Marko Mihkelsoni blogi

I recently had an excellent opportunity to listen to the head of the intelligence service of a major Western nation discuss the key challenges in the world today. He spoke about the impact of AI, growing global reach of China, continued importance of agent intelligence, and increasing price of intelligence activities. However, his most hard-hitting message was directed at Western decision makers – why does our mindset seek solutions through acceptance of defeat?   How does this manifest? In the inability of the Western capitals so far to decide once and for all how the war in Ukraine should end and with what results. Instead of taking action to ensure Ukraine’s victory, Western capitals are falling more and more in the grips of defeatism. In fact, it is not impossible that someone somewhere has already come to the conclusion that Russia’s defeat in Ukraine might have such massive and unforeseeable consequences that it could itself lead to a more immense international chaos than the...

Hiljuti oli mul suurepärane võimalus kuulata ühe Lääne suurriigi luureteenistuse juhti, kes arutles maailma hetke suurimate väljakutsete teemadel. Ta rääkis tehisintellekti mõjust, Hiina kasvavast globaalsest haardest, agentluure jätkuvast tähtsusest ja luuretöö kallinemisest. Tema kõige mõjusam sõnum oli aga suunatud Lääne otsustajate pihta – miks meie mõtteviis otsib lahendusi läbi kaotusega leppimise? Milles see väljendub? Aga eks ikka selles, et Lääne pealinnades ei ole siiani suudetud üheselt otsustada, kuidas ja millise tulemusega peab lõppema sõda Ukrainas. Selle asemel, et tegutseda Ukraina võidu kindlustamise nimel, levib Lääne pealinnades üha enam varjamatu allaandmismeeleolu. Tegelikult ehk ongi kusagil juba otsustatud, et Venemaa lüüasaamine Ukrainas võib olla sedavõrd suurte ja ettenägematute tagajärgedega, mis võib omakorda kaasa tuua suurema rahvusvahelise kaose kui sõja suretamine tupikseisu.     Saksa  päevaleht Bild  avaldas oma allikatele viidates ...

Hamas, which has been working towards the destruction of the state of Israel since 1987 and has supporters in the aforementioned coalition of intent, achieved several objectives with its attack. Firstly, their well-planned and massive surprise attack succeeded in coming as a total shock to the Israeli society. The last time this many Jews were killed in a single day was in the gas chambers of Auschwitz in 1944 – one can only imagine the atmosphere this attack created among Israeli citizens.   There is not a single family in Israel that does not have relatives who were victims of the Holocaust. Now, such a heinous massacre took place right in their own homes. When I visited the settlements near the Gaza border a few days ago, the nauseating stench of decomposition still lingered in the air, and the scene spoke volumes about the profound tragedy that had occurred.   Secondly, the attackers undermined citizens' belief in the all-powerful intelligence capabilities of Israel and th...

Ajaga kujunenud immuunsus süüdimatult lärmava ja kuklalaskudega ähvardava poliitilise retoorika suhtes on hirmutav. Muidugi otsib värvikate sõnade autor tähelepanu ja püüab kõigis oponentides okserefleksi tekitada. Paljud ilmselt reageerivadki nii, et las lärmab, ei viitsi tähele panna, muidu läheb süda pahaks. Trumpi ja temasuguste mini-Trump'ide tegemisi kajastades tulistas meedia endale mõni aasta tagasi ise jalga. Nüüd ehk loodetakse, et eiramistaktika aitab seekord hullema ära hoida. Loodame, kuid kardan, et päris nii see ei lähe.    Miks on meie poliitiline keskkond sõna otseses mõttes ribadeks? Miks ei suuda Riigikogu oma tööd korraldada? President ja teised soovitavad end kokku võtta, üksteist ära kuulata ning rahva ja riigi peale mõelda. Distantsilt ehk tundubki, et istuge ometi maha ja rääkige suud puhtaks. Aga kuidas sa seda teed, kui ühe seltskonna poliitiline eesmärk pole mõõdetav programmiliste erimeelsuste, vaid sõna otseses mõttes põhiseadusliku korra aluste la...

Eesti järjekindla välispoliitika põhitelg jääb samaks ka uue valitsuse ametisse astumisel. Selleks on julgeolek, julgeolek ja veelkord julgeolek. See on kõige tähtsam eesmärk, mille nimel peab nii lähikuudel kui -aastatel töötama meie diplomaatia. Nii kaua, kuni meie naabriks olev Venemaa peab sõda terve rahva ja riigi hävitamiseks; nii kaua, kuni nende eesmärgiks on purustada meie julgeolekut tagav liitlasruum; nii kaua, kuni Putini režiim pole kandnud vastutust sooritatud kuritegude eest, on ka meie riigi iseseisvus, rahva heaolu ja julgeolek ohus. Kiire ajarännak minevikku kinnitab, et Eesti senine välispoliitiline kurss on olnud õige ja kasutoov, kindlustanud meie sisulist kuulumist läänemaailma ja avanud seeläbi ka võimaluse vabaks ja rahvusvaheliselt konkurentsivõimeliseks arenguks. Pole mingit põhjust, miks peaks sellelt teelt maha pöörama. Samas ei püsi maailm staatiliselt paigal. Globaalsed tektoonilised nihestumised mõjutavad paratamatult ka meid ning see esitab välispoliitik...

Hiina ja Venemaa strateegilised eesmärgid kattuvad. Mõlemad autoritaarsed impeeriumid vajavad enese pikaajalise eksistentsi kindlustamiseks maailmakorra muutmist ehk demokraatliku läänemaailma seatud mängureeglitele uue sisu ja vormi andmist. Xi Jinpingi märtsis toimuv ja kogu maailma tähelepanu all olev riigivisiit Moskvasse peab Pekingi arvates sillutama teed edasisele taktikalisele koostööle Ameerika Ühendriikide pikaajalisel tõrjumisel globaalselt liidripositsioonilt. See on tektooniline muutus, mille suunas on liigutud vähemalt paar viimast aastakümmet.   Vaatamata sellele, et Moskva ja Pekingi vereringed näivad kattuvat, ei sõlmi Hiina kunagi kellegagi ühtegi pikaajalist strateegilist kokkulepet. Kõik, mida me näeme, teenib üksnes ja ainult Hiina enda huvisid ning seepärast tuleb Xi Moskva visiiti käsitleda just sellest vaatenurgast.   Nii Moskvas kui Pekingis tajutakse, et Teise maailmasõja järel kokkulepitud maailm on murenemas ning lääneriikide globaalse jõu ja mõju s...

Kui ma hiljuti Ukraina rindepiirkonnas käisin, tunnetasin vabadussõja võitlejatega rääkides korraga nii nende kurnatust kui alistamatut võidutahet. Ukraina elab, võitleb ja loodab vaba maailma püsivale abile. Kuid samas on vastas Venemaa oma lämmatada püüdva kurjuse ja kurnamisega, kes naudib tuumariigi näiliku puutumatuse staatust ja loodab, et Lääs suure sõja hirmus väsib. Aktiviseerunud on ka Hiina, kes pakub oma rahuplaani, millega ilmselt püütakse luua eeldusi Taiwani jõuga haaramiseks.     Äsjane Müncheni julgeolekukonverents jättis kahetised tunded. Võrreldes 2007. aastaga, kui Vladimir Putin kuulutas  Baierimaa pealinnas peetud kõnes läbi ridade välja hübriidsõja USA ülemvõimu vastu ja keegi seda toona tõsiselt ei võtnud, on nüüd lääneriikide seas jagatud arusaamine Venemaast kui tõsisest ja kestvast ohust. Ometi näitasid mitmed esinemised ja kuluaaridest kuulda olnud arvamused, et Lääs on endiselt nõutu, mida teha sõdiva diktatuurse või isegi fašistliku tuum...