Venemaa etteennustamatus ja Eesti

Vladimir Putini naasmine Venemaa presidendiks polnud naaberriigi käekäiku tundvatele inimestele mingiks üllatuseks. Juba president Dmitri Medvedevi esimestel töönädalatel oli ilmne, et Putin naaseb varem või hiljem tema tegelikku võimupositsiooni tähistavale ametikohale.

Mõneti on uskumatu, et mitmetes meie läänepartnerite pealinnades usuti kuni viimase hetkeni, et Medvedev näitab iseloomu ning kandideerib Putini vastu uutel valimistel. Äsja kuulsin Ühendriikides viibides, et 2011. aasta septembris väljaöeldud tandemi positsioonivahetus oli nii mõnelegi Venemaa suunalise poliitika arhitektile tõsiseks šokiks.

Või veel varemgi. 2008. aasta suvel, kohe pärast Medvedevi presidendiks tõusmist, osalesin Londonis ühel kinnisel seminaril. Ka seal oli tõsimeelsete analüütikute hinnangul Medvedev täiesti uue põlvkonna esindaja ning muutuste kuulutaja. Julgesin siis olla skeptiline, jäädes peaaegu ainukeseks. Elu näitas, kellel oli õigus.

Putini naasmine presidendiametisse polnud seekord siiski pilvitu. Veel aasta tagasi oli keeruline ette näha, et Venemaa ärkav keskklass endast nii kiiresti ja nii jõuliselt märku annab. Sotsioloog Mihhail Dmitrijev oli juba läinud suve hakul hoiatanud, et eriti suurlinnades viimase kümnendiga jõudsalt kasvanud keskklass soovib olla senisest sõnakam ja ühiskondlikult aktiivsem.

Dmitrijevi hinnangul kuulub ainuüksi Moskva elanikest keskklassi 40 protsenti, teistes suuremates linnades kuni kolmandik. Dmitrijev arvas siis, et valimiste järel tuleb uuel presidendil vastakuti olla tõsise legitiimsuskriisiga, kuna needsamad keskklassi esindajad ei leia kitsastesse raamidesse surutud poliitilisest reaalsusest endale piisavat väljundit.

Sotsioloogidel oli õigus, kuid nad ei suutnud ette näha, et rahulolematus nii kiiresti ja nii massiliselt väljendub. Paljudel lõi mõõdiku punasesse Ühtse Venemaa kongress läinud aasta septembris, kus Putin ja Medvedev teatasid kohtadevahetusest, ning Riigiduuma valimiste järgselt avalikkuse ette jõudnud arvukad tõendid võltsimistest. Keskklass andis märku – uude ähvardavasse stagnaaega ei taheta oma elu matta.

Nii on täna olukord, kus 4. märtsil toimunud presidendivalimised on suure tõenäosusega üksnes vaheetapp pikaajalisemas sündmuste ahelas. 7. mail presidendiametisse tagasi vannutatav Putin lihtsalt ei saa neid meeleolusid arvestamata jätta.

Esimesed viited sellele, et protestimeeleoludele on Kremlis mõneti järele antud, viitavad parteide registreerimise lihtsustamise ja valimiskünnise alandamise sammud. Samas on see siiski vaid esmane kosmeetika, mis pigem on suunatud opositsiooni lõhestamisele kui tegelikule poliitilisele moderniseerumisele.

Vajadus laiemaulatuslike poliitiliste reformide järele näib aga ilmne. Venemaa majandusel on küll head väljavaated, kuid korruptsiooni väga kõrge tase ning poliitiliste vabaduste piiratus ei luba kindlasti seda potentsiaali parimal moel rakendada. Jätkuvalt suur sõltuvus toorainemüügist seab suured lubatud kulutused, sealhulgas kaitsekulude kasvatamise enam kui 500 miljardi euro võrra eeloleva kümnendi jooksul, tõsisesse ohtu.

Kui siia lisada veel väga tõsised sisemised väljakutsed nagu demograafiline surutis, võõraviha kasvutendentsid, jätkuvalt pingeline olukord Põhja-Kaukaasias ning terve rida muid ressursinõudlikke teemasid, siis saab Putini päevakord olema väga ja väga keeruline.

Muidugi võib siia vastu öelda, et ka varasemad kümme aastat pole olnud kergemate killast. Teatud määral on Putini ajastu olnud just selle sama protestimeelse keskklassi kujunemise tipphetkeks. Naftahindade hea konjunktuur ning sisemajanduse edenemine on tõstnud Venemaa kindlasti uuele arengutasemele võrreldes kasvõi tormiliste 90ndatega.

Ei maksa unustada, et ühiskonna sisemisele dünaamikale on oma jälje jätnud ka näiteks internetikogukonna kiire kasv Venemaal. Kui veel 2000. aastal oli Venemaa elanikest ühendatud lairiba võrku paar protsenti, siis täna on see jõudnud juba pooleni. Just täna internetile on keskklass suutnud oma meeleolusid ja arvamusi nähtavale tuua ning massiaktsioone korraldada.

Kuid mis saab edasi? Ennustamine on tänamatu tegevus, seda eriti Venemaa puhul. Viimased kuud on selle sõnakaks kinnituseks. Tõneäoliselt protestimeelsus ei vaibu, sest keskklass, nagu öeldud, on tegelikus ärkamises ning muutus, mille tõid esile valimisjärgsed meeleavaldused, on pigem põhimõttelist laadi. Samas on hetkel väga raske eeldada, et see võiks endaga kaasa tuua paradigmaatilisi muutusi Venemaa sisepoliitikas.

Teisalt on sisemised segadused ja väljakutsed Venemaa liidritele varasemas ajaloos olnud ettekäändeks, et suunata rahvast ühendav tegevus välispoliitikasse. Väliste vaenlaste või vastaste teemas pole midagi uut ning seda nägime ehedalt ka möödunud valimiste eel. Läänevastane retoorika ja ka teatud sammud paraku viitavad, et Moskval püsib jätkuv soov ajaloolist inertsi pigem ära kasutada kui paradigmaatilisi muutusi esile kutsuda.

Suure tõenäosusega võib eeldada, et Venemaa suunab lähematel aastatel oma tähelepanu mõju kasvatamisele eeskätt Ukrainas, Lõuna-Kaukaasias, aga teatud määral ka Balti riikides. Meile ja meie liitlastele ei tohi seejuures jääda tähelepanuta, et Venemaa on juba paigadanud Kaliningradi oblastisse moodsa õhutõrjekompleksi S400-Triumf, mis on võimeline tõsiselt häirima NATO ühtse õhuruumi julgeolekut.

Selles valguses on mõistagi väga raske eeldada, et Eesti-Vene kahepoolsete suhete poliitilisel tipptasandil võiks lähemal ajal toimuda põhimõttelisi muutusi. Seejuures pole küsimus mitte Tallinnas. Meie soov on olnud ja on jätkuvalt omada kõigi oma naabritega heanaaberlikke ning vastastikku kasutoovaid suhteid. Paraku on aga Venemaa juhtkond olnud kinni Nõukogude Liidu lagunemise kui geopoliitilise katastroofi müüdis.

Kuid see objektiivselt keeruline seis ei peaks sundima meid liigsele passiivsusele. Mida vähem on meil Venemaaga laual lahendamata probleeme, seda parem. Et seda saavutada, tuleb eeskätt panustada diplomaatiale. Ma arvan, et väikeste sammude taktika on siiani kenasti ennast õigustanud ning seda suunda peaksime ka järjekindlalt jätkama. Üheks nendest on näiteks ka Riigikogu väliskomisjoni initsiatiiv taaselustada dialoog Venemaa kolleegidega, mis katkes 2007. aasta kevadel. Esimesed sammud on siin tehtud ning ehk juba sellel aastal võib toimuda üle pika aja esimene kohtumine.