Marko Mihkelsoni blogi

Eesti suurim mure ei seisne selles, kellest saab Reformierakonna järgmine esimees. Veel vähem läheb Eesti tulevikku silmas pidades korda, kes on järgmine eurovolinik. Isegi Eesti eesistumine ELis 2018. aastal on selgelt ülehinnatud sündmus. Hoopis olulisem küsimus on olematu majanduskasv ja selle negatiivne mõju ühiskonna arengule. Majanduskasvu pidurdumisel on rohkem kui üks põhjus. Analüütikud räägivad soojast talvest ja peamiste kaubanduspartnerite madalseisust. Ometi tundub, et suurimaks põhjuseks on hoopis strateegilise visiooni hägusus ning reformi­poliitika puudumine. Pikk valimiskampaania.  Viimast mõjutab seegi, et eelmisest hilissuvest elab Eesti püsiva valimiskampaania tingimustes ning nähtavasti lõpeb see alles tuleva aasta kevadel. Nii pikka perioodi annab lähiajaloos meenutada. Kahjuks võib see kujuneda meile kaotatud ajaks. Mõistagi on raske eeldada, et enne riigikogu valimisi tuleval aastal saavutataks Eestis poliitiline kokkulepe riigivalitsemise re...

Euroopa Liit peaks andma üheselt mõistetava signaali – Euroopasse kuuluval Ukrainal on tulevikus võimalik saada selle ühenduse kandidaatriigiks. Varem või hiljem pidi see juhtuma. Ukraina paiknemine geopoliitilisel ristteel on ammu teada, kuid viimaste kuude sündmused on selle esile toonud ilmekamalt kui kunagi varem. Ka need, kes on pidanud Huntingtoni rajajooni või Brzezinski ennustusi liialdusteks, on täna ärganud ja jälgivad põnevuse või isegi hirmuga, mis saab. Ukraina on aegade jooksul Lääne ja Ida tõukumiste ja tõmbumiste läbi olnud korduvalt jagatud ja liidetud. 20. sajand polnud siin sugugi erandiks, kuigi Nõukogude impeeriumi lagunemine tõi lõpuks kauaoodatud vabaduse. Sarnaselt Eestiga asus Ukraina toonane eliit oma riiki rajama kohe pärast 1917. aasta veebruarirevolutsiooni, mis oli paisanud Vene impeeriumi võimuvaakumisse. Esimesest maailmasõjast räsitud ning enamlaste poolt raputatud Venemaa lagunes silmade all. 23. juunil 1917 kuulutati algselt Venemaa ...

Pole kahtlust, et täna asetleidev piirilepingute ja diplomaatilise kinnisvara leppe allakirjutamine on viimase paarikümne aasta üks tähelepanuväärsemaid diplomaatilisi sündmusi Eesti ja Venemaa suhetes. Mõlema lepingu saamislugu on olnud pikk ja keeruline ning on nõudnud meie diplomaatidelt palju leidlikkust ja kannatust. Kahepoolsetes suhetes on samas veel pikk tee minna, et me võiksime neid kirjeldada kui vastastikku heanaaberlikke ning kasutoovaid. Aga selline on olnud ja on Eesti strateegiline eesmärk suhetes kõigi oma naabrite, sealhulgas ka Venemaaga. Eesti-Vene suhted on käinud läbi tõusude ja mõõnade, kusjuures peahoovuseks on kõik see, mis ühel või teisel määral on seotud Nõukogude Liidu lagunemisega. Kremlis püsib jätkuvalt arusaam, et Nõukogude Liidu kokkuvarisemine oli 20. sajandi suurim geopoliitiline katastroof. Seega teinekord kostuv küsimus – miks Eesti ei suuda Venemaaga suhelda sarnaselt Soomega, põrkub mineviku varjudelt kiiresti tagasi. Samas on ...

Kui ma 2000. aasta algul Postimehe peatoimetaja kohalt lahkusin, oli Eesti veebimeedia veel lapsekingades. Õigemini polnud Postimehe jaoks seda veel päriselt olemaski. Netileht oli vaid paberlehe peegeldus. Online -toimetust polnud ning mingit elu veebiküljel ei toimunud. Toimetuse tegevus keskendus iga päev paari tähtsama koosoleku ümber, kus räägiti sellest, milline uudis võiks olla järgmise päeva lehe esikülge väärt ning millised lood olid erinevatele alatoimetustele keskseteks teemadeks. Suureks tehnoloogiliseks hüppeks oli siis hoopiski sideteenuse areng viisil, mis võimaldas 1998. aasta kevadel   Postimehe toimetuse kolida trükikojata Tartust Tallinnasse. See tagas Postimehele toonases teravas konkurentsis Eesti Päevalehega turuliidri positsiooni. Lugeja hinnang ja vastukaja ilmunud artiklitele või lehele tervikuna selgus kas kirjades toimetusele või avaliku arvamuse küsitlustes. Tõsi, Delfil oli tollal juba esimene online-elu kogemus olemas, kuid veel võrre...

Ukraina esimene president Leonid Kravtšuk ütles paari päeva eest, et riigis käib revolutsioon ja vastutustundetud otsused võivad viia kodusõjani. Midagi sellist kuulsin äsjase Kiievis käigu ajal peaaegu igal kohtumisel. Mis tegelikult Ukrainas toimub ja kuhu see kõik viib, näitavad ilmselt alles eelolevad nädalad ja kuud. Selge on vaid üks – suuremate poliitiliste muutusteta olukord ei lahene. Tegelikult näib mulle üha enam, et Ukraina on oma siirdearengus jõudnud väärtuskonflikti keskmesse. Täna on küsimus selles – kas suudetakse välja rabeleda Nõukogude- aegsest vassimisest ja varastamisest läbiimunud taagast ning siseneda samm-sammult euroopalikku väärtusruumi või jääb endiselt peale arengut pärssiv ringkäendussüsteem. Seejuures ei maksa unustada muidugi ka tõsiasja, et Kiievist sai   alguse õigeusu levik tänapäeva Venemaale. Seda arvestamata ei saa ükski tulevane lahendus olla kestev. President Viktor Janukovitši otsus peatada lõimumisprotsess Euroopa suunal oli s...