esmaspäev, 31. detsember 2007

2007. aasta maailmasündmuste TOP-10

Kuigi näiteks Austraalia netimaailma loetuimaks uudiseks mööduval aastal oli lugu sellest, kuidas Paris Hilton kaotas oma päranduse, arvan siiski, et maailma liigutasid pisut teised ja olulisemad uudised. Kirjutasin alljärgnevas ritta kümme enda meelest olulisemat sündmust, mis kindlasti jäävad 2007. aasta tähtuudisteks. Siin nad on ja mitte sugugi tähtsuse järjekorras:

1. Venemaa presidendi Vladimir Putini Müncheni ettekanne ja selle järellainetused

2. Pakistani ekspeaministri Benazir Bhutto tapmine

3. USA luureametkondade raport Iraani tuumarelva osas

4. Lissaboni lepingu allakirjutamine

5. Rumeenia ja Bulgaaria liitumine ning Schengeni viisaruumi laienemine Euroopa Liidus

6. Venetsueela presidendi Hugo Chavezi lüüasaamine referendumil

7. Nicolas Sarkozy edu Prantsusmaa presidendivalimistel

8. Türgi armee tegevus Kurdistani tööpartei vastu

9. Kosovo staatuse küsimuses läbrääkimiste umbejooks

10. Gruusia ja Ukraina keerulised püüdlused demokraatia tugevdamise suunas.

Kindlasti leiaks siia veel sama palju ehk rohkemgi lugusid juurde. Kuid need on teemad, mis minu arvates olid olulised nii regionaalselt kui globaalselt. Arusaadavalt otsustab tulevik, mis määrasid hetke ja mis kaugemaid arenguid.

Kahjuks pole välistatud, et algav - 2008. aasta, saab olema veelgi sündmusterohkem ning ka ohtuderikkam, kui oli 2007. aasta. Aga ikkagi - soovin köigile head ja rahulikumat uut aastat!!!

reede, 28. detsember 2007

Eesti inimene 2007 - Marina Kaljurand

Ärgu keegi tundku end solvatuna, kuid minu isikliku arvamise järgi on selle aasta Eesti inimene - meie suursaadik Moskvas Marina Kaljurand.

See pilt siin kõrval (vabanda Marina!!) meenutab Marinale iskilikult ja kogu Eestile väga ärevaid päevasid aprilli lõpul ja mai algul. Ajalehe The Moscow Times toimetus valis just selle pildi oma aasta fotode valikusse (neid kokku 14), meenutamaks Eesti saatkonna juures Moskvas toimunut.

Marina koos heade abilistega Moskva saatkonnast suutis seista kõige kindlamal ja selgemal moel oma riigi huvide eest, mis peaks olema heaks eeskujuks kõigile meie diplomaatidele ja mitte ainult. Paljuski tänu tema aktiivsele rollile Eesti seisukohtade seletamisel ja valerünnakute tõrjumisel Moskvas suutsime leida kiiret toetust sõprade seas ning taandada našistide tegevuse tänavahuligaansuseks.

Veelkord, parimad õnnitlused Sulle, Marina ja sama kindlat meelt ka edaspidiseks!!

neljapäev, 27. detsember 2007

Suurte lahkumiste päev

Rahulike jõulude möödudes rabasid meid täna kaks suurt lahkumist. Jaan Krossi lahkumine on kahtlemata tõsiseks löögiks Eesti avalikkusele. Suure kirjaniku pärand jätab meile kõigile küll rikkuse, mille üle saame vaid rõõmu tunda. Kuid tänasest on kindlasti väike Eesti vaesem inimese võrra, kelle elutöö oleks väärinud Nobeli preemiat. Minu kaastunne!

Sama šokeeriv on ka Pakistani ühe säravaima poliitilise liidri, ekspeaministri Benazir Bhutto tapmine tänasel valimisüritusel Rawalpindis. Kahjuks on see veelkordseks märgiks üha teravnevast siseolukorrast selles tuumariigis, mis ei sea ohtu niigi habrast stabiilsust mitte üksnes Pakistanis endas, vaid ka naabrite seas, eeskätt Afganistanis.

Bhutto naases Pakistani teatavasti oktoobris, pärast kaheksa-aastast eksiilis elamist. Lääne tippülikoolide haridusega naine oli vaatamata korduvatele korruptsioonisüüdistustele siiski Pakistani üks demokraatlikuma kuvandiga poliitikuid, kelle tapmine on suureks löögiks nii tema enda parteile (arvatakse, et rahvapartei on tänasest minevik) kui kogu Pakistani demokraatlikele jõududele.

kolmapäev, 26. detsember 2007

Uued ärevad lindistused Gruusiast

Kõige vähem, mida Gruusia praegu vajaks, on skandaaliderohket valimiskampaaniat ning võimalikku segadust valimispäeva (5. jaanuar) järel.

Pole kahtlust, et need, kes ei taha Tbilisi edenemist demokraatia ning õigusriigi tugevdamise suunas, püüavad sisemist segadust suurendada või koguni võimu illegaalsete vahenditega kõigutada.

Seepärast on Gruusiale eluliselt tähtis valimiste võimalikult skandaalivaba läbiviimine, et tõestada kõhklejatele oma võimet järgida ka kõige raskemates situatsioonides demokraatlikke põhimõtteid.

Paraku on kogu selle riigipöördekatse ning Patarkatsišvili oletatava mõrvaplaneerimise hetketulemuseks kahtlusevarju laotamine valimiste avatuse, aususe ja demokraatlikkuse üle. Ikka selleks, et näidata Gruusia sisemist lõhestatust ning demokraatlikku ebaküpsust. Et Gruusia ei saaks tuleva aasta aprillis NATO tippkohtumisel Bukarestis MAPi (Membership Action Plan).

Samas on need lindistused - lisaks eilsetele veel kaks uut audiolindistust 23. detsembrist Londonist (I lindistus ja II lindistus), sedavõrd tõsise ja ärevakstegeva sisuga, mida ilmselt ei saa pelgalt võtta kui tolmukeerutamist. Nagu ütlesin, paljudel jõdudel on Gruusia tänased liidrid sihikul. Suurema hea meelega näeksid nad võimu vahetumist. Ja mis on parem, kui valimiste ärakasutamise selleks.

Toon allpool ära ka Gruusia võimude ametliku infolehe materjali seoses kavatsetud riigipöördekatsega. See on väljastatud 24. detsembril.

SUBJECT: Alleged Conspiracy by Associates of Arkadi Patarkatsishvili to Overthrow the Government of Georgia

OVERVIEW

This note provides detailed information on an alleged conspiracy to overthrow the Government of Georgia using extra-constitutional means. The conspiracy entailed an attempt to organize violent demonstrations on January 6 to protest the results of the upcoming presidential elections, and to bribe Interior Ministry officials to secure their cooperation in the conspiracy.

A criminal investigation into the case has been launched by the Special Operations Department of the Georgian Interior Ministry. As foreseen by Georgian legislation, the investigation is being supervised by the Office of the Prosecutor General of Georgia and the legality of all investigative measures is being overseen by the Tbilisi City Court.

The central figures implicated in the case are Valeri Gelbakhiani, a Member of Parliament who also serves as campaign manager for presidential candidate Arkadi “Badri” Patarkatsishvili, and Marina Gabunia, a worker for the Patarkatsishvili campaign. Currently, Mr. Gelbakhiani and Ms. Gabunia are considered suspects under Article 315 §1 (conspiracy to violently overthrow the government) of the Criminal Code of Georgia, in conjunction with Article 18 (preparation of a crime). No charges have yet been brought against Mr. Gelbakhiani and Ms. Gabunia. They remain at large.

The Deputy Prosecutor General held a special briefing on the case on December 24, 2007, during which he made public secret, court-authorized video recordings related to the alleged plot. The video recordings are available at http://www.police.ge/.

Gocha Jojua, a representative of Mr. Patarkatsishvili’s presidential campaign, confirmed the authenticity of the video recordings that had been made public by the Deputy Prosecutor General. The Government of Georgia is committed to ensuring that the ongoing judicial process related to this case is undertaken with the utmost fairness, transparency, and respect for due process consistent with Georgian legislation and international standards.

As explained by the Office of the Prosecutor General of Georgia, neither Constitution of Georgia nor the criminal procedural legislation protects a member of the parliament from the criminal proceedings unless s/he is arrested, detained or searched. At this stage neither of the suspects in the case is arrested.

DETAILS OF THE INVESTIGATION

The criminal investigation so far has revealed that from December 19-21, 2007, four meetings took place between Irakli Kodua, head of the Interior Ministry’s Department of Special Operations, Ms. Gabunia, and Mr. Gelbakhiani. The meetings were initiated by Ms. Gabunia, who appears to have acted under the instructions of Mr. Gelbakhiani.

During the meetings, Ms. Gabunia and Mr. Gelbakhiani discussed plans, in which they were involved, to overthrow the Government via extra-constitutional means. They asked for Mr. Kodua’s assistance in exchange for financial benefits and political guarantees.

The contents of the meetings are discussed in greater details below.

Meeting Between Mr. Kodua and Ms. Gabunia, December 17, 2007

On December 17, 2007, a meeting took place in Tbilisi between Mr. Kodua and Ms. Gabunia. The meeting was videotaped, under authorization of a Decree of the Prosecutor dated December 17; the decree subsequently was approved by the Tbilisi City Court on December 18, in conformity with the criminal procedure legislation of Georgia.

At the meeting, Ms. Gabunia sought Mr. Kodua’s assistance in the alleged conspiracy. Specifically, she asked Mr. Kodua, who heads one of the Interior Ministry’s most important units, to “neutralize“ the Minister of the Interior and other Government officials. Mr. Kodua was promised 1 billion USD if the operation proved successful.

Ms. Gabunia emphasized during the meeting that she acted on behalf, and with the full agreement, of Mr. Gelbakhiani, the head of Arkadi Patarkatsishvili’s campaign.

Meeting Mr. Kodua, Mr. Gelbakhiani and Ms. Gabunia, Dceember 18, 2007

On December 18, 2007, as she had promised the previous day, Ms. Gabunia arranged a meeting between Irakli Kodua and Valeri Gelbakhiani. The meeting was videotaped, under authorization of a Decree of the prosecutor, which was approved by the Tbilisi City Court on the same day.

At the meeting, Mr. Gelbakhiani confirmed the intent of his partners to overthrow the Government through violent means. He said that they, together with other opposition parties (including some that support president candidate Levan Gachechiladze), would not accept the results of the upcoming presidential elections—even if these elections were deemed to be free and fair by international observers.

The co-conspirators would use purported election-day irregularities as a pretext to organize violent demonstrations in Tbilisi and throughout Georgia, and that these would lead to the overthrow of the Government.

Furthermore, Mr. Gelbakhiani said that 20% of the former members of the political party “Aghordzineba,” headed by Aslan Abashidze (1), are now working for Mr. Patarkatsishvili. He added that approximately 80,000 persons receive payments via so-called “structures” of Mr. Patarkatsishvili’s movement. These individuals, he implied, could be mobilized for the January 6 demonstrations.

Mr. Gelbakhiani further explained that the organizers of the demonstration would aim to take advantage of the fact that, due to the New Year’s feast, many people would be under the influence of alcohol and thus prone to manipulation and rowdiness. Unlike the relatively small-scale and sporadic demonstrations that took place last November 25, he stressed that the January 6 demonstration would be potent and highly organized. Demonstrators would be prepared for violence, Mr. Gelbakhiani added.

Mr. Gelbvakhiani also revealed his group’s plans for Election Day. Namely, he expressed confidence that it would be impossible for the police to control the country’s 4,000 electoral precincts; he suggested that provocations would be arranged, including the possibility of setting fire to ballot boxes.

On the same day, December 18, Mr. Gelbakhiani left for London to meet Mr. Patarkatsishvili and to apparently receive further directions from him.

Meeting Between Mr. Kodua and Mr. Gelbakhiani on December 21, 2007

Another meeting between Mr. Kodua, Ms. Gabunia, and Mr. Gelbakhiani took place on December 21, 2007, following Mr. Gelbakhiani’s meeting in London with Mr. Patarkatsishvili. This meeting was videotaped; advance authorization for secret surveillance had been granted by the Tbilisi City Court.

At the meeting, Mr. Gelbakhiani told Mr. Kodua that Mr. Patarkatsishvili welcomed his participation in the conspiracy to overthrow the Government and expressed his readiness to meet him. Such a meeting took place in London on December 23. The following day, in a written statement, Mr. Patarkatsishvili confirmed that he had met Mr. Kodua and that Mr. Gelbakhiani had arranged the meeting.

At the December 21 meeting, Mr. Gelbakhiani said that the plan would be implemented even if Mikheil Saakashvili were to win a free and fair election. According to Mr. Gelbakhiani several measures had been planned to support the effort to overthrow the Government, including:

· The mobilization of opposition representatives on the Central Election Commission to ensure that the final election results would not be certified. According to the Election Code of Georgia, certification of the final election results requires the approval of a two-thirds majority of CEC members.

· Working with international organizations, foreign embassies, and foreign governments to create the perception that the Government was intending to falsify the elections. Mr. Gelbakhiani said that Mr. Patarkatsishvili himself was responsible for this part of the plan. Mr. Gelbakhiani further stated that he personally knew that Mr. Patarkatsishvili had been working hard to persuade numerous governments not to acknowledge the election results. He specifically referred to efforts by friends of Mr. Patarkatsishvili, including media tycoon Rupert Murdoch.

· The use of Imedi TV to mobilize public opinion against the acceptance of the election results. According to Mr. Gelbakhiani, at present Imedi TV is deliberately doing everything possible to appear balanced in its political coverage; however, this posture will change on January 5, at which point it will use its coverage to provoke public unrest. He said Giorgi Targamadze, Imedi TV’s Director of Political Programs, will be named head of a new political party that will agitate against the current government and international observers and mediators. It is decided that he starts to create very fierce political background and no “mikhriki”, “mokhriki” and “nakhriki” can change anything. (2)

(1) Aslan Abashidze was an authoritarian head of Autonomous Republic of Adchara in 1991-2004. He had been constantly downplaying constitutional authority of central government and managed to gain de facto independence. He was frequently named as a local feudal. Within several months after election on new president, Mikheil Saakashvili as a president of Georgia, Alsan Abashidze was ousted from power by popular and peaceful uprising. He flew to Moscow.

(2) V.Gelbakhiani refers to Adam Michnik, Polish dissident, human rights activist and currently editor-in-chief of Gazeta Wyborcza in Poland. On December 13 he established a media watchdog group, composed of seven Georgian experts, to monitor Georgian broadcasting standards and ethics in the period leading to the presidential elections. For background story see http://www.civil.ge/eng/article.php?id=16572

teisipäev, 25. detsember 2007

Gruusia riigipöördekatse salalindistused

Pole kahtlust, et pinge seoses 5. jaanuaril peetavate Gruusia presidendivalimistega kasvab päev päevalt. Suurt segadust on tekitamas äsja avaldatud salalindistused pärast valimispäeva kavandamisel olevast riigipöördekatsest.

Jätan omapoolsed kommentaarid lisamata, sest pole hetkel aega tõsisemalt detailidesse minna. Aga vaadake neid lindistusi, mis pärinevad väidetavalt 18. detsembrist ja 21. detsembrist.

esmaspäev, 24. detsember 2007

Ilusat ja rahulikku jõuluaega!


Head siinse blogi lugejad! Soovin teile kõigile väga ilusat ja rahulikku jõuluaega!

pühapäev, 23. detsember 2007

Kuninganna ees, Eesti järel - Youtube'i

Esimest korda on võimalik traditsioonilist Briti kuninganna Elizabeth II jõululäkitust vaadata ja kuulata ka Youtube'is. Alates tänasest on Briti kuningakoda avanud oma kodukanali selles populaarses veebikeskkonnas, mis kannab nime - The Royal Channel.

25. detsembril möödub täpselt 50 aastat päevast, mil kuninganna Elizabeth II esines oma läkitusega esimest korda televisiooni vahendusel. Eelmisel aastal edastati tema jõulupöördumine ka podcasti vahendusel. Nüüd siis on järg ka Youtube'i käes.

Briti kuningakoda on teatanud, et Youtube'i kasuks räägib võimalus leida paremat väljundit üle maailma, sealhulgas ka noorte seas.

Minu meelest on tegemist julge ja järgimisväärse ideega. Eriti hea oleks see ka näiteks Eesti tutvustamiseks. Minu arvates võiksid nii välis- kui kultuuriministeerium koostöös avalik-õigusliku ringhäälinguga kahasse mõelda Eesti kanali avamisele Youtube'is. See oleks hea ja põnev võimalus meie endi tegemisi veebikeskkonnas sihipäraselt tutvustada, olles ühtlasi ka vahendiks igasugu valemüra summutamisel.

laupäev, 22. detsember 2007

Kas sellel talvel tuleb rekord ära?

Arvate, et täna alanud talve rekordiks pean külma? Eksite! Tänast ilma nautides tundub üldse kahtlasena, kas sellel aastal siin Tallinna kandis lumeraasu tulebki. Tegelikult mõtlesin rekordi all seda, kaua sellel hooajal saab Eestis golfimängimisega välja venitada.

Eelmisel aastal mängisin ise viimati jaanuari algul ning siis uuesti juba märtsi keskpaigast saati. Täna oli Jõelähtme ülemisel väljal korraga niipalju mängijaid, et paljud pidid avarajale pääsemiseks lausa järjekorras ootama.

Seekordsed jõulud tulevad vähemalt praeguse ilmaennustuse kohaselt soojad ja sajuta. Seega kõigile golfinautlejatele suurepärased päevad. Aga igasugune muu sport on ka väga hää ja parem ikka kodusistumisest!

reede, 21. detsember 2007

Van der Linden - lõplikult langenud täht

Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee presidendi Rene van der Lindeni tänane intervjuu ajalehele "Izvestija" on kahjuks lõplikuks kinnituseks, et ta on kaotanud igasuguse usutavuse Euroopat esindava poliitikuna.

Eesti ja teiste Balti riikide taaskordne süüdistamine kontekstis, kus ta samas Venemaa puhul tõsiseid probleeme ei kipu nägema, töötab eeskätt tema enda juhitava assamblee autoriteedi vastu. Van der Lindenil on jäänud assamblee presidendi kohal olla veel viimane kuu, kuid tänaseks võib öelda, et varjamatu erapoolikusega on ta Euroopas paljude silmis langenud täht.

Izvestija ajakirjanik püüdis intrigeerida ka siinkirjutaja nimega, kui midagi asjakohast peale poliitilise hämamise ei suutnud van der Linden esitada. Jutud vabandamisest või vales süüdistamisest on nii hale ja vale jutt, et seda on kohe raske asetada euroopaliku poliitilise kultuuri konteksti. Liiati, kui osalemine Vladimiri oblasti arendusprojektis on otseseks kinnituseks tema erapoolikusest Venemaa kontekstis.

Taaskordne ametlik visiit (sellel aastal juba kolmas!) Venemaale iseenesest on juba nii küsitav ja arusaamatu, et mida ikkagi van der Linden seal ajab. Viimaste Venemaa valimiste eel ja järel ei suvatsenud ta midagi enamat öelda, kui et loota valimiste vaatlemise objektiivsusse.

Kuid kuidas sa saadki midagi enamat öelda, kui sinu tulevane majanduslik kindlustatus võib sinu igast sõnast sõltuda? Loodetavasti valib ENPA endale jaanuaris presidendi, kes seisab Euroopa Nõukogu ideaalide eest. Siiralt ja kohusetundlikult. Palju tahetud? Arvan, et siin lihtsalt pole alternatiivi.

Viimased kolm kuud kannatada, kuid...

...tegelikult võime juba praegu pidutseda. Eesti riigi maismaa- ja merepiiridel kehtivad juba peaaegu tunni jagu Schengeni õigusruumi reeglid. Seega, kes täna Soome või Lätti sõidab, ärge piiril enam passi pärast muretsega.

Lennujaamades hakkab meie jaoks piirideta Euroopa toimima siiski alles tuleva aasta märtsi lõpus, 30. märtsil. See on seotud lennugraafikutega, mis teatavasti muutuvad kevadise ja sügisese kellavahetuse ajal. Nõnda on siis veel pisut enam kui kolm kuud kannatada, et ennast täiel määral Euroopa Liidu vaba kodanikuna tunnetada (jätame britid siin oma eripäraga kõrvale).

See on suur tähis Eesti turvalisuse ja samas ka avatuse kasvatamisel. Ühest küljest loob Schengeni ruum meile uusi võimalusi nii väljapoole minevale kui sissepoole tulevale inimeste ja kaupade liikumisele. Teisalt võimaldab aga üleeuroopalise infosüsteemiga liitumine paremat kontrolli kuritegelike ettevõtmiste suhtes.

Täna pärastlõunal on Tallinna sadamas oodata surejoonelist üritust Schengeni õigusruumiga liitumise tähistamiseks. See on kindlasti sündmus, mida ei maksa häbeneda. Eesti on teinud suure sammu lähemale Euroopa südamele!

kolmapäev, 19. detsember 2007

Prantsusmaa on Euroopas tagasi

Eilne, küll pisut glamuurne üritus - Le Club 27 loomine - Pariisis veenis mind vähemalt ühes - Prantsusmaa eesotsas president Nicolas Sarkozy ja tema juhitava erakonnaga UMP on võtnud kindlalt nõuks oma aktiivse rolli taastamise Euroopa Liidus.

Selleks annab muidugi suurepärase võimaluse Lissaboni leppe (Pariisis kutsutakse seda siiski rohkem "lihtsustatud leppeks") eeldatav ratifitseerimine Versailles's Rahvusassamblee ja Senati ühisistungil 4. veebruaril 2008 ning aasta teisel poolel eesseisev presidentuur.

Le Club 27 ühendab kõigi Euroopa Liidu liikmesriikide parlamentide paremtsentristlikke erakondade fraktsioonide liidreid demokraatlikuma ja ühtsema Euroopa nimel. Euroopa juhtiva poliitilise jõu, Euroopa Rahvapartei liikmespartei Eestis on teatavasti Isamaa ja Res Publica Liit, mistõttu ka fraktsiooni esimehe Mart Laari (kes on ametlikult klubi liige) palvel osalesin klubi avaüritusel Eesti esindajana.

Peateemaks oli arusaadavalt eesseisev Lissaboni leppe ratifitseerimine, kus ju tegelikult on Ungari poolt avang tehtud. Esmaspäeva õhtul kiitis Ungari parlament Lissaboni leppe heaks häältega 325 poolt ja 5 vastu.

Prantslased on ise veendunud, et parlamendi ühisistung Versailles's saab olema veebruari algul väga pidulik ja tõmbab lõplikult joone alla pisiisolatsioonile Euroopas pärast põhiseadusleppe läbikukkumist referendumil.

Optimismi oli saalis küllaga, kuid ei puudunud ka pisukesed hoiatused. Eriti murelikuna tundus Iiri kolleeg, kes kurtis leppevastasuse kasvu Iiri meedias. Teatavasti on Iirimaa tänaseks ainus riik, kus eeldatavasti leiab leppe ratifitseerimiseks aset referendum. Ilmselt kusagil aprillis või mais tuleval aastal. Briti tooride esindaja ei üllatanud, rääkides nende soovist viia lepe rahvahääletusele. Westminsteris seisab ees kindlasti väga kuum debatt.

See, et üritus oli kõrgetasemeline (kohtumistel osalesid nii peaminister Fillon, välisminister Kouchner, Rahvusassamblee spiiker Accoyer, Eurovolinik Barrot, EPP juht Martens ja teised), viitab prantslaste tegelikule soovile initsiatiivi haarata.

Minu arvates tuleb sellist hoiakut igati toetada ning Eesti peaks kõigekülgselt kasvatama oma aktiivsust Prantsusmaa suunal. Hea meel, et meie välisminister oli eile samuti Kouchneriga kohtumas. Ise leppisin oma kolleegiga assambleest Pierre Lequilleriga esialgselt kokku, et meie Euroopa Liidu asjade komisjon võiks teha tuleval aastal visiidi Prantsusmaale.

Kogu Euroopa aktiivsuse juures ei jää loodetavasti vaid sõnadeks ka Pariisi soov taastada oma osalemine NATO sõjalises tiivas. Ehk juba NATO Bukaresti tippkohtumisel tuleva aasta aprillis?

pühapäev, 16. detsember 2007

FSB trikid - pomm Medvedjevi tulevikule

Viimaste päevade uudised Moskvast kinnitavad tõdemust, et vaatamata äsja läbisaanud parlamendivalimistele jätkub riigi taandumine demokraatlikest põhiväärtustest. Uudised sellest, kuidas Venemaa võimud piiravad spionaažile viidates Briti Nõukogu tegevust, kuidas teisitimõtlejaid pistetakse hullumajja või kuidas ebamugavaid ajakirjanikke saadab FSB riigist välja - pole kuigi lohutavad.

Dmitiri Medvedjev, keda nii kodus kui välismaal juba käsitletakse kui Venemaa tulevast presidenti, pole nende sündmuste kohta ei musta ega valget öelnud. Seega diagnoos peaks olema lihtne - Medvedjevi habras imago kui Kremli klannide liberaal - mureneb suure kiiruga. Tegelikult olekski teisiti arvata paras illusioon. Tänase Venemaa võimusüsteemi tippu lihtsalt ei saa sobida liberaalne tegelane. Vastasel korral kukuks see süsteem lihtsalt kokku.

Medvedjevi eeslistamine Putini poolt ei ole vähemalt näiliselt vaibaaluseid lahinguid Kremli klannide vahel kuigivõrd pidurdanud. Eriti ilmekas on asjaolu, et nii Briti Nõukogu lugu kui eileöine vahejuhtum Domodedovo lennujaamas ajakirja New Times korrespondandi Natalja Morari (pildil) kinnipidamise ja väljasaatmisega on asetleidnud vahetult pärast Medvedjevi tähelennu algust.

Vähemalt näiliselt närviline FSB on asetamas juba praegu Medvedjevi tõusule viitsütikuga pomme, mis võivad suruda Venemaad jätkuvalt suurema isolatsiooni suunas. Teisalt on arusaadav, et eriteenistused ei soovi mingilgi määral oma mõjujõudu riigis vähendada.

neljapäev, 13. detsember 2007

Advokaat või propagandist

Kohati lausa hämmastav, kuidas kaks meie juhtivat päevalehte - Postimees ja Eesti Päevaleht (viimane oma online väljaandes) on täna käsitlenud oma arvamusrubriikides Eestile ja Euroopa Liidule olulist sündmust - Lissaboni leppe allakirjutamist.

Eesti Päevaleht Online on lasknud enam kui pool päeva arvamuskülje pealoona "ilutseda" Eesti Rahvusliku Liikumise avaldust, kus nimetatakse Lissaboni leppele allakirjutamist hüsteeriliselt riigi reetmiseks ning 1939. aasta sündmuste kordumiseks.

See on nii küündimatu ja üksnes odavat populaarsust tagaajav avaldus, mida pole mõtet pikemalt isegi kommenteerida. Hämmastav on, et EPL on seda pidanud kõige olulisemaks arvamiseks Eesti tulevikule vaieldamatult olulise leppe allakirjutamise päeval. Kas siin pole siiski rohkem tegemist "kollasele" mõttelaadile lõivumaksmisega?

Postimees on oma juhtkirjas päris hea, kuid samas arvamuskülje pealugu jällegi on täiesti arusaamatu. Advokaadibürood Valdma&Partnerid esindava Toomas Liiva kolumn on sedavõrd ebaühtlane ning kohati suisa emotsionaalset lausvalet (Lissaboni leppe nimetamine Euroopa Konstitutsiooniks näiteks) pakkuv, et ei saagi päris aru, miks selline toores arvamuslugu soliidsust eelistavas päevalehes avaldati.

Endise ajakirjaniku ja Postimehe peatoimetajana tean väga hästi, et teinekord tuleb ikka ette eksimusi. Kuid sellisel päeval, mis oli ammu ette teada, võinuks ikka arvamuskülje pealooga pisut rohkem tegeleda.

Toomas Liiva räägib oma artiklis sellest, kui kiirelt ja ilma vaidlusteta kiitis valitsus heaks reformileppe. Ka mainib ta klišeelikult, et Riigikogust on saanud vaid kummitempel. Kuid autor pole vist Stenbocki maja istungite kestvusest kaugemale jõudnud.

Talle on jäänud täiesti märkamatuks Riigikogus toimuv. Kuidas muidu seletada, et Liiva ei maini sõnagagi seda, et Euroopa Liidu asjade komisjon on Lissaboni leppe sünnilugu jälginud sisuliselt selle esimesest tunnist alates. Alles käesoleval esmaspäeval pidasime Riigikogu Valges saalis avaliku (!!!) istungi Lissaboni leppe küsimustes, kus osalesid kõik selle ettevalmistamisel osalenud Eesti tipptegelased. Kirjutasin sellest ka siin blogis.

Liiva artiklis leiab ridamisi küsitavusi. Ta ei tea, et juba põhiseadusliku lepingu eel andsid sellele oma soosiva hinnangu Eesti riigiõiguse eksperdid. Samuti jääb mulje, et Liiva pole kursis Euroopa Liitu puudutava Eesti siseriikliku otsustamisprotssesiga. Ta ei kujuta ilmselt ette, kui hästi on tegelikult Eesti rahvaesindajad (võrreldes meie paljude kolleegidega teistes liikmesmaades) kursis Euroopa Liidu jooksva seadusandlusega. Ükski Eesti seisukoht Euroopas ei saa kõlada ilma Riigikogu Euroopa Liidu asjade või väliskomisjoni heakskiiduta.

Kõige selle pealt jääb mulje, et lugupeetud advokaat on teema ette võtnud mitte kõiki tahke enda jaoks lahti mõtestamata. Ma ei taha kaugeltki jätta muljet, et Eestis eksisteerib vaid üks tõde. Hoidku jumal meid jälle selle eest.

Ma olen täiesti nõus, et Euroopa Liidu küsimustes on meil liiga vähe vaidlusi. Kui valitsus palus sellel suvel avalikkuselt osalust Euroopa Liidu poliitika raamdokumendile sisendite andmiseks, oli vastukaja armetult väike. Seepärast toetan kõigiti debattide elavnemist ning vastakate arvamuste paljusust.

Kuid propagandistlikku heietamist teemal - Eesti iseotsustamisega on nüüdsest kõik, ei saa kuigi tõsiseks arvamuseks pidada. Kahjuks.

Põrutav Venemaa analüüs

Viimase blogiloo lõpus sai mainitud, et Washingtois asuv Strateegiliste ja Rahvusvaheliste Uuringute Keskus (CSIS) avaldab täna mahuka analüüs-prognoosi Venemaa lähituleviku võimalikest arengutest. Nii see juhtuski ja siin see analüüs "Alternative futures for Russia to 2017" ka on.

Keskuse analüütiku Andrew C. Kuchinsi koostatud enam kui poolesajaleheküljeline raport on valminud tegelikult enne duumavalimisi ning ka president Putini viimased poliitilisi samme seoses järglase väljapakkumisega.

Ometi on ülimalt põnev lugeda nii Kuchinsi kui Venemaad hästi tundvate Anders Åslundi, Sarah E. Mendelsoni, Thomas Grahami, Henry E. Hale'i ja Cory Welti analüüse.

Peaasjalikult selle aasta kevadel ja suvel kirjutatud tekstid viitavad asjaolule, et Venemaa ei pruugi sugugi olla nii tugevatel alustel kui see välja paistab. Kuchins toob välja kolm stsenaariumit Venemaa arenemiseks järgneva 10 aasta jooksul: stabiilne stsenaarium (kõige tõenäolisem); teine lugu- liidri (Putini) tapmisega tekkiv kaos ning kolmas stsenaarium - naftahindade langusest tulenevad raskused.

Kuchins on juba jõudnud Vene ajakirjanduses vabandada, et eeskätt Kommersandi tõlkeeksimuste kaudu on ringlema pääsenud väär kirjeldus tema tulevikutsenaariumitest. Seda on jõudsalt täna levitanud ka Eesti Päevaleht oma loetavaimas online-uudises.

Millised sõjad varitsevad meid 2008?

Nii võiks pisut provokatiivselt sisse juhatada viite esseede kogumikule "Global Forecast. The Top Security Challenges of 2008" , mis avaldati läinud kuul Ühendriikide tuntud mõttekoja CSIS poolt.

USA mätta otsast kirjutatud 60leheküljelise kogumiku peatähelepanu on arusaadavalt pühendatud laiemale Lähis-Idale (Iraan, Iraak, Afganistan, Pakistan jt), kuid käsitlemist leiavad ka teised maailma tulipunktid (Kosovo, Venemaa, Hiina, kliimaküsimused jt).

Mõned kiired järeldused:

1) maailmas on terve rida regionaalseid ja globaalseid väljakutseid, mis võivad kiiresti üle kasvada täieulatuslikeks kriisideks;

2) sõja puhkemine Iraaniga 2008. aastal on vähetõenäoline;

3) vägede järkjärguline väljatõmbamine Iraagist kahasse diplomaatiliste jõupingutuste suurendamisega kasvataks USA strateegilist mõjujõudu;

4) Afganistan vajab suuremat tähelepanu nii ÜRO kui NATO liikmesriikide poolt, levivad mõtted Afganistanist lahkumisest tähendaksid vältimatult katastroofi;

5) Pekingi olümpiamängud langevad vahetult kokku USA presidendikampaania viimase finišisirge algusega, seega Hiina teema kindlasti päevakorral;

6) pole tähtis, kes on võimul Washingtonis või Islamabadis, Pakistan jääb võtmeteguriks radikaalsete jõudude ohjamisel Afganistani ja Aasia vahel;

7) Venemaa keskendub majandusele, kusjuures Moskva välispoliitikat ei saa nimetada ei läänevastaseks ega Läänt pooldavaks;

Kuigi esseed on lühikesed ja probleemide tõsidust arvestades pisut üldsõnalisedki, annavad need ikkagi minu arvates hea sissevaate sellesse mõtteseisu, mida esindavad CSIS analüütikud just praegusel ajahetkel.

Ah jaa, täna peaks CSIS avaldama ka 59leheküljelise analüüside ja stsenaariumite kogumiku Venemaa lähitulevikust. Seda on jõudnud ette lahti kirjutada ka tänane Kommersant, kus siis üheks stsenaariumiks pakutakse Putini tapmise järgset kaost tuleva aasta jaanuaris.

kolmapäev, 12. detsember 2007

Soomes elavneb NATO-arutelu

Soome välispoliitika instituut (UPI) avaldas teisipäeval väga huvitava analüüsi NATOst ning Soome suhetest alliansiga. Vaatamata selle, et tegemist on hinnangutes ettevaatlikult positiivse dokumendiga, on see siiski oluliseks lisanduseks vaikselt hoogu koguvale arutelule Soome ja NATO tulevikusuhetest. Tuleval nädalal peaks analoogse raportiga välja tulema ka Soome välisministeerium.

Vaikse hooga on see arutelu mõistagi seetõttu, et ükski minu Soome kolleeg ei söanda seda teemat tõsisemalt päevapoliitikasse tuua. Rahva vastuseis on liiga suur. Viimaste küsitluste kohaselt umbes 50 protsenti soomlastest on NATO liikmelisuse vastu ja kõigest neljandik poolt. Veel neljandikul ei ole arvamust kujunenud. Ilmselt ainus poliitiline tasand, kus nimetet teema võiks tõsisemalt tõusta, on tulevased presidendivalimised. Kuid isegi see on väga ja väga enatlik arvamus.

Viimastel kuudel tubli tähelepanu saanud Soome kaitseminister Jyri Häkämies on arvanud, et Helsingi peab esmalt selgeks saama Euroopa Liidu kaitsegarantiide loogika. Kui need garantiid on seotud NATOga, siis lisab see uue tahu ka Soome vastavasisulisse arutellu.

"Soome suhted NATOga nüüd ja tulevikus on poliitiline küsimus, sest see on debatt mitte üksnes alliansist, vaid see on ka sellest, kuidas meie ennast näeme. Debatt on sellest, kuidas meie näeme Soome rolli maailmas ja milline see peab olema," kirjutatakse raportis.

Sisuliselt osutab UPI raport tõsiasjale - 12 aastat pärast liitumist Euroopa Liiduga on Soome jõudmas uue tõsise välis- ja julgeolekupoliitilise küsimuseni. Euroopa Liidu liikmeks astudes oma traditsioonilisest neutraalsuspoliitikast taandunud Soome on eeskätt Venemaa autoritaarsete tendentside ajel üha rohkem sunnitud mõtlema oma rahvsuvahelistele julgeolekugarantiidele.

Teisalt rõhutab raport, et julgeolekupolitiiliste hoiakute kaudu ei kuulu Soome kuidagi Lääne-Euroopa riikide sekka, kuhu ennast meelsasti paigutatakse. Pigem vastupidi.

Raportis on muide ka rõhutatud, et Soome võimalik liikmestaatus NATOs võib vaid ajutiselt halvendada suhteid Venemaaga. Kuigi ma ise olen kuulnud mõnesid Vene analüütikuid arvamas, et Soome liitumine NATOga oleks suurim Venemaa reetmine, ei omaks see tõesti suuremat veetormi klaasis, kui seda oli Balti riikide liitumine NATOga.

UPI analüüs rõhutab muuhulgas, et Sooome peaks NATOga liituma vaid siis, kui on valmis kaitsma teisi alliansi liikmesmaid. "Kui Soome poliitilised otsustajad ja tema kodanikud ei tunne, et rünnak Istanbuli, Washingtoni või Tallinna vastu oleks nõnda tähtis Soomele, et see peaks koheselt pakkuma oma abi, võimalikult ka sõjaväeüksuste saatmise kaudu, siis Soome ei peaks saama NATO liikmeks," kirjutatakse raportis ning rõhutatakse, et sel juhul ei maksa Soomel oodata ka teiste abi.

teisipäev, 11. detsember 2007

Medvedjev president, Putin peaminister

Suurel kiirusel Venemaa poliitiliseks staariks tõusnud Dmitri Medvedjev teatas tunnike tagasi oma sisseloetud telepöördumises, et sooviks meeleldi näha peaministrina Vladimir Vladimirovitš Putinit, meest, kes päästis riigi kodusõjast ning pööras tagasi õitsengu teele. Kuna kurssi tuleb jätkata, on tähtis ka Putini enda jätkamine.

Tagantjärele tarkusena võib öelda, et Putin ise reetis mõneti juba oktoobri algul uue võimujaotuse stsenaariumi. Ühtse Venemaa kongressil 1. oktoobril 2007 teatas Putin sõna-sõnalt: "Riigi presidendiks peab valitama korralik, teovõimeline, efektiivne, kaasaegne inimene, kellega oleks võimalik PAARIS töötada".

Samal ajal andis ta ka mõista, et on valmis asuma peaministri ametisse. Eeltingimusteks olid Ühtse Venemaa võit valimistel ning teovõimelise järglase nimetamine. Mõlemad eeldused on juba täna ilmselt olemas. Seega viimane sõna ongi nüüd Putinil.

Kui president peaks nõustuma Medvedjevi ettepanekuga, mis näib ilmsena (Medvedjev ju ei teeks ettepanekut niisama), siis võib sisuliselt 2. märtsi valimised lugeda lõppenuks. Jäänud on vaid vormistamise küsimus.

Peaministri amet lubab samas Putinil suhteliselt valutult naasta presidendiametisse, sest Medvedjevi loobumisel on just valitsusjuht automaatselt presidendi kohusetäitja. Täpselt nii juhtus see ju ka 1999. aastal, kui Jeltsin ametist loobudes Putinile võimu üle andis.

Mis Kremlis eile tegelikult toimus?

Tänaseid lehti internetis sirvides jäi eriti silma Kommersandi ajakirjaniku Andrei Kolesnikovi stenogrammiline artikkel eile Kremlis korraldatud "etendusest", millega tehti avalikkusele justkui teatavaks Venemaa tulevase presidendi nimi.

Soovitan lugeda, et paremini mõista kogu seda sõnademängu ning eriti president Putini käitumist. Viimasest on väga raske siiski välja lugeda, mis tema peas tegelikult toimub. Kõik see jätab kuidagi pisut närvilise või siis ebakindla mulje. Eriti Putini justkui vabandavad sõnad sellest, et enne uut aastat tuleb vastavalt seadustele tegeleda ebamugavate küsimuste lahendamisega.

Samal ajal on aga Nezavissimaja Gazeta juba kuulutanud Medvedjevi nimetamist liberaalide triumfiks ning pakub koguni välja uue presidendi võimaliku meeskonna liikmed. Seejuures mainitakse, et Sergei Ivanovist võiks saada uus peaminister ning Igor Setšinist mõne riikliku korporatsiooni juht.

Lapsesuu Vladimir Žirinovski on asja pisut segasemaks keeranud, arvates, et Medvedjev ei pruugi üldse olla Putini tegelik järeltulija.

Midagi pole öelda, nii tähtsa sündmuse kohta on tõepoolest ebakindlust kuidagi veidi paljuvõitu. Kas seda selleks, et Medvedjevist kujundada nõrka ja kuulekat liidrit, nagu arvavad mitmed analüütikud?

esmaspäev, 10. detsember 2007

Operatsioon Järglane 2 lõppenud?

Venemaa presidendi Vladimir Putini tänane otsus toetada eelseisvatel presidendivalimistel Dmitri Medvedjevi kandidatuuri on ühtaegu nii üllatav kui oodatud.

Üllatav eeskätt sellepärast, et Medvedjevi esiletõstja pole ju üldsegi mitte Putin ise. Medvedjevi kandidatuuri esitasid justkui presidendile heakskiitmiseks või toetuse saamiseks neli erakonda (Ühtne Venemaa, Õiglane Venemaa, Agraarpartei, Kodanikujõud), kellest kaks said äsjastel valimistel ka esindatuse Riigiduumas. Lõplikult peaks Medvedjevi esitamise presidendikandidaadiks kinnitama Ühtse Venemaa kongress 17. detsembril.

Samas on Venemaa valitsuse esimene asepeaminister Medvedjev teatavasti olnud Putini üks ammustest võimalikest favoriitidest, kuid jäänud paljudes spekulatsioonides siiski SVRi erukindrali Sergei Ivanovi varju. Nüüd on siis eesriie langenud. Vähemalt tundub nii.

Mida me sellest sammust peaksime esimeses otsas arvama? Esiteks on 42aastane (!!!) Medvedjev tuntud Putinile väga lojaalse inimesena, kes kindlasti sobiks kokku selle stsenaariumiga, mis räägib Putini enda naasmisest presidendiametisse varem või hiljem.

Medvedjev on töötanud 17 aastat Putini alluvuses, mis osutab ka sama loogika võimalikule jätkumisele peale 2. märtsi presidendivalimisi. Eriti veel kontekstis, kus Putin on teatanud oma kindlast soovist poliitilist mõjujõudu hoida.

Teiseks tähistab Medvedjevi esiletõus kindlasti nn Gazpromi klanni (pange tähele, et Putinil siin isiklik huvi seoses väidetava osalusega) võitu või vähemalt eduseisu. Sellele viitas ka Venemaa rahaturg, kus Gazprom tegi uudise järel läbi kiireima tõusu. Põhjuseks asjaolu, et Medvedjev ise on Gazpromi nõukogu esimees.

Medvedjevi eelistamine viitab ühtlasi nn jõustruktuuride klanni(de) osalisele tasalülitamisel võimu tipus. Viimane on otsati seletatav ka "vaibaaluse" võitlusega Venemaal, kus viimasel ajal pole just tegelastel nagu Setšin ja teised kuigi hästi läinud.

Vaatamata Venemaal kujunenud autoritaarsele süsteemile tuleb Medvedjevi nimetamist pidada siiski teatavaks lootuskiireks, sest kõigist võimalikest Kremli kandidaatidest on tema tuntud kui liberaalsemate vaadetega inimene.

Kuigi Medvedjevi senised tööülesanded pole olnud seotud välispoliitikaga, ei ole ta näiteks erinevalt Sergei Ivanovist võtnud ilmutada oma hoiakutes läänevaenulikkust. Medvedjev on üks vähestest, kes on ka kritiseerinud Vladislav Surkovi loodud "suveräänse demokraatia" tegelikku sisu.

Veel paar aastat tagasi kirjeldas Medvedjeviga hästi läbisaav Mihhail Margelov siinkirjutajale, kuidas just Medvedjev on Ühtse Venemaa sees nn "liberaalse fraktsiooni" liider. Kui palju see vabameelsus tegelikult maksab Venemaa tänases reaalsuses, näitab aeg.

Igatahes on juba täna paljud tõtanud Medvedjevile oma truudust vanduma, mis kõigi eelduste kohaselt viitab Medvedjevi suurtele võiduvõimalustele juba valimiste esimeses voorus 2. märtsil 2008.

Ja lõpetuseks. Mulle tundub, et operatsioon "Järglane 2" pole veel päris oma püanti saanud. Medvedjevi esilelükkamine jätab endiselt lahendamata peaküsimuse - mis saab Putinist.

Lissaboni leping ja Eesti

Eeloleval neljapäeval kirjutatakse Lissabonis alla leppele, mis loodetavasti kujuneb uueks tähiseks Euroopa Liidu siseintegratsioonis ning loob eeldused tugevama ning ühtsema organisatsiooni kujunemiseks. Tugevus ja ühtsus tähendavad seejuures ennekõike liikmesmaade ning ühenduse huvide senisest efektiivsemat kaitsmist.

Euroopa Liidu asjade komisjon on pidevalt jälginud Lissaboni leppe saamislugu, mistõttu ka täna Riigikogu Valges saalis peetud avalik istung oli loomulik osa meie pikemast protsessist. See peaks päädima loodetavasti tuleva aasta esimesel poolel leppe ratifitseerimisega Riigikogu poolt.

Samas oleks Eestil täna paslik mõelda juba leppe enda tegelikule rakendamisele ning mitte niivõrd leppe ratifitseerimisele. Seniste arutelude põhjal pole ükski Riigikogus esindatud erakond väljendanud vastuseisu leppe heakskiitmisele. Ka Euroopa Liidu kontekstis on optimismi palju rohkem seoses ratifitseerimisega, kui seda oli veel mõned kuud tagasi. Teatavasti peavad kõik liikmesmaad leppe ratifitseerima 1. jaanuariks 2009.

Meie edasistes debattides Lissaboni leppe teemadel oleks näiteks väga oluline lahti mõtestada eesseisvad muudatused Euroopa välis- ja julgeolekupoliitika valdkonnas. Mida tähendab meile ELi välisteenistuse loomine ning millised võiksid olla meie ettepanekud?

Lissaboni leppe reaalsele rakendamisele juba praegu keskendumine aitaks meil konkretiseerida iseenda poliitikaid Euroopa Liidus, mille baasaluseks on valitsuse poolt heakskiidetud Euroopa Liidu poliitika raamdokument aastateks 2007-11.

Alljärgnevalt tõin välja olulisemad nüansid mahukast lepingust, mida seoses eelseisvate debattidega võiks või peaks tähele panema ning vajadusel nende tähenduse selgemaks vaidlema.

Lissaboni lepinguga muudetakse Euroopa Liidu kahte peamist lepingut – Euroopa Liidu lepingut ja Euroopa Ühenduse asutamislepingut. Sellega luuakse ajakohastatud õigusraamistik, et Euroopa Liidul oleks võimalik täita uusi ülesandeid ja teha ümberkorraldusi.

Kodanikualgatuse raames luuakse võimalus, mille kohaselt miljon erinevate liikmesriikide kodanikku (liidu ligi 500 miljonist elanikust) saavad esitada komisjonile üleskutse esitada uus õigusakti ettepanek.

Reformilepingus sätestatakse selgesõnaliselt, et liikmesriigid kuuluvad liitu vabal tahtel ja neil on võimalus soovi korral sellest välja astuda.

Otsuste vastuvõtmine paljudes Euroopa Liidu ja ka Eesti jaoks olulistes valdkondades muutub kergemaks, kuna lisandub umbes 40 valdkonda, kus otsuseid langetatakse kvalifitseeritud häälteenamusega. Peamiselt puudutavad need uued valdkonnad justiits- ja siseküsimusi, võimaldades tõhusamalt võidelda terrorismi, kuritegevuse ja inimkaubandusega.

Uue definitsiooni kohaselt peab kvalifitseeritud häälteenamuse saavutamiseks olema otsuse poolt vähemalt 55% liikmesriike, kes esindavad vähemalt 65% Euroopa Liidu rahvastikust. See teeb otsuste vastuvõtmise lihtsamaks, sest kaob ära nõukogu liikmete kaalutud häälte arvestamine, ning tavakodanikule arusaadavamaks. Seda arvutamise viisi hakatakse kohaldama alates 2014. aasta novembrist.

Kui vähemalt üheksa liikmesriiki soovib liidu raames ühise meetme vastuvõtmist, on neil võimalik kasutada tõhustatud koostöö menetlusi. Tõhustatud koostöö algatamine muutub lihtsamaks eriti kriminaalasjades tehtava õiguskoostöö ja politseikoostöö valdkondades. Tõhustatud koostöö võimaldab tegutseda laienenud liidus esinevaid erinevusi arvestades, kuid tegutsetakse siiski kõiki liikmesriike siduvas ühises raamistikus.

Euroopa Komisjoni liikmete arvu vähendatakse alates 2014. aastast. Seejärel on volinike arvuks 2/3 liikmesriikide arvust ja volinikud roteeruvad iga viie aasta tagant rangelt võrdsetel alustel. Reformilepingu kohaselt hakkab Euroopa Parlamenti kuuluma 750 liiget (pluss president). Ühest riigist esindatud parlamendiliikmete arv ei saa olla üle 96 ega alla 6. Saadikute arv sõltub liikmesriigi rahvaarvust. Eesti kohtade arv – 6 – jääb samaks.

Eurooplastele antakse põhiõiguste hartaga tagatised, millel on samasugune õiguslik staatus kui asutamislepingutel. Selles sätestatakse kodaniku-, poliitilised, majanduslikud ja sotsiaalsed õigused, mida liidul tuleb silmas pidada kogu oma tegevuses. Harta kehtib täielikult ka liidu õigusaktide rakendusaktide suhtes, välja arvatud Ühendkuningriigis ja Poolas. Liidus hakkab kehtima ainulaadne inimõiguste kaitse süsteem, mis on loodud Euroopa inimõiguste konventsiooniga.

Euroopa Liidu välistegevuse mõju, sidusust ja nähtavust suurendamiseks luuakse uus ametikoht – liidu välistegevuse- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja, kes on ühtlasi ka komisjoni asepresident. Euroopa Liidu välisteenistus kujundatakse selliselt, et ta on senisest tulemuslikumalt ja sidusamalt võimeline tegutsema kõikides Euroopa välispoliitika valdkondades ja sisepoliitika välistegevusega seotud valdkondades.

Tulge Riigikokku avalikule istungile!

Kes on huvitatud Euroopa Liidu reformileppest, selle tähendusest Eestile ning mõjudest Euroopa Liidu toimimisele, tulge täna kella 14ks Riigikogu Valgesse saali (kui tulete võtke dokument kaasa).

Euroopa Liidu asjade komisjon peab siis avalikku istungit, kus just nendel teemadel on külalistena rääkimas peaminister Andrus Ansip, Riigikantselei EL asjade direktor Gert Antsu ja välisministeeriumi asekantsler Euroopa Liidu küsimustes Kaja Tael. Samuti on võimalik tunniajalist istungit jälgida interneti vahendusel Riigikogu kodulehelt.

Eriti tahaks märku anda ajakirjanikele, kes on viimasel ajal näpuga järge ajanud Riigikogu täiskogu istungite kestvusel. Kes vähegi teab, siis tänase parlamendi peamine töökoormus langeb komisjonidele, mille istungid on vastavalt kodukorrale reeglina kinnised. Küll aga on igal komisjonil õigus oma istungeid ka olulisematel ühiskonda laiemalt huvitavatel teemadel avalikult pidada.

pühapäev, 9. detsember 2007

Lääne karikakramäng Venemaaga

Ajal, mil Venemaa on sisenenud viimaste aastate tõsisemasse poliitilisse kriisi, on Lääs endiselt lõhkise küna ees. Kas rohkem integreerida või lihtsalt kooseksisteerida, kas huvisid eelistada väärtustele ja nii edasi. Karikakramäng käib täiel hool.

Selget strateegiat ei ole ega tegelikult saagi olla. Venemaa lihtsalt pole Lääne välispoliitiliste "radarijaamade" peapildil. Moskva ilmub esiritta kaasandena siis, kui teemadeks on Kosovo, Iraan, Lähis-Ida rahuprotsess, energiajulgeolek, relvastuslepped. Koherentne arusaamine Venemaal toimuvast ning võimalikest strateegilistest mõjudest Läänele on veel üksjagu hägune.

Mõneti näitas seda pilti ka neljapäevane seminar Washingtonis Atlandi Nõukogus (The Atlantic Council), millel osalemine oli minu seekordse üle-atlandi-käigu peamiseks eesmärgiks. Nüüd neid ridu siin Frankfurdi lennujaamas kirjutades on pisut paslik korraks veelkord üle mõelda, kus Lääs suhetes Venemaaga asub.

Vaatamata sellele, et Venemaa teema laiemalt on üldises rahvusvahelises diskussioonis kaugel eemal näiteks Lähis-Ida ja Hiina massiivist, on viimasel ajal siiski tunduvalt rohkem uuesti mõtlema ja rääkima hakatud Moskva sise- ja välispoliitilistest perspektiividest. Eks peamiseks huvitekitajaks on ikka Venemaa kasvav ambitsioonikus ning väljapaistev irratsionaalsus.

Üksi viimase aasta jooksul on olnud terve rida "äratuskelli" (Putini Müncheni kõnest Euroopa tavarelvastusleppest loobumiseni), mille suhtes on olnud võimatu mitte reageerida. Viimane tulisem vaidlus peeti alles paari päeva eest NATO-Venemaa nõukogu koosolekul Brüsselis seoses CFE leppega. Ja ega homme kukkuv Kosovo läbirääkimiste tähtaeg ei tee Vene-Lääne suhteid pilvitumaks. Vastupidi.

Negatiivse bilansi kiire kasvu Moskva suhetes Brüsseli ja Washingtoniga võiks ju kirjutada Venemaa võimuvahetus(jätkamis)aja arvele, kuid idanaabri sisearengute allhoovused näitavad paraku püsivamatele tendentsidele. See tähendab, et Venemaa on oma valikud teinud.

Moskva välispoliitika üheks peaeesmärgiks on saanud Lääne, eeskätt USA domineerimise vastustamine (sealhulgas endise Vene või Nõukogude impeeriumi aladel) ning liberaalse demokraatia eemalesurumine Venemaa siseväljalt. Eriti ilmekad on sesosas Putini Müncheni kõne ja Lavrovi viimane artikkel, mida soovitaks kõigil lugeda, kes püüavad mõistatada Venemaa välispoliitika motiivide ning eesmärkide üle.

Washingtoni seminar ja mitmed kohtumised Senatis, riigidepartemangus ning teistes mõttekodades näitasid, et soovmõtlemist Venemaa suunal on jäämas vähemaks ning rohkem mõeldakse ikkagi lääneriikide julgematele ühispingutustele.

Heritage Foundationi analüütik Helle Dale, kellega samuti kohtusin, kordas oma artiklis Washington Timesis näiteks üle mõtte autoritaarse Venemaa eemaletõrjumisest G8st. Ka on kõlanud arvamusi Venemaa hääleõiguse külmutamisest Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees.

Loomulikult pole konfrontatsioon Venemaaga kellegi huvides. Vähemalt tänases seisus püüab Lääs hoiduda sammudest, mida võiks kirjeldada kui Venemaa tõrjumise või väljasurumisena. Kahjuks püüab Venemaa ise kõigiti sellist hoiakut Läänele peale suruda, et õigustada sisepublikule Läänest vaenlaskuvandi loomist.

Kokkuvõtteks jääb vähe ruumi optimismiks. Venemaa sisemised arengud, mis eelolevatel päevadel ja nädalatel saavad kindlasti olema üllatusterohked, ei jäta väga palju võimalusi negatiivse suhetebilansi vähendamiseks. Tõenäoliselt pinged hoopiski kasvavad, mis iseenesest võivad viia ka palju konkreetsemate sammudeni Lääne poolt. Viimaseks on aga vaja veelgi suuremat ühtsust, kui seni on suutnud demokraatlik maailm näidata. Seda siis nii Euroopa siseselt (sic! energiapoliitika) aga ka Euro-Atlandi väljal tervikuna.

laupäev, 8. detsember 2007

Eesti küberrünnakud USA telejaamas

USA telejaama HDNet vahendusel jõudis 6. novembril siinsete vaatajateni Dan Rather Reportsi järjekordne saade, millest lõviosa oli pühendatud Eesti vastu suunatud küberrünnakute lahkamisele ning Venemaa arengute analüüsile.

Ligi 40minutiline saateosa (vaata alates minutist - 14.32 kuni lõpuni) annab minu arvates väga professionaalse ülevaate sellest, mis aprillis-mais Eestis toimus. Eeskätt siis küberründe vallas.

Ma võin eksida, kuid sügise hakul Eestit väisanud võttegrupp tegi mõne nädalaga ära suurema ja muljetavaldavama töö, kui ükski Eesti meediaväljaanne on seda suutnud enam kui poole aasta jooksul. Vaadake seda ja vaielge vastu!

Intervjuud Eesti poliitikutega (eeskätt president Ilvesega) ajendasid Dan Ratherit pöörduma Venemaa teema juurde tervikuna. Harvardi ülikooli professor Stephen Cohen lahkas kriitiliselt Putini režiimi, kuigi arvas, et küberrünnakud nagu Litvinenko või Politkovskaja mõrvad polnud Kremliga seotud.

Programmis varjunime all esinenud Tallinna kohalik vene noor jätab aga oma kommentaarides õhku võimaluse uute küberrünnete või ka vastuhakkude korraldamiseks.

Eile programmi produtsendi Vanessa Cochraniga siin Washingtonis kohtudes oli ta väga rahul saate õnnestumise ning ka vastukajade üle. See olevat õhutanud kohalikku publikut tõsisemalt mõtlema nii küberküsimustes kui ka Venemaa arengute osas.

reede, 7. detsember 2007

USA luure peatas III maailmasõja?

USA luureametite raport Iraani arvatust väiksemast tuumaohust on tekitanud suure rahvusvahelise vastukaja. Selles öeldakse, et Iraan on katkestanud oma tummarelvaprogrammi 2003. aasta lõpul. Samas siiski jäetakse lahti võimalus, et Iraan võib relvaprogrammi igal ajal jätkata.

Tegemist on osati paraja šokkuudisega, mida Iraani president on juba nimetanud "suureks võiduks". Samas on USA ja lääneriigid teatanud, et Iraan jääb ohuks vaatamata raportis esitatud andmetele.

Veel mõned nädalad tagasi lipsas president Bushi huulilt arvamus, et Iraan mängib tulega, mis võib vallandada kolmanda maailmasõja. Kas luureraport muudab Valge maja retoorikat või plaane, on praegu raske öelda.

Igatahes on USA luureametid oma analüüsis ülimalt ettevaatlikud, andes sellega selgelt mõista, et Iraagi vigadest ollakse õppinud. Kindlasti annab raport uue võimaluse diplomaatilistele jõupingutustele, mida tuleb ka kindlasti kasutada. Kuid edu on võimalik vaid siis, kui Euroopa ja USA on selles küsimuses järjekindlalt ühtsed.

kolmapäev, 5. detsember 2007

Netita Lufthansaga Washingtoni

Kui päris täpne olla, siis selle sissekande ma teengi juba Washingtonis. Olgugi, et panin need read kirja lennukis Frankfurdist Washingtoni, ei lubanud Lufthansa reeglimuutus seda lugu siiski postitada. Veel paar aastat tagasi oli Lufthansa samal lennul WIFI täiesti olemas ning suhteliselt odavalt võis üle Atlandi lennates „maiste asjadega” online-ühenduses olla.

Loodetavasti ei ole netita lennukid (eriti pikamaalendudel) mingi uus tabuteema. Vaatasin just internetist järele ning leidsin ka põhjuse, miks Lufthansa on internetist vähemalt ajutiselt loobunud. Lõbu on liiga kallis. Ühe lennuki WIFIs hoidmise tehnoloogia maksab üle poole miljardi Eesti krooni.

Seekordse Washingtoni reisi peamiseks eesmärgiks on esinemine neljapäeval ühe siinse mõttekoja (The Atlantic Council) seminaril Euroopa poliitikatest Venemaa suunal. Kuna ajastatus on üks parimaid võimalikest, siis on kindlasti loota huvitavat diskussiooni.

Lisaks sellele üritusele on mul järgmise kolme päeva sisse kavandatud mitmeid kohtumisi nii kongressis, valitsusasutustes kui mõttekodades. Usutavasti saab pisutki selgemaks siinse presidendiralli hetkeseis ning peakandidaatide väljavaated, aga ka Ühendriikide välispoliitika eriti Euroopa (sh Venemaa) suunal.

esmaspäev, 3. detsember 2007

Go-go, Angela!

Kahjuks ei lubanud minu päevakava täna Hannoveris olla, et osaleda Saksamaa sõsarerakonna CDU aastakongressil. Seda enam on rõõm tõdeda, et Saksa konservatiivide liider Angela Merkel on taaskord kinnitanud endast arvamust kui tugevast ning põhimõttekindlast poliitikust. Mitte just kuigi sage nähtus Euroopa tänapäeva poliitikas, kas pole!

Eesti meedia on juba viidanud Merkeli tänase kõne kõige põnevamale hetkele, kus ta tegi "mahlase" viite sotsist eelkäija Gerhard Schröderi seotusele Vene gaasihiiuga. Eks otsati andis selleks põhjuse Schröder ise, kes võttis Merkelit kritiseerida oma viimase Hiina käigu ajal. Pretsedenditud juhtumid Saksamaa lähiajaloos, igatahes.

Samas leiab sellest kõnest veel teisigi meile huvitavaid ja tähtsaid nüansse. Rääkides välis- ja julgeolekupoliitikast ütleb Merkel, et hea poliitika osaks on alati väärtused. "Inimõiguspoliitika ning majandushuvide kaitsmine kõikjal maailmas oli, on ja jäävad alati ühe medali kaheks pooleks," ütles Merkel Saksamaal arenevas diskussioonis sotsidele oma selgroogu näidates.

"Saksamaa, Euroopa ja USA jagavad ühiseid väärtusi. Seepärast on liit tähtis," jätkas Merkel. Samas ta rõhutas, et ka strateegilised suhted Venemaaga on olulised. Kuid lisas, et strateegiline partnerlus peaks olema valmis ka sisemiseks kriitikaks.

Euroopa Liidu laienemisest arvas aga Merkel, et Türgi on küll väga oluline partner, kuid ei näe Ankarat siiski mitte täisliikmena. See on tähenduslik sõnum, mis viitab CDU jätkuvale vastuseisule Türgi liikmestaatusele.

pühapäev, 2. detsember 2007

Putini võit ja Venemaa kaotus

President Putini triumf tänastel parlamendivalimistel võib osutuda tegelikult Venemaale kaugemas vaates kaotuseks. Paraku on meile ajalugu korduvalt õpetanud, et Venemaa autoritaarsed režiimid ei saa lihtsalt olla jätkusuutlikud.

Usk liidrisse on Venemaal täna küll tugev, kuid suurte murede tekkimisel võib see usk ka kiiresti haihtuda uude kaosesse. Aga muresid pole Venemaal täna kuigipalju vähem kui kaheksa aastat tagasi. Rahvale ei räägita ei plahvatusohtlikust olukorrast Põhja-Kaukaasias, ei majanduse renatsionaliseerimise tegelikest tagajärgedest ega eesseisvast hinnatõusust. Rääkimata siis sellest, et Venemaa tegelikud ohud asuvad mitte Läänes, vaid lõuna- ja idapiiridel.

Ühtse Venemaa ja tema esinumbri Putini ülekaal esialgsetel andmetel on ettearvatult mäekõrgune. Riigiduumasse pääseb kuni neli erakonda (Ühtne Venemaa - 62%, kommunistid - 11%, Žirinovski liberaaldemokraadid - 10% ja Mironovi Õiglane Venemaa 7%), seejuures Kremlil on konstitutsiooniline enamus kindlalt tagatud. Liberaalsed Jabloko ja Paremjõudude Liit saavad vaevalt üle 1 protsendi.

Seega lubavad esialgsed tulemused tõepoolest rääkida mitte niivõrd valimistest kui referendumist Putini toetuseks. Nüüd on selge, et ükskõik kes ka ei kandideeriks eelolevatel presidendivalimistel, sellist toetust ei saa rahvalt mitte keegi.

Sisuliselt võib öelda, et tänaste valimistega jõudis Venemaal formaalselt lõpule võimu tsentraliseerimine. Demokraatlikud institutsioonid on vaid näilisus, mis on seatud autoritaarse keskvõimu teenistusse.

Juba üksi seepärast on ka võimatu tänaseid valimisi iseloomustada kui ausaid, vabasid ja demokraatlikke. Viimased kategooriad kahjuks Euroopa Nõukogu liikmesriigis Venemaal ei kehti. Kuigi peaks.

Kuna parlamendivalimised olid vaid vahesammuks suures võimupassiansis, siis alates täna õhtust pöördub kogu tähelepanu president Putini edasistele sammudele. Nagu siin varem kirjutasin, 23. detsembriks peab teada olema Venemaa presidendikandidaadid. Ehk siis eeloleva kolme nädalaga peab Putin oma populaarsusega midagi peale hakkama. Kes ja kas on järglane? Mis saab Putinist? Need on küsimused, mis ootavad endiselt vastamist.

laupäev, 1. detsember 2007

Putini ja Venemaa vaenlased leitud

Mida lähemale valimistele, seda tõsisemaks ja kohati isegi hüsteerilisemaks on Venemaal muutunud teema Putini ja Venemaa vaenlastest. Venemaa president ise on sellele hoogu andnud, rääkides välissaatkondade poputatud šaakallikust opositsioonist ning eeskätt USA Venemaa vastastest sepitsustest.

Sise- ja välisvaenlase otsimine on kahjuks olnud omane Venemaa liidritele ka varem, kuid sellise intensiivsusega ettevõetud kampaania võib olla vaid samm tegelike repressioonide algusest. Isegi parema tahtmise juures on raske seda nimetada Venemaa valimiskampaania iseärasuseks.

Üks mu tuttav rääkis lendlehest, mille oli leidnud paar päeva tagasi oma Moskva kodu postkastist. Selle oli saatnud Vladimir Žirinovski. Lühike üleskutse oli pealkirjastatud: "Aita ennast! Näita parteile vaenlast!". Selles kutsutakse kodanikke üles andma nende meelest vargaid, altkäemaksuvõtjaid, lolle, bürokraate, lurjuseid ja teisi, kes segavat nende elu. Omalt poolt lubab Žirinovski kõiki vaenlasi karistada!

Veelgi šokeerivam on viimasel paaril päeval Vene blogosfääris suurt arutelu tekitanud informatsioon Našide trükisest (vaata allpool), mida kavatsetakse levitada vahetult pärast pühapäevaseid valimisi. Našid ise on selle info kinnitanud.

Selle propagandaplakati esimesel küljel kuulutatakse president Putini valimist rahvuslikuks liidriks ning teisel küljel antakse teada, et USAl oli plaan Venemaale segadust ja kaost külvata. Nii asetatakse ühte ritta Ukraina 2004, Gruusia 2003 ja küsimärgiga Moskva 2007. Našid kutsuvad selle kaudu siis üles tänavatele tulema ja igasugusele oranžile või roosale ohule vastu seisma.

Venemaa vaenlaste teemal on viimasel ajal kõige "värvikamalt" sõna võtnud raamatu "Putini vaenlased" eessõna autor Vitali Ivanov. "Pole üldse tähtis, miks inimene lükkab eemale Putini režiimi ja muutub tema vaenlaseks," kirjutab Ivanov veebiküljel Kreml.org. "Tähtis on see, et kujunenud olukorras muutub ta automaatselt riigi ja rahvuse, kogu meie kodumaa vaenlaseks. Nad tegid oma valiku. Neist said vaenlased. Ja nendega tuleb käituda kui vaenlastega."

Putini endine majandusnõunik ja üks nüüdsetest suurimatest kriitikutest Andrei Illarionov võrdles neljapäevasel pressikonverentsil praegust valimiskampaaniat 1937. aastaga Nõukogude Liidus või 1933. aastaga Saksamaal. "Praegu võib rääkida katastroofi algusest," ütleb Illarionov.

Homsed valimised Venemaal võivad kujuneda kahjuks tõepoolest veelahkmeks naaberriigi lähiloos, kus valitsevaks saab hirm ja hirmutamine, vaenlaste otsimine, nende tõrjumine ja karistamine. Pole vist vaja olla geenius, et arvata, kuidas see võib mõjutada Venemaa välispoliitikat.