjandusse on paisatud koguni viide sellele, et väidetavad kaaperdajad oli palganud üks EL liikmesmaa, peaks kogu selles küsimus aktiivsemat rolli mängima EL ise.

ELi eesistuja Rootsi on ise otseselt selle sündmusega seotud, mistõttu oleks loogiline Stockholmi initsiatiiv võtta teema näiteks üles eelseisval välisministrite mitteametlikul kohtumisel.

Eriti murelikuks peaks välisministreid tegema asjaolu, et samaaegselt Arctic Sea väidetava kaaperdamisega Rootsi ranniku lähistel tegi Venemaa president Dmitri Medvedev ettepaneku muuta kehtivat kaitseseadust. Üks ettepanek rääkis sellest et edaspidi saab Kremli peremees ainuisikuliselt otsustada relvajõudude kasutamise väljaspool piire ka kaaperdamisjuhtumite puhul.

Tegelikult rõhutab Arctic Sea juhtum, kui oluline on tihendada ka Läänemerel julgeolekukoostööd turvalise laevaliikluse tagamiseks ning võitlust organiseeritud kuritegevuse vastu.

Ah jaa. Lõpetuseks. Täna väitsid Vene infokanalid, et Arctic Sea olevat jälle kadunud. Vähemalt ei saavat keegi ühendust laevale jäänud kapteni ja kolme meeskonnaliikmega.

Äraspidine kingitus Ukrainale

Eile oli Ukraina iseseisvuspäev. Tavaliselt on sellel ajal naabrid ikka lahked ning sõbralikud. Soovivad õnne ning õitsengut. Kahjuks pole seda aga juba mõnda aega tunda Venemaa hoiakutes Ukraina suhtes.

Seetõttu polnud üldsegi juhuslik, et just Ukraina pidupäeval süüdistas Venemaa prokuratuuri uurimiskomitee Kiievit tema regulaarväeosade (!) ja natsionalistide osalemises eelmise aasta augustisõjas Gruusias. Asitõendid olevat dokumenteeritud. Tegemist oli ehtsa bütsantsliku käiguga, kus püüti kõigiti mõista anda, mida Venemaa oma naaberriigist tegelikult arvab.

Tõsi, peaminister Putin siiski õnnitles kolleeg Tõmošenkot. Lootuses, et probleemid lahenevad. Samal ajal näitas propagandakanal Russia Today, kuidas sadakond inimest Krimmis nõudis "Venemaad igaveseks".

Playboy kaanetüdruk ja Eesti välispoliitika

Ma pole küll nädalalehe The Baltic Times pidev lugeja, kuid teinekord, eriti lendudel, satub see ikka silme ette. Tegemist on ühe vähese, kui mitte ainukese ingliskeelse trükiväljaandega, mis kajastab Baltikumis toimuvat.

Ma pole kursis, kes on selle väljaande taga täna ning mis on toimetuse juhtliin, kuid eriti viimasel ajal olen märganud toimetuse väga kummalisi valikuid ja ajakirjanduslikult küsitava väärtusega lugude ilmumist.

Eilsel tagasilennul Riiast võtsin lugeda BT viimast numbrit (August 20-26, #668). Arvamusküljel vaatas vastu pealkiri: "The Difficult Lessons of Estonia's Foreign Policy", autoriks Tartu ülikooli "political scientist and foreign policy analyst" Anna-Maria Galojan (foto: Playboy repro).

Mõnevõrra ambitsioonika tiitliga ennast pärjanud Galojani lugu on üks kummalisemaid arvamusi, mida ma viimastel aastatel olen Eesti välispoliitika kohta lugenud. Ta räägib sellest, kuidas Eesti poliitikud ja diplomaadid käsitlevad demokraatiat, inimõigusi ja majandust vaid läbi emotsioonide. Näiteks toob ta eelmisest aastast toetuse Gruusia presidendile Saakašvilile (kes olevat rünnanud Lõuna-Osseetiat), mis nüüdseks olevat asendunud tena taunimisega (kuna viimane olevat persona non grata Läänes). Huvitav, millel põhineb selline kõõrdarvamus? Eesti on alati toetanud Gruusia demokraatlikke reforme ning territoriaalset terviklikkust, mitte ühe või teise poliitiku tegemisi.

Teise näitena räägib Playboy kaanetüdruk sellest, kuidas Eesti ametlik välispoliitika suhetes USAga hoiab üksnes vabariikliku partei poole. Jällegi, kust selline mõte? Küsimus pole parteides, vaid poliitikas, mida ajab administratsioon. Olgu see siis demokraatlik või vabariiklik.

"Our foreign policy must also be balanced by developing positive relationships with our neighbours, including Russia, and with the very experienced British Commonwealth of Nations," viitab Galojan Eesti välispoliitika eesmärkidele.

Küsimus pole ju selles, et meie välispoliitikas oleks kõik viimse silbini korras. Alati on võimalik paremini. Ja kriitika, mida olen siingi blogis ju kordavalt teinud, käib edendamist püüdleva mõtlemise juurde.

Ometi jätab Galojani artikkel meie olusid vähetundvale inimesele küll väga kentsaka ja vildaka mulje. Usun, et BT toimetuses on siiski ajakirjanikke, kes suudavad lugude kvaliteeti enne nende trükkilubamist hinnata. Räägin siin kui Postimehe endine peatopimetaja, mitte kui välispoliitikaga tegelev poliitik.

Ja veel üks mõte. Nagu mainisin, on The Baltic Times väheseid ingliskeelseid uudiskanaleid Baltikumis toimuvast. Seda on kindlasti väga vähe. Minu arvates oleks äärmiselt vajalik ning ehk isegi majanduslikult kasumlik rajada internetis multimediaalne inglise keeles toimiv uudis- ja arvamusportaal.

MRP mõjutab tänagi paljude mõtlemist

70 aastat Molotov-Ribbentropi pakti sõlmimisest on paras inimpõlve pikkune aeg. Selle ajaga on maailmas mõndagi muutunud, kuid selle kurikuulsa pakti mõju pole kaugeltki veel hajunud ajalooraamatute pärusmaale.

Kõigepealt suur sõda, mille vallapäästmisele andis MRP viimase tõuke ning kus pakti kaks osapoolt ise sõjavankri ühises liidus Poola vastu liikuma lükkasid. Siis külm sõda, kus MRP tagajärgede mittetunnustamine pingestas USA-Nõukogude Liidu suhteid. Ja nüüd, Putini Venemaa ja Lääne suhted on ikka veel kinni MRP aegses mõtlemises.

Oli ju Nõukogude Liidu lagunemine Putini meelest 20. sajandi suurim geopoliitiline katastroof. Kas siis võiks arvata, et Putini meelest oli MRP 20. sajandi suurim geopoliitiline saavutus Kremli poolt?

Juuni algul president Medvedevi loodud ajaloo võltsimise vastu võitleva komisjoni üks peamisi ülesandedi on MRP põhimõtete kaitsmine ning tänasele Venemaale oma lähinaabruses välispoliitilise tegevusvabaduse saavutamine.

Vähemalt sellise mulje jätavad Moskva ametlikud ajalookuulutused, nagu seda võis lugeda ka eelmisest blogipostitusest SVRi kohta. Kurb, kuid MRP loogikat ehk õigust teiste riikide suveräänsust hävitada propageeritakse Venemaa haridussüsteemis. See aga omakorda teeb võimalikuks emotsionaalsuse, kui teemaks suhted näiteks Balti riikidega.

Mis meil teha? Ei midagi muud, kui järjekindlalt oma sõnumit kanda ning tutvustada. MRP ehk Jalta mõtlemine kahjuks pole kahjuks veel lõplikult kadunud. Suurte huvide nimel v"äikeste probleemide" ohverdamine saab võimalikuks aga siis, kui need väikesed ise sellesse ükskõikselt suhtuvad.

Balti riikide liikmelisus NATOs ja Euroopa Liidus on meie julgeoleku keskseks teljeks. Kuid meie turvalisus võib olla haavatav, kui MRP vaim hakkab mürgitama rahvusvahelistes suhetes esile kerkinud reaalpoliitilisi hoiakuid.

2006. aastal teatas toonane Reformierakonna ja Keskerakonna valitsus, et valitsuse juures tegutsenud lähiajaloo komisjon on oma töö lõpetanud. Selle üheks eesmärgiks oli meie keeruliste ajaloosõlmede tutvustamine rahvusvaheliselt. Juba siis rõhutasin, et see oli ennatlik otsus.

Kolme aastaga on Venemaa võtnud ajaloo jõuliselt oma välispoliitilisse arsenali ning meie ei saa seda lihtsalt mitte-midagi tehes kõrvalt vaadata. 23. augusti kuulutamine natsismi ja stalinismi kuritegude mälestuspäevaks on suur samm edasi kommunismi kuritegude teadvustamisel. See töö on alles oma alguses ning meil tuleb paratamatult kanda siin üks keskseim roll.

Vene välisluure võitleb "ajalootõe" eest

Venemaa välisluure (SVR) on üllitanud järjekordse dokumentide kogumiku "Baltikum ja geopoliitika", kuhu on kogutud seni avaldamata dokumendid aastatest 1935-1945. Kogumiku peamiseks eesmärgiks on anda Molotov-Ribbentropi pakti sõlmimise 70. aastapäeva eelõhtul oma vaatenurk niinimetatud "Balti teemale".

Uudistekanalite põhjal on selles kogumikus rõhutatud, et MRP oli Nõukogude Liidule üksnes pealesunnitud sammuks. Sellega hoidis Kreml ära natside sissetungi Balti riikidesse ja nende muutmise edasise pealetungi platsdarmiks. Mõistagi ei kajasta dokumendid ilmselt seda, et Stalini tegelik soov oli hoopis vastupidine - valmistuda ise Euroopa ründamiseks. Mark Solonin on sellest samuti dokumentide abil päris hea ülevaatie andnud.

Huvitav oleks muidugi seda kogumikku lugeda, sest kindlasti on selleski valikus dokumente, mis aitavad ehk avardada meie teadmist nendel traagilistel aegadel toimunud taustasündmustest.

Samas näitab SVRi tegevus, kui oluliseks ikkagi Moskva peab oma "ajalootõe" kinnistamist ning teisitiarvamise vastu võitlemist. Lisaks MRP aastapäevale on 1. septembril möödumas 70 aastat Teise maailmasõja algusest ja 17. septembril Nõukogude Liidu astumisest Saksamaa poolel sellesse suurde sõtta.

Riigikogu võiks vähendada suvepausi

August on läänemaailma avalikus ruumis tuntud kui vaikuse kuu. Euroopa Liidus on see aasta ainuke kuu, kuhu pole kavandatud ühtegi korralist kohtumist. Ka rahvaesindajad on laiali oma valimisringkondades või võtavad veidi aega maha.

Kui 1800. aastal sai Washingtonist USA pealinn, oli Kongress sunnitud augustis pausi tegema eeskätt kuumuse tõttu. Sellest on saanud püsiv traditsioon. Kuigi põhjus pole enam kuumuses, siis jätab Kongress augusti algusest viis nädalat vahele.

Enamikes Euroopa Liidu liikmesriikides on parlamentide suvepaus samuti ajatatud augustile. Mõnel pool kestab paus kauem, mõnel pool vähem. Soomes on see umbes sama nagu meil, Suurbritannias näiteks sellel aastal 21. juulist 12. oktoobrini. Aga ikkagi.

Riigikogu kodu- ja töökorra seadus ütleb, et „Riigikogu korralised istungjärgud toimuvad jaanuarikuu teisest esmaspäevast juunikuu kolmanda neljapäevani ning septembrikuu teisest esmaspäevast detsembrikuu kolmanda neljapäevani“.

Sellel aastal tähendab see seda, et kevadistungjärk lõppes korraliselt 18. juunil ning sügisistungjärk algab 14. septembril. Ajal, mil majanduses ning laiemalt riigis toimuv vajaks seadusandjate tähelepanu ning ideede läbivaidlemist, on ligi kolmekuune suvepaus selgelt liiast. Eesti pole ka nii suur, et saadikud vajaksid pikemat pausi oma valimisringkondades töötamiseks.

Kasvõi sellesuvised erakorralised istungjärgud veenavad, et tööd oleks teha küll. Ja mitte ainult erakorralistel teemadel. Ometi pole juuli meil päris vaikne. Ühena vähestest komisjonidest pidas juulis oma korralisi istungeid Euroopa Liidu asjade komisjon. Põhjus on lihtne – Euroopa Liidus käib aktiivsem poliitiline elu kuni juuli keskpaigani ning ilma komisjoni nõusolekuta ei saaks ükski minister Eestit oma kohtumistel esindada.

Sellel aastal pidasime viimase korralise istungi 24. juulil, kui kinnitasime valitsuse seisukohad välisministrite kohtumiseks. Järgmine ELAKi istung on augusti lõpul.

Riigikogu põhiseaduskomisjonis on menetluses praegu kodu- ja töökorra seaduse muutmise seadus. Miks mitte võtta ette tööaja paragrahvid ning teha sellesse parandused selliselt, et Riigikogu suvepaus oleks pisut enam kooskõlas Euroopa Liidu töörütmiga ega häiriks avalikkust ka liiga pika ja arusaamatu pausiga. Miks mitte pidada istungeid juulikuu kolmanda neljapäevani?

Valimised Saksamaal

Selle sügise olulisemad valimised Euroopas ei toimu kaugeltki mitte 18. oktoobril Eestis, vaid 27. septembril Saksamaal. Kuus nädalat enne valimispäeva - 27. septembrit näib hetkeolukord soosivat paremtsentristlikke jõudusid.

Kui valimised leiaksid aset praegu, poleks kahtlust, et Suur koalitsioon (sotsiaaldemokraadid ja konservatiivid) on selleks korraks ajalugu. Suure tõenäosusega nii ka läheb, sest vasakpoolsed on Saksamaal lõhestunud. Ka pole sotside liider Frank-Walter Steinmeier mõjunud Angela Merkeli kõrval veenvana. Vaevalt aitavad ka isklikuks muutuvad rünnakud ekskantsler Schröderi lähedast liitlast.

Merkeli ja tema partei toetus on vaatamata keerukale majandusseisule püsinud pidevalt üle 35 protsendi, viimati 38%. Sotsid suudavad vastu panna hetkel vaid 21protsendise toetuse. Eks annab Merkelile lisapunkte seegi, et teises kvartalis näitas Saksamaa majandus kõrvuti prantslastega Euroopa tugevamat tõusu. See on kaudselt lootuskiireks ka Eesti majandusele, mis ju nii sõltuv välisturgudel toimuvast.

Koguni 83 protsenti sakslastest on veendunud, et Merkel jätkab kantslerina. Steinmeierit usaldaks tüüri juures vaid 9 protsenti. See on vahe, mida ka kõige edukama kampaaniaga on sisuliselt raske tagasi teha. Liiati tähendab see ju sotside endi hulgas valitsevat pessimismi oma liidri suhtes.

Saksamaa valimised on Euroopale olulised just seetõttu, et kontinendi võimsama majandusega riik lõpetaks närvilise sisepoliitilise tasakaalumängu ning keskenduks loodetavasti konservatiivide vedamisel ja liberaalide toel majandust mäkke tõukavate reformide elluviimisele.

Vähetähtis pole kindlasti ka välispoliitika, sest eriti Schröderi gazprommistumine pole sotside renomeele kuigi hästi mõjunud.

Eesti IN, Brasiilia OUT

Eesti ja Brasiilia tänane sõpruskohtumine (foto: Delfi) jalgpallis tegi minu jaoks ühe asja selgeks. Eesti jalgpallil pärast esimest sadat aastat pole vaatamata maailma reitingukohale mitte millegi üle häbeneda. Kui kaotada Brasiiliale vaid ühe õnnetu väravaga, siis on meeskond ja treener väärt suurt kiitust.

Seevastu jättis aga Brasiilia oma "primadonnadega" küll väga kummalise mulje. Ühest küljest on super, et Brasiilia nõustus Tallinnas mängima. Kuid teisalt tegid nad väljakul kõik, et suhtumist enda vastu nullistada.

Ma pole kunagi olnud Brasiilia jalgpalli poolehoidja (ikka Euroopa võistkonnad on lemmikud), kuid selline ülbitsemine ühes sõprusmängus oli ikka liiast küll. Palli "võlumise" asemel kippus staaride energia kaduma enda puutumatuse rõhutamisse. Ka kohtunik oli kohati freudistlike mõjude kütkeis.

Mõtlesin mängu järel sedagi, et kumb siis kõvem - Eesti korvpall või jalgpall? Kui üldse võrrelda saab, siis mõelgem nii - milline oleks tulemus Eesti ja USA vahel korvpallis? Jalgpalli tippmeeskonnaga on mõõtu võetud. Väga edukalt! Ja milline reklaam Eestile!

Uskumatu avaldus

Viimasel ajal on peaaegu võimatu mitte tähelepanuta jätta naaberriigis või selle juhtkonnas toimuvat. Kui eile teatas president Medvedev kaitseseadusesse tehtavatest muudatustest jõu kasutamise osas välisriikides, siis täna on ta riputanud oma kodulehele harvanähtavalt teravas toonis videopöördumise teise riigi liidri aadressil.

"Mees mustas" süüdistab Musta mere rannikul lindistatud viieminutilises pöördumises Ukraina presidenti Viktor Juštšenkot ja laiemalt sealset poliitilist juhtkonda Venemaa-vastase poliitika ajamises ning kahe rahva sõbralike suhete rikkumises. Puudutagu see siis suhteid läänega (sealhulgas NATO), toetust Gruusiale või Ukraina ajaloo traagilisi sündmuste meenutamist - kõik olevat suunatud vaid Venemaa vastu. Seepärast otsustas Medvedev ka viivitada uue saadiku Mihhail Zurabovi saatmisega Kiievisse.

Miks pidi Medvedev sellise väga ebadiplomaatilise avalduse tegema? Esiteks kinnitab see veelkord Venemaa soovi laiendada oma mõjuväljapoliitikat zero-sum mängu põhimõttel oma vahetus naabruses. See tähendab, et kahepoolses läbikäimises ei saa olla mõlemale poolele rahuldavat tulemust. Keegi peab kogu aeg olema eduseisus või võitja. See on olnud väga traditsiooniline Vene diplomaatiale.

Teiseks on Ukrainas eelolevatel nädalatel algamas presidendivalimiste kampaania, kus Moskva tahab näha kindlasti endale soodsamat lõpptulemust. Kremli poliittehnoloogide eesmärgiks on ilmselt näidata 2004. aasta Oranži revolutsiooni läbikukkumist. Selleks tuleb kõigiti tampida Juštšenkot. Pole muidugi välistatud, et viie aasta taguste sündmuste teine värvikas tegelane ning algava kampaania üks keskseid figuure - Julia Tõmošenko võib samuti sattuda teravama kriitikatule alla Moskva poolt.

Kolmandaks viskab Medvedev selle avaldusega ning diplomaatiliste suhete täistaseme varjamatu ja tingimusliku alandamisega kinda ka lääneriikidele. Nii Ameerika Ühendriigid kui Euroopa Liit on viimasel viiel aastal panustanud Ukraina reformipoliitikasse ning stabiilse iseseisva õigusriigi tugevdamisse. Kuidas nüüd suhtub Brüssel ja Washington sellisesse avaldusse, milliseid ehk veel mõni aeg tagasi tegid Moskvast vaid modest kolerovi tüüpi ägetsejad?

Kremli seaduseparandus ohustab naabreid

Venemaa presidendi Dmitri Medvedevi ettepanekud föderaalse kaitseseaduse muutmiseks on kooskõlas Kremli agressiivsema välispoliitikaga ning autoritaarse juhtimissüsteemiga. Kui president saab õiguse ainuisikuliselt (st parlamendi arvamust vajamata) otsustada vägede kasutamise üle välisriikides näiteks oma kodanike kaitseks, peaks see eriti Venemaa naaberriike tõsiselt muretsema panema.

Kahjuks pole selles sammus aga midagi üllatavat. Juba eelmisel aastal rikkus president Medvedev sisuliselt riigi põhiseadust vägedele rünnakukäsu andmisega Lõuna-Osseetias. Seda tunnistas ta ise alles mõned päevad tagasi.

Vene Föderatsiooni kehtiva põhiseaduse paragrahv 102 ütleb, et välisriikides relvajõu kasutamine kuulub föderatsiooninõukogu pädevusse. Gruusia invasiooni kiitis aga parlamendi ülemkoda heaks alles pärast aktiivse lahingutegevuse lõppu, 25. augustil 2008.

Medvedevi ettepanekud tegelikult vaid kinnistavad nüüd ka seaduse tasemel seda, mida varem on välja öeldud. Kohe pärast invasiooni Gruusia vastu kuulutas Medvedev, et Venemaa ei hoia tagasi sõjalise jõu kasutamisest ükskõik kus, kui ohustatud on nende kodanike elu.

Selline ebaproprtsionaalne jõuga ähvardamine ei tohiks jääda tähelepanuta. Alles mõned päevad tagasi Vene-Gruusia sõja aastapäeval kordas Medvedev oma ähvardust sama karmil toonil. Kuidas määratletakse ohu tase ning seeläbi vajadus relvajõudude kasutamisesks, jääb tõlgendamise küsimuseks. Igatahes on selge, et usaldust selline retoorika küll eriti ei suurenda.

Nüüd siis on seaduseparandused teel Riigiduumasse, kus vaevalt leiavad need vastuseisu. Mäletatavasti sai Venemaa president Riigiduumalt juba 2006. aastal õiguse korraldada välisriikides erioperatsioone terroristlike või ekstremistlike jõudude hävitamiseks. Mõned kuud pärast seda mürgitati Londonis pollooniumiga Aleksandr Litvinenko. Kas see oli juhus või mitte, kuid selline "seaduslik luba" on Venemaa liidril olemas.

Putini võimuletuleku kolm vaala

Täna täpselt kümme aastat tagasi määras toonane Venemaa president Boriss Jeltsin uueks peaministriks Vladimir Putini (foto: AP). Siis teadsid vaid vähesed, et tegemist oli riigi tuleviku seisukohalt murrangulise otsusega. Nüüdseks on Putin võimu tipus olnud kauem kui ükski Kremli liider alates Leonid Brežnevist.

Laskumata pikemasse analüüsi sellest, mida viimased kümme aastat on Venemaale Putini juhtimisel toonud, tahaksin tänase päeva kontekstis esile tuua vaid kolm nõndanimetatud vaala, mille najal Putin tegelikult võimule tuli ning ennenägematu kiirusega populaarsust võitis.

1. 1999. aasta augusti algul tungis Tšetšeenia välikomandöri Šamil Bassajevi juhitud üksus Dagestani. Moskvas käsitleti seda kui rünnakut Venemaa vastu. On olemas informatsioon, mille põhjal väidetavalt ei tulnud see rünnak Kremlile üllatusena. Bassajevi tegevus andis ettekäände taandada peaministri kohalt Sergei Stepašini ja määrata tema asemele FSB direktori ja julgeolekunõukogu sekretäri Vladimir Putini.

2. Vaevalt kuu aega pärast Putini peaministriks saamist toimusid septembris üksteise järel sarnastel asjaoludel neli plahvatust kortermajades Moskvas (2), Buinakskis ja Volgodonskis. Hukkus 293 süütut inimest. On olemas tõsised kahtlused, et nende rünnakute taga olid Venemaa enda eriteenistused. Need riiki vapustanud kuriteod andsid võimaluse alustada uut Tšetšeenia sõda.

3. 1. oktoobril alanud täieulatuslik föderaalvägede pealetung Tšetšeenias lubas Putinil ennast näidata karmikäelise riigijuhina, kes lubas kõik terroristid kahjutuks teha kasvõi kemmergutes. Ägedate lahingute, erioperatsioonide ning Groznõi ja teiste tsiviilobjektide pommitamistes hukkus järgnevatel kuudel enam kui 25 000 inimest.

Kui vahetult peale peaministriks saamist ei teadnud Putinit Venemaal sisuliselt mitte keegi, siis oktoobri alguseks oli ta riigi kõige populaarsem poliitik.

17. detsembril 1999 Moskvas FSB peakorteris toimunud iga-aastasel tšekistide aastapäeval esinedes ütles peaminister Putin muiates sõna-sõnalt järgmist: "Teie poolt valitsuse kattevarjus tööle suunatud grupp FSB kaastöötajaid sai esimesel etapil oma ülesannetega hakkama". Mõned päevad hiljem, 31. detsembril 1999 nimetas Boriss Jeltsin Putini oma järglaseks Venemaa presidenditoolil.

Isiklik vendetta ehk kõik on võimalik?

Vene-Gruusia augustisõja aastapäeval on kahjuks peamine küsimus endiselt vastuseta. Kas konflikt võib taas puhkeda? Tänased intervjuud Venemaa peaministri Vladimir Putini, president Dmitri Medvedevi ja Gruusia presidendi Mihhail Šaakašviliga jätavad kõik otsad lahtiseks.

Kuigi Venemaa liidrid on rõhutanud oma avaldustes Lõuna-Osseetia ja Abhaasia elanike "kaitset", kumab selgelt läbi nende välistav hoiak Gruusia praeguse poliitilise juhtkonna suhtes.

Paraku pole selles midagi uut. Sisuliselt kohe pärast Rooside revolutsiooni 2003. aastal hakkas Moskva kasutama Gruusia suunal sealsete läänemeelsete võimude mittelegitiimsuse määrangut. Asi jõudis niikuagele, et Vladimir Putin lubas Gruusia presidendi eelmise aasta augustis lihtsalt üles puua.

Kui retoorika võtab sellise pöörde, siis kahjuks ei saa eeldada kuigi ratsionaalset lähenemist. Seepärast on ka väga keeruline eeldada, et pinged lihtsalt niisama taanduks.

Just seepärast on eriti oluline roll mängida Euroopa Liidu vaatlusmissioonil ning Tbilisis resideeruvatel lääneriikide suursaatkondadel. Mida vähem on võimalusi rahvusvahelist meediat lollitada (nagu nägime kahjuks ka tänase Delfi loo näitel), seda keerulisem on ka isiklikku vendettat ellu viia.

Twitter ja Facebook häkiti Abhaasiast?

Täna on rahvusvahelises meedias olnud kuumaks teemaks globaalse suhtlusvõrgustiku Twitter vastu eile korraldatud ulatuslik küberrünnak ( nn DOS-rünnak). Kannatanute hulgas oli ka vähemal määral Facebook ja Google (LiveJournal ja Youtube).

Nüüdseks on väidetavalt põhjus ja ründaja asukoht määratletud. Selgub, et häkkerid jahtisid Gruusia blogijat nimega Suhumi. Viimane on ennast registreerinud kõigis mainitud suhtlusvõrgustikes ning on oma kirjutistes kritiseerinud Venemaad Gruusia osalises okupeerimises.

Packet Clearing House'i uurimisdirektori Bill Woodcocki andmetel võis rünnak saada alguse Abhaasiast. Sellest räägivad väidetavalt tõendid. Ka rünnatud blogija on oma nime võtnud just Abhaasias asuva Suhhumi linna järgi.

Kõige selle põhjal võib teha järelduse, et häkkerite rünnak oli oma moodi "kübertervituseks" Vene-Gruusia sõja puhkemise esimesele aastapäevale. Samas tõmbas see taaskordselt rahvsuvahelist tähelepanu asjaolule, et pinged kahe riigi vahel pole kuhugi kadunud ning võivad ka sellisel moel häirida globaalset kommunikatsiooni.

Türgi-Vene energiaallianss on tugevnemas

Vene-Türgi eilsed läbirääkimised Ankaras võivad omada vägagi arvestatavaid geopoliitilisi järelmõjusid, kui suurte energiaprojektide eelkokkulepped tõepoolest ka ellu rakendatakse. Veidi vähem kui kuu aega tagasi kirjutati Ankaras alla Nabucco gaasijuhtme rajamise leppele. Nüüd oli Türgi pealinnas kohal Venemaa peaminister Vladimir Putin, et Gazpromile konkureerivale Nabuccole ninanips teha.

Veelgi enam. Venemaa pakub Türgile seda, mida viimane soovib - saada regiooni tähtsaimaks energiatransiidi riigiks. Samas püüab Moskva sellega ankurdada Türgit oma huvidele lähemale ning kahandada omakorda Ukraina mõjujõudu Vene gaasi transiitmaana.

Esiteks andis Ankara nõusoleku gaasijuhtme South Stream uuringuteks oma territoriaalvetes. Kui 2010. aasta lõpul annab Türgi lõpliku ehitusloa, siis võib gaasijuhe valmida 2015. aastaks ehk veidi varem Nabuccost. Seejuures teeks Türgi vetest läbiminek torujuhtme 1,5 miljardit dollarit kallimaks. Selline on Ukraina mõjujõu vähendamise hind. Toru läbilaskevõimsus peaks lubama transportida kuni 35 protsenti Venemaa kogu tulevasest gaasiekspordist.

South Streamile käis Ankaras oma poolehoidu rõhutamas ka Itaalia peaminister Silvio Berlusconi. Teatavasti on Itaalia Eni väga huvitatud nimetatud projekti rakendumisest, mistõttu oli Putini Euroopa Liidu advokaadil Berlusconil enam kui põhjust kohal olla. Kahjuks muidugi viitab see veelkord Euroopa Liidu ühise energiapoliitika olematusele või viisakamalt öeldes haprusele.

Kuid South Streamile lisaks olid Putini ja Erdogani kohtumisel teemaks veel Blue Stream 2 gaasijuhtme ehitus, mis lisaks Gazpromile mõjujõudu Türgi viimastel aastatel kiirelt kasvanud maagaasi turul. Juba täna on Türgi sõltuvus Vene gaasist üle kahe kolmandiku ning Ankara maksab iga aasta Gazpromile 15 miljardit dollarit.

Tuumaelektrijaama(de) ning Samsun-Ceyhani naftajuhtme projektid on samuti Vene-Türgi koostöö päevakorras. Viimane annaks Venemaale ilma Bosporust läbimata suurepärase võimaluse Novorossiiskist lähtuvatelt tankeritelt naftat suunata otse Vahemerele.

Kahe riigi kaubavahetus on jõudsas kasvutrendis. Türgi on Venemaa suuruselt viies väliskaubanduspartner. Isegi Saksamaa, Suurbritannia, Prantsusmaa, India ja Jaapan ei küüni Türgi numbriteni. Tõsi, kaubandusbilanss on Ankarale tublisti negatiivne just gaasiimpordi tõttu.

Viimase kolme aasta jooksul on Türgi ja Venemaa liidrid pidanud kümmekond kohtumist, mis peegeldab selgelt poliitiliste suhete kiiret elavnemist kahe riigi vahel.

Venemaa huvi Türgi suunal on mõistagi seotud ka olukorraga Lõuna-Kaukaasias ja Kesk-Aasias, kus Moskva vajab Ankara soosingut endale oluliste küsimuste lahendamisel. Igatahes on Vene-Türgi energiaallianss eilsest saanud uut hoogu, mis peaks omakorda tõsiselt survestama Euroopa Liitu energiakoostöö edendamisel Kaspia mere piirkonnas ning Kesk-Aasias.

Pilte Pika Hermanni tornist

Esiplaanis Riigkogu, taamal vanalinn.

Vanalinn.

Taamal Tallinna City.

Vaade lääne suunas, Meritoni hotell.

Need vanalinna katused...

Täna ennelõunal külastasin koos Tartu ülikooli suvekursuste välistudengitega, kellele viimased neli päeva olen lugenud Vene välispoliitikat, Pika Hermanni torni. Olen ise seal paar korda varemgi käinud, kuid nüüd oli ka fotoaparaat ühes. Tegin mõned pildid, mida siin ka jagan.

Bill Clintoni tulemuslik diplomaatia

USA ekspresidendi Bill Clintoni üllatusvisiit Põhja-Koreasse (foto: NYT) andis vähemalt ühe olulise tulemuse - mõned kuud tagasi ebaseadusliku piiriületamise eest 12. aastaks sunnitööle (!) mõistetud USA kahele ajakirjanikule on armu antud.

Seda olla teinud Põhja-Korea liider Kim Jong-il isiklikult, kellega Clinton täna ka kohtus. Ajakirjanike vabastamine on kindlasti märkimisväärne samm, kuid sama oluline ja seni vastuseta küsimuseks on - kas ja mida rääkisid Clinton ja Kim Põhja-Korea tuumaküsimustest.

Obama administratsioon on küll need spekulatsioonid kummutanud, kuid pisut raske on uskuda, et kahe mehe jutt piirdus üksnes ajakirjanike vabastamisega. Kui Clinton saavutaks pingelõdvendust ka siin, oleks tema missioon sellesse stalinistlikku riiki kindlasti täispangaga.

Edu all tuleks silmas pidada eeskätt Põhja-Korea retoorika ja sammude muutumist tuumaküsimustes. Kui miski muutus tuleb, siis see selgub alles nädalate pärast.

Igatahes on USA taaskord näitamas, et ka endised tipp-poliitikud või diplomaadid võivad olla väga mõjukateks ning edukateks vahendajateks. Viimati käis Põhja-Koreas ekspresidendina Jimmy Carter 1994. aastal.

Suurte suhete veealused karid

Moskva ja Washingtoni suhted on pärast Teist maailmasõda olnud kogu aeg suure tähelepanu all. Kuigi Venemaa on kaotanud oma kunagise üliriigi staatuse, ei kahtle keegi selles, et ressursirikas ning geopoliitiliselt globaalset haaret püüdlev Moskva on arvestatav jõukese kaasaegses maailmas.

USA presidendi Barack Obama läinudkuine visit Moskvasse tähistas uue peatüki algust kahe suurriigi suhetes. Obama algseadistamispoliitika (ehk “reset”-nupu lugu) on iseenesest taibukas käik selleks, et saavutada mitmeid taktikaliselt olulisi lahendusi. Samas on tähtis silmas pidada, et algseadistamine ei muuda olematuks strateegilisi erinevusi kahe suure suhetes ning saavutatud lahendused võib nurjata püsiv põhimõtteline ebakõla.

See pole sugugi esimene kord, mil Teise maailmasõja liitlased on hiljem püüelnud pingeid lõdvendada ning ühisosa leida. Nii ka nüüd. Kahel suurel on terve rida teemasid, kus ollakse vastastikku huvitatud tulemustest. Tõsi, huvid võivad samas olla väga erinevad.

Ameerika Ühendriikide uue administratsiooni jaoks on lühemas vaates oluline eeskätt saavutada Venemaaga pragmaatilise suhtlusliini taastamine, mille üheks konkreetseks väljundiks on Moskva kaasamine Afganistani operatsiooni taustsüsteemi.

Moskva kohtumise üks tähtsaim tulemus president Obamale oli kindlasti Venemaa nõusolek lubada läbi oma territooriumi või õhuruumi sõjaline transiiit Afganistani. See võimaldab Washingtonil vältida ohtlikku Pakistani varustusliini ja hoida kokku 133 miljonit dollarit.

Venemaa huvi siin on eeskätt tagada turvalisus oma lõunapiiridel ning vältida radikaalse islami tugevnemist Kesk-Aasias. Samas on pikaajaline segadus Afganistanis ja Pakistanis Moskva huvides, mis ühest küljest seob Ühendriike ja tema lääneliitlasi sõjaliselt kurnavas operatsioonis, teisalt aga blokeerib Kesk-Aasia energiavarude suunamist lõunamerele.

Teine oluline teema USA-Vene suhete päevakorras on strateegilise relvastuse vähendamine ning tuumarelvastuse leviku piiramine. Iseenesest pole siin tegemist mingi uudse teemaga ega isegi uudsete lähenemistega. Tuumarelvastuse küsimus on kahtlemata Venemaa üks trumpkaarte, millega püütakse lihvida oma suurriigi staatust.

Strateegilise relvastuse vähendamisest (isegi siis jääb mõlemale tuhandeid lõhkepäid) tähtsam on Iraani tuumarelvastumise küsimus. Kuigi sõnades on Moskva kritiseerinud tuumarelvastuse levikut, pole Iraani ülemäärane survestamine jällegi Venemaa huvides.

Iraani mõju kasv regioonis ning teatav liidusuhe Venemaaga annavad Moskvale mitmeid olulisi eeliseid võrrelduna Ameerika Ühendriikidega. See puudutab näiteks Venemaa ja Iraani mitmemiljardilist energiakoostööd, kus Lääne võimalused täna on väga piiratud. Samuti ei maksa unustada Iraani kasvavat võimekust tekitada pingeid kogu Lähis-Ida regioonis.

Pragmaatilise poole pealt on kindlasti nii Moskva kui Washingtoni huvides elavdada majanduskoostööd. USA kaubavahetus Venemaaga kasvas eelmisel aastal enam kui veerandi, 36 miljardi dollarini. Samas jääb see näiteks peaaegu kaks korda alla USA kaubanduskoostööle Taiwaniga, rääkimata siis Euroopa Liidust (618 miljardit), Kanadast (557 miljardit) või Hiinast (405 miljardit).

Üksikud märgid USA ja Venemaa suhete soojenemisest on kindlasti heaks uudiseks. Pole kahtlust, et oma loomult usalduslikumad ja läbipaistvamad suhted kahe suurriigi vahel on ka Eesti huvides.

Samas on selge, et püsivama ning usalduslikuma suhte saavad Moskva ja Washington rajada alles siis, kui sisuline koostööväli laieneb militaarteemadelt teistesse valdkondadesse ning kui Venemaa pöördub tagasi iseenda põhiseaduses kuulutatud demokraatlike ja õigusriiklike põhimõtete austamise juurde.

Just viimane asjaolu on tänaste Vene-USA suhete suurimaks veealuseks kariks. Autoritaarse (Venemaa) ja demokraatliku (Ameerika Ühendriigid) mudeli kokkupõrge pole kaugeltki enam retooriline.

Venemaa agressioon Georgia vastu eelmise aasta augustis märkis Kremli mõjuväljapoliitikas uut tasandit, kus oma eesmärkide saavutamiseks ei peljata kasutada ka sõjalist jõudu.

Kremlis mängitakse ilmselt sellele, et Georgia ja teiste naabrite suveräänsus on suurte globaalsete probleemide kõrval taandatav. Georgia osaline okupeerimine pole olnud takistuseks ei suhetes NATO, Euroopa Liidu ega USAga.

Võib olla on Moskva meelekindlust suurendanud seegi, et USA akadeemilistes ringkondades on esile kerkinud reaalpoliitiline vahetuskauba (tradeoff) kontseptsioon. Mitmelgi pool on viidatud Moskva õigusele kasvatada oma lähinaabruses mõjujõudu, mis sisuliselt tähendab Jalta ja Potsdami maailma osalist taaselavdamist.

Tõsi, president Obama ning tema administratsiooni liikmed on viimastel nädalatel korrutanud – suhete parandamine Venemaaga ei saa toimuda sõprade ja liitlaste huvide arvelt. Kui sellest põhimõttest kinni pidada, siis on paraku selge, et kiiret ja põhimõttelist muutust Vene-USA suhetes pole oodata.

Seda takistab kasvõi asjaolu, et Venemaa värske rahvusliku julgeolekustrateegia kohaselt on suurimateks strateegilisteks vastasjõududeks just nimelt Ameerika Ühendriigid ning NATO.

Lisaks on selles dokumendis rõhutatud energiajulgeoleku tähtsust geopoliitilistes jõuvahekordades. See aga omakorda määrab ära Venemaa ja Ameerika Ühendriikide pikaajalise huvide vastandumise eriti Lõuna-Kaukaasias ning Kesk-Aasias (sic! Turkmenistan), aga ka jääst vabanevas Arktikas.

Lähematel kuudel võib president Obama algseadistamispoliitika suurimateks proovikivideks saada võimalik pingete kasv Vene-Georgia suhetes, presidendivalimised Ukrainas, strateegilise relvastuse piiramise leppe kõneluste lõppfaas eriti raketitõrje teema osas.

Kõik need nõndanimetatud veealused karid võivad kiiresti kustutada lootused algseadistamispoliitika edule. Pole välistatud, et Valge maja põhimõtteid sõprade ja liitlaste huvide kaitsmisel kontrollitakse juba lähemas tulevikus.

Kuid hoolimata kõigist nendest ja teistestki varitsevatest ohtudest on president Obama katse suhteid korrastada kindlasti märkimisväärne samm. Igatahes on Venemaa demokraatlikud opositsioonijõud lootusrikkad suhete tuleviku osas. Ja seda polegi nii vähe.

PS: see artikkel ilmus tänases Postimehe trükiväljaandes.

Ähvardav avaldus ja olukord Georgias

Venemaa kaitseministeeriumi tänane ähvardav avaldus Georgia suunas on tõsiseks ohumärgiks. Viimastel päevadel on tulnud Lõuna-Osseetia piirialadelt mitmeid vastukäivaid uudiseid tulevahetuste kohta.

Mäletatavasti just nendel päevadel aasta tagasi algasid esimesed provokatsioonid, mis viisid sõjategevuse puhkemiseni 7. augustil. Sellel aastal on mitmel korral viidatud konflikti võimalikule taaspuhkemisele. Viimati tegi sellise avalduse juuni lõpul Putini endine majandusnõunik Andrei Illarionov.

Tänased avaldused (lisaks Vene kaitseministeeriumile veel ka Lõuna-Osseetia "välisministeeriumilt") püüavad nähtavasti tekitada vajalikku fooni Georgia süüdistamiseks. Seepärast on eriti oluline jälgida eelolevate päevade sündmusi.

Loodetavasti võtab Euroopa Liidu vaatlusmissioon eelolevatel päevadel ette kõik nendest sõltuva, et võimalikke provokatsioone ennetada või siis neid fikseerida.