Marko Mihkelsoni blogi

Lennart Meri, Arnold Rüütel ja Toomas Hendrik Ilves on kõik olnud eripalgelised presidendid. Igal ühel omad plussid ja miinused. Nii nagu inimestel ikka. Seepärast pole ka järgmine meie president mingi üliinimene. Ei peagi olema. Küll aga just meie aeg määrab ära mõne olulise mõõdupuu, mille järgi hinnata võimalikke kandidaate. Aeg on keeruline, tiine meie julgeolekut ning samas Eesti tervikarengut puudutavatest väljakutsetest. Presidendiks pürgivad naised ja mehed peavad omama inspireerivat, mitte unist või minevikus ekslevat nägemust Eesti tulevikust. Edasiminekuks vajab Eesti värskeid ja kartmatuid ideid. Kuigi riigipea roll on meil põhiseaduses tugevasti raamistatud, on ta ikkagi suunda näitav ning karidest hoiatav majakas meile kõigile keerulise aja tormistel vetel. Just nimelt rahvusvaheliselt tormised ajad nõuavad vaba maailma piirimaal asuva väikeriigi Eesti tippjuhtidelt erakordset ettenägelikkust, tarkust ja diplomaatilist vilumust. President Ilvesel on ...

Eesti senise edukuse  üks tähtsamaid nurgakive on olnud 1990ndate aastate hingestatud ning loov välispoliitika, mis pani aluse meie ajaloolisele taasühinemisele läänemaailmaga. Täna pole väljakutsed sugugi väiksemad. Nõudlus eduka ning tulemusliku välispoliitika järele on taas tõusnud esiplaanile, sest just tark ja loov diplomaatia on sõna otseses mõttes meie julgeoleku eesliiniks. Samas on juba mitmendat aastat üleval küsimus – kas riigi iseseisvuse tagamiseks nii oluline poliitikavaldkond on tagatud piisava ressursiga ning kas meie välispoliitika ise on piisavalt sihitatud. 2003. aastat kokku võttes kirjutas toonane välisministeeriumi kantsler Priit Kolbre, et “ senine nn projektidiplomaatia, millele olid kümnekonna aasta jooksul allutatud kõik ressursid ja mille raamistikus oli mõte harjunud liikuma, on läbi saanud. ELi ja NATOga liitumise projekti eesmärgid on täidetud”. Edasivaatavalt küsis aga Kolbre uue strateegia järele:   “ Kus see strateegia siis on ja ...

Viimaste päevade verised lahingud Mägi-Karabahhis panevad taas küsima – kellele ja miks on see kasulik ning kas see igikestev veresõlm kunagi ka laheneb? Kahjuks ei viita teisipäeval saavutatud vaherahu sellele, et konflikti peaküsimused – territoriaalne vaidlus ning põgenike probleem võiksid nähtavas tulevikus leida mingisugusegi töötava kompromissi. Pigem võib karta, et poolkülmutatud asendis konflikt võib iga hetk taas puhkeda ning anda oma siirded kaugemale pelgalt Armeenia ja Aserbaidžaani vastasseisust. Pilk ajalukku veenab, et Mägi-Karabahhi ümber on vaieldud ja verd valatud aastasadu. Mitmetel põhjustel on see maa-ala Lõuna-Kaukaasias kujunenud nii kohalike elanike kui peaasjalikult regiooni suurvõimude huvide ristumiskohaks. Venemaa, Türgi ja Iraan on seal kokku põrganud korduvalt. Kõrvale pole jäänud ka globaalsed suurmõjutajad, britid 19. sajandil ning ameeriklased 20. sajandist tänini. Mägi-Karabahh on aegade jooksul olnud kui omalaadseks võtmeks kogu Lõuna-Ka...

Lõppev nädal tõi kogu Euroopa Liidule halva uudise. Nagu neid veel vähe oleks. Hollandis toimunud referendum lükkas nõuandvalt tagasi ühenduse assotsieerumisleppe Ukrainaga. See pole mitte üksnes tõsine tagasilöök Ukraina püüdlustele lõimuda Euroopa õigusruumiga, vaid annab  ka enesekindlat hoogu euroskeptikutele ja Euroopa Liidu lagunemist soovivatele kolmandatele jõududele. Kolmapäeval peetud referendumil osales vaevalt kolmandik Hollandi hääleõiguslikest kodanikest, kuid see oli piisav, et küsitlus õnnestunuks lugeda. Vaja oli kõigest 30 protsendi hääletajate osalus. Nendest 61 protsenti ütlesid “ei” ning 38 olid poolt esitatud küsimusele Euroopa Liidu ja Ukraina leppest. Hollandi tipp-populist Geert Wilders jõudis juba referendumi tulemuste põhjal kuulutada Euroopa Liidu lõpu algust. Briti ajakirjandus võttis kiiresti kommenteerida hollandlaste “ei” mõju 23. juunil toimuvale Suurbritannia referendumile Euroopa Liitu jäämise üle.   Pole imestada, et Holland a...