Kas Tallinnasse tulevad ždanovid?

Nendel hetkedel maandub Tallinnas Estonian Airi hommikune Moskva lend, kust peaks maha astuma Riigiduuma delegatsioon eesotsas veteranide komitee esimehe Nikolai Kovaljoviga (pildil).

Kõik oleks ju kena, kui delegatsiooni siiasõit aitaks kaasa pingelise olukorra leevendamist. Kardan, et see siiski teenib teisi eesmärke. Vahetult enne lennukile asumist ütles FSB eksdirektor Kovaljov uudisteagentuurile RIA Novosti, et Eesti valitsus peab tagasi astuma ning Tõnismäe monument tuleb taastada selle originaalsel moel. See on kõige otsesem sekkumine Eesti siseasjadesse.

Arvestades Tallinnas levivaid jutte rahutuste jätkumisest lähemal ajal võib delegatsiooni siiakäik tegelikult suurendada sisemisi pingeid ning teenida eeskätt Eesti riigi vastu töötavate poliitiliste jõudude huve.

Häda mõistuse pärast

Nii nagu mõni päev tagasi siinsamas kirjutasin, käivitas Venemaa Eesti vastased varjatud majandussanktsioonid. Seda ei tehta riiklikul tasemel, vaid läbi ametkondliku surve või siis ettevõtlusringkondade kaasamise.

Ärileht "Vzgljad" kirjeldab oma tänases artiklis, kuidas Venemaa supermarketid on keelamas Eesti kaupade müüki ning kuidas lihatootjad on keeldumas Eesti sigadest.

Varem on tulnud uudiseid, et näiteks Kamtšatka poolsaarel (meist 11 ajavööndit eemal) on kauplused välja riputanud teadaanded, et neilt pole mõtet Eesti kaupu küsida. Samuti on kuulda, et transiidiettevõtted on allumas Putini korraldusele ning ümber suunamas oma kaubavoogusid.

Moskva linnapea Juri Lužkov läks veelgi kaugemale ja nõudis kõigi majandussuhete katkestamist Eestiga. Lužkov on tuntud emotsionaalsete avalduste poolest, kuid sellele vaatamata võtavad käskutäitvad ametnikud tänaste Venemaa ülemuste juttu puhtama kullana kui varem.

Seega pole välistatud, et lähematel päevadel ja nädalatel võivad Venemaaga kaubandussuhteid omavad ettevõtted põrkuda emotsionaalse vastuseisuga. Võidakse rakendada erinevaid administratiivse surve mehhanisme, alates büokraatliku paberimajanduse võimalustest kuni otsese ähvardamiseni.

Kuid juba praegu võib öelda, et sarnased sanktsioonid ei ole kuigi efektiivsed. Nagu oleme varasemaltki kogenud ning äsja näinud Gruusia pealt, siis seesugune käitumine pole lihtsalt jätkusuuteline.

Sellised sanktsioonid lihtsalt ei ole 21. sajandi mall ning Venemaa peaks taandama vastasseisu otsimise partnerlusega. Muidugi, kui see ikka mahub Kremli agenda piirimaile. Meie vastu on ju sanktsioone või majanduspiiranguid rakendatud varemgi. Kas tõesti pole need õpetanud, et tulemused on täpselt vastupidised ametliku Moskva lootustele.

Eesti valitsus peaks tõsiselt kaaluma teema tõstatamist Euroopa Liidu ministrite tasemel ning võtma kindla positsiooni, et Euroopa Liidu kõnelused partnerlusleppe uuendamiseks Venemaaga ei saa alata enne, kui Moskva on sarnasest survemehhanismist loobunud

Hoiduge provokatsioonidest!

Kirjutan neid ridasid praegu peaaegu inimtühjast Riigikogu hoonest intervjuude vahel, mida paluvad erinevad rahvusvahelised meediakanalid. Pärast seda, kui kella ühe paiku päeval käisid lossi ees Vene telekanalite tarbeks meelt avaldamas umbes kolmkümmend kooliaelist last, otsustati parlamendile juurdepääsu piirata. Parkla joonelt piirab edasipääsu julgestustara.

Eilse öö sündmuste järel on olukord pealinnas loomulikult emotsionaalselt pingeline ning pole välistatud, et teatud jõud võivad nii täna kui lähematel päevadel provotseerida uusi rahutusi. Halvim, mis võiks meile osaks saada, on eestlaste provotseerimine venelaste vastu või vastupidi. Seepärast: säilitagem kõik rahu ning hoidugem provokatsioonidele allumast!

Minu ja teiste poliitikute meilidele tuleb kümnete viisi erinevaid ähvarduskirju. Peaminister ja mõned teised valitsuse liikmed on saanud ka tapmisähvardusi. Kuid see ei tohi meid mingil viisil verest välja lüüa. Eesti riik seisab kindlalt oma suveräänsuse ja kodanike julgeoleku kaitsel.

Eesti valitsus peaks praegusele hetkel kasutama kõiki kanaleid informeerimaks lääne avalikkust praegustest sündmustest, nenede tagamaadest ja põhjustest. Me peame olema aktiivsed ning toetust kindlustavad.

ENPA presidendi Rene van der Lindeni tänane avaldus oli kahetsusväärne (ei sõnagi marodööritsemisest näiteks), mis paraku näitab, et Venemaa propagandamasin töötab täistuuridel.

Riigikogu väliskomisjon koguneb esmaspäeval oma istungile, et analüüsida hetkeolukorda Eesti ja Venemaa suhtes. Kui hommikul tuli teade, et Vene Föderatsiooninõukogu esimees Sergei Mironov soovitas Putinil katkestada diplomaatilised suhted Eestiga, helistasin küsimuse täpsustamiseks ülemkoja väliskomisjoni esimehele Mihhail Margelovile.

Margelov kinnitas, et tegemist oli Mironovi isikliku arvamusega. Föderatsiooninõukogu väliskomisjoni koostatud avalduses puudub diplomaatiliste suhete katkestamise nõudmine. Küll on aga kogu tekst ülimalt emotsionaalne ning "provintsiaalsete neonatsistide" tegevuse ohjeldamisele kutsuv.

Tänase hetke seisuga ei näe ma siiski erinevust sellest Venemaa käitumisest, mis väidetavalt lepiti kokku aprilli algul kohtumisel Putini juures. Seega peatähelepanu on massiivsel propagandal ning osalistel majandussanktsioonidel.

Putini moratooriumi taust

President Vladimir Putin kuulutas oma tänases traditsioonilises pöördumises riigi parlamendi ühiskodade poole, et külmutab Venemaa kohustuste täitmise Euroopa tavarelvastusleppe raames. Põhjuseks tõi ta asjaolu, et Lääs ei ole valmis ratifitseerima 1999. aastal sõlmitud adapteeritud leppe teksti ning Slovakia ja Balti riigid pole sellega isegi mitte ühinenud.

Moratooriumi kuulutamine on minu arvates Venemaa otsene vastusamm USA plaanidele rajada Poola ja Tšehhi oma strateegilise raketitõrje süsteemid. Pole välistatud, et selle sammuga võib Kreml ühepoolselt suurendada eri liiki vägede paiknemist ka Loode-Venemaa piirkonnas, mida just reguleerib tavarelvastuslepe.

Putini süüdistused meie aadressil on aga vana jutt, millel pole mingit alust. Eesti on korduvalt märku andnud, et on valmis liituma adapteeritud tavarelvastusleppega (CFE) , kui selle ratifitseerimisprotsess lõpeb ja leping jõustub. Varem pole liitumine lihtsalt juriidiliselt võimalik.

CFE sõlmiti selle algsel kujul 1990. aastal, mil Eesti oli okupeeritud riigi staatuses ega saanud iseseisvalt osaleda rahvusvahelistes suhetes. 1999. aastal adapteeritud lepe saab aga avatuks uutele liikmetele (sh Eestile) alles siis, kui selle on kõik 30 allakirjutanud riiki ratifitseerinud. Tänaseks on seda teinud vaid Valgevene, Ukraina ja Venemaa.

Lääneriigid on seadnud ratifitseerimise sõltuvusse nn Istanbuli kohustuste täitmisest Venemaa poolt, mille sisuks on vägede täielik väljaviimine Moldovast ja Gruusiaga vägede väljaviimisleppe sõlmimine. Putin teatas sesosas täna, et töö käib, kuid seda ei saavat seada mingiks eeltingimuseks.

Moratooriumi kuulutamine ja leppest väljaastumisega ähvardamine olidki kogu tänase pleenumliku kõne ainukesteks välispoliitilisteks rosinateks. Ülejäänud tekst suhetest maailmaga oli ülinapp ning ideetu.

Ühest kohtumisest Putini juures

Igal laupäeval koguneb kas Kremlis või Moskva lähedases Novo-Ogarjovo residentsis Venemaa presidendi juhtimisel nn uue aja poliitbüroo, kus käiakse läbi kõik mõõtuandvad teemad. Kuigi Putinil on ka veel kitsam ja intiimsem nõukoda (nn köögikabinet), on laupäevane poliitibüroo kohaks, kus sisuliselt valmistatakse ette otsused ühes või teises küsimuses.

Informatsioon nende kohtumiste päevakorrast, sisust ja otsustest on mõistagi kinnine, mistõttu ei suuda peale asjaosaliste keegi järge pidada. Kohtumisel osalevad tavaliselt kõigi nn jõuministeeriumite ja ametkondade juhid, kusjuures teinekord kutsutakse vastavalt teemadele sinna osalema ka külalisi.

Ühel hiljutisel seesugusel kohtumisel Putini juures, mis leidis aset aprilli algul, olevat paari tunni jooksul arutatud, mida teha Eestiga. Ikka seonduvalt Tõnismäe monumendi ja selle teisaldamiskavaga.

Kohtumisel viibinud inimese kinnitusel (jätan allika siin mõistetavalt enda teada) oli Venemaa president võtnud algusest peale jäiga ja kompromisse välistava hoiaku. See polnud esimene kord, mil Putinil tuli kokku puutuda Teise maailmasõja kontekstis Eesti-Vene suhetega.

Kahjuks pole teada (vähemalt minul), kuidas möödus arutelu ning milliseid ideid välja käidi. Küll on aga teada see, milleni jõuti. Väidetavalt olla võetud vastu otsus, et juhul, kui Eesti valitsus otsustab pronkssõduri teisaldada, ei järgne sellele Venemaa poolt mingeid avalikke sanktsioone (ei majanduslikke ega poliitilisi). Küll aga olevat juba praegu olemas nimekiri Eesti ettevõtjatest Venemaal, kelle suhtes asutakse rakendama administratiivseid mõjutusvahendeid (mida iganes siis selle all mõista). Seega on siiski kavas rakendada varjatud majandussanktsioone.

Diplomaatiline retoorika on jäik ning kompromissitu, suunatuna nii Eesti kui Euroopa Liidu ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonide aadressil. Viimase kinnituseks on ka eilne diplomaatiline noot Venemaa poolt. Moskva meelest võimalusi suhete normaliseerimiseks lähiaegadel ei ole.

Jeltsini aeg oli vabaim Venemaa ajaloos

Täna ootamatult surnud Venemaa esimese presidendi Boriss Jeltsini valitsemisajale annab mõistagi lõpliku hinnangu aeg, kuid vähemalt tänase päeva seisukohalt oli see kõige vabam ja demokraatlikum periood Venemaa pikas ajaloos.

Kunagi varem ega kahjuks ka hiljem, pole ei poliitilised parteid ega ajakirjandus nautinud Venemaal sedavõrd suuri vabadusi, kui Jeltsini ajal. Osati oli see antud kaasandena Jeltsini võimuvõitlusest Gorbatšoviga, kuid samas ei teinud Jeltsin hiljem ühtegi märkimisväärset sammu oma poliitiliste oponentide või ajakirjanduse lämmatamiseks.

Jeltsinile võib ette heita, et ta ei suutnud hoida Venemaad vabaduse kursil. 1993. aasta parlamendirünnakust alanud vaikne, kuid kindel taandareng andis veelkordse võimaluse Venemaa poliitilise süsteemi ja ühiskonna moderniseerumist edasi lükata. Paljud arengud kahjuks polnud Jeltsini määrata. Tema suurimaks vaenlaseks seejuures oli tema enda tervis, mis andis sageli piiramatud võimalused tema lähematele abidele temaga manipuleerida.

Ka viimastel aastatel elas Jeltsin sisuliselt koduarestis, sest tänased Kremli liidrid ei tahtnud näha endist presidenti oma arvamustega segamas. See oli osa diilist, mis tehti 1999. aasta lõpul. Perekonna puutumatuse hinnaks oli vaikimine.

Kuid nüüd, kui Jeltsinit enam pole, on vähemalt osalinegi võimalus Venemaal endal mõelda korraks tagasi tema ajastule ja hinnata seda. Ehk suudetakse siiski näha, et see polnud üksnes segaduste ajastu, vaid ka vabaduste katselava Venemaal.

Eestile on Jeltsin samuti märgilise tähendusega. Alates tema 1991. aasta jaanuari otsustavast Tallinnas käigust ning sama aasta augusti Moskvas putšikatse mahasurumisest kuni Eesti taastunnustamise ning Vene vägede kiire väljaviimiseni - kõik see on tegelikult olnud aluseks Eesti tänasele edule.

Kaastunne!

Sarkozy lööb Royali ja saab presidendiks

Sellise järelduse võib teha Prantsusmaa presidendivalimiste esimesest voorust, mille esialgsed tulemused andsid selge võidu parempoolsete kandidaadile Nicolas Sarkozy'le.

Tõsi, lõplikult otsustab Prantsusmaa tulevase presidendi valimiste teine voor 6. mail, kuid esialgsete pollide põhjal on Sarkozy'l sotsialistide kandidaadi Royali ees umbes 8 protsendine edumaa (54% vs 46%).

Kui Sarkozy edu oli ennustatav, siis tänase päeva suurimaks üllatuseks oli rahva suur valimisaktiivsus - 85 protsenti. See on viimase 50 aasta kõrgeim ning annab silmad ette ükskõik millistele demokraatlikele valimistele. Riigikogu käis ju meil valimas napilt üle 60 protsendi.

Eks kõrge aktiivsus ole veenvaks kinnituseks, et Prantsusmaa ootab muutusi ning värsket liidrit. Suure väsimuse ja pettumuse kinnituseks oli rasvane "ei" Euroopa põhiseadusleppe referendumil. Olen ka ise viimastel aastatel paljude prantsuse sõprade arvamustes tundnud tüdimust Chiracist ning ülikoormavast sotsialistlikust süsteemist. Seepärast ka see, väga tavalise Lääne-Prantsusmaa väikelinna keskklass, ootab pigem Sarkozy võitu.

Ja lõppeks, kuidas ka ei lõpeks valimiste teine voor (Royali võit oleks siiski suurüllatus), on uus ajastu Prantsusmaa ajaloos juba alanud. Chirac on tänasest ajalugu ning tulevased viis või isegi kümme aastat kannab Prantsusmaa hoopis teist nägu. Loodetavasti hakkab "lonkavate partide" aeg Euroopas ümber saama.

Nüüd siis selgus majas

Tänasest on siis minugi lõplik staatus uues Riigikogus paigas. Pärast juba liigagi pikale veninud pausi pidas Euroopa Liidu asjade komisjon täna ennelõunal oma esimese istungi, valides selle esimeheks siinkirjutaja ja aseesimeheks Rahvaliidu saadiku Ester Tuiksoo.

Kes ei tea, siis Euroopa Liidu asjade komisjon on Riigikogu selleks alatiseks komisjoniks, mille kaudu liigub sisuliselt kogu Euroopa Liidu seadusandlus ning kelle pädevuses on kinnitada poliitiliselt siduvana Eesti positsioonid kas eelnõude või siis ministrite kohtumiste päevakordade suhtes.

Tegelikult juba 2003. aastast juurutet koostöö valitsuse ja parlamendi vahel on tänaseks edukalt toimiv, mistõttu tänud eelkäijatele Rein Langile ja Kristiina Ojulandile.

Lisaks kahele nimetatule (esimees Mihkelson ja aseesimees Tuiksoo) kuuluvad komisjoni veel ka Enn Eesmaa, Raivo Järvi, Aleksei Lotman, Sven Mikser, Keit Pentus, Hanno Pevkur, Rein Ratas, Urmas Reinsalu, Mailis Reps, Taavi Rõivas, Evelyn Sepp, Liina Tõnisson ja Taavi Veskimägi.

Tegelikult näitas juba tänane esimene koosolek, et komisjonist kujuneb Eestis Euroopa Liidu küsimusi poliitiliselt koondav, sõeluv ja ideid pakkuv kogu. Teen igatahes omaltpoolt selleks kõik, mis vajalik.

Samaaegselt Euroopa Liidu asjade komisjoni juhtimisega jätkan tööd ka väliskomisjoni liikmena.

Estonian Air ei tee Eestile au

Kurb, kuid kunagi päris head mainet omanud Estonian Air on eriti paari viimase aastaga kõvasti oma teenuses järele andnud. Et mitte öelda, usaldust kaotanud. Tänane jama Stockholmi lennuga on vaid üks nii tavaliseks muutunud sündmuste reas.

Täna pole mitte üllatav see, et "Eesti Õhu" lend hilineb, vaid hoopis see, et ta õigel ajal lahkub. Ilmselt olen ma pisut ülekohtune, kuid siiski - vähemalt nime poolest rahvuslikult lennukompaniilt eeldaks enamat odavlennufirmale omasest käitumisest ja teenusepakkumisest.

Lõppeks poleks ju põhjust kurta, kui lennuettevõte ka midagi korduma kippuvate probleemide likvideerimiseks ette võtab. Paraku näib, et siin on Estonian Air jäetud omanike (SAS) poolt kohati saatuse hooleks. Ka sagedased juhtide muudatused pole tulemust andnud.

Võib olla peaks riik oma osaluse Estonian Airis müüma ja ühes sellega ka taandama nimest osunduse Eestile. Sest praegu töötab lennukitel ilutsev märk "Welcome to Estonia" küll tagurpidises tähenduses.

Venemaa jätkab võitlust ajalooga

Ajal, mil Euroopa Nõukogu sai täna ühe riigi - Montenegro, võrra rikkamaks, tegelevad meie Venemaa kolleegid siin Strasbourgis jätkuvalt "halastamatu" võitlusega ajaloo ja "ekstermistidega".

Seekord tehakse seda pealtnäha teiste kätega. Briti liberaali Michael Hancocki algatatud resolutsiooni projekt on selgelt kirjutatud Vene delegatsiooni näpunäidete järgi. Sellele on alla kirjutanud 11 parlamendisaadikut Venemaalt, Serbiast, Küproselt, Ukrainast, Belgiast ja Suurbritanniast. Kui Hancock ja Co. on arusaadava taustaga, siis ainsa üllatusena on muidu Venemaad üpris hästi tajuva ja tundva Christos Pourgouridese ühinemine selle avaldusega.

Tegemist on nüüd siis teise katsega võtta ENPAs üles monumenditeema. Jaanuaris püüdis Vene delegatsioon algatada resolutsiooni üksnes Eesti vastu (see kandis muide pealkirja: "Natsiideoloogia taassünni oht Eestis"), kuid tänu ka meie delegatsiooni kiirele reageerimisele tabas seda provokatiivset algatust sama kiire sumbumine.

Nüüd siis uus katse ja sedakorda on Eestile lisaks võetud hurjutada ka Ungarit ja Poolat. Reedesel bürool selgub, mis saab olema selle dokumendi edasine saatus.

Kreml näitas nõrkust ja tegelikku palet

Tänased massilised vahistamised Moskvas poliitmeelsuse avaldamise pärast pole minu arvates Kremli tugevuse, vaid pigem nõrkuse tunnusmärk. Avalikult repressiivse jõu kasutamine teisitimõtlejate vastu näitab, kui väga kardab praegune Venemaa võimueliit "värviliste revolutsioonide" kordumist Moskvas.

Enam kui kahesaja kinnipeetu hulgas oli ka üks "teisiti arvajate marsi" korraldajaid, male eksmaailmameister Garri Kasparov (pildil). Paljud inimesed, sealhulgas ka pensionärid, kes jälgisid toimunut kõrvalt, said samuti erimiilitsa üksuste käest halastamatult peksa.

Omast kogemusest võin kinnitada, et kui jätta kõrvale 1993. aasta vastasseis presidendi ja parlamendi vahel, pole Venemaa südames viimase kuueteistkümne aasta jooksul kujunenud sedavõrd kriitilist vastasseisu võimu ja allasurutud opositsiooni vahel, kui praegu.

Teisitimõtlemist kartev ja allasuruv võim ei saa olla kuigi jätkusuutlik. Kreml tegi avalikult seadusevastase käitumisega taaskord selgeks, et Venemaa on kiirelt kaugenemas elementaarsetest demokraatlikest ning õigusriigile omastest tunnustest.

Esmaspäeval algab siin Strasbourgis Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee järjekordne istungjärk. Kes ei tea, siis Euroopa Nõukogu on see organisatsioon, kus juhtivateks põhimõteteks on just demokraatia, inimõigused ja õigusriiklus. Venemaa on EN liige alates 1996. aastast. Paraku on selle 11 aasta jooksul Moskva kogu aeg kaugenenud EN põhimõtetest. Kas see ongi realpolitik?

EMT eetriaugud Viimsis ja mujal

Vahelduseks argiasjadest. Need, kes kas Viimsis elavad või siinkandis ringi liiguvad, teavad hästi, et mobiilside operaator EMT pole viimasel ajal just kõige kindlam teenusepakkuja. Üle-eestilist katvust juba ammu kuulutav kompanii on jätnud arendamisel nähtavasti midagi kahe silma vahele, sest sellist lünklikku levivälja nagu viimasel ajal Viimsis, ei tahaks küll pikaajalise kliendina aastal 2007 kogeda.

Rohuneeme ja Merivälja teel on mitmed niinimetatud "mustad augud", kus juba ette võid kindel olla kõne katkemises. Eile kogesin seda jälle paaril korral. Vist midagi taolist on võimalik ikka kohata ka näiteks Tallinn-Tartu maanteel ja mujalgi.

Usutavasti on see teenusekvaliteedi langus EMTle siiski ajutine. Turuliidriks olemine ei peaks nüüd küll nii mugavaks tegema, et tekkivad probleemid unarusse jätma. Ärka üles, EMT!

Kas meil oleks Hiinalt ja Jaapanilt õppida?

Hiina peaministri Wen Jiabao suhete sulatusvisiit Jaapanisse on otsati paralleelitatav meie ja Venemaa suhetesse. Muidugi suure koefitsendiga, kuid siiski. Eeskätt pean siin silmas Teise maailmasõja ning sellele eelnenud aja valusat pärandit ja selle mõju kaasaegsetele riikidevahelistele suhetele.

Viimase kuue aasta jooksul on Hiina-Jaapani suhted olnud jahedaimad pärast suure sõja lõppu. Põhjuseks suuresti Jaapani endise peaministri Junichiro Koizumi otsus külastada iga aasta Yasukuni templit Tokyos, kus teiste sõjaohvrite sekka pühitsetud ka mitmed sõjakurjategijad.

Koizumi järglasena on Shinzo Abe võtnud selge eesmärgi Jaapani rahvusvaheliste positsioonide jätkuva tugevdamise, mille koostisosaks näib olevat ka suhete soojendamine Hiinaga. Abe visiit oktoobris Pekingisse andis Wenile võimaluse nüüdseks vastukülaskäiguks, mis juba on tootnud mitu huvitavat uudist.

Neist ehk kaalukaim on Hiina valmisolek arutada ÜRO reformi kaudu Jaapani võimalikku koopteerimist julgeolekunõukogu alaliseks liikmeks. Pole välistatud, et Wen määris jaapanlaste mokkadele mett meelega. Vahetult enne Weni visiiti teatas Hiina suurim naftakompanii CNOOC Ltd ma tootmismahtudest Jaapani ja Hiina vahel teravaid vaidlusi tekitavast Ida-Hiina meres paiknevast Tianwaitiani väljast.

Kuid tagasi peamise juurde. Nagu näha, on Teise maailmasõja pärand suhteid takistamas mitte üksnes Eesti-Vene suhete kontekstis, vaid arusaadavalt ka mitmes teises suhestuses. Jaapanil ju probleemid veel nii Venemaa, Lõuna-Korea kui teiste piirkonna riikidega.

Samas näitab Hiina ja Jaapani äsjane kogemus, et isegi vaatamata Abe hiljutistele provokatiivsetele avaldustele poolsajanditaguste seksiorjade (olematuse) suhtes, on võimalik leida teid vastastikuse usalduse tekitamiseks ning kasvatamiseks.

Muidugi tuleb silmas pidada, et ajaloolise agressori rollis olev Jaapan on siiski läbi teinud märkimisväärse läänestumise, mistõttu nende valmisolek ajaloost üle olla on siiski otsati seletatav. Kahjuks on siin meie ja Venemaa kontekst täpselt vastupidine.

Kuid osutatud pretsedendile viidates on siiski võimalik põhimõtteliselt eeldada, et praegu Eesti ja Venemaa suhteid jahutav vastastikku keerdus ajalootunnetus taandub päevakorra esiridadelt. Miks mitte võiks just selle õnnetu pronkssõduri küsimuse väärikas mõlemapoolne lahendamine koos vastavasisuliste avaldustega anda võtme edasiste võimalike usaldussammude astumiseks. Mõistagi, kui Kremlis ikka seda tahetakse.

Meie väliskorrespondentidest

Tänane Eesti Päevaleht on äsja sõlmitud koalitsioonileppest kenasti üles leidnud punkti, mis räägib vajadusest suurendada avalik-õigusliku ringhäälingu väliskorrespondentide arvu. Pean tunnistama, et eks oma osa selle IRLi programmipunkti sulandamisel uue valitsuse tegevuskavaga on ka siinkirjutajal, sest pean (osati iseenda kogemusest lähtuvalt) väga tähtsaks Eesti oma "silmade ja kõrvade" (ehk väliskorrespondentide) kohalolekut maailma olulisimates keskustes.

Miks see punkt on leitav välispoliitika alt, nagu küsib EPL, siis põhjendus on selge. Kirjutasin selle IRLi valimisprogrammi välispoliitika 10. punkti just selle mõttega, et kui tahame kasvatada oma välispoliitilist võimekust, siis peaks olema oma osa täita ka meedial, eriti avalik-õiguslikul:

"Tagame välisteenistuse võimekuse suurendamise, mis omakorda eeldab välispoliitika kujundamise ja elluviimise rahastamise olulist kasvu. Suurendame välisministeeriumi analüütilist võimekust ning toetame välis- ja julgeolekupoliitiliste ajutrustide muutumist arvestatavateks rahvusvahelisteks teaduskeskusteks. Avalik-õiguslik meedia peab saama riigilt piisavat toetust korrespondendipunktide avamiseks maailma olulisemates keskustes."

Mõistan Ainari (ETV juht Ainar Ruussaar) heameelt seda punkti lugedes. Tean, et ETV ja Eesti Raadio on juba ammu pidanud plaani korrespondendipunkti avamiseks Moskvasse. New Yorgi (pildil Neeme Raud) ja Brüsseli kõrval oleks Venemaa korrespondent hädavajalik.

Kaugemaid plaane arvestades aga peaks mõtlema minu arvates pisut julgemalt, kui seda teeb Ainar. Ehk isegi passiks mõelda Kesk-Euroopa korrespondendile Prahas, kuid Berliini, Londoni ja Pariisi võiks küll katta Euroopa korrespondent (meeskond) Brüsselist. Tegelikult oleks meile vaja korrespondenti Lähis-Ida ja Kagu-Aasia katmiseks. Üks võiks siis asuda näiteks kas Ammanis või Jeruusalemmas või ka Kairos, teine aga näiteks Pekingis või Shanghais.

Aga esmatähtis on tõesti mõtteviisi muuta. Väliskorrespondentide omamine pole luksus, vaid võimalus maailmast paremini ning vahetumalt aru saada.

Eestlased kui reeturid tuleb hävitada

Esimest korda kuulsin sellest raamatust nädal tagasi Lennart Meri mälestuskonverentsil. Venemaa üks väheseid adekvaatseid politolooge, Andrei Piontkovski, pikkis oma värvikasse esinemisse sisse viite Moskva raamatukaupluste ühele praegusele bestsellerile: Mihhail Jurjevi romaanile "Kolmas impeerium. Milline peab Venemaa olema".

Autor, Mihhail Jurjev, pole päris tavalise taustaga kirjanik. Juba fakt, et ta lõpetas Moskva ülikooli 19aastasena(!!), räägib millestki erilisest. Hiljem on ta olnud päris edukas ettevõtja, 1992-95 Venemaa valitsuse nõunik tööstuse alal, seejärel (1995-99) aga Riigiduuma asespiiker (liberaalse Jabloko nimekirjas).

Tunnistan, et pole siiani veel seda 640leheküljelist raamatut lugenud, kuid iseenesest on nii Piontkovski tutvustus kui ka veebis leitavad retsensioonid mõtlemapanevad. Tegemist on looga, kus autor püüab Kolmanda maailmasõja ehk uue maailmakorralduse lugejale ette manada. Selle peateljeks on Venemaa kujunemine uue maailmakorralduse peaarhitektiks. Moskva mõjuala laieneb tervele Euroopale. Seejuures ei jäta Jurjev mainimata - uue haarde tulemusel endiste Balti riikide, sealhulgas Eesti, elanikkond kui reeturid hävitatakse täielikult.

See, et mitmed varasemadki Venemaa autorid on unistanud emamaa venitamisest Atlandi ookeanist Vaikse ookeanini, ei tee raamatust veel erilist eksempalri. Samas siiski on tähenduslik, et sarnane mõtlemine leiab suurt ja tõenäoliselt ka kaasaplaksutavat lugejaskonda. Mida enam süveneb taoline paranoia ning maailma kõverpeegli kujutis, seda keerulisem on ette kujutada tegeliku elu arenguid adekvaatses suunas. Olgugi, et tegu võib olla kirjanduslikult mitte kõige briljantsema teosega, kuluks selle sisu ehk isegi eestindada. Hoiatuseks!

Ivanovi luulud ja meie tegevus

Paar päeva tagasi kutsus Venemaa esimene asepeaminister ning üks Putini võimalikest "troonipärijatest" Sergei Ivanov üles keelduma Eesti kaupade ostmisest ning Eestisse reisimast. Nii pidavat Vene kodanikud vastu olema Eesti võimude tegevusele "vabastaja sõduri monumendi" teisaldamiseks.

Ühest küljest võib ju rõõmu tunda, et Venemaa endine kaitseminister ei kutsu ülesse jõudu kasutama naaberriigi vastu. Kuid samas on see järjekordne massimanipulatsioon, kus eesmärgiks on võõrvaenlase kuvandi süvendamine Venemaa kodanike teadvuses.

See, et manipulatsioon ja massipsühhos töötavad, tundis ka meie Moskva suursaadik Marina Kaljurand täna Petroskois, kus ühtäkki oli suuremate poodide akendele ilmunud Eesti kaupade müüki keelavad kuulutused.

Üks mu tuttav helistas täna õhtul ja pakkus välja oma konstruktsiooni:) toimuvast. Ivanov arvab, et kui keelata Eesti kaupade tarbimine, siis võib sundida meid kuulekusele ning tulemuseks võib koguni olla piirilepete sõlmimine. Paralleeliks tõi ta Läti, kus kaupade blokaadile järgnes lätlaste hilisem kuulekam käitumine piirilepete osas. Jah, tõsi, tegemist on ikka suleselge spekulatsiooniga, kuid ikkagi...

Ivanovi avaldusest võib teha mõned järeldused. Esiteks on ilmne, et Venemaa agressiivsem retoorika oma naabrite vastu laieneb ning selle peamiseks mõjutajaks on lähenev valimiskampaania. Kuid mitte ainult.

Venemaa katsub taolise käitumisega nii Euroopa Liidu kui NATO kannatust, rääkimata meie endi tegevust. Usun, et nüüd, kui uus valitsus saab homsest täistegevusloa, tuleb meil selgemalt ja järjekindlamalt oma positsioonide eest seista. Eriti peaks siin pingutama välisminister Urmas Paet. Liiati, kui sellesse aega satub ka lahenduse leidmine pronksmehele.

Tuleb silmas pidada, et Venemaa on võtnud oma välispoliitilises tegevuses üheks eesmärgiks suruda põlvili arvamus, nagu Eesti oleks olnud kunagi okupeeritud või annekteeritud. Selles räägib korraga nii soov Eestit ennast kui laiemalt Euroopat lõhestada. Teisalt on siin tegev mõtteviis, mis on iseloomulik Venemaa enda arengu imperiaalsele imperatiivile. See tähendab, et endisesse Vene impeeriumisse kuulunud alasid peetakse jätkuvalt erihuvide tsooniks.

Meie edasise tegevuse üheks peajooneks peaks olema järjekindel positsioneering - saavutamaks poliitilist eesmärki, heanaaberlikke ja partnerlusele põhinevaid suhteid Venemaaga, tuleb olla järjekindlalt nende huvide eest seisev, mis hoiavad koos Eesti identiteeti ning tagavad meie iseseisvust. Lootus ja illusioon, et järeleandmised või ka hirm retoorilise jõu ees, ei muuda meie suhteid usaldusväärsemaks. Seega veelkord - oma Venemaa kolleegidega tuleb olla sihikindel, avatult aus ning enda põhimõtteid järgiv. Kompromisse on võimalik teha, kuid mitte põhimõtete arvelt.

Palju õnne, Ene!

Just mõned minutid tagasi lõppes Riigikogu XI koosseisu esimene istung. Kõrvuti presidendi kõnega oli selle vaieldamatuks tähthetkeks Ene Ergma valimine Riigikopgu esimeheks 91 (!) poolthäälega. Sellist toetust pole kogenud seni ükski varasem Riigikogu juhataja. Tubli Ene ja palju õnne Sulle!

Mis aga puutub presidendi kõnesse, siis selles oli minu jaoks kaks väga olulist osundust. Esiteks peaks Riigikogu tõepoolest üle saama sellest kahtlusevarjust, et tegemist on justkui koalitsioonivalitsuse templijäljendiga. Mõistagi ei pea parlamendi enamus muutuma Stenbockile opositsiooniks, kuid kainet arutelu ning valitsuse sammude jälgimist eri valdkondades peaks komisjonid tõsiselt võtma. Ja seda mitte ainult opositsiooni survel.

Teiseks on väga tähtis ka see, et kujunenud unikaalses olukorras (uus president, parlament, valitsus ja kaitseväe juhataja) saaks selgeks vaieldud ja ära otsustet käsuliinide küsimus Eesti kaitseväe juhtimises. See vägikaikavedu ei ole ühele normaalsele NATO riigile küll kohane.

Ja veel. Tänasest siis selge, et selles Riigikogu koosseisus tuleb endal võtta vastutus Euroopa Liidu asjade komisjoni juhtimisel ning väliskomisjoni liikme töös.