Ettevaatust: tulemas on stalinistlik eelnõu!
Vene Föderatsiooni Riigiduuma asus täna oma ümarlaual arutama seaduseelnõud, mida on raske teisiti nimetada kui katset stalinismi rehabiliteerimiseks ja ülistamiseks. Kui see, "natsismi ilmingute" vastu võitlev dokument peaks seaduseks saama, ei paranda see mingil viisil Venemaa suhteid oma lähimate naabritega.
Arvestades selle pretsedenditu eelnõu teksti tõlgendusruumi ning suveräänsete riikide vastu lubatud sanktsioonide ulatust, võib ajaloo seesugune relvastamine Riigiduuma poolt hoopiski oluliselt halvendada kahepoolseid suhteid. Sisuliselt tähendaks see avalikult ideoloogilise pealetungi kuulutamist Euroopa õigusruumi vastu, kus on üheselt võrdsustatud kommunismi ja natsismi kuriteod.
Kuigi eelnõu tekst vajab põhjalikumat juridiilist analüüsi, tooksin välja viis olulisemat momenti, mis ka meil vaja silmas pidada:
Esiteks on tegemist seaduseelnõuga, mis ei piirdu üksnes Vene Föderatsiooniga, vaid püüab reguleerida õigusruumi suveräänsete riikide territooriumil. Nendeks riikideks on kõik endise Nõukogude Liidu koosseisu kuulunud riigid, lisaks veel siis Gruusia okupeeritud alad Abhaasia ja Lõuna-Osseetia. Eelnõu kohaselt on Eesti Vabariik "uus" riik, mis tekkis 1991. aastal. Seega on teadlikult eiratud meie õigusliku järjepidevuse printsiipi. Teiste sõnadega määratleb see eelnõu Venemaa "eluliste" huvide piirkonna oma naabruses ning järgib Putini põhimõtet, et Nõukogude Liidu lagunemine oli 20. sajandi suurim geopoliitiline katastroof.
Teiseks rõhutatakse 22. juunil 1941 kehtinud piire, millega püütakse kõigiti eirata Molotov-Ribbentropi pakti olemust ning Nõukogude Liidu sekkumist Teise maailmasõtta Saksamaa poolel juba 1939. aasta septembris.
Kolmandaks võiks tahtmise korral selle eelnõu kohaselt süüdlaseks tembeldada kõik inimesed, kes hingavad vaba riigi õhku. Sinimägedes sinilillede korjamine võib olla oma "natsimeelsuse" väljendamine.
Neljandaks meenutab uueks föderaalkehandiks pakutav Ühiskondlik Komisjon (Tribunal) oma olemuselt kurikuulast "leninlik-stalinistlikku troikat". Kolmandik liikmetest tuleks presidendi, kolmandik parlamendi ja kolmandik ühiskondliku kogu nimetatutest.
Viiendaks lubab eelnõu Venemaal rakendada sisuliselt kõiki vahendeid ja meetmeid "patustanud" riigi vastu alates viisakeeldudest kuni täieliku blokaadi või ÜRO sanktsioonideni. Välistatud on siiski sõjaline sekkumine.
Kindlasti leiab sellest tekstist veel ridamisi "pärleid". Kuigi täna on tegemist alles seaduseelnõuga ning pole välistatud, et presidendi allkiri just sellisele dokumendile jääb panemata, peaksid rahvusvahelised organisatsioonid (eeskätt Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee ja teised) ning kodanikuühendused kiirelt märku andma eelnõu mittevastavusest rahvusvahelistele õigusnormidele ning Euroopa Nõukogu põhimõtetele.
Arvestades selle pretsedenditu eelnõu teksti tõlgendusruumi ning suveräänsete riikide vastu lubatud sanktsioonide ulatust, võib ajaloo seesugune relvastamine Riigiduuma poolt hoopiski oluliselt halvendada kahepoolseid suhteid. Sisuliselt tähendaks see avalikult ideoloogilise pealetungi kuulutamist Euroopa õigusruumi vastu, kus on üheselt võrdsustatud kommunismi ja natsismi kuriteod.
Kuigi eelnõu tekst vajab põhjalikumat juridiilist analüüsi, tooksin välja viis olulisemat momenti, mis ka meil vaja silmas pidada:
Esiteks on tegemist seaduseelnõuga, mis ei piirdu üksnes Vene Föderatsiooniga, vaid püüab reguleerida õigusruumi suveräänsete riikide territooriumil. Nendeks riikideks on kõik endise Nõukogude Liidu koosseisu kuulunud riigid, lisaks veel siis Gruusia okupeeritud alad Abhaasia ja Lõuna-Osseetia. Eelnõu kohaselt on Eesti Vabariik "uus" riik, mis tekkis 1991. aastal. Seega on teadlikult eiratud meie õigusliku järjepidevuse printsiipi. Teiste sõnadega määratleb see eelnõu Venemaa "eluliste" huvide piirkonna oma naabruses ning järgib Putini põhimõtet, et Nõukogude Liidu lagunemine oli 20. sajandi suurim geopoliitiline katastroof.
Teiseks rõhutatakse 22. juunil 1941 kehtinud piire, millega püütakse kõigiti eirata Molotov-Ribbentropi pakti olemust ning Nõukogude Liidu sekkumist Teise maailmasõtta Saksamaa poolel juba 1939. aasta septembris.
Kolmandaks võiks tahtmise korral selle eelnõu kohaselt süüdlaseks tembeldada kõik inimesed, kes hingavad vaba riigi õhku. Sinimägedes sinilillede korjamine võib olla oma "natsimeelsuse" väljendamine.
Neljandaks meenutab uueks föderaalkehandiks pakutav Ühiskondlik Komisjon (Tribunal) oma olemuselt kurikuulast "leninlik-stalinistlikku troikat". Kolmandik liikmetest tuleks presidendi, kolmandik parlamendi ja kolmandik ühiskondliku kogu nimetatutest.
Viiendaks lubab eelnõu Venemaal rakendada sisuliselt kõiki vahendeid ja meetmeid "patustanud" riigi vastu alates viisakeeldudest kuni täieliku blokaadi või ÜRO sanktsioonideni. Välistatud on siiski sõjaline sekkumine.
Kindlasti leiab sellest tekstist veel ridamisi "pärleid". Kuigi täna on tegemist alles seaduseelnõuga ning pole välistatud, et presidendi allkiri just sellisele dokumendile jääb panemata, peaksid rahvusvahelised organisatsioonid (eeskätt Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee ja teised) ning kodanikuühendused kiirelt märku andma eelnõu mittevastavusest rahvusvahelistele õigusnormidele ning Euroopa Nõukogu põhimõtetele.
Kommentaarid
Ansip mainis põgusalt erinevaid legende Tõnismäele maetute kohta, mis Eestis ringlevad. Sel konkreetsel legendil on ka oma sügav mõte - nimelt, kuna okupatsioonivõimu jaoks oli tegu rituaalse tseremooniapaigaga, siis polnud punaste jaoks niivõrd vahet, kes sinna maeti, peaasi et oleks ilus lugu rääkida.
На русском языке: Ансип кратко упоминаются различные легенды о людях, похороненных на Тынисмяги (которые распространены в Эстонии). Тем не менее, эта легенда имеет особое твердых оснований. Примечательно, что, как Тынисмяги была задумана как парадный место со стороны оккупационных властей. Поэтому не имеет значения, много для красного Совета, который был похоронен там. Хорошая сказка является более важным, рассказать. Задуманная или нет.