EESTI-VENE SUHETEST PIIRILEPINGUTE VALGUSES

Pole kahtlust, et täna asetleidev piirilepingute ja diplomaatilise kinnisvara leppe allakirjutamine on viimase paarikümne aasta üks tähelepanuväärsemaid diplomaatilisi sündmusi Eesti ja Venemaa suhetes.

Mõlema lepingu saamislugu on olnud pikk ja keeruline ning on nõudnud meie diplomaatidelt palju leidlikkust ja kannatust. Kahepoolsetes suhetes on samas veel pikk tee minna, et me võiksime neid kirjeldada kui vastastikku heanaaberlikke ning kasutoovaid. Aga selline on olnud ja on Eesti strateegiline eesmärk suhetes kõigi oma naabrite, sealhulgas ka Venemaaga.

Eesti-Vene suhted on käinud läbi tõusude ja mõõnade, kusjuures peahoovuseks on kõik see, mis ühel või teisel määral on seotud Nõukogude Liidu lagunemisega. Kremlis püsib jätkuvalt arusaam, et Nõukogude Liidu kokkuvarisemine oli 20. sajandi suurim geopoliitiline katastroof. Seega teinekord kostuv küsimus – miks Eesti ei suuda Venemaaga suhelda sarnaselt Soomega, põrkub mineviku varjudelt kiiresti tagasi.

Samas on nii Eestil kui ka Lätil ja Leedul õnnestunud viimase kahekümne aastaga teha oma suveräänsuse kindlustamiseks ära rohkem kui kunagi varem iseolemise ajaloos. Balti riigid suutsid kõigepealt leida kiire rahvusvahelise toetuse Vene vägede lahkumiseks 1994. aastal ning seejärel ühineda nii Euroopa Liidu kui NATOga.

Kui esimene samm poleks õnnestunud, oleks ka teised kaks jäänud venima ning täna oleks meil olnud juba peaaegu võimatu sama edukad olla kui 2004. aastal. President Lennart Meri poolt omal ajal viidatud ajaloo võimaluste aken sulgus meie selja taga.

Täna näeme, kui keeruline on Gruusial saavutada isegi NATO liikmelisuse tegevuskava ning Ukrainal läheneda Euroopa Liiduga. Venemaa kaasaegses välispoliitikas on alati olnud esireas Lääne huvide ja kohaloleku tõrjumine endise impeeriumi ruumis. Viimastel aastatel on see muutunud oluliselt jõulisemaks ning Gruusia puhul ei hoitud tagasi ka konventsionaalse jõu kasutamisest.

Seda taustsüsteemi arvestades on Eesti erinevad valitsused läbi viimase paari tosina aasta keskendunud suhetes Venemaaga väikeste sammude taktikale – lepime kokku seal, kus see on võimalik ning viisil, mis ei kahjusta meie enda huvisid. Üheks selliseks teemaks on läbi aegade olnud ka Eesti-Vene piirilepete küsimus.

Rahvusvahelistes suhetes kehtib jagatud põhimõte, et piirid naaberriikidega on lepingutega kinnitatud ning seega on piirilepete olemasolu pigem reegel kui erand. Juba 1990ndate aastate alguses mõisteti Eestis, et piirilepingute sõlmimisel Venemaaga on meie julgeolekule  positiivne mõju. See aitab suurendada stabiilsust ja ettearvatavust riikidevahelistes suhetes ning välistab võimalikke arusaamatusi ja vääritimõistmisi nii olulisel teemal nagu seda on riikide territooriumid. Selgelt paika pandud ja maha märgitud piir on seega oluline julgeolekut kindlustav tegur.

Arvestades rahvusvaheliste suhete seisu ning Eesti julgeoleku huvisid tegi peaminister Andres Tarand 1994. aasta detsembris otsuse nõustuda Tartu rahu järgse piiri korrigeerimisega viisil, mis ei kahjustaks meie õigusliku järjepidevuse põhimõtet. See lähenemine sai aluseks Eesti delegatsioonile piirikõnelustel ning sellest tulenevalt lepiti 1999. aastaks Venemaaga lõplikult kokku nii mere- kui maismaapiiri kulgemine. Tuleb silmas pidada, et Tartu rahu järgset piiri küll muudeti, kuid 16,8 kilomeetri pikkune piirilõik on jätkuvalt identne 1920. aastal kokkulepituga.

Eesti ei ole Venemaale piirilepete kokkuleppimisel teinud ühtegi põhimõttelist järeleandmist, kui mitte arvestada Teise maailmasõja tulemustest tingitud muutusi Euroopa poliitilisel kaardil. Ei maksa unustada, et Nõukogude Liiduga sõdinud Soomel tuli iseseisvuse säilitamise huvides loobuda enam kui kümnest protsendist oma sõjaeelsest territooriumist.

Juba Eesti Põhiseaduslik Assamblee nägi 1992. aastal ette, et põhiseaduse paragrahv 122, mis käsitleb riigipiiri kulgemist, sõnastatakse viisil, mis võimaldab Tartu rahu järgse piiri korrigeerimist põhiseadust ennast rikkumata. Seetõttu on ka piirilepete põhiseaduslikkust kinnitanud erinevatel aegadel õiguskantslerid Erik-Juhan Truuväli, Allar Jõks ja Indrek Teder.

Õigusliku järjepidevuse põhimõte oli eriti tähtis just viimaste piirikõneluste käigus, mis algasid 2012. aasta oktoobris. Kuna 2005. aastal sõlmitud lepped jätsid just õigusliku järjepidevuse osas toona liiga avara tõlgendamisruumi, saavutas Eesti nüüd lepete muutmise täiendava klausliga. Professor Lauri Mälksoo ettepanekul lisatud klausel, et leping puudutab eranditult riigipiiriga seonduvat, seisab vastu ohule, et sõlmitavat lepingut tõlgendatakse Eesti Vabariigi tahte ja ühtlasi meie põhiseaduse vastaselt.

Pole üleliigne rõhutada, et õiguskantsler Tederi kinnitusel ei mõjuta Eesti-Vene riigipiiri lepingu sõlmimine eelnõus välja pakutud kujul Tartu rahulepingu kehtivust Eesti riikluse olulise alusena ja Eesti Vabariigi järjepidevuse kandjana.

Piirilepete sõlmimine ja lõplik jõustamine võimaldab keskenduda kahepoolsete suhete lepingulise baasi laiendamisele. Ainuüksi piirileppe artikkel 8 näeb ette, et mitmed riigipiiri praktilise toimimisega seotud küsimused (näiteks piiriesindajate tegevus, veekasutuseeskirjad, laevandus, piiril asuvate sildade ja hüdrotehniliste rajatiste ühine kasutamine, kalastustingimused) reguleeritakse eraldi kokkulepetega. Suur töö on alles ees.

Arvamuslugu ilmus 18.0214 Õhtulehes. Foto on suvest 2012, kui külastasime Vene kolleegidega Seto teemaja.