Araabiamaailma pöördehetk



Kui jaanuari alguses puhkesid rahutused Tuneesias, ei pööranud maailm toimuvale suuremat tähelepanu. Alles siis, kui 23 aastat karmikäeliselt valitsenud Tuneesia president Zine al-Abidine Ben Ali oli sunnitud riigist põgenema, mõisteti – ka teistes autoritaarsetes ning sotsiaalsetest pingetest tulvil araabiamaades võib midagi sarnast korduda.

Analüütikud viitasid koheselt Egiptusele kui ühele kõige olulisemale lülile araabia riikide seas, kus muuhulgas asub ka Araabia Liiga peakorter. Selleks oli mitmeid põhjuseid. Esiteks on Egiptus piirkonna suurim riik oma 80 miljoni elanikuga, kus sotsiaalsed pinged on aastatega pidevalt kasvanud. Viimased 30 aastat võimu hoidev president Hosni Mubarak on paljudele egiptlastele kujunenud võimu stagneerumise ja probleemide süvenemise sünonüümiks.

Teiseks tähelepanu põhjuseks on kahtlemata Egiptuse olulisus nii regionaalses kui globaalses kontekstis. 1979. aastal sõlmitud rahulepe Iisraeliga tagas Egiptusele pikaajalise toetuse Ameerika Ühendriikidelt ja teistelt lääneriikidelt. Egiptus on ainuüksi oma majanduse ja infrastruktuuri tarbeks saanud USAlt viimase 30 aasta jooksul enam kui 28 miljardit dollarit. Rääkimata sõjalisest abist.

Globaalses mõõtmes on Egiptus maailma ühe olulisema kaubandusarteri - Suessi kanali kontrollija. Võimalikud häired kanali toimimises võivad korrapealt kaasa tuua negatiivseid mõjutusi maailma kaubanduses ning suruda ka näiteks toornafta hind ülespoole. Viimati oli kanal suletud 1975. aastal.

Igatahes on maailm viimase nädala jooksul pingsalt jälginud Egiptuses toimuvat. 25. jaanuaril alanud rahutused Kairos ja teistes suuremates Egiptuse linnades on tänaseks andnud esimese tulemuse. President Mubarak saatis valitsuse erru ning nimetas asepresidendiks oma kunagise elupäästja, luureülema Omar Suleimani. Asepresidendi koht on vaba olnud alates 1981. aastast, mil Mubarak tõusis sellelt kohalt asendama islamistliku sõduri poolt tapetud presidenti Anwar Sadatti.

80-aastase Mubaraki järglus on juba pikemat aega kütnud kirgi. President on jätnud siiani kõik otsad lahti, mistõttu on ka käesolevates rahutustes just tema ise suurim rahva rahulolematuse sihtmärk. Valitsuse tagandamine pole kindlasti see, mida rahvahulk ootas.

Järgmine nädal kujuneb otsustavaks nii Mubaraki enda kui Egiptuse lähitulevikku silmas pidades. Mitmete analüütikute hinnangul tuleb eriti tähelepanu pöörata sõjaväe juhtkonna tegevusele, kes on esimene võimalik jõud täitmaks poliitilist vaakumit. 

Kuigi Egiptuses on islami fundamentalistidel (Moslemi Vennaskond) arvukalt järgijaid, ei pruugi siiski korduda niinimetatud Iraani stsenaarium. Ka 1978. aastal alanud rahutused Iraanis olid esmalt šahhi vastased, kuid kasvasid hiljem üle islamirevolutsiooniks. Selle üheks põhjuseks oli karismaatilise usuliidri Homeini populaarsus. Kuigi näiteks al Qaeda sai oma ideoloogilise juuretise Egiptusest (Sayyid Qutb) ning Osama bin Ladeni parem käsi Ayman al-Zavahiri on egiptlane, ei pruugi islamifundamentalism veel praegu poliitilisele esiplaanile kerkida.

Samas on äärmiselt oluline jälgida, kas ja kuidas Tuneesias, Egiptuses, Jeemenis, Jordaanias, Liibanonis ja mitmel pool mujal araabiamaailmas just praegu toimuv võib kõigutada kogu regiooni arengukõverat ning mida tegelikult need rahvarahutused kaasa toovad. Osad analüütikud on võrrelnud toimuvat Berliini müüri langemisega Euroopas ehk siis panustavad demokraatlike vabaduste laienemisele araabiamaailmas. Skeptilisemad vaatlejad jällegi viitavad niinimetatud vabade valimiste kaasusele Gaza sektoris, mis tõi võimule islamifundamentalistliku terroriorganisatsiooni Hamas.

Nii või teisiti mõjutab Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas toimuv otseselt globaalset julgeolekut. Eelolev kümnend võib seetõttu muutuda vägagi dünaamiliste sündmuste tunnistajaks. Paraku pole sugugi välistatud, et Euroopa peab valmis olema islamifundamentalismi jalgealuse oluliseks laienemiseks oma vahetus naabruses.

Kommentaarid

KalevK ütles …
Soovitan väga jälgida 30 a. Lähis-Idas elanud ajakirjaniku Robert Fiski reportaazhe www.independent.co.uk/opinion/commentators/fisk
Fisk ütleb, et läbi aastakümnete on Lääs(ennekõike USA) toetanud diktatuure, tingimusel, et nad on Iisraelisõbralikud. Iisraelile on see ja USA otsene sõjaline abi andnud vabad käed ebaõigluseks palestiinlaste suhtes, mis on motiveerinud araablaste viha oma diktatuuride suhtes. Sama toimib ka Afganistanis, kus Lääs on kuidagi lukustatud Karzaid toetama.

Loomulikult on diktatuuridele omane ka korruptsioon, arenguvõimetus, mis põhjustavad töötust ja sotsiaalprobleeme, mis võimenduvad globaalse inflatsiooni tingimustes. Ma pole täpselt asjatundja, kuid riigid seal ühesugused: Katar on väga erinev Egiptusest ja Joraania Marokost. Ilmsed riigid kus Tuneesia probleemid võivad korduda on Alžeeria ja Maroko. Naftariigid lahendavad probleeme rahaga.

Nii Fiski kui maailmavaate alusel olen seisukohal, et USA peaks väed välja tõmbama kogu regioonist, loobuma sõjalisest abist riikidele (Iisrael, Egiptus, Jordaania jne) ja maksimaalselt tegelema tsiviilkoostööga.
Anonüümne ütles …
Keskajaline perspertiiv, mida proovitakse organiseerida Suurbritannia vassal USA kaudu. Pange tähele, sarnased protsessid (ühiskonna häälestamised jne.) toimuvad enamikes lääneriikides.
http://www.divshare.com/download/13942215
Vana inglise skeem -- kaose loomine mingis riigis. Selleks on rida tööriistu, seejärel probleemi lahendamiseks avalik sekkumine (majanduslik, poliitiline, sõjaline jne.).
USA poolt välja kasvatatud liidrite (Miloševich, Saddam Hussein, Mubarak, Bakiev jne) saatused on hästi teada.

USA poolt välja kasvatatud liidrite (Miloševich, Saddam Hussein, Mubarak, Bakijev jne) saatused on hästi teada.
Anonüümne ütles …
Kahjuks sellist väärtusliku informatsiooni ei ole võimalik saada meie poliitikutelt, kuigi see on nende põhiline töö rahva informeerimisel, silmaringi laiendamisel ja harimisel. Seega soovitan seda lugeda ka poliitikutel ja teaduslikul “eliidil”, eeskätt nendel, kes siiralt arvab, et teab maailma protsessisest piisavalt palju.

http://www.divshare.com/download/13953655-7e2

Populaarsed postitused sellest blogist

IGAPÄEVANE FAŠISM MEIE SEAS

UUE VALITSUSE VÄLISPOLIITIKA JA VÄLJAKUTSED

Are we ready for World War III?