DESINFORMATSIOON - VENEMAA VANA JA TÕHUS MÕJUTUSRELV

I

METROPOLI GALA

See näis Moskvas tavalise neljapäevana. Tujutult pilvine ja nullilähedane ilm mõjus pigem rusuvalt nagu ikka läheneva talve pimenevatel päevadel. Ajalooline juugendstiilis Metropoli hotell, mis jääb Kremli ja FSB (endise KGB) peahoone vahele, täitus tollel hommikul mõõdakäijatele märkamatult tähtsate külalistega. Vaevalt panid paljud tähele, kuidas üksteise järel saabusid varjatud sissekäigu juurde Venemaa võimu tipud eesotsas president Vladimir Putiniga.

Oli 10. detsember 2015. Venemaa globaalne propagandakanal RT (varem Russia Today) tähistas oma kümnendat tegevusaastat suurejoonelise galaga. Korraldajad olid kõvasti vaeva näinud külaliste valikul, sest peolaudades olid kohad sisse võtnud poliitika, majanduse ja propaganda raskekahurid.  

Valvsale silmale on eriti tänase teadmise juures toonase ürituse kaadreid analüüsides kohe selge -  tegemist oli hästi kavandatud Venemaa aktiivse mõjutusoperatsiooniga. Selle peamiseks eesmärgiks polnud telekanali RT promomine, vaid eeltöö tegemine massiivseks sekkumiseks USA eelseisvatesse presidendivalimistesse.

Putini paremal käel võttis Metropoli galaõhtul koha sisse USA erukindral Michael T. Flynn. Selleks hetkeks teati Moskvas väga hästi, et Flynn võib mängida võtmerolli presidendikandidaat Donald Trumpi nõustamisel rahvusliku julgeoleku küsimustes. Venemaale sobisid väga hästi Iraagi ja Afganistani sõdades karastunud Flynni rõhutatult islamivaenulikud vaated.

Flynn ei petnud kõne tellijate ootusi. 40 000 dollari eest nahutas erukindral Obama administratsiooni Lähis-Ida poliitika eest ning vaikis Venemaa agressioonist Ukrainas ja rohkete tsiviilohvritega õhurünnakutest Süürias. Ei maksa unustada, et Metropoli gala ajal oli rahvusvaheline olukord eriti Venemaa ja Lääne suhetes pinev. Vaevalt paari nädala eest, 24. novembril 2015 olid türklased alla tulistanud Vene ründelennuki Su-24M. See Flynni ei seganud.

Putin polnud omalt poolt lauavestluses kitsi Flynni tagant utsitamast. Sõjaväeluure ülema kohalt sisuliselt tagandatuna oli Flynnil oma okas president Obama suhtes. Seega langes Putini terav hoiak Obama ja Clintoni suhtes viljakale pinnale. Flynn tunnistas hilisemas intervjuus Dana Priestile Washington Postist, et lauavestlusest Putiniga jäi tal meelde üksnes sügav umbusk Obama administratsiooni suhtes.

Ilmselt oli Flynni jälgitud juba pikema aja jooksul. Veel USA sõjaväeluure ülemana sai kolme tärni kindral Flynn 2013. aastal Moskvas harukordse vastuvõtu osaliseks. Ta oli esimene ja seni ainus USA kõrge ohvitser, keda lasti üle Venemaa sõjaväeluure GRU peakorteri lävepaku. Flynn ise meenutab seda suure uhkusega, sest tal lasti läbi viia juhtimise professionaalse arendamise meistriklass. Huvitav, mida võisid kuulajad toona küll Flynnist arvata. Oli ja on ju tänagi USA ja tema liitlaste vastane tegevus GRU üks peamisi prioriteete.

Igatahes on ilmne, et 2015. aasta detsembrigala polnud Flynni kui peaesinejaga mingi juhus. RT kommentaatori roll oli siin vaid sobivaks kattevarjuks. Kuid kümnepealises tipulauas polnud Flynn siiski ainus, kes äratas tähelepanu.

Otse Putini vastas istus veel teinegi saatuslik persoon USAst – roheliste partei presidendikandidaat Jill Stein, kes on tuntud rõhutatult Venemaa sõbraliku hoiakuga.  Ka tema esines galal, kuigi mitte nii esiletõstetuna kui Flynn. Ometi kujunes just Steinist 2016. aasta novembrivalimistel märkamatu kaalukeel.

Stein kogus kriitilise tähtsusega Pennsylvania, Wisconsini ja Michigani osariikides rohkem hääli kui oli olnud Hillary Clintoni kaotusnumbrid Trumpile. Üle riigi hääletas Steini poolt 1,4 miljonit inimest ehk 1 protsenti valijatest. See kokku võis olla täiendav põhjus Clintoni takistamiseks presidendiks saamisel.

Flynnil ja Steinil polnud pealauas mitte üksnes Putini silmad ja tähelepanu. Vestlust aitasid suunata  toonane Kremli administratsiooni ülem, endine KGB kindral Sergei Ivanov, presidendi pressiesindaja Dmitri Peskov, keda luureringkonnad peavad ka Putini rahvusliku julgeoleku nõunikuks, Kremli üks juhtivaid propagandaülemaid Aleksei Gromov ning Putini sõbrana tuntud RT juht Margarita Simonjan.

Et Flynn ja Stein sulaksid paremini seltskonda, kaasati pealauda veel ka Saksamaa veteranpoliitik, Merkeli parteisse kuuluv endine Bundestagi liige (1976-2009) Willy Wimmer ning Tšehhi endine välisminister Cyril Svoboda. Mõlemad on samuti tuntud Vene-meelsete hoiakute poolest. Wimmer on näiteks öelnud, et Venemaa vastane poliitika olevat kuritegu kogu Euroopa vastu. Mõistagi ei mahu Wimmeri analüüsi Venemaa agressioon Ukraina vastu, sest tema arvates hoopis Lääs põhjustas riigipöörde Kiievis.

Kogu pilt Metropolis toimunust poleks täielik, kui jääks mainimata, et esinejate seas olid videosilla vahendusel Julian Assange, keda hiljem kahtlustati USA Demokraatliku Partei serverist varastatud 20 000 e-meili lekitamises WikiLeaks’i kaudu, Londoni endine linnapea Ken Livingstone, kes on õigustanud Venemaa agressiooni Ukraina vastu vajaduses kaitsta end NATO eest, ning Luure Keskagentuuri endine analüütik Raymond McGovern, kes 1990ndatel aastatel muutus skandaalseks poliitiliseks aktivistiks. McGovern tunnistas hiljem, et hääletas 2016. aasta valimistel Steini poolt.

Metropoli ürituse lõppedes aimasid vähesed, et miskit suurt on käimas. Siis ei teadnud Flynnist peale tema lähikonna keegi suurt midagi. Täna on ta aga rahvusvahelises meedias pea igapäevaselt mainitav. Selleks on ka põhjust. USA ajaloo kõige dramaatilisem väline sekkumine presidendivalimistesse on fakt ning Flynnil oli selles mängida üks kesksemaid rolle.

Kuigi tema karjäär president Trumpi rahvusliku julgeoleku nõunikuna jäi üürikeseks, suutis ta oma kahtlaste ja varjatud seostega tekitada tõsist kahju USA kui läänemaailma liiderriigi mainele. See lugu on alles lõpuni rääkimata. Üks on aga ilmne, mitte kunagi varem pole maailma avalikkus nii ilmekalt tajumas Venemaa mõjutustegevuse ulatust ja silmamoonduse professionaalsust. Paljude jaoks näib see uue ja ootamatuna, kuid tegelikult on kõigele sellele eelnenud pikk teekond.

II

MARQUIS DE CUSTINE’I AJATU TESTAMENT

1839. aastal suundus Prantsusmaa aristokraatlikest ringkondadest pärit Marquis de Custine Venemaale, et leida tuge oma reaktsioonilistele vaadetele. Teda ärritas kodumaal esindusdemokraatia, mis näis avavat märatsevale massile tee võimule. Ta oli tuntud, kui reisikirjanik, kelle sulest olid ilmunud ladusad kirjeldused Hispaaniast ja Itaaliast.

Idee Venemaast kirjutada sai Custine 1835. aastal ilmunud Alexis Tocqueville’ raamatust “Demokraatia Ameerikas”, milles autor ennustas prohvetlikult Venemaale ja USAle suurt tulevikku. Custine’i ongi hiljem kutsutud “Venemaa Tocqueville’ks”.

Ta elas suure osa oma Venemaa ajast Peterburis, kuid külastas ka Moskvat ja Jaroslavli. Custine’i huvitasid ühtviisi nii kõrgaadli kui tavainimeste elu, kombed ja mõttelaad. Lootus leida tuge oma ideedele Venemaal valitsevast autoritaarsusest varises kiirelt kokku. Eriti kohutas teda see, et venelased olid rõõmsalt valmis tegema koostööd iseenda orjastajatega.

Custine suutis vaid aastaga kogutud vahetute muljete ja informatsiooni põhjal kirjutada Venemaa olemust erakordselt hästi tabava raamatu La Russie en 1839. Tegemist oli nii õnnestunud teosega, et Venemaa võimud panid selle pikaks ajaks keelu alla. Täies mahus ilmus Custine’i raamat Venemaal alles 157 aastat pärast esmailmumist, 1996. aastal.

Muuseas ei jäänud autorile märkamatuks venelaste harjumused petta külalist või moondada tegelikkust. Custine kirjutas, et selles riigis on kõik silmamoondus ning välismaalaste professionaalne eksitamine on tuntud üksnes Venemaal.

USA endine suursaadik Moskvas kindral Walter Bedell Smith kirjutas 1951. aastal sissejuhatuse  Custine’i raamatu ingliskeelsele versioonile. Smith rõhutas, et Custine’i poliitiline analüüs oli “sedavõrd sügav ja ajatu, et seda raamatut võiks pidada parimaks, mis kirjutatud Nõukogude Liidu kohta”. Ka täna poleks ükski Venemaad käsitlev põhjalik ajalooraamat mõeldav ilma Custine’i panuseta. Venemaal peetakse aga prantslast klassikalise “russofoobia” alusepanijaks.

Muidugi polnud Custine kaugeltki esimene ja ainus, kes Venemaa “sussaaninlikkusele” tähelepanu pööras. Juba Liivi sõja ajal püüdsid tsaari läbirääkijad jätta eksitavalt muljet, et Tallinn asuvat põlisel Vene alal ning seepärast peaks Liivimaa kuuluma Moskva trooni alla. Katariina II favoriidi vürst Potjomkini “külad” on aga omandanud lausa kõnekäänu tähenduse.

III

KGB SÜNNITAS DESINFORMATSIOONI KUI TEADUSE

Enamlaste riigipööre 1917. aastal muutis kõik. Selle ees, millisel määral muutus sihikindel valetamine, petmine ja eksitamine teadlikuks valikuks enamlaste eriteenistuste sepikojas, kahvatusid kõik varasemad kogemused. Tšekaa/GPU/NKVD/KGB/FSB oskusi desinformatsiooni ja aktiivsete mõjutusmeetmete rakendamisel Venemaa välispoliitika teenistuses on läbi 100 aasta tunda saanud väga paljud üle maailma paavstidest presidentideni, riikidest rahvusvaheliste organisatsioonideni.

Desinformatsiooni kui taktikalise mõjutusrelva kasutuselevõtt sai selgemad piirid juba 1923. aastal, kui GPU asejuht Józef Unszlicht kutsus aktiivsete luureoperatsioonide läbiviimiseks ellu spetsiaalse desinformatsiooni üksuse. Poola juurtega Unszlicht, kes oli KGB eelkäija Tšekaa üks asutajaid, nägi desinformatsioonis suurepärast võimalust teha Lääne avatud ühiskondades edukaid pettemanöövreid.

22. detsembril 1922 kirjutas Unszlicht koos Roman Pillariga Stalini poliitbüroole, et desinformatsiooni eriüksuse eesmärgiks peab olema eksitava info loomine ja levitamine. Selleks oli parim viis kasutada avatud ühiskondade ajakirjandust, mis võimaldaks parimal viisil ja usutavalt desinformatsiooni levitada. Poliitbüroo eesotsas Staliniga kiitis ettepaneku heaks ning suunas Unszlichti tegudele.

Esimeseks suuremaks ja samas edukaks desinformatsiooni rakendamiseks kujunes operatsioon Trust. Aastatel 1923-1927 läbiviidud operatsiooni eesmärgiks oli eksitada emigratsioonis asuvaid valgekaartlikke ja monarhistlikku organisatsioone ning välismaiseid luureasutusi informatsiooniga, justkui tegutseks Nõukogude Liidus ulatuslik riigivastane organisatsioon Trust. Pettepildi loomisega õnnestus muuhulgas Venemaale meelitada mitmeid Nõukogude korra vastaseid (Boriss Savinkov, Pavel Dolgorukov) või välisagente (Sydney Reilly), kes arreteeriti ja hukati. Huvitav on märkida, et nii operatsiooni algus kui ka lõpp on tihedalt seotud Eesti ja Lätiga.

Trustile järgnesid paljud teised tuntud ja vähemtuntumad operatsioonid. Nendest on kirjutatud sadu raamatuid. Üheks parimaks allikaks tuleb eeskätt pidada 1992. aastal Läände põgenenud KGB endise arhivaari Vassili Mitrohhini 30 aasta jooksul tehtud dokumentide üleskirjutusi. Nende põhjal on ajaloolane Christopher Andrew kirjutanud kaks mahukat teost.

Tähelepanu väärib kindlasti ka kommunistliku Rumeenia eriteenistuse Securitate kindral  Ion Pacepa, kes põgenes USAsse 1978. aastal. Tema sulest ilmus 2013. aastal raamat “Desinformatsioon”, milles ta oma enda vahetu teadmise põhjal  heidab valgust mitmete valenarratiivide loomisele nagu näiteks Teise maailmasõja aegse paavsti Pius XII freimimisele “Hitleri paavstiks”.

Desinformatsioonist sai Nõukogude Liidus omaette teadus, mida lihviti aastakümnetega peensusteni. Esimest korda ilmus termin ise Suures Nõukogude  Entsüklopeedias 1952. aastal, mil see esitati klassikalise desinformatsiooni moel. Selle kohaselt on desinformatsioon ajakirjanduses levitatud valeuudised, mille  eesmärgiks on eksitada avalikku arvamust. Lisati, et sellist taktikat kasutab Lääs Nõukogude Liidu vastu. Loomulikult oli viimase osas tõde vastupidine.

Huvitav, et Lääne sõnastikesse jõudis “desinformatsioon” alles 1980ndate aastate lõpus. Inglise keeles kasutatav disinformation on otsene tuletis venekeelsest sõnast дезинформация.

Desinformatsioon kui edukas mõjutusvahend jõudis uuele tasemele eriti KGB direktori Juri Andropovi ajal alates 1960ndate aastate lõpust. Andropov on ise öelnud, et “desinformatsioon on kui kokaiin. Kui sa nuusutad seda korra või kaks, see ei pruugi muuta su elu. Kui sa näed seda aga iga päev, muudab see sinu sõltuvaks, sinust saab teine inimene.”

Üldiselt on tavaks, et välisluureteenistused on peamiselt loodud ikka kogutud informatsiooni alusel oma riigi poliitilise juhtkonna nõustamiseks välissuhetes. Samal ajal on Venemaal välisluure ülesannete esireas olnud minevikufaktide kogumise kõrval tulevikuga manipuleerimine.

Veelgi enam, Venemaa eriteenistuste meistriklassi kuulub vastase destabiliseerimiseks uue mineviku loomine, mille kaudu püütakse mõjutada viimaste rahvusvahelist kuvandit. Eesti näidete juurde tulen eraldi tagasi, kuid just Teise maailmasõja teema on siin parimaks näiteks, kuidas Venemaa oma välispoliitilistes huvides püüab minevikku freimida.

Kõige olulisem on mõista, et Nõukogude Liidu lagunemisega ei muutunud midagi. KGB küll reorganiseeriti ja tükeldati, kuid laias laastus jäid ülesanded sarnasteks varasemaga. Umbusk Lääne väärtus- ja julgeolekuruumi jäi püsima.  

Näiteks 2007. aastal ilmunud raamatus Comrade J avab kirjanik Pete Earley Venemaa kõrge ÜRO juurest 2000. aastal ülehüpanud luuretöötaja Sergei Tretjakovi loo kaudu, kuidas Moskva jätkas aktiivset spionaaži ning mõjutustegevust USA vastu ka kõige sõbralikematel 1990ndatel aastatel.

Raamatus ütleb Tretjakov muuhulgas väga mõtlemapanevalt: “Ma tahan hoiatada ameeriklasi. Inimestena olete te väga naiivsed Venemaa ja tema kavatsuste suhtes. Te arvate, et Nõukogude Liidu lagunemise järel on Venemaa nüüd sõber. See pole nii ning ma võin teile näidata, kuidas SVR püüab USAd hävitada ka täna. Seda isegi rohkem kui KGB Külma sõja ajal”.

Endise KGB luureohvitseri  ning FSB direktori Vladimir Putini võimuletõusuga 1999. aastal omandas desinformatsioon ja riiklik propaganda tänu interneti avaratele võimalustele täiesti uue tähenduse. KGB masinavärk poleeriti üle ning pandi uue hooga Venemaa impeeriumimeelsetes huvides tööle. Meedia võeti kiirelt riigi kontrolli alla ning juhtivatest telejaamadest kujunesid maailma professionaalseimad propagandakanalid.

Võimude huvi keskmesse tõusis informatsiooniline julgeolek, mis leidis kiirelt tee ka uutesse strateegilistesse dokumentidesse ning mille nüansid on kõige kuulsamaks kirjutanud Venemaa praegune kindralstaabi ülem armeekindral Valeri Gerassimov oma kurikuulsas doktriinis.

Eriti sotsiaalmeedia teke ja kiire areng on kujunenud luureteenistustele enneolematuks kullaauguks. Desinformatsiooni levitamine on täna imelihtne võrreldes kasvõi 1980ndate aastate teise poolega. Vaid üks võrdlusnäide. KGBl kulus operatsiooni Infektsioon raames üle kolme aasta aega levitamaks maailmas tõepäraselt kuuldust sellest, et AIDSi viirus pärines Pentagoni bioloogilise relva programmist. Esimest korda ilmus sellesisuline infoleke Nõukogude-meelses India väikelehes “Patrioot” 17. juulil 1983. Kaks aastat hiljem kasutas “Patriooti” skandaalse loo allikana Nõukogude Liidus populaarne nädalaleht “Literaturnaja Gazeta”. Sealt rändas see omakorda Briti tabloidi esiküljele ning 1987. aasta aprilliks oli see libauudis ilmunud juba 50 erineva riigi peavoolumeedias.

2017. aasta Prantsusmaa presidendivalimiste otsustava vooru eelõhtul sattus massiivse häkkimisrünnaku ohvriks peafavoriit Emmanuel Macron. Vaevalt loetud minutitega muutus viraalseks failijagamiskontol lekitatud andmebaas Macroni häkitud e-meilidest ja muudest dokumentidest. Kolme tunni joogsul tehti umbes 47 000 jagamist ning pool päeva hiljem oli see Twitteri maalimatrendide esireas. Kuigi Venemaa on küll oma seotust eitanud, tõestavad küberjäljed siiski vastupidist.

Kuigi juba  2000-ndatel aastatel kurtsid mitmed Lääne luurejuhid, et Venemaa tegevus on isegi ületamas Külma sõja aegset aktiivsust, ei pälvinud see suurt tähelepanu. Venemaa oli radaritelt maas, fookus oli Afganistanil ja laiemal Lähis-Idal. Alles Krimmi okupeerimise ja annekteerimisega muutus Venemaa Lääne poliitilise eliidi jaoks ohuteguriks. Koos sellega sattus Moskva tegevus tagasi ka  luureradaritele.

V

EESTI KUI VENEMAA INFORÜNNAKUTE SIHTMÄRK

Üks suurimaid rahvusvahelisi silmamoondusoperatsioone, mida Venemaa on viimase veerandsaja aasta jooksul järjekindlalt rakendanud, on Eesti (kõrvuti Lätiga) kujutamine vähemusi diskrimineeriva ning natsistlikku meelelaadi elushoidva riigina. Selleks on mitmeid põhjuseid, kuid peamine nendest on Moskva strateegiline huvi püüelda oma mõjuvälja taastamisele Balti riikide üle. Eriti jõuline oli see 1990ndatel aastatel, kui Eesti ja teised Balti riigid alles taotlesid veel liikmelisust NATOs ja Euroopa Liidus.

Juba 4. detsembril 1991, vaevalt kolm kuud pärast iseseisvuse taastamist, oli Eesti välisministeerium sunnitud saatma Nõukogude Liidu välisministeeriumile noodi, milles tauniti Nõukogude Liidu presidendi Mihhail Gorbatšovi Balti riike ähvardavat esinemist 3. detsembril Kesktelevisioonis. Gorbatšov süüdistas esmalt Balti riike vähemuste inimõiguste rikkumises ning lisas siis, et venelased, ukrainlased ja teised Balti riikides elavad vähemused on palunud Nõukogude Liidult kaitset. Eesti diplomaadid käsitlesid seda, kui ohtu rahvuslikule julgeolekule.

Sellises vaimus jätkusid aktiivsed meetmed nii diplomaatilisel kui ajakirjanduse tasandil aastaid. Sisuliselt tänaseni välja. Kõige teravam oli aga olukord 1990ndatel aastatel, kui Venemaa püüdis Läänt mõjutada Balti riikidest mööda vaatama. Ka püüdis Moskva näiteks diplomaatia piiripeal olevate ähvardustega sundida Eestit loobuma välismaalaste seaduse vastuvõtmisest 1993. aastal.

Näiteks ütles Vene toonane asevälisminister ja hilisem pikaajaline suursaadik ÜRO juures Vitali Tšurkin 18. juunil 1993 Moskva raadios: “Olukord Vene-Eesti suhetes on selgelt halvenemas. Me valmistame praegu ette paketti tõsistest diplomaatilistest, poliitilistest ja võib-olla mitte ainult poliitilistest abinõudest Eesti suhtes”. Kuus päeva hiljem, 24. juunil ütles president Boriss Jeltsin, et Eesti “unustas” geopoliitilise ja demograafilise reaalsuse. Venemaal on võimalus neid meelde tuletada, hirmutas Jeltsin. 14. augustil 1993 ei jäänud välisminister Andrei Kozõrev tagasihoidlikuks: rahvusvahelistel suhetel Balti riikides on “tugev potentsiaal vägivallaks ja rahutusteks”.

23. augustil 1993, ehk täpselt 54 aastat pärast Molotov-Ribbentropi pakti sõlmimist, ütles Jeltsini pressiesindaja Vjatšeslav Kostikov välja lapsesuise tõdemuse: “jõud, mis püüavad Venemaad Baltikumist välja tõrjuda, peavad arvestama, et Venemaa on sajandite jooksul hõivanud Balti geopoliitilise ruumi ning teinud selle arendamiseks tohutult materiaalseid ja intellektuaalseid kulutusi”.

2. märtsil 1994 kutsuti Eesti Moskva saatkonna diplomaat Artur Laast Vene välisministeeriumisse, kus II Euroopa valitsuse juhataja Juri Fokin tegi ähvardava suulise avalduse seoses president Lennart Meri Venemaa-kriitilise kõnega Hamburgi Senatis 25. veebruaril.  Memo lõpus kirjutab Laast Vene diplomaadi sõnu tsiteerides: “Kui ei muutu kahe naaberriigi suhete teravdamisele suunatud kurss, langeb kogu vastutus Eesti poolele”.

1994. aastal kirjutab Eesti diplomaat Moskva saatkonna aruandes “Millega Vene võib Eestit ohustada” muuhulgas poliitilistest ohuallikatest. Aruande autor kirjutas, et Venemaa “püüdleb mõjutada Eestit, kahjustades meid rahvusvahelisel areenil. Selleks kasutades tuntud venevähemuse inimõiguste rikkumise teesi; spekuleerides piiriküsimusega; levitades kuuldusi, et Eestist on saanud kuritegevuse transiitriik; levitades kuuldusi, et Eesti kodanikud osalevad sõjalistes konfliktides Tadžikistanis ja Tšetšeenias; süüdistades meid separatismi toetamises Venemaal.” 

Need on vaid mõned näited meie välisministeeriumi arhiivist, mis heidavad kujukalt valgust Venemaa diplomaatilisele survele nii Eesti kui Lääne suhtes. Seda siis veel ajal, kui Eestis viibisid okupatsiooniväed. Viimased lahkusid teatavasti 31. augustil 1994.

Tšetšeenia sõja puhkedes 1994. aasta lõpul leidis Venemaa meedias laia käsitlemist libauudis väidetavatest Balti riikide päritolu naissnaipritest, kes endiste laskesuusakoondiste liikmetena võitlesid justkui dudajevlaste poolel. “Valgesukkadeks” kutsututena jõudsid fantoomsnaiprid isegi lauluridadesse.

Moskva korrespondendiks oldud aastatest mäletan hästi mitmeküljelist lugu ajalehes Moskovskie Novosti, kus kirjeldati ülima põhjalikkusega seda, kui head ja distsiplineeritud tapjad on eestlased. Ikka kõik selleks, et luua meist väärkuvandit ja mõjutada avalikku arvamust nii kodus kui kaugemal.

Kogu viimase veerandsajandi on üheks meievastase inforünde peateemaks olnud Teise maailmasõja teemad. Eriti Putini aastate alguses tõusetus see teravuseaga, mis viis lõpuks 2007. aasta pronsksiöö sündmusteni. Nii nagu sellel juhul nii ka teistel teemadel pole Venemaa erilist edu saavutanud.

Eesti on tänaseks juba 13 aastat NATO ja Euroopa Liidu liige ning eelseisva eesistumise ajal töötame muuhulgas koos teiste liikmesmaadega efektiivsemate vahendite rakendamiseks Venemaa inforünnete ja desinformatsiooni levitamise paremal tõrjumisel.

VI

EPILOOGI ASEMEL

1930. aastal kirjutas Moskvas asunud poliitilise võitluse leninliku kooli professor Dmitri Manvilski, et lääneriikide uinutamiseks me loome maailma kõige progressiivsema rahuliikumise. Olles veendunud, et sõda kahe suure süsteemi vahel on vältimatu, arvas Manvilski, et “dekadentlikud ja rumalad kapitalistlikud riigid haaravad rõõmuga kinni võimalusest meiega koostööd teha nende endi hävitamise nimel. Nad haaravad kinni igast võimalusest olla sõbrad. Niipea kui vaenlase vahtkond on maas, purustame nad raudse rusikaga”.

Nõukogude impeerium püüdis erinevate vahenditega saavutada oma geopoliitilisi ja otsati isegi maailmavallutuslikke eesmärke. “Kasulikud idioodid” ja mõjuagendid olid selle kampaania varjatud eesliiniks vabas maailmas. Moskva hoolitses heldelt oma ruuporite eest. Näiteks ainuüksi 1980ndatel aastatel maksti Prantsusmaa kommunistidele toetuseks 24 miljonit dollarit ning USA kommunistidele 21 miljonit dollarit. Heldelt said tasutud ka näiteks Soome kommunistid, kes venemeelsuse eest said tasu 16,5 miljonit dollarit. Nõukogude Liidu viimase kahe aastakümnega maksti Moskvast  meelsustoetust enam kui 400 miljoni dollari ulatuses peamiselt kommunistlikele äärmusliikumistele üle maailma.

Võitlus vaba maailma meelte ja südamete pärast käis siis ning pole vaibunud tänaseni. Venemaa uuteks klientideks on peamiselt äärmusjõud nii paremalt kui vasemalt, keda toetades püüab Moskva nõrgestada Euroopa Liidu ja NATO ühtsust, lõhkuda liikmesriikide sisemist stabiilsust ja tekitada olukord, kus Euroopa finlandiseerub.

USAs on Venemaa suutnud tekitada korraliku sisepoliitilise segaduse. Hollandi ja Prantsusmaa valimised kinnitasid aga samas, et Moskva mõjutustegevusel on piirid ning Euroopa pole lagunemas. Tõsi, võitlus on alles käimas ning lõplikke järeldusi oleks täna veel vara teha.

Rahvusvahelises debatis on käidud välja palju häid ideid ja poliitikasoovitusi, kuidas Venemaa agressiivsuse, inforünnete, desinformatsiooni ning propaganda vastu tegutseda. Ka siin on heaks nõuandjaks ajalugu.

14. aprillil 1950. aastal, vaevalt 12 kuud pärast NATO sündi, esitas USA Rahvusliku Julgeoleku Nõukogu eriülesannetega töörühm president Harry Trumanile ülisalajase aruande number 68. See 58-leheküljeline dokument pani sisuliselt aluse Ameerika Ühendriikide pikaajalisele poliitikale Nõukogude Liidu suhtes, mis tipnes 1980ndate aastate lõpul võiduga Külmas sõjas.

Raport kirjeldas Nõukogude impeeriumi seatud väljakutset viisil, mis “võib viia mitte ainult Vabariigi vaid kogu tsivilisatsiooni hävimiseni”. Nõukogude Liitu käsitleti täieliku vastandina USAle, kusjuures Moskva ekspansioonipoliitikat peeti väga ohtlikuks vaba maailma julgeolekule.

Selles on muude teemade kõrval esile tõstetud ka võitlust Nõukogude Liidu poolt viljeletud meelemõjutuskatsete vastu. Raportis rõhutatakse, et kampaania tõe eest peab saama võitluseks ennekõike inimeste meelte eest.

Aastaks 2017 on paljugi muutunud, kuid üldjoontes on USA koos liitlastega ja Venemaa jätkuvalt põhimõttelises vastandumises. Seepärast on ka täna oluline, et et liitlaste töötav strateegia konflikti vältimiseks peab nägema kaugemale petlikust lootusest sisutu dialoogiga probleeme siluda.  

Artikkel ilmus kuukirjas Diplomaatia, Juuni 2017.