Eesti naabrus - kas nutta või naerda?



Kui palju kordi oleme endale ja teistele kurtnud, et ei saa oma kodumaad seljakotti toppida ega maad Peipsist lahti lükata. Et meie asupaik on selline kehvakene, kus sageli on võimust võtnud võõra tahe. Ja et ilmagagi on alati pigem kehvasti kui hästi.

Eks selles räägib eestlase loomuomane alalhoidlikkus ja igipõline MUREtsemine. Me kohe peame kogu aeg stressama, et tegutsemiseks vajalikku adrenaliini koguda. Aga äkki saab ka kuidagi rahulikumalt?

Maailm on täna otsati nii väike, et ühe riigi või rahva asupaik suurel kaardil on muutunud üha suhtelisemaks. Eesti on küll väike, kuid tänu eriti viimase kümnendi tormilisele lõimumisele oleme rahvusvahelisemad ja seotumad kui kunagi varem oma ajaloos. Euroopa Liit koos euroga ja NATO koos liitlasmeelega on meie jaoks nihutanud piire nii füüsilises kui ka filosoofilises tähenduses. Eestil pole kunagi oma ajaloos olnud nii palju sõpru ja liitlasi kui täna. Ka see on meie asupaiga tähendust laiendanud.

Aja ja ruumi mõiste on tänu tehnoloogilisele revolutsioonile, mille lõppu muide ikka ei paista, muutunud põhimõtteliselt. Kõigest 15 aastat tagasi, kui ma Postimehe Moskva korrespondendina Eesti poole lugusid saatsin, tuli seda kõige tavapärasemalt teha faksiga. Harvad polnud juhtumid, kui ainukeseks andmeside võimaluseks oli lugu telefoni teel teisele poolele makilindi peale lugeda. Internet nii side- kui sisuabilisena oli veel väga algeline või Stalini-aegsete telefoniliinide tõttu suisa võimatu unelm.

Täna kannavad paljud meist iga päev taskus kaasas sisuliselt kogu maailma. Kaasaegse tehnoloogia abil teame sekunditega, mis toimub kas kõrvalhoovis või kaugel kontinendil. Ole mees ja suuda kõike jälgida. Sama kiirelt suudame ka vajadusel küber- või meediaruumi tagasi peegeldada oma mõtteid või arvamusi.

Minu arvates tuleks Eesti asupaika ja meie naabrust käsitleda vaatamata mõrkjale minevikukogemusele siiski kui võimalust ja mitte üldse kui õnnetust. Liiati on täna ettenähtavad globaalsed arengud pigem kinnitamas, et Eestil on targa välispoliitika jätkumise korral võimalik edukalt hakkama saada ka kaugemas tulevikus ettetulevate väljakutsetega. Osati just tänu meie asupaigale.

Mida ma silmas pean? Kui vaadata lähiminevikku, siis Eesti poleks Nõukogude impeeriumi lagunemise järel olnud nii dünaamiliselt edukas ja hakkamasaav, kui meie vahetu naabrus poleks sellele andnud objektiivse täiendtõuke. Nagu idufirmadel nii ka siirderiikidel on ülioluline vahetu väliskeskkond. Isegi võrreldes Läti või Leeduga oli Eestil pisuke eelis seoses vahetuma lähedusega selliste Põhjala edulugude nagu Soome ja Rootsiga. Viimaste tugi nii majanduses kui tugeva demokraatliku ühiskonna koostoime mudelites oli hindamatu 20 aastat tagasi ja on väga oluline ka täna.

21. sajandi üheks suurimaks küsimuseks maailma rahvastiku juurdekasvu ja tarbimise laienemisega kujuneb ressursinappus. See puudutab nii energiat, magevett kui lihtsalt tavapärast toitu. Eestil ei ole nähtavas tulevikus  probleeme ühegi nimetatud võimaliku rahvusvahelise ärritajaga. Meie geograafia ja geoloogia on võrreldes paljude teiste riikidega oluliselt paremas seisus. Jah, meie Mendelejevi tabel on väheke kiduram kui mõnes teises maailmanurgas, kuid põlevkivi, tuul, mets, vesi ja puhas loodus on eelolevatel aastakümnetel paljudele ihaldusväärne kapital.

Kliimaviperused ja looduskatastroofid häirivad juba täna sadade miljonite inimeste elu planeedil. Metsatulekahjud, üleujutused, põuad, maavärinad ja tsunamid on sagedased külalised maailma uudistelintides. Eesti põllumees teab muidugi hästi meie ilmaheitlikkust ja jaanipäeva paiku on rahva lemmikteema kehvapoolse suusailma kirumine, kuid peale mõõduka üleujutusohu meid suure maailma mured siiski ei puuduta.

Eelneva peale võib lugeja kohe muidugi küsida – kõik võib ju olla tore, kuid Venemaa?? USA tuntud politoloog Samuel Huntington tõmbas 25 aastat tagasi oma tsivilisatsioonide teoorias rasvase piirjoone ida ja lääne vahele just Eesti idapiiril. Tõsi - Eesti asupaiga üheks iseloomustajaks on erinevate kultuuriruumide piiririigiks olemine. Paraku on just see asjaolu toonud meile minevikus suurimaid muresid.

Venemaa ajalugu, kultuuri- ning usulugu on need indikaatorid, mis peaksid aitama meil mõtestada naabri tulevikusuundumusi. Ajalooline inerts, Venemaa geograafiline isepära ning kõigi hirmude summa toidavad meie talupojatarkust teadmisega, et suuri ja põhimõttelisi muutusi naabri juures tuleb veel pikalt oodata. See tähendab, et ka naabri suhtumised ümbritsevasse ei pruugi alati kattuda meie ettekujutuste või soovidega.

Kuid pole halba ilma heata. Kui ennist kiitsin Soome ja Rootsi naabrust, siis oma positiivne mõju meile on ikka ka Venemaal. Esiteks on Venemaa välispoliitika olnud Eestile  heaks survevahendiks kiiremale liitumisele euroatlandi majandus- ja õigusruumiga. Topelttollidest kuni ajaloomalakani on meile pidevalt meelde tuletanud, et enesesäilitamise nimel tuleb väikeriigil leida liitlasi ja sõpru ning olla globaalses konkurentsis ninaga vee peal.

Teiseks annab meie Venemaa-kogemus terava tunnetuse, mis on tänases maailmas hea ja mis on halb. Mis on vabaduse tegelik sisu ja mida tuleb teha, et vabadust hoida ja demokraatlikku õigusriiki tugevdada.

See viib meid mõtteni, et Venemaa parimaks tulevikustsenaariumiks oleks ajalooline leppimine oma lähimate naabritega. Uuele arengutasemele pürgiv idanaaber peaks oma otsingutes jõudma arusaamiseni, et ekspansiivse piirinihutamise aeg on jäädavalt möödas ning siseriiklikele ja globaalsetele väljakutsetele on Venemaal parimad lahenduses võtta siis, kui tema piiridel on vabad ja demokraatlikud riigid.

Paljuski Balti riikide eeskujul oma rada tugeva ja püsiva demokraatliku õiguskorra suunas rajavad Ukraina, Gruusia, Moldova ja miks mitte ka Valgevene on tulevikus avatud, eduka ja minevikukompleksidest vabanenud Venemaa parimad liitlased. Et selleni ükskord jõuda, tuleb mõistagi veel palju tööd teha. See on ja jääb meie välispoliitika üheks kesksemaks küsimuseks veel pika aja jooksul.

Kuid Venemaa teemaga lõpetamine oleks jällegi meie enda sisemiste mõttepiiride taastootmine. Loo alguse juurde tagasi tulles peaksime täna tajuma, et Eesti asupaik ei ole mõõdetav üksnes kilomeetrite, vaid ka lennutundidega. Ei maksa unustada, et näiteks teekond Tallinnast Vilniusesse võtab maad mööda sama kaua kui lennureis Indiasse või Hiina.

Meie põhjanaaber tajus juba 20 aastat tagasi, et Aasia kasv on just see võimalus, millele panustada. Täna on Finnair muutunud loomulikuks sillaks Aasia ja Euroopa vahel. Arvestades seda, et aastal 2025 on kolm neljandikku kõigist maailma lennureisijatest Aasia päritolu, siis pole Tallinn veel lootusetult maha jäänud.  

Aasia sajandil, millest ju üha enam täna räägitakse, on Eesti asend taas pigem eelis kui probleem. Lennuühenduse potentsiaal on suur, Eestit nähakse Aasias kui üht Euroopa edukat riiki, meie kasuks töötab Skandinaavia kvaliteedimärk ning Arktika avanev meretee on vaid mõned vihjed, mis teevad Eestile Aasia väga põnevaks naabruseks.

See arvamuslugu ilmus tänases Maalehes.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

MIHKELSON: NÄIDATA TULEB USUTAVAT JÕUDU

PUTIN VALMISTUB UKRAINALE SURMAHOOPI ANDMA

VENEMAA ON ÕPPINUD VALETAMA SAJANDEID