Gruusia ebaõnnestumist tuleb vältida

Viimaste päevade massimeeleavaldused Gruusia pealinnas annavad märku sellest, et tee demokraatlike vabaduste ja toimiva õigusriikluse suunas pole selles riigis kuigi kerge. Ometi on positiivne, et vähemalt selle hetkeni pole meeleavaldused väljunud rahumeelse protesti piiridest.

Neid, kes sooviksid Gruusia kui suveräänse ning demokraatliku riigi ebaõnnestumist, pole ilmselt kuigi vähe. Opositsiooni pidev ja programmitu tänavapoliitika ning president Saakašvili liiga hektiline juhtimisstiil on murendanud ka mitmete Gruusia sõprade usku. Isegi siin Eestis olen mõne diplomaadi käest kuulnud väsimust ehk pettumust selles, mis Gruusias toimub.

Mina küsiksin vastu - kas tõesti leidub neid, kes lootsid kiireid ning valutuid muutusi Gruusia sisepoliitilises süsteemis? Meilgi küsivad paljud, miks nad ei suuda olla nagu meie. Aga mõelgem veidigi tagasi Gruusia lähiajaloole (kasvõi viimasele 20 aastale) ning siis saab selgeks, et tänane seis vaatamata paljudele probleemidele on oluliselt lähemal toimivale ning jätkusuutlikule demokraatlikule süsteemile.

Loomulikult pole kuhugi kadunud võimalused, et Gruusia ebaõnnestuks. Ka tänagi on saabunud teateid, et Venemaa koondab jõudusid okupeeritud Lõuna-Osseetia ja Abhaasia lõunapiiridele. Kui siia lisada majandukriisi ning poliitilise ebakindluse lagundavad tegurid, siis on selge, et Gruusial seisavad ees väga keerulised ajad.

Usutavasti suudavad Gruusia sisepoliitilised oponendid erimeelsused lahendada siiski läbirääkimiste teel. Sellele kaasaaitamisel võiks Euroopa Liit mängida juhtivat rolli. Vähemalt tundub Euroopa Liidu esindaja Peter Semneby tegevus sellele viitavat.

Eesti ei tohiks minu arvates kindlasti vähendada oma välispoliitilist aktiivsust Gruusia suunal. Pigem vastupidi. Eelolevad kuud ja aastad on murrangulised Gruusia tuleviku suhtes. Kui Gruusia peaks murduma, tähendab see tõsist tagasilööki nii Lõuna-Kaukaasia regioonis kitsamalt kui meie idanaabruses laiemalt. Eesti julgeolek sellest kindlasti tugevamaks ei muutu.